Riina tegi kõik võimaliku, et püsida pinnal ja tõenäoliselt oleks tüdruk ennast üles poonud, pidanuks ta paar päeva kokaiinivabalt olema.

Tol õhtul oli äsja sadanud vihma, Riina oli läbinud oma tavalise marsruudi, peatunud ja õlaga vastu posti naaldunud. Baariuksest ta selja taga pudenes käratsevaid külalisi, sügistuul lõikas õhukeste sukkadega kaetud nahka. Selja tagant polnud raske aru saada, et tegemist on prostituudiga.

Ta ei kuulnud lähenevaid samme ja võpatas, kui selja taga küsis tuttav hääl: "Kui palju?". Ta pöördus, vastus huulil. See oli Riina isa.

Ta karjatas ja põgenes, saadetuna mehe joobnud pilgust, kes teda äragi polnud tundnud. Öösel alanud enneaegne sünnitus, rohke verejooks ja suulaelõhega laps röövisid Riinal viimasegi eluisu. Ta rebis lahti tilguti zhguti, tõmbas selle ümber kaela kokku ja kannatas seni, kuni jäi liikumatult lebama.

Ta pääses teadmisest, et on HIV positiivne.