Mina sattusin narkootikumide küüsi keemialaboris oma katseid tehes. Ma lihtsalt tahtsin teada, kas see, mis raamatutes nende kohta kirjutatakse on õige või mitte. Nimelt peetakse oopiumi üheks ülimat rahu ja heaolutunnet tekitavaks narkootikumiks. Ma olin lugenud, et nii mõnedki suured mõtlejad olid oma oma suurimate avastusteni jõudnud just oopiumiuimas olles. Üheks põhjuseks sellisele nähtusele võis olla see, et oopium ja teised temast tehtud narkootikumid on väga tugeva rahustava ja valuvaigistava toimega. Seega selle tarvitaja lahkub siit maailmast. Opioidideuimas inimene unustab ära mured, mis tal on, ta satub uude maailma, kus ei ole pahasid, kus ei ole julmust, kus ei ole valu, kus on kõik ok! Ja sellises olukorras, kus kõik inimese madalamad vajadused on täidetud, ehkki näiliselt, hakatakse iseenesest mõtlema kõrgematel tasanditel ja täitma kõrgema tasandi vajadusi. Nii hakatakse muuseas ka mõtlema sellele, mida ma saaksin teha head kogu ühiskonnale. Samuti aktiveerub inimese ilumeel, mis tahab korda saata midagi ilusat, enneolematut ja äärmuslikku.

Vaat just see kõik ahavatles mindki oopiumi proovima. Seda enam, et mul olid tekkinud probleemid oma vanemate, õpetajate ja isegi sõpradega. Ma tundusin kõigile veidi imelik ja olin mõnevõrra eemaletõugatud.

Nii märkasin kord jalgrattaga suvel maal sõites ühe vanatädi õuel põldu, kus peenarde vahel kasvas hulka moonitaimi ja otsustasin loetu põhjal katsetada. Kuna kedagi läheduses ei paistnud, siis panin ratta teeservale ja hiilisin põllule. Valisin välja kõige suuremad kuprad ja püüdsin neist valget piimjat mahla kätte saada. Panin oma saagi väikesesse topsikesse, mis mul taskus oli. Koju jõdes oli valge mahl juba hallikaks muutunud ja talle oli tekkinud imelik hais. Varsti olin oma oopiumirikka vedeliku töödelnud mustjaks koogikeseks ja ma olin äraütlemata uhke oma esimese toote üle. Lausa kahju oli tema toimet katsetada.

Siiski tegin selle tüki ära. Varem olin proovinud küll suitsu ja alkoholgi polnud võõras, aga siiski oli see esimene "päris narkootikumi proovimine" minu elus. Ma ei osanud midagi karta, ma ei teadnud, et minuga läheb midagi halvasti, ma ei teadnud, et minu senine elu on olnud ilus võrreldes sellega, mille poole ma nüüd liikuma hakkasin. Ma kuumutasin oma pisikest musta tükikest ja ahmisin vastikut suitsu sisse. Peagi tundsin, et mul on hea olla. Mu keha hakkas kergelt võbelema, peagi lõtvus kogu nahk ja selle taustal tekkis mõnutunne. Seda mõnutunnet võiks võrrelda seksuaalse erutusega. Tundsin, et mul on lihtsalt hea olla. Äkki tundus kõik selgena. Suutsin mõista isegi oma vanemaid. Sain aru, et tegelikult on nad minu vastu lahked ja head. Tundsin, et olen neile väga oluline. Tajusin enese tähtsust ja väärtusi nii, nagu mitte kunagi varem. Minu peas keerlesid igasugused hullud, kuid ilusad mõtted. Ma fantaseerisin elust üksikul lõunamere saarel ja ehitasin plaani selle saare ülesehitamisest inimkonna hüvanguks.

Ühel hetkel aga märkasin, et ma olin saarele planeerinud ka vangla. Järgmisel hetkel turgatas mu peas mõte ehitada ka piinakamber, kuhu panna vanemad, kes ei tegele piisavalt oma lastega. Märkamatult hakkas oopiumi toime kaduma, mul hakkasid pea ja kõht valutama ning süda läks vastikult pahaks. Sellest tekksid ka halvad mõtted. Peagi ei mõelnud ma millelegi muule kui oma kõhule. Kõik mu sisemuses keerles. Tundus, nagu oleks mu mao temperatuur enam kui 45 kraadi. Ma oksendasin kolmel korral. Sellest piisas minu hirmutamiseks. Oopium mind enam ei tõmmanud. Mitu päeva vaevas mind iiveldus ja söögist ei tahtnud mõeldagi.

Suvi sai otsa ja peagi saabus talv. Ühel päeval isa juures tööl olles sisenesin ma märkamatult ühte ruumi, mis tavaliselt oli lukus, kuid seekord mitte. Ma teadsin, et seal hoitakse asju, mida haiged ei tohi ise kätte saada. Muuhulgas oli seal ka ravimeid, mis olid narkootilise toimega. Hoolimata suvisest ebameeldivast kogemusest nõudis mu uudishimu, et ma pean sealt midagi huvitavat saama. Oma õnnetuseks avastasin aga, et kõik mind huvitav on raudkapis luku taga. Siiski läks mul ainult pool tundi ja ma olin võtme üles leidnud. See oli korpuse valvuri juures. Oli vaja vaid oodata, millal tolle tähelepanu on minult kõrvale juhitud ja siis võti märkamatult taskusse pista. Igatahes varsti olin ma sees. Ja mu arvamus ei olnud petlik. Raudkapis oli tõepoolest mitmesuguseid ravimeid. Uudishimust ajendatuna võtsin mõned ampullid kodeiini ja morfiini lahustega.

Talv möödus kiiresti. Pahatihti olin jälle isa töö juures ja ühte teatud kapivõtit jägimas. Vahetevahel oli vastikult paha, kuid siis oli jälle mõnus lennata teisele planeedile ja mõtelda oma ilusaid mõtteid. Halastamatust maailmast on nii hea eemale saada, et selle nimel võib kannatada ka mõningat valu. Tegelikult ei õnnestunud mul alati ei kodeiini ega morfiini saada. Siis hakkas mul nii vastik, et ma pidin lausa ära surema. Mu söögiisu oli kadunud ja kõht nii kinni, et mine või lõhki, hoolimata sagedasest oksendamisest. Vahel tunsin, et miski muu ei lähe mulle korda, ma pean narkootikumi saama. Nii leidsin ma ühe lisavõimaluse oma kaifi saamiseks. Apteegis müüdavaid rohtusid uurides leidsin ma päris mitmetes toimeaineks olevat kodeiini. Oma väikeses, kuid heas laboris võtsin osa üleliigsest materjalist nendest rohtudest välja ja oligi aseaine olemas.

Nii kestis kõik umbes aasta, kuni ma tundsin, et võin kodeiinirohtusid neelata nagu apelsinimahla ja süstimine ei andnud seda, mida lootsin. Ühelt oma tuttavalt sain proovida "midagi kangemat", nagu ta ütles. See oli pruun suhkrutaoline pulber, mida ta fooliumitükil kuumutas. Mina pidin sisse hingama paberilt õhkutõusvaid pilvekesi. Me tegime seda koos ja vajusime koos ka kergesse unne. Ärgates rääkisime üksteisele oma meeletutest seiklustest ja läksime lahku. Kodus tundsin, et too neiu, kes oli mulle pakkunud seda uut ainet, mis osutus heroiiniks, on minu jaoks ainus, kes omab maailmas mingit tähtsust. Keegi teine ei huvitanud mind üldse. Mõne tunni möödudes jäin ma teleka ette lebama. Ma lihtsalt istusin. Ma ei mõtelnud mitte midagi, ma ei mõtelnud isegi mitte oma uuest ülisõbrast. Mind ei huvitanud üldse, kas keegi maailmas olemas on või kas ma olen elus või surnud. Mu ema jõudis koju ja küsis, mis mul viga on, kuid ma ei vastanud. Ta ütles, et ma pole eile lõunast saati midagi söönud. Ma vastasin, et mul lihtsalt pole isu ja s sinnapaika see asi ka jäi. Tasapisi hakkas mu meeleolu ja enesetunne aga üha halvemaks minema. Siis vihastas ema mu oma pärimisega välja ja ma lahkusin kodust. Loomulikult läksin oma sõbranna poole. Peagi kordasime varemtehtut, kuid seekord ei suutnud me end tagasi hoida ja me astusime ka vahekorda. Taas oli kõik hästi. Nii meie kehad kui ka vaimud elasid teineteise sees. Kõik oli suurepärane.

Selline elu jätkus veel mõned nädalad, kuni me leidsime ühelt peoõhtult sõbrad, kes näitasid meile, kuidas heroiini süstitakse. Edaspidi kujunes meist ühine nelik, kelle elu ülesanneteks olid süstimine ja raha otsimine. Minust oli saanud uus inimene - narkomaan.