Möödus aasta. Ühel päeval, mil Siim Veiko juures oli ja Veiko venna sõbrad taas lõbutsesid, küsisid Veiko venna sõbrad Siimult, kas ka tema ei tahaks narkootikumi proovida? Eneselegi üllatuseks jäi Siim kohe nõusse, kuigi ta tegelikult süstimist kartis. Järgnevat mäletas ta uduselt. Etaminaalnaatrium mõjus kohe, kõrvus hakkasid helisema kellad ja kurku tõusev iiveldus tekitas meeletu hirmu. Ta minestas ja kui ärkas... vot siis oli küll see, mida Veiko sõbrad nimetasid kaifiks. Aga see kaif ei meeldinud talle, ta tahtis sellest ruttu vabaneda. Tahtis, kuid ei saanud.

Kell kaks öösel oli pehmus jalgadest niipalju kadunud, et Siim sai koju minna, kus teda ootasid ärevil vanemad. Nad kahtlustasid alguses, et Siim on joonud, kuid pehme keelega pojal polnud lõhnu. Kutsuti kiirabi ja arstid said muidugi aru, milles küsimus. Maoloputust oli Siimul pärast piinlik meenutada, kuid see oli kukepea sündmuste kõrval, mis siit algasid. Arstidelt laekus teade kooli, vanemad kutsuti õppenõukogu ette. Miilitsa lastetoas tuli Siimul üles tunnistada, kus talle narkootikumi süstiti. Siit sai Siim külge koputaja kuulsuse, siit algasid kaklused endast vanemate poistega ja sagedased tülid kodus. Siimule näis, et kõiges on süüdi vanemad.

Veiko vend võeti vahi alla, kuid lasti varsti lahti. Tema poolt kättemaksu ei järgnenud, kuid Veikoga oli Siimu sõprus lõppenud. Mitte ainult Veikoga - klassis oli Siim ebapopulaarne, keegi ei tahtnud temaga läbi käia. Siimu vanematel oli tööl suuri pahandusi ja kõik viis selleni, et aasta pärast vahetas Siimu perekond oma Nõmme maja Mustamäel asuva koperatiivkorteri vastu.