Siim sündis 22. oktoobril 1967 Tallinnas. Ta oli oma perekonnas ainus ja muidugi soovitud laps, sestap külvati ta üle hellitustega. Siim tajus vanemate suhtumist, samas talle tundus alalõpmata, et tähelepanu, mis teda ümbritseb, on ebapiisav. Siim võis keset ööd nutma hakata, ehkki kõht tegelikult väga ei valutanudki, ja emmet-issit hommikuni ärkvel hoida; veidi vanemaks saades näisid talle tema kasvavad hambad palju tähtsamad tööst, mida ema kodus tegi. Ajalehtedest, mida issi luges, olid kaugelt tähtsamad vastused, mida poiss temalt oma küsimustele ootas. Vanemad olid elavaloomulise lapse üle väga uhked ja kapriisid pandi vanuse arvele.

Siimu emal ja isal oli ülikooliharidus - ema töötas enne sünnitust ENSV Kaubanduspalatis eksperdina, isa võimlemisõpetajana. Ta püüdis väikesele Siimule sisendada armastust spordi vastu ja mõnes mõttes see õnnestuski, ehkki Siim pahatihti aru ei saanud, miks peaks ta selle asemel, et naabri kassiga aias mängida, hoopis võimlemisharjutusi tegema.

Selline kasvatus lõppes pärast Siimu neljandat sünnipäeva. Ta kuulis, kuidas vanemad arutasid köögis pere majanduslikku olukorda ja sai aru: selleks, et tema rohkem mänguasju saaks, läheb ema jälle tööle ja isagi tuleb hiljem koju. Siimu meelest oli nii õiglane - naabri Jussil oli suur mängutraktor, mida temal ei olnud. Küll aga äratas Siimus protesti vanemate otsus kutsuda nende koju elama invaliidist tädi.

Siim oli harjunud, et vanemad on siinsamas, kui tal tekkis soove või tähtsaid küsimusi, millele oli vaja kohe vastust. Sellepärast tundis poiss algul vanematest suurt puudust. Enamgi veel, teda ajas lausa ahastusse, et ema päeval enam kodus ei olnud. Siimul oli igav - keegi ei tegelenud temaga, välja arvatud tädi, kes Siimu meelest oli lihtsalt loll. Ülekõige ei mõistnud poiss, miks tädi on nii arg. Issi oli ju rääkinud, et tuleb kasvada julgeks! Siim mõtles, et ju siis issil ei jätkunud aega seda tädile õpetada ja - poiss otsustas seda ise teha.

Ta proovis alul tädi lihtsalt ehmatada, siis vihmaussidega hirmutada, seejärel tädi kallale naabri koera ässitades, kellega hästi läbi sai. Tädi oli poisiga suisa hädas. Mida aeg edasi, seda julmemaks muutusid Siimu meetodid. Ühel päeval andis tädi Siimule laksu ja muidugi kaebas poiss vanematele ära. Ei, ta ei rääkinud tõtt, muidugi mitte! Ta ütles, et ei tea, miks tädi teda lõi. Siim veendus, et vanemad olid tema poolt. Tädi sai riielda. Edaspidi muidugi veel sagedamini, sest Siim maksis talle laksu eest kätte. Ta võis lõhkuda tassi, mida ema väga hoidis, ja ajada lõhkumise tädi kaela. Lõpuks saadeti tädi ära. Poiss tundis temast mõnda aega puudust - ei olnud ju enam, keda kasvatada! Kuid siis saabus suvi ja vanemad reisisid koos pojaga Bulgaariasse. Seal sai poiss endale esimese sõbra. Aga elu on ebaõiglane - kuu aja pärast lõppes tuusik ja nad pidid lahkuma. Volodja elas Jaroslavlis ja poisid lubasid teineteisele tihti kirjutada. Kirjutada Siim oskas.

Sügisel läks Siim kooli. Ta oli klassis noorim õpilane, kuigi pika kasvu tõttu võis teda pidada kõige vanemaks. Ta oli ilus poiss ja tüdrukud hellitasid teda alul tähelepanuga, millele Siim kiusamisega vastas. Ta ei tahtnud tüdrukutega sõbrustada, nad olid tema meelest tobedad. Pealegi tal oli juba sõber. Volodja.

Siimu õppeedukus oli hea, kuid ta polnud klassi priimus. Ta küll tahtis olla, aga pärast kooli oli nii palju tegemist, et polnud aega õppida. Ta käis lasketiirus tina korjamas, sulatas plänne, korjas pudelikorke. Siimule meeldis hasart, mida poiss plännimängu ajal tundis ja talle meeldis võita. See andis meeldiva üleolekutunde.

Siimu esimene suurem kaklus algas just plännimängust. Ta peksis omaealise poisi läbi. Poisi vanemad kaebasid Siimu omadele, aga Siimu isa kaitses poissi. Tema meelest oli hea, et Siim tugevamaks osutus. Isa selline käitumine kindlustas talle poja soosingu, kuid mitte kauaks. Siim ootas, et nad suvel jälle Bulgaariasse sõidavad, aga vanematel polnud nii palju raha. Kohtumist Volodjaga ei toimunud ja Siim hakkas vanemaid seetõttu lausa vihkama. Ta otsustas, et temal saab kunagi olema palju raha.

Pere sissetulek polnud piisav, et rahuldada poja kõiki soove. Viiendas klassis ei jaksanud vanemad osta poisile kuluvaid, mida too klassiõhtuks soovis. Siim ei rääkinud vanematega terve nädala. Umbes sel ajal tutvus ta kaks aastat vanema Veikoga, kelle isa oli meremees ja vend oli olnud vanglas. Siim käis tihti Veiko juures ja vaatas tema suurt venda tohutu aukartusega. Teda hämmastas, et kuigi Veiko vend viina ei joonud, oli ta ometi tihti purjus. Teda hämmastas ja vaimustas see, mida Veiko vend ja tolle suured sõbrad siis koos tüdrukutega tegid. Need tüdrukud olid ilusad ja ei häbenenud poisikesi üldse.

Veikol oli palju ilusaid asju, teda peeti ärikaks. Ta müüs poisikestele närimiskummi, noorukitele riideid ja täitis tihti venna ülesandeid, mille eest sai palju raha. Millised need ülesanded olid, usaldas Veiko Siimule siis, kui poisid rohkem sõpradeks said. Kuuldu vapustas Siimu: selgus, et Veiko viib venna vangis olevatele tuttavatele narkootikumitablette, mida vend tuttava arsti käest hankis. Siimu vapustas eriti see, et Veiko julgeb vanglasse minna! Ta tahtis niisama julgeks saada nagu oli Veiko.