Ravikuur lõppes ja algas Riina elu kodus. Ta ei naasnud enam Tartusse, isa poleks seda mingil juhul lubanud. Ülikool jäi pooleli. Kuid isa poleks saanud talle keelata, vähemalt oma äraolekul, telefoni kasutada. Raivo, nende ühine poiss Anneliga, andis talle Tallinna narkodiileri Alexi numbri. Riina teadis isa pangakaardi pin-koodi, seda laenata ja pangast raha võtta polnud mingi kunst. Ta sai oma ihaldatud kokaiini ja läks aadressile, mille Raivo oli andnud. Paarike, kes tolles korteris elas, oli Riina tuleku, veel enam kokaiini üle silmnähtavat rõõmus.

Kokaiini esmane nuusutamine valmistas Riinale pettumuse. Ta oksendas ja kõht läks lahti. Kaif, mille ta sai, oli pööritava südamega kuidagi vastik. Kuid ta andis järele veenmisele ja proovis hiljem uuesti. Nüüd koges Riina tõesti fantastilist kaifi. See kestis, kuni kokaiini oli ja selle lõppedes valdas Riinat masendus. Ta lahkus vaid selleks, et varastada isalt pangakaarti ja võtta raha.