Kuidas me sügissümpoosioni peakorraldaja välja vihastasime

Agu S-E Sihvka seletuskiri ülikooli rektorile

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Tartusse meie ühika lähedusse oli oktoobri alguses ootamatult tekkinud väga tugev WiFi allikas. Just mõni tund enne sümpoosionile sõitu ühikas igavledes ma selle avastasin. Kuna mul ühika Internetti tellitud ei ole, olin asja üle seda rõõmsam.

Korraliku ilmahuvilisena asusin loomulikult kohe kõikvõimalikke ilmakaarte ja –lehekülgi uurima. Oli ju vaja selgeks teha, mis sümpoosioni ajal ees ootamas on. Ja mulle sai kiiresti segeks, et asi on enam kui tõsine. Radaripilte uurides nägin, et saartel ja Lääne-Eestis on liikvel midagi sellist, mida oktoobri algul kõige vähem oodata võiks – äike. Loomulikult Tartuni see ei ulatunud ja loomulikult polnud mul ära sõites ka mingit võimalust jälgida, mis asjast edasi saab. Nii ma tol hetkel arvasin.

Seda enam tabas mind Abja-Paluoja koolimajas ööbimiseks mõeldud klassiruumi jõudes meeldiv üllatus. Õpetajalaual olev arvuti ei ahvatlenud ainult mind, ka samasse ruumi tulnud Jüri oli teadlik äikesest ja otsis võimalust seda Internetist jälgida. Ja kuigi kooli arvutisse sisse logimine ei õnnestunud salasõna puudumise tõttu olin igaks juhuks kaasa võtnud oma sülearvuti. Kooli netikaabli ühendamine osutus edukaks ning veel enne õhtusööki oli meil pilt selge: äike Läänemerel ei ole kuhugi kadunud, otse vastupidi.

Järgnevad paar-kolm tundi hoidsid sümpoosioni üritused meie mõtteid vähemalt osaliselt maapeal. Nagu öeldakse, enne töö ja alles siis lõbu. Sestap üritasin nii ettekandeid kui vaadatud filmijuppi tõsiselt jälgida. Minu mõtted rändasid aga paari aasta tagusele suvepraksile Kihnus, kus olime öösel jälginud sähvimist idataevas, mille tekitas kolmsada kilomeetrit eemal Peipsi taga asunud äike. Olin enam kui veendunud, et praegune äike asus Abja-Paluojale lähemal. Pealegi on öö oktoobris teatavasti palju pimedam kui juulis, mis omakorda soodustab kauge äikese nägemist.

Kui plaanijärgsed üritused pärast kella 11 õhtul läbi said oli mul küll hetkeks ka mõte magama minna. Tagantjärele võib öelda, et see oli ilmselt viimane tark mõte sel õhtul. Magamisruumi minnes ja arvutist äikesekaarti vaadates oli see aga hetkega peast pühitud. Nagu üks mu tuttav ütleb, kui kaks ilmafanatti kokku saavad ei ole tavalistel inimestel enam midagi head oodata. Tol õhtul me kumbki sellele ilmselt ei mõelnud, kuigi oleks ehk pidanud.

Kuna koolimaja ümbrus oli laternatega kaunis tugevalt valgustatud näis ainsaks võimaluseks äikest näha koolimajast väljumine ja pimeda vaatluskoha otsimine. Maja uks oli aga lukku keeratud ning võti korraldajate käes. Seega asusime esmalt otsima teist väljapääsu. Paraku avanesid kõik alumise korruse aknad üles ning olid hirmus kitsad, mistõttu välja ronimisest ei saanud juttugi olla. Lõpuks õnnestus küll leida ka aken, mis avanes küljele, kuid õnnetuseks oli see üsna kõrgel ning selle all paiknes varikatus, mille tugevus ei olnud teada. Et mitte võõrast vara lõhkuda ja endid ohtu seada, otsustasime lõpuks siiski võtme kasuks.

Kuna peakorraldaja käes võtit momendil ei olnud, järeldasime, et keegi juba on väljas ning läksime ukse juurde passima. Peagi see keeratigi väljatpoolt lahti, küsisin võtme enda kätte ning õues me olimegi. Koolimaja nurgataga tundus esialgu piisavalt pime ja ka taevas oli erakodselt selge. Sestap õnnestus mul juba esimestel minutitel näha loodetaevas sähvatust, mida seostasin kaugel merel oleva äikesekoldega.

Nagu öeldakse süües kasvab isu, pealegi polnud Jüri erinevalt minust veel ühtegi sähvatust näinud. Inimese silm aga kohaneb pimedusega väga kiiresti ning seetõttu hakkas enne nii hämar kooli nurgatagune eemal paistva linnavalgustuse tõttu peagi häirivalt valge tunduma. Meil lihtsalt ei jäänud muud üle kui paremat vaatluskohta otsima minna.

Nüüd ma siis olengi kõik ausalt ära rääkinud, nii nagu oli. Tagantjärele saan muidugi aru, et pärast keskööd võõra linna peale kolama minek koolimaja võti taskus ei ole üldse hea mõte. Seda enam, et me ürituse korraldajaid oma plaanidest ei informeerinud. Samuti oleksime pidanud tagasi pöörduma kohe kui Jürile esimest korda helistati, mitte jätkama linna teises ääres ennastunustavat taevasse vahtimist. Inimene õpib kogu elu ja oma iva on ka selles loos. Edaspidi püüame äikest vaadeldes oma ohutuse kõrval ka teistega arvestada.