Nädal ülikoolis möödus pingsas nädalalõpu ootuses ja taas kordus kõik. Riina pani tähele, et doos, mis talle verre manustati, ei mõjunud enam nii hästi kui enne. Poiss, kes teda süstis, kasvatas järgmisel päeval doose.

Paar nädalat hiljem helistas Riina isale ja küsis raha. Papa vaikne imestus vallandas tüdrukus raevupuhangu. Pangaülekanne viibis, mis tegi Riina närviliseks. Ta ei andnud endale aru, et muutub aeglaselt, kuid kindlalt sõltlaseks ainest, mida verre manustab. Tüdrukut painas soov proovida kokaiini, mida sõbrad aga hankida ei suutnud.

Kuu ajaga oli Riina kaalust kaotanud üle kümne kilo. Ühest esihambast murenes lahti väike kild. Tal polnud isu. Talle näis pidevalt, et kõik vaatavad teda kahtlustavalt ning et kohe-kohe on tulemas politsei. Riinal oli raskusi uinumisega. Doosid kasvasid ja vanemates äratas tüdruku pidev rahaküsimine kahtlusi, mida isa lõpuks leevendama sõitis. Ta saabus ootamatult ja paraku siis, kui kogu seltskond just süstinud oli.

Riina oli ainus, kes arestikambrist pääses ja Riina isa poleks politseid vastupidisel juhtumil vist kutsunudki. Isa kõrval istudes ja autoga Tallinna poole sõites oli tüdrukul kõik üsna ükspuha. Oli ka Wismari haiglas, alguses. Sellele järgnes ränk masendus, mis kaasneb amfetamiini puhul võõrutusraviga.