Claude E. Shannoni informatsiooniteooria

Peale II MS hakkas infotehnoloogia eriti jõudsasti arenema, 1945. aastal loodi esimene arvuti ENIAC, MTI professor Wiener alustas teadusharu nimega küberneetika, mis kasvas välja sõja ajal tehtust. Sõjajärgne aeg oma interdistsiplinaarsuse ja ristkasutusega oli oluline aeg infotehnoloogiate arenguks. Claude E. Shannoni informatsiooniteooria on see, millel täna rajaneb meie peamine arusaamine kommunikatsioonist ja eriti uutest kommunikatsioonitehnoloogiatest.  Sellest on kasvanud välja info ühik bit.

Shannoni informatsiooniteooria avaldati kahes artiklis 1948. aastal ja 1949. aastal raamatuna A Mathemathical Theory of Comunication, mille Shannon kirjutas koos Warren Weaveriga.

Informatsioon, entroopia ja bit.

Informatsioonil on mõningad iseäralikud omadused: tema väärtus suureneb, kui seda valikuliselt jagada, tema väärtus ei vähene kasutamisel, küll aga võib tema väärtus väheneda aja jooksul. Kõige veidram on see, et sa saad anda informatsioon ilma seda ÄRA andmata. Iga teade on kombinatsioon tuntust ja tundmatust, ehk et siis üllatusmoment on informatsiooni puhul oluline näitaja.

 Informatsiooni defineeritakse - kui erinevus mateeria-energias, mis mõjutab ebakindlust situatsioonis, kus eksisteerib valik mingi hulga alternatiivide seas otsusetegemise situatsioonis (Informeerida tähendab millelegi kuju anda.) Informatsioon on vähendatud ebakindlus. Shannon lähtus 19. sajandi Austria füüsiku Boltzmani teooriast, kes oma teises termodünaamika seaduses defineerib entroopia kui ebakindluse või korrapäratuse määra süsteemis. Informatsiooni peamine ühik on bit ehk siis lühend binary digitist. Kus 1 bit on informatsiooni on 1 valik kahe võrdselt võimaliku juhu vahel (näiteks elektrilüliti saab olla kas sees või väljas). Shannoni infoühiku suur väärtus on see, et see on universaalne ja seda saab kasutada erinevates situatsioonides.

 Shannoni kommunikatsiooni mudel

Shannon töötas Belli laboratooriumis ja soovides parandada informatsiooni edastuse kvaliteeti (telefon, telegraaf) pakku ta oma 1948. aasta kirjutistes välja matemaatilisi teoreeme selleks, et paremini pakkida infot selle edastamiseks. Tema teooriast tulid välja ka kommunikatsiooni põhilised elemendid: allikas, teade, edastaja, signaal, müra, kätte saadud signaal ja saaja. Kommunikatsiooni defineeritakse kui protsessi, mille käigus üks mõistus mõjutab teist. Lihtsustatud kujul näeb kommunikatsioonimudel välja selline:

Infoallika -> teade-> Edastaja -> signaal -> müra -> saadav signaal -> saaja -> teade-> sihtkoht.

Seda mudelit kasutatakse tihti kommunikatsiooni efektide kirjeldamiseks, eriti massikommunikatsiooni uurimise juures, kuigi algselt oli see kavandatud kujutama kanali suutlikkust, mitte teate efekti. Samas juhtis sellise lineaarse mudeli kasutamine inimeste vahelise kommunikatsiooni uurijaid eemale subjektiivsetest tähendustest, mis tekivad inimestevahelise suhtlemise käigus. Shannoni informatsiooniteooria limiteeris mõneti selle, mida nimetatakse kommunikatsiooniks, sest ignoreeris tervet rida inimestega seotud aspekte (näiteks mitte-verbaalset keelt). Samas on Shannoni mudel ülimalt vajalik selgitamaks kommunikatsioonitoimingu põhilisi komponente (allikas, kanal, teade, vastuvõtja, müra ja tagasiside) ja kõige mõjukam Shannoni mudeliga tegelev raamat ilmus 1960. aastal David K. Berlo'silt The process of communication. Oluline on märkida, et kuigi algselt olid mudelis esinenud sõnad peamiselt inseneriterminid, siis hiljem on nad muutunud ja kohandunud igapäeva arusaamisesse teisiti. Näiteks vastuvõtja, mis algselt tähendas masinat, tähendab ka inimest, kes teate saab. Shannoni teooria mõjutas ka paljude kommunikatsiooniga tegelevate harude rajamist koolide juurde. Teooriat kasutatakse väga erinevatel elualadel, arvutid, telefonid, pangandus, teadus uuringud, ilmaennustus. Shannoni informatsiooniteooriast on pärit ka veaparandussüsteem, mida kasutatakse tänapäeva andmesalvestuse juures. Shannoni kommunikatsiooniteooria on samas suuresti matemaatiline, mistõttu paljud tema teooria aspektid on kommunikatsioonispetsialistide poolt tõrjutud kui liiga keerulised.

Shannon on palju mõjutatud sõjaajast ja krüptograafiast. Võib tunduda üllatav, kuid informatsiooniteooria, mis seletab sellest, kuidas infot kättesaadavaks teha, on suuresti mõjustatud just teadusharust, mis tegeleb informatsiooni varjamisega.

Oluline on märkida, et hilisemates käsitlustes viidatakse Shannoni informatsiooniteooriast rääkides peamiselt Shannon-Weaveri ühiselt kirjutatud raamtule, milles Weaver kirjutab Shannoni informatsiooni teooriat lahti. Tavaliselt viidataksegi Shannoni mõtete pähe Weaveri selgitustele.

Tehniline kommunikatsioon vs. inimestevaheline kommunikatsioon

Shannon ise limiteeris oma teooria kasutusala rangelt tehnilisele kommunikatsioonile. Kommunikatsiooni semiootilised aspektid on irrelevantsed kui jutt on inseneritööst. Weaveri järgi ei tegele inseneri kommunikatsioonimudel emotsioonide ja suhtumistega. Shannoni puhul on oluline märkida, et sõna informatsioon kasutatakse veidi erinevas tähenduses tavapärasest, kus informatsiooni samastatakse tihtipeale tähendusega, samas informatsioon inseneri jaoks ei sõltu, kas sellele lausel on mingi mõte või ei ole.

Weaver eristab sellega seoses kolme erineva tasandi kommunikatsiooniprobleeme:

Shannon väidab, et tema matemaatiline teooria tegeleb ainult esimese tasandiga. Samas märgib Weaver, et A tasandi kohta käiv teooria käib paratamatult märkimisväärses ulatuses ka B ja  C tasandi kohta. Kuid kuna Weaver ise suurt Shannoni informatsiooniteooria põhivaadetele midagi ei lisanud, vaid optimistlikult laiendas selle võimalikke kasutusalasid, siis räägitakse siiski Shannoni informatsiooniteooriast.

Informatsiooniteooria ja krüptograafia

Shannon töötas sõja ajal palju krüptograafia probleemidega. Krüptograafia haakub informatsiooniteooriaga seal kui tegeletakse sõjaliselt oluliste teadete kodeerimisega salakoodidesse nii, et lisatakse sinna teatav hulk müra. Sobiva vastuvõtjaga ja teadmisega, kuidas müra genereeritud on saab vastuvõtja selle teatest eemaldada. Shannoni tegi olulise panuse ka krüptograafia uuringutesse. Samuti salajasse kuuma-liini, mis ühendas valget maja ja peaminister Churchilli. Shannon tõestas matemaatiliselt, et kui ei ole abi reeturitelt, siis ei suudeta seda liini pealt kuulata.

Shannoni informatsiooniteooria mõjutajad

R. Hartley, H. Nyquist, kes olid seotud krüptograafia uurimisprogrammiga. Samuti krüprograafia "isa" Wieneri mõjutused, keda ta tsiteerib oma raamatus küllalt tihti. Tukey, kes pakkus infoühiku tähistamiseks sõna bit. Baltzmann ja J von Neumann kui entroopia idee rajajad.

Shannoni informatsiooniteooria mõjud

Shannoni informatsiooniteoori alevis kiiresti füüsikasse, bioloogiasse, sotsiaalteadustesse. Seda on nimetatud informatsiooni ajastu Magna Cartaks. Shannonit ennast aga loetakse mitte ainult teooria rajajaks vaid ka hilisemaks olulisimaks panustajaks nendesse aruteludesse.

Shannoni teooria mõjud kommunikatsiooni valdkonnale

Mudel: allikas, teade, kanal, saaja. Samas hilisemates käsitlustes liigutakse Shannoni mudelist eemale ja hakatakse kommunikatsiooni vaatama pigem kui protsessi, mitte tegu. Peamiselt peetaksegi mõistete ja skeemi toomist kommunikatsiooniteooria jaoks kõige olulisemaks.

Shannoni teooriast oli väga vaimustatud Wilbur Schramm. Shannoni teooria andis mõista, et kommunikatsioon on kommunikatsioon sõltumata sellest, millist kanalit selleks kasutatakse. Peamine efekt sellisel lähenemisel oli selles, et standardiseeriti terminoloogia, põhimõtted ja mudelid inimeste vahelise kommunikatsiooni jaoks.

Schramm oli see, kellele ilmselt võlgnetakse kõige rohkem tänu kommunikatsioonivaldkona kui iseseisva urimisharu rajamisele, tema oli see, eks lõi ülikoolidesse esimesed üksused, mille nimes sisaldus sõna kommunikatsioon, kirjutas esimesed õpikud ja andis esimesed Ph.D kraadid kommunikatsioonialal. Tema oli maailma esimene kommunikatsiooniprofessor

Oluline on see, et Georg Stoddard läks Illinoisi ülikooli juhtajaks ja kutsus Schrammi, kellest ta hirmsasti lugu pidas, enda meeskonda tööle ja selleks, et Schramm tuleks oli Stoddard nõus looma Kommunikatsiooniuuringute instituudi, mis sai esimeseks akadeemilist kraadi jagavaks asutuseks, mille nimes oli sõna kommunikatsioon. Kolm aastat pärast seda kui Schramm Urbanisse jõudis määras Stoddard ta pea iga kommunikatsiooniga tegeleva haru eest vastutavaks, lisaks professoriks olemisele ja instituudi juhatamisele ja ajalehe toimetamisele sai temast ka kommunikatsiooni osakonna rektor. Ainuke kommunikatsiooniga seotud valdkond, mis ei kuulunud Schrammi käe alla oli Kõne osakond, mis jäi kirjanduse haru alla ja tänu millele võib öelda seda, et on kommunikatsioonivaldkonnas kaks suurt koolkonda - massikommunikatsiooni ja inimestevahelise kommunikatsiooni harud.

Samas oli tegelikult tehtud Kommunikatsiooniuuringute instituudi rajamisega algust juba varem - C.Sandage, Siebert, Peterson ja Jensen olid selle mõttega juba varem ühes ja teises vormis esinenud. Kuid Schrammi tulek osutus vajalikuks katalüsaatoriks, et idee reaalselt ka ellu viia.

Kohe pärast  instituudi rajamist peeti kolme päevane kongress, mille jooksul Schramm kirjeldas kommunikatsioonivaldkonna edasisi tegutsemissuundi - konverentsi materjalidest koostas Schramm raamatu Communication in modern Society (1948), millest sai edaspidi uue valdkonna esimene õpik. On täiesti hämmastav, kuidas Schramm hoolimata oma laialdastest administratiivsetest kohustustest suutis siiski kirjutada, toimetada või olla kaasautoriks vähemalt ühele raamatule aastas. ja seda ligi kolmkümmend aastat.

Schrammi instituudi doktoriõpingute õpilane D. K. Berlo sai hiljem Michigani State Uninversity juures kommunikatsiooni tooli hoidjaks. MSU toonane juht oli Gordon Sabine.

Kommunikatsiooniuuringute instituudi üheks huvitavaks teadlaseks võiks nimetada ka C. Osgoodi, kes lõi semantilise diferentsiaali mudeli, kus inimesed peavad hindama asju 7 pallisel skaalal kahe vastastikuse märksõna vahel. Kuigi viimasel ajal vähem kasutatud oli semantilise diferentsiaali mudel mõni aeg tagasi kommunikatsiooniteadlaste seas väga populaarne.

Stoddard oli suhteliselt vabameelne ülikooli presidendi kohta, mistõttu tema usuliste ja poliitiliste vaadete tõttu tuli tal pahandusi ja ta tagandati ülikooli kohalt ning pandi asemele raamatupidaja Morey, kellele aga Schramm ei meeldinud ja kes tükkhaaval lõhkus laiali Scrammi kommunikatsiooni impeeriumi.

Chilton R. "Chick" Bush, kes oli viiekümnendatel Stanfordi kommunikatsiooni ja ajakirjanduse tooli hoidja on hiljem öelnud, et tema suurim panus kommunikatsiooni ajaloo seiskohalt on Schrammi toomine Stanfordi. Olulist rolli selles mängis ka Ernest R. "Jack" Hilgard, psühholoog.

Schramm on legendaarne ka oma rahakogumisoskuse poolest ja nii Illinoisis kui ka Stanfordis õnnestus tal tuua valdkonna juurde palju erinevaid rahastajaid ja erinevate fondide toetusi. Bush liitis Palo Alto (stanfordi) kõne ja draama osakonna ajakirjandusosakonna juurde.

  Schrammiga liitus terve rida olulisi nimesid nagu. M. MacComb, G. C. Shu, E. McAnany, B. Hornik, J. Majo, P. Tichenor, E, Parker, D. Roberts - nende käe all sirgusid hilk Schrammi grand-studente. Kõik ülikoolid tahtsid palgata Schrammi õpilasi, need aga hoidsid kokku ja moodustasid omaette võrgustiku, moodustades alternatiivse tagaosa (et mitte öelda tagumiku rump) Assosation for Education in Journalism juures, eesmärgiga julgustada uurimusi kommunikatsioonivaldkonnas.

Noored Schrammi järglased astusid vastu vanadele õpetusmeetoditele, mis olid rohkem praktilise ajakirjanduse valdkonda, samas kui uus koolkond propageeris objektiivset mõistmist inimeste infovahetusest. Selle käigus tekkis Roheliste-silmavarjude ja Chi-ruutude vastasseis. Rohelised silmavarjud olid toimetajate silmade kaitseks mõeldud varjukesed, mis sümboliseerisid vana koolkonna õppejõude, kes rääkisid sellest, kuidas asjad nende arvates olema peavad.

Neid lahinguid kahe koolkonna vahel võideldi erinevatel rinnetel erineval moel. Näiteks Wisconsinis vahetati Daddy Bleyer välja Rohelise silmavarju Grand Hyde vastu, kellele aga avaldati umbusaldust ja kes vahetati välja Bleyeri lapse Ralph O. Nafizigeri poolt. Tema määramine tõi Wisconsinisse kuldse ajajärgu ning seal koolitati suur hulk ajakirjandusprofessoreid, kes õpetasid paljudes ülikoolides ning keskendusid peamiselt meediaefektide uurimisele. Nafiziger lähenes kommunikatsiooniuuringutele kvantitatiivse uurimuse meetoditega, Tema on kaas autoriks olnud kahele väga laialt kasutatavale metodoloogia õpikule - Introduction on Journalism Research ja Intreoduction to Masscommunication Research.  

Chi-ruudud esindasid ajakirjandushariduse seda suunda, mis sobis Ameerika uurimisega tegelevate ülikoolide õppekavva. Muuhulgas olid Rohelised silmavarjud ka selle vastu, et õppevaldkond nimetada ajakirjandusest ümber kommunikatsiooniks - kommuniaktsioon oli sotsiaalteaduse nimi, samas kui ajakirjandus oli lihtsalt eriala. 

Oluline on märkid, et Schrammo kommunikatsiooni õpetuse visioon tugines Mõned aastakümned varem rajatud Daddy Bleyeri nägemusele ja need olid Bleyeri lapsed, kes selle visiooni ellu viisid. Bleyeri ja Schrammi visiooni ühendasid neli Bleyeri last, kelleks olid Ralph O. Nafziger, Ralph Casey, Fred Siebert ja Chick Bush. Schrammi seosed Bleyeri lastega olid olulised, kuna aitasid leida tal akadeemilis kodusid oma uurimustele ja doktoriprogrammidele ja tööd tema käe alt tulud doktoritele.

Kuigi enamus kooli liitus Chi-ruutude vaatenurgaga jäi õppeharu nimeks siiski ajakirjandus kui põhitiitel, millele lisati fraas massikommunikatsioon.

Rahvusvaheline kommunikatsioon

Schrammi esimene tunnustatuim uurimus rahvusvahelise kommunikatsiooni vallas oli  One Day in the World's Press, mis rääkis 1956. aasta 2. novembrist, kui ühest küljest tungis Nõukogude armee Budapesti sealseid rahutusi maha suruma ja teisest küljest tungisid Inglise, Iisraeli ja Prantsuse väed Egiptusesse lahendmaks Suessi kanali kriisi. Schrammi uuringud aitasid rajada teed rahvusvahelise kommunikatsiooni valdkonda, eriti rahvusvaheliste uudiste liikumisse, mis köitis 80ndatel paljude uurijate tähelepanu.

Schrammi nägemus rahvusvahelise kommunikatsiooniuuringute vajadusest tulenes ühest küljest tema patriotismil, teisest küljest tema tundel, et see aitab levitada kommuniaktsiooni uuringuid ka teistesse riikidesse. Ta kirjutas väga mõjuka raamatu Mass Media and National Development (1964) Schramm tegi ka koostööd prantslastega, kirjutades nendega koos raamatuid ja vahetades tudengeid. Samuti India New Dehli Massikommunikatsiooniinstituudiga. Kui Schramm Stanfordist pensionile läks läks ta tööle Ida-Lääne kommunikatsiooni instituuti Havai Ülikooli. Nii et peale 73. aastat pühendas Schramm kogu oma energia rahvusvahelisele kommunikatsioonile.

Miks oli Schramm nii mõjukas?

Ta oskas hästi kirjutada, selgelt ja konkreetselt kokku võtta ja oma teadmisi jagada. Ta loeb om mõjukaimateks raamatuteks Television in the Lives of Our Children ja Mass Media and National Development. Tema enim tsiteeritud raamat on  Process and Effects of Communication. Samuti oli Schramm vaimustunud Shannoni informatsiooniteooriast, kuid ta ei pidanud seda ainsaks vaid üheks paljudest olulistest mudelitest kommunikatsioonivaldkonna alusena. Schrammi tugevuseks oli see, et tal oli visioon ja hea kujutlusvõime ja väsimatu töötahe seda visiooni ellu viia. Sarmikus, mis aitas luua häid suhteid inimestega ja nende inimestegaloodud suhete abil rajas ta teed uuele teadusharule. Oma sarmiga meelitas ta ka paljusid edukaid doktoriks õppijaid oma valdkonna juurde. 

Samas oli Schramm seksist ja uigi ta suhtus naistesse ülima viisakusega, pidas ta neid kommunikatsiooniteaduse jaoks kõlbmatuteks, mis iseenesest tollases maailmapildis oli üsnagi tüüpiline ning paratamatult on säilinud selles valdkonnas õpetajate seas meeste ülekaal. 

Vanamoeline mõtlemine domineeris ka siis kui oli vaja kommuniaktsiooniteadust kui teadusharu ülikoolides vastuvõetavaks teha. Kommunikatsiooniteaduse seisukohast on oluline, et Schrammil õnnestus oma visioon ellu viia nii kõrge prestiižiga ülikoolis nagu seda on Stanford, sest kuigi paljud kommunikatsioonivaldkonna eelkäijad asusid enne maailmasõda paljudes erinevates kõrgetasemelistes ülikoolides, ei tahtnud need siiski harjuda uue kommunikatsiooniuuringute valdkonna innovatiivsusega.

Kui seda siiski oldi valmis tegema, siis nähti kommunikatsiooni peamiselt sobitumas olemasolevatesse struktuuridesse, mistõttu on ka kommunikatsiooniuuringutel kaks suuremat perspektiivi - ajakirjandusest välja kasvanud massikommunikatsiooniuuringud ja retoorikast välja kasvanud inimeste vahelise kommunikatsiooni uuringud. Kommunikatsiooni valdkonna eripäraks on see, et samaaegselt on tegemist erialaõpingutega, kuis siiski ka teadusharuga. Paratamatult on nii, et kommunikatsiooniuurinute puhul saab bakalaureuse kraadi praktiliste oskuste eest ja teoreetilise lähenemiseni jõutakse alles õpingute järgmises faasis. Selle tingib ka suures osas nn tellijate ehk suurte meediakorporatsioonide surve, sest nemad rahastavad uurimisprojekte ja palkavad hiljem lõpetanuid tööle vaid siis, kui lähenemisnurk neile sobib. Michigani riigiülikool oli üks väheseid, kus ei rajatud kommunikatsiooniosakond mitte olemasolevate struktuuride peale vaid täiesti iseseisva üksusena - tulemuseks on see, et Michiganis suudeti tõeliselt ellu viia Schrammi visiooni kommunikatsiooniõpingutest ja nii õpetataksegi seal kommunikatsiooni pigem, mitte massikommunikatsiooni.

Tehnoloogiline determinism: Innis ja McLuhan

Õnneks ei ole kommunikatsioonivaldkonnale antud võimalus ignoreerida tehnoloogia muutumist. eriti olulist rolli selles mängisid kaks Kanada õpetlast Innis ja McLuhan. Tehnoloogiline determinism on uskumus, et muutused tehnoloogias põhjustavad muutusi ühiskonnas. Kriitikud vaidlevad, et tehnoloogia muutused kasvavad ühiskonnast lähtuvalt, kuid on selge, et kord seal kasvanuna peavad nad mingil määral seda ma mõjutama.

Innis ja McLuhan teevad mõlemad massi meedia tsivilisatsiooni  arengus kesksele kohale, kus mõlemad näevad, et meedia ei ole mitte ainult tehniline vahend vaid oluline määraja sotsiaalsetes protsessides.

Harold Adams Innis

Esimene raamat The History of the Canadian Pacific Railway rääkis sellest, kuidas raudtee rajamine mõjutas ühiskonda, mis oli seni olnud sõltuv meritsi toimuvast transpordist. Oma elu viimasel perioodil huvitus Innis paberitööstusest ja see omakorda sundis teda paigutama kommunikatsioonitehnoloogia oma teoreetilises nägemuses kesksele kohale. Kirjutas raamatud Empire and Communicaions ja The Bias of Communication. Innis on üks mõjukaimaid meediadeterministe. See teooria väidab, et meediad on kallutatud lähtuvalt nende kontrollist aja või ruumi üle, selline kallutatus aga määrab ühiskonnakorra. (paber on ruumi suunas kallutatud meedia, kiviplaat aja suunas kallutatud, suuline pärimus on ruumi suhtes väga piiratud ja nõuab traditsioonilist ühiskonda jne jne Ruumi suunas kallutatud meediad on vaatega tänapäeva ja tulevikku)

Marshall McLuhan

Kui Innis keskendus peamiselt kommunikatsiooni meedia efektile sotsiaalse organisatsiooni suhtes, siis McLuhan keskendus sellele, kuidas kommunikatsioonitehnoloogia muudab meie meeli (nägemine, kuulmine, haistmine etc) Tema nägemuses põhjustasid kommunikatsioonitehnoloogiad olulisi muutusi individuaalsel tasandil. Nii Innis kui McLuhan on veendunud, et ajaloolises kontekstis loevad need, mille peale sõnad kirjutatud on rohkem kui sõnad ise, ehk et siis meedium ise on teade. McLuhan rajas dihhotoomia külm meedia versus kuum. Kuum meedia on madala osaluslävega, samal ajal kui külm meedia nõuab kõrget osalust. Kus kuum meedia annab ammendava vastuse küsimustele nii, et see ei vaja osaleja poolt täiendavat aktiivsust. Foto on kuum meedia samas kui koomikson külm, sest vajab juurde mõtlemist. Huvitav on see, et McLuhani definitsiooni järgi on televisioon külm meedia, kuna nõuab alateadlikku aktiivset osalust, kus pixelitest pannakse kokku pilt. McLuhan suutis oma elu aja jooksul genereerida kõige enam avalikku huvi kommuniaktsiooniuuringute vastu.

Kommunikatsioonuuringud teiste rahvuste juures

Ameerika peamine panus Euroopa kommunikatsiooniuuringutesse on ohtra andmestiku omamine. Näiteks uurimismeetodid, mida sõjajärgselt Euroopasse naasnud Adorno ja Horkheimer levitasid. Euroopa kommunikatsiooniuuringud on enam arenenud põhjapool - saksamaa, Inglismaa, Skandinaavia ja vähem arenenud lõunad, ladinakultuuride juures. Jama on selles, et ei toimu kommunikatsiooni Ameerika ja Euroopa kommunikatsiooniuurijate vahel. See eest on kultuuriuuringud eriti populaarsed Ladinaameerika rahvaste seas Mehhikos ja Brasiilias, kus moodustub huvitav hübriid intellektuaalsetest standarditest, mis on üle võetud Ameerikast või Euroopast ja Ladina kultuurist.  

Kommuniaktsioonidistsipliinid täna

Peamiselt empiiriline, kvantitatiivne ja keskendunud efekti määramisele. On kaks suuremat koolkonda - mainstream küsib - mis on, kriitiline koolkond küsib - mis peaks olema. Samuti on erinevad lähenemised uurimismeetodite seisukohast - kvalitatiivsed meetodid versus kvantitatiivsed. Ja kuigi on kommunikatsiooniuuringutel palju erinevaid koolkondi ja uusi suundu (nt kultuuriuuringud), siiski on üldjoontes selge, et kommunikatsiooniuuringud tegelevad ennekõike kvantitatiivsete efektiuuringutega.

ja tulevik on meil helge