Riina sündis Tallinnas 24. märtsil 1976. Tema vanemate elukäik oli kirev. TRÜ juristidiplomiga lõpetanud isa töötas pikka aega prokuratuuris, kuid tegi siis ootamatu pöörde ja hakkas advokaadiks. Advokaadiamet tõi kõvasti sisse, mis kindlustas Riinale muretu, et mitte öelda küllusliku lapsepõlve. Riina ema oli tollal alles tulevast advokaati kohanud «Viru» hotellis, kus naine töötas administraatorina. Võib öelda, et Riina ema ei teeninud kehvemini kui isa, kuid ema sissetulek kulus suuresti parfüümidele, kallile pesule, riietusele ja ehetele. Riides käis Riina ema tõesti hästi ja ehkki ta ei olnud ilus naine, näis ta seepärast oma lapsele ja abikaasale ilus nagu ingel.

Ei saa öelda, et Riina olnuks ilus, kuid ei saa ka öelda, et inetu laps. Ta oli tavaline. Ei paks, ei peenike, ei pikk ega lühike. Tuhkblondid juuksed harmoneerusid hallide silmadega, kuid nina oli pisut suur, lõug veidi väike ja otsmik liiga madal. Vanemate lakkamatu hoolitsus ja kallid mänguasjad, mida iga perekond poleks saanud oma lapsele soetada, tegid Riina juba väiksena pirtsakaks. Teda ei pandud lasteaeda. Kui Riina veel väga väike oli, kantseldas teda vanemate tööl olles vanaema. Kui vanaema suri, võeti perre hooldaja, kellesse aga Riina ei kiindunud. Palju mänguasju ja palju vabadust jätsid koolieelse õppimise tahaplaanile ja ega sellele perekonnas rõhku asetatudki. "Küll ta koolis õppida jõuab," ütles isa, kelle õppeedukus ei olnud hea, kuid kes sellegipoolest lõi elus läbi tänu tutvustele. Kui tüdruk kooli läks, oli ta tähtedest ja numbitest küll kuulnud, kuid ei olnud neid lähemalt tundma õppinud.

Sellegipoolest polnud Riina õppeedukus halb ja jääb saladuseks, kuivõrd mõjutas seda tõsiasi, et kooli direktor ja Riina isa tuttavad olid. Riinal ei olnud klassis palju sõpru, kuid need vähesed imetlesid teda. Ta toodi iga päev isa autoga kooli ja kui võimalik, viis isa ta autoga ka koju. Nad suvitasid välismaal, kust naastes olid Riinal niisugused riided, mida klassiõed polnud uneski näinud. Tema taskuraha oli suurem kui enamikul temaealistel.

Viiendas klassis toimus Riina peres riid, mis teda rohkem isa poole kallutas. Ta sai aru, et emal on lisaks isale keegi teine. Küll aga ei mõistnud tüdruk, miks isa varsti sellesse nii leebelt suhtus ja miks ta ka ise sageli võõra tädiga kohtus. Kaheksandas klassis avas üks Riina sõbrannadest talle kogu tõe, mis tüdrukut sügavalt vapustas ja tema usku mehe-naise vahelisse armastusse tugevasti kõigutas. Ta oli selleks ajaks lugematuid kordi armunud ja üle elanud sündmusi, mis olid pinnaseks klassiõe poolt räägitu juurdumisele. Nii emal kui isal olid armukesed ja nende pealtnäha idülliline perekonnaelu oli seestpoolt üsnagi mäda. Ta proovis sellest nii isa kui emaga rääkida, kuid nood vältisid teemat.

Üheksandas klassis kaotas Riina süütuse. See juhtus küllaltki inetult, peale üht suvilapidu, mil koolivend ta peaaegu vägistas. Riina oli vapustatud sisemisest segadusest, mida ta nii enne kui pärast vahekorda tundis. Ühelt poolt ei soovinud ta seda, teiselt poolt aga tahtis, kasvõi vägivaldselt. See lõhestas. Nad ei jäänud tolle koolivennaga käima, ega ka tollest järgmisega. Ülejärgmisega oli Riinal suhe, mis vältas kuu aega, seejärel järgnes veelgi lühiajalisemaid suhteid ja keskkooli viimases klassis oli Riina oma klassiõdedest kahtlemata kogenuim. Tol ajal toimus ta välimuses suuri muutusi, suuresti tänu aeroobikale tegi Riina läbi saleduskuuri.

Ta tahtis kodunt pääseda. Mitte sellepärast, et tal olnuks vähe vabadust - et teda ümbritsenuks vanemate keelud või et tal olnuks kodus halb elada. Hellitatud tüdrukuna teadis ta, et mujal elades ei lakkaks vanemate toetus - ta lihtsalt elakski edasi vanemate kulul, kuid omas korteris. Sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda läksid üle ootuste hästi, korteri üürimine ülikoolilinna tekitas peaasjalikult vaid isapoolset vastuseisu. See polnud ületamatu. Septembris leidis Riina ennast pisikesest mugavast kahetoaliselt korterist vaatega Toomemäe nõlvale. Ta oli rahul. Vanemad maksid üüri ja Riina ei pidanud muret tundma, kust saada stipi kõrvale lisaraha.