Minu elu suured muutused said alguse sellest, kui ma esimest korda proovisin keelatud ainet. Minu jaoks oli see üks esmapilgul süütuna näiv must plönn. Mis minuga aga edasi toimus, seda ei suuda te ilmselt ette kujutada. Talvel, kui ma sattusin heroiini küüsi, siis olin ma kadunud inimene. Ma võin julgelt öelda, et nii kõigile inimestele maailmas, kui ka mulle endale oleks olnu palju kasulikum, kui ma oleksin siis endale otsa peale teinud. Peale seda on olnud nii palju kannatusi, et lausa uskumatu tundub, et ma saan teile praegu oma lugu rääkida. Olen mõnikord kahjutundega mõelnud, miks küll kellelgi ei õnnestunud mind juba varem peatada. Samas arvan, et poleks tol ajal kedagi kuulanud. See kõik tundus põneva mänguna. Mis kõige tähtsam: selles "maailmas" oli minul oma koht, mis mujal näis puuduvat. Kõik teised, kellega ma viimastel aastatel suhelnud olen, on surnud. Nii saangi teiega rääkida vaid mina.

Mis minuga siis toimus. Algul märkas mu muutumist minu ema. Ta imestas minu väljanägemise üle ja ütles, et mu silmad on nii imelikud. Kui varem oli ema palunud mul kehva nägemise tõttu niiti nõela taha ajada, siis nüüd ma ei saanud sellega hakkama. Ma pillasin pidevalt asju maha ja tekitasin palju segadust. Teinekord ütles isa, et mis sa poiss ajad segast. Mõnikord pomisesin öösel arusaamatuid fraase. Kui ma varem olin teinud kõvasti tööd ja seepeale ka korralikult söönud, siis nüüd ei olnud ma enam kummakski võimeline. Selles asemel selline kõhukinnisus, et anna või otsad. Kõik need muutused sundisid mind vanemate juurest ära kolima. Asusin elama väikesesse mahajäetud kuuri, millest sai minu uue perekonna punker. Ka mu girlfriend kolis varsti minu juurde ning me elasime mõnda aega õnnelikus abielus.

Meie abielu oli aga rajatud ainult heroiinile. Kogu me elu koosnes heroiinist. Kui algul olime üksteist hellitanud siis nüüd ei ole mind juba kolm aastat enam miski suguliselt erutanud. Me lihtsalt ei tunne seksi järgi mingit vajadust. Ainus, mida me vajasime oli heroiin. Ma mõtlesin ainult sellest. Ka päris algul, kui ma veel aegajalt koolis käisin, ei suutnud ma tunnis midagi meelde jätta. Ma ei suutnud ka keskenduda, et üldse tunnis midagi kaasa teha. Nii jäi pooleli mu haridustee.

Vähem kui aastaga peale minu esimest kokkupuudet narkootikumide tarvitamisega sai minust inimene, kes süstis narkootikumi, oli seejärel eufoorias, siis masenduses ja masendusest pääsemiseks uut annust otsimas. Kõige hullem oli aga see, et ma tahtsin aina suuremat annust, sest ikka ja jälle pidin nentima, et vana kogus ei anna mingit kaifi. Heroiin on narkootikum, mis tekitab väga tugeva psüühilise, kuid veelgi tugevama füüsilise sõltuvuse. Nii olin sulgunud tõelisse nõiaringi.