Minust sai narkomaan vähem kui nädalaga peale seda kui ma olin esimest korda heroiini proovinud. Võib-olla olin ma ka varem narkomaan, kuid seda ei oska ma kindlalt öelda. Kodeiini ja morfiini ei tarvitanud ma nii sageli. Eriti rakske oli mu olukord heroiiniaurude hingamisel sest nende toime olil küllaltki lühiajaline ja nii vajasin ma väga kiiresti uut annust, et ära hoida muidu tekkivat vastikustunnet. Heroiini süstimisel oli toime hoopis pikem, kuid sugugi mitte nõrgem, pigem hoopis intensiivsem.

Ma kaotasin igasuguse huvi kõige muu vastu peale järjekordse annuse. Kogu mu elu oli seotud narkootikumidega. Ma olin inimene, keda kimbutasid nii vaimne kui füüsiline sõltuvus. Kui ma ei saanud uut annust, siis ma tundsin, et suren.

Elu muutus rutiinseks. Hommikul ärkasin vastiku peavalu ja iiveldusega. Mõnikord oli tunne, nagu oleksin eelmisel päeval sada kilomeetrit jala käinud, jalad olid nii kanged, lihased valutasid. Söögiisu mul polnud ja pea oli segi, tuikusin toas ringi ja olin täielikus masenduses kuni leidin üles eelmisel päeval saadud heroiiniannuse. Seejärel oli lühikest aega ülihea ja üks tunnike väga hea olla. Kuid kuna ma teadsin, et mõne tunni pärast hakkab paha, siis asusin ma õigeaegselt uut narkotsiannust otsima. Tihti lonkisin tunde mööda linna, et leida kohta, kust saaks raha näpata. Teinekord õnnestus midagi kodusest varast maha müüa või vanemate tagant varastada. Müüjaid oli mul teada kaks. Üks neist müüs natuke odavamalt, kuid teda oli küllaltki rakse kätte saada. Nii pidin ma sageli ostma natuke kallimat kraami.

Oli ka kordi, kus mul ei õnnestunudki õigeaegselt uut raha saada või narkotsi muretseda. Siis hakkasid need vastikud ärajätunähud pihta. Mõni tund kuni pool ööpäeva peale viimast kaifi oli eriti vastik. Siis kõik keeras ja tahtis üles tulla. Mõnikord lõi üks või teine lihas krampi, nii et ma pidin valust lakke lendama. Teinekord langes kehatemperatuur nii madalale, et ihule tekkis kananahk ja ma hakkasin üleni värsema. Vahel tekkis värisemisele lisaks ka imelik nahalööve käsivartele ja kõhule. See oli kõik nii vastik, et ma tegin kõik, et uut annust saada. Kui ma aga uut doosi ei saanudki kätte, siis teisel või kolmandal päeval hakkas mul nii paha, et ma panin endale tropi suu ette, et teised minu karjumist ja öökimist ei kuuleks.

Nii möödusid päevad, nädalad, kuud ja aastat: narkots, narkotsi otsimine, narkots, narkotsi jaoks raha otsimine, narkots, narkotsiraha otsimine, narkotsi otsimine, narkots ja nii edasi ja edasi, vahepeale mõned kannatusterikkad perioodid, kui ei saanud raha või narkotsi. Midagi muud mu elus enam polnud. Ma olin muutunud mandunud masinaks.