Rolli sündis Tallinnas 22. novembril 1983. Tema vanemad olid erinevalt minu omadest asotsiaalid. Isa oli täielik alkohoolik ning Rolli nägi teda umbes kord kuus. Rolli kasvatajaks oli ema, kes oma vähese hariduse tõttu otsis pidevalt tööd. Ja kui ta ka mõne töökoha sai, siis püsis ta seal kõige enam paar kuud. Seejärel tuli tallegi suurem joomishoog peale ning kainena avastas ta end vallandatuna. Varem oli Rollit maailma koledustest eemale hoidnud tema vanaema, kuid nüüd on juba temagi seitse aastat surnud. Nii pidi Rolli juba üheksa-aastasena hakkama ise endale süüa tegema, oma riideid pesema, ahju kütma. Vähe sellest, pahatihti pida ta isegi oma joobnud ema või isa eest hoolitsema, neid pesema ja voodisse tirima, nende peo jääke koristama.

Võib mõtelda, et Rollist kasvas karastatud iseloomuga kõigega hakkamasaav tubli inimene, kes olles näinud hirmsat elu, oskab ise elada. Nii see aga polnud. Rolli jäi üksi üheksaaastasena. Siis oli ta veel liiga väike, et iseseisvat elu alustada ja täiskasvanuks saada. Tal ei olnud vanemaid, kelle moodi olla. Ta ei saanud mängida, nii nagu teised temavanused seda tegid. Ta pidi pidevalt tundma häbi oma vanemate pärast.

Kõik see tekitas Rollis muresid, tekitas muresid, mida teised lapsed ettegi ei osanud kujutada. Kuid tal polnud ka kedagi, kes oleks aidanud nendest muredest üle saada. Ta oli täiesti üksi, uppunud oma muredesse.

Sellises olukorras jalutas ta ükskord 1993. aasta märtsiõhtul koju, kui talle tuli teepeal vastu temast paar aastat vanem poiss, kellega koos ta oli eelmisel suvel palliplatsil kossu mänginud. Tal olid kaasas kaks sõpra. Nähes vana tuttavat murelikuna kutsuti Rolli enda punkrisse. Seal pidi olema midagi, mis aitab muremõtetest vabaneda.