Minu elu, mille iga päev teile juba tuttav on, muutus järjest kallimaks. Kui algul piisas mulle mõnest milligrammist heroiinist, et kaifi saada, siis peagi vajsin ma juba kümneid milligramme. Ebameeldivatest ärajätunähtudest hoidumiseks pidin ma süstima mitu korda päevas ja nii hakkas peagi mul iga päev kuluma sadu kroone. Aasta möödudes ei olnud haruldased ka tuhandekroonised päevad.

Üle kogu keha käivad külmavärinad ja kõhulahtisus ning vastikud lihasvalud segamini krampidega sundisid mind ikka ja jälle uut narkotsiannust otsima. Narkkotikumide muretsemiseks oli aga raha vaja. Nii ma uitasin päevad läbi ringi ja otsisin, kust saaks midagi tõmmata. Kogu mu elu koosnes kaifidest ja rahaotsimisest, miski muu ei läinud mulle korda.

Kuna minu vajadused aina kasvasid, siis oli mul üha raskem ka tööd teha. Minu rahakogumise retked jäid aina lühemaks ja vähemtasuvateks. Nii juhtuski ükskord, et peale poolenädalast ilmaolekut süstisin endale tavalisest veidi suurema annuse. Algul oli küll väga hea, aga siis hakkas külm, kehtamperatuur langes, mu sõbranna ütles, et ma olen näost täiesti ära, kaame. Seejärel kaotasin ma teadvuse ja hiljem ei mäletanud enam midagi. Kuid sinnapaika see asi ei jäänud. Järgnesid päevad, kus ei mina ega ka mu sõbranna ei saanud midagi. Raha me ei leidnud ja keegi võlgu ka ei tahtnud enam anda. Nii juhtus, et teisel päeval peale viimast võtmist olin ma kokku vajunud. Ise ärkasin ma alles kolmandal päeval haiglavoodis. Keegi mööduja oli kiirabisse helistanud ja see oli mu haiglasse toimetanud. Nagu hiljem teada sain, oli see mööduja olnud mu enda sõbranna. Ta rääkis, et ei tahtnud politseid, kuid ma olin juba kolm tundi liikumatult leabnud, mu nahk oli läinud siniseks, süda oli löönud imetasakesi ning ainult nelikümmend korda minutis. Lõpuks ei olnud ta enam aru saanud, kas ma hingan või mitte. Surmahirmust oligi ta kiirabi kohale kutsunud, ise aga plehku pannud.

See oli mul esimene kord sattuda haiglasse muul eesmärgil kui narkotsi otsima. Ma olin esimest korda haige. Arstid teatasid, et ärgu ma muretsegu, varsti tuleb ka mu isa vaatama. Narkotsist ei rääkinud nad midagi. Tegelikult ei rääkinud nad üldse mitte midagi. Kuid ometi lebasin ka reanimatsiooniosakonnas ja iga mööduv õde piilus minu poole selgelt põlastava pilguga. Ma taipasin, et nad teavad, milles asi.

Peagi hakkasid mu peas tekkima mõtted: mida ütelda isale, keda ma polnud juba aasta otsa näinud, mida ütelda politseile, kes niikuinii siia peagi saabub. Ainus mõte - valetada, mitte mingil juhul tõtt rääkida. Siis aga oleks keegi nagu ütelnud, et Volli mine ära, mine siit haiglast ära, sa ei sure, kuid kui siia jääd, siis tapetakse sind küsimuste ja manitsustega, sind pannakse kinnisesse haiglasse, aheldatakse voodi külge ja sulle hakatakse söötma ja süstima igasugust sodi.

Pikelmalt mõtlemata põgenesin ma haiglast. Vaevu jõudsin oma sõbranna juurde punkrisse, kus avastasin ees diiler Juri, kes mu naisega koikul ametis oli. Juri võttis häbenemata mu naist, ta tegi temaga kõike, mida ihkas, mu sõbrannat ei liigutanud see aga karvavõrdki. Minu saabudes ütles Juri, et näh, siin on sulle muti eest gramm heroiini, ning ma olin üliõnnelik. Seepeale kargas aga püsti ka mu sõbranna ning karjus. Oota, ära endale kõike sisse aja, muidu oled jälle haiglas.

Nii sain ma mõnda aega Jurilt narkotsi veidi odavamalt ja ta andis mulle vahel ka veidi laenu, kuid üle päeva mul ükski raha ei seisnud.