Ma sündisin 2. aprillil 1956. aastal Tartus. Olin oma peres teine poeg. Kolm aastat hiljem sündis mulle ka õde. Mu ema ja isa olid kõrgharidusega inimesed, arstid. Meie peres oli üldiselt kõik korras, eriti minu vanemate ja meie tuttavate arvates. Kooli läksin ma 1963. aastal. Esimestel õpiaastatel olid mu hinded enamasti viied, mõni üksik neli sattus vahepeal tunnistusele. Iga veerandi lõpul sain vanematelt kiita ja ka väikese rahalise preemia "heade õppimistulemuste eest". Klassikaaslaste silmis olin ma õnneseen, kellel ei olnud kunagi millestki puudus. Mul oli sageli koolis kaasas taskuraha, ema-isa leidsid alati võimaluse saata mind ekskursioonidele, teatrisse, kinno ja mujale. Mul olid alati uued riided seljas ja kõht täis.

Kuid keegi ei aimanud, mis toimub minu sees. Keegi ei märganud, kui suured on minu mured. Keegi ei taibanud küsidagi, kas mul  on millestki puudus. Ma pidin oma muredega ise toime tulema. Sinulgi võis praegu tekkida küsimus, et missugused mured mul võisid küll siis olla?

Minu mured said alguse ajast, mil ma sain omale õe. Ma olin siis saanud just kolmeseks, kuid oma vanemate silmis olin ma ilmselt juba päris suur. Kui varem oli mind hellitatud ja kiidetud nii ühe kui teise asja eest, siis nüüd muutus üldise imetluse objektiks minu õde. Mina pidin ise hakkama saama.

Nii ma püüdsingi tõestada, eelkõige oma vanematele, et ma saan ise hakkama, et ma olen tubli, et ma olen parem kui on minu õde. Kuid mu vanemad minu arvates ei märganud seda. Kui ma käisin kuuendas klassis, siis olin ma juba peaaegu mõistnud, et mu vanemad on täielikud juhkamid, kes ei märka niikuinii minu pingutusi ja edusamme. Nii hakkasin ma õppima vaid neid asju, mis mulle huvi pakkusid. Peagi läksin ma õpetajatega tülli, sest nad olid harjunud minu kui priimusega.

Mind hakkas huvitama arstiteadus. Ma ei tea, kas selles oli süüdi minu vanemate eeskuju või püüdsin ma ikkagi alateadvuses oma arstidest vanemate meele järele olla. Igatahes nii see oli. Ma olin alles kaheteistkümneaastane, kuid ma õppisin juba nii orgaanilist kui anorgaanilist keemiat, farmakoloogiat ja inimese anatoomiat ning füsioloogiat. Mida rohkem ma arstiteadusest teada sain, seda rohkem see mulle huvi pakkuma hakkas. Suvel käisin tööl ja nii sain osta endale mõned keemialabori vahendid. Aineid reaktsioonide läbiviimiseks sain ma isa töö juurest, kus neid oli nii palju, et keegi ei märganud, kui ma natuke oma tarbeks näppasin.

Keemiku ja rohuteadlase töö oli huvitav. Muuseas huvitasid mind ka tugevad mürgid ja huvitava toimega narkootikumid. Et aga narkootikumide kohta kirjutatus kindel olla otsustasin neid väikeses koguses ise proovima hakata.