Passiivne suitsetamine on teiste poolt tarvitatava tubaka suitsu sissehingamine. Passiivne suitsetaja on iga inimene, kes viibib ruumis, kus suitsetatakse või on hiljuti suitsetatud. Passiivse suitsetaja vastandiks on aktiivne suitsetaja: inimene, kes ise suitsetab. Harva teatakse, et passiivne suitsetamine on sama ohtlik kui aktiivne suitsetamine. Passiivsesse suitsetajasse satuvad kõik needsamad mürgid, mis aktiivsessegi suitsetajasse. Eriti ohtlik on aga passiivne suitsetamine seepärast, et passiivseteks suitsetajateks on pahatihti lapsed, kellel on vastupanuvõime mürkidele nõrgem kui täiskasvanutel. Nii mürgitavad täiskasvanud sageli nii enda kui ka teiste lapsi.
Kurb on ka see, et laste võitlemine vanemate suitsetamise vastu, ei ole siiani olnud mõeldav. See tähendab, et lapsed on kodudes, kus suitsetatakse, tahes või tahtmata sundsuitsetajad.
Laiemalt on passiivse suitsetamise probleem üles kerkinud viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljudes riikides on enam kui pooled mittesuitsetajad passiivseteks suitsetajateks. Täiskasvanute hulgas loetakse passiivseks suitsetajaks inimest, kes viibib suitsuses ruumis üle viie tunni ööpäevas. Just nimelt ruumides on oht kõige suurem, sest seal püsib tubakasuits väga kaua. Ruumis, kus on suitsetatud, tunneb mittesuitsetaja suitsuhaisu ära isegi peale 8-tunnilist korralikku tuulutamist.