Heroiinisõltuvus on ilmselt üks jubedamaid asju üldse, minu elus igatahes päris kindlasti. Iga päev pean saama narkotsi ja kui ei saa, siis hakkab nii vastik tunne, et nõrgem inimene võiks kohe otsad anda. Selline elu ei too loomulikult mingit raha sisse, sest ühtegi töökohta ei ole võimalik omada, kuid raha on vaja iga päev ja palju.

Ma arvan, et te olete mõistnud, et seda raha ei olnud võimalik saada ausal teel. Vaid algul õnnestus midagi müüa, kuid peagi mul lihtsalt polnud midagi. Paari kuu möödudes peale heroiini tarvitamise alustamist oli kogu minu organism muutunud nii nõrgaks, et ma ei oleks ka füüsiliselt kõige kergema tööga hakkama saanud. Mõtlesin vahepeal, et läheks siis vaimutööle ja vahepeal oligi mul raamatumüüja koht, kuid siis lasti mind lahti, sest ma olin kahel korral raamatud tänaval olevatele vitriinidele unustanud ja muudki pahandust teinud.

Nii leidsin ma hoopis lihtsama tee rahahankimiseks. Ma sõitsin linnaliinibussides, tunglesin koos rahvamassidega ja nagu muuseas pudenesid võõrastest kottidest ja taskutest rahakotid minu taskusse. Teinekord palusin väikeses poekeses müüjalt midagi, mida letil ei olnud ning müüa läks taharuumi vaatama, mina aga krahmasin kassa ja kadusin. Heaks saagiks olid ka õhtustel pargiteedel jalutavad vanainimesed, kellest mul veel jõud üle käis. Viimastele sai aga sageli saadud muhkude eest vaid üksikuid kroone ning nii oli see minu viimane ja kõige viletsam rahahankimise viis.

Ükskord hädas olles käisime sõbrannaga mööda pargiteed ja märkasime vanapaari jalutamas. Kedagi teist läheduses polnud, otsustasime rünnata. Mina pidin tegema ära vanamehele ja mu sõbrants vanamutile. Läksime vaikselt selja tagant. Vanmutt sai kaikaga pähe ja vajus kokku, kuid siis järsku pööras vanamees end ringi ja andis mulle sellise tohlaka vastu vahtimist, et ma sain murvihaseks, kuid sellest oli vähe kasu. Vanamees osutus südikamaks kui ma arvata oskasin, järgmisel hetkel olin ma tema raudses haardes ning mida enam ma rabeleda püüdsin, seda valusam mul oli.

Minu sõbrants sai pagema, kuid mina jäin sinna. Vanamees talutas mu lähedal asunud telefoniputkani ning kutsus kohale kiirabi ja politsei. Politsei viis mu minema.

Järgmisel päeval kuulsin, et vanamutt oli saadud vigastustesse surnud. Tapja oli küll olnud mu kaaslane, kuid mõrvale kaasaaitamise eest sain siiski viis aastat. Mu advokaat oli täiesti vait, mind ei kaitsnud keegi. Läksin vangi ja algas minu uus eluperiood.

Vanglaelu ei kujuta ette inimesed, kes seal ise olnud ei ole. Sattusin meestevanglasse, kus pooled mehed mulle külge ajasid. See ei läinud mulle miskit moodi korda, vastik oli vaid siis, kui teised mind kambaga metsikult vägistasid, nii et ma valust karjusin. Kõige jubedam tundus hoopis see, et ma pidin juba neli päeva ilma narkotsita elama. Teised nägid, et ma piinlesin ja olen täiesti kaitsetu ning kasutasid mind ükskõik millistel eesmärkide: kes vägistas, kes peksis, kes kasutas orja või põrandalapina. Vanglainimestel puudus halastus, nad olid läbi ja lõhki julmad. Kõik muutus viiendal päeval. Ühe klanni juht leidis, et tal on mind vaja. Talle meeldis seksida koos viie mehega ja mina osutusin väljavalituks. Nii sain ma tema soosikuks ning peagi sain tema kaudu ka narkotsi hankida. Minu elu läks edasi, kusjuures tutvuste kaudu sain heroiini isegi odavamalt kui ma olin seda väljas saanud. Nii olin ma oma eluga rahul. Ma teadsin, kes ma olen ja kus ma olen. Minuga oli kõik okei, ehkki ma pidin iga nädal nägema, kuidas keegi satub haiglasse vanglakaaslaste või valvurite tekitatud vigastuste pärast. Üks noormees jäi aga hoopis kadunuks. Nagu hiljem selgus, oli too surnud veremürgitusse. Haruldased ei olnud ka toidumürgitused.

Minust oli saanud kurjategija. Iga minu päev oli täis kuritegusid, sest on ju juba narkootikumide omaminegi kuritegu, rääkimata siis narkootikumide tarvitamisest. Oma lühikese elu jooksul olin ma seaduse vastu eksinud juba narkootikume valmistades, kui ma võtsin moonikupardest välja valge piimmahla ja valmistasin sellest musta koogikese, kui võtsin köharohtudest kodeiini välja. Samuti lasus minu pea kohal süü ühe poisi kallutamises narkootikumide kasutamisele ja karistust oleks raskendanud veel asjaolu, et see poiss oli alles 15-aastane, seega alaealine. Seega oli mul palju patte, milledest igaühe eest oleks võinud karistada, kuid mina istusin hoopis teise inimese kuriteo eest. Mis sellest, et ma olin kaassüüdlane ja meie ideee oli ühine. Ma mõtelsin, et kui välja saan, siis oma eide maha löön. Seejärel aga turgatas kohe, et tänu temale sain ma ju narkotsi odavamalt. Seega ei võinud ka mutti maha lüüa. Teisest küljest on lõpu tegemine ohtlik ka seetõttu, et siis võib ju tulla Juri ja mulle otsa peale teha. Seda olin ma kuulnud küll ja küll, et Juri teeb igale vastuhakkajale lõpu peale. Kuid tegelikult ei huvitanud see kauge tulevik mind üldse. Tähtis oli see, et ma sain praegu oma doosi kätte ja võisin häirimatult tunnikese kaifida.

Aastad möödusid ja lõpuks saabus minu vabanemise päev. Vanglas koostatud lepingu järgi pidin ma Igori juurde tööle asuma. Igor oli minu boss vanglas. Seega oli mul tulevik selge ja mingeid erilisi muutusi vanglast lahkumisega ei kaasnenud.

Edaspidi töötasin ma neljaliikmelises grupis ja rahapuudust ei tulnud meil kunagi tunda. Seda mida tahtsime, seda võtsime. Kui raha käes, siis torkasime nõelad veeni ja mõnulesime. Enne kui jõudsid ebameeldivad võõrutusnähud tekkida saime ikka ja jälle uue doosi kätte. Nii kulges meie elu päevast päeva, kuust kuusse.