Seekord ta eksis, sest Volli ei andnud heroiini ei niisama ega võlgu - ta tahtis midagi konkreetset vastu saada. Siimul ei kästud just palju teha, või tundus Siimule tol ajal juba, et heroiini eest pole seda palju. Tal kästi tappa keegi, kes segab. See keegi oli miilitsa vanemleitnant, kriminaaljälituse uurija.

Meest tema elukoha juures passides ei mõelnud Siim tagajärgedele, mida kuritegu võib kaasa tuua, vaid heroiinikogusele, mida sooritamise eest saab. Kui ta trepikojas viiekümneaastasele uurijale noa selga lõi, oli ta õnnelik, et ei pidanud seda tegema näost näkku. Ta põgenes, ja selles põgenemises oli niihästi paanikat kui kiirustamist heroiini juurde, mis teda ootas.

Ta mõistus oli sedavõrd tuhmistunud, et unustas sõrmejäljed noal, mille kuriteopaigale jättis. Tal vedas - noapide oli sedavõrd verega kaetud, et daktüloskoopia ei suutnud teha imet. Kes teab - kui suutnuks, ehk oleks Siim täna veel elus?

Tol ööl sai Siim oma heroiini, mida jätkus mitmeks korraks. See näis kestvat igaviku, olles samas üürikeseks hetkeks, millest ärgates oli eriti valus unustust pakkuva aine otsasaamist teadvustada. Volli öökis peldikus. Siim ei olnud võimeline varastama minema, tal polnud isu, ehkki viimati oli ta toitu maitsnud ööpäev tagasi. Ta aju töötas kohutava intensiivsusega üheainsa küsimuse kallal, milles oli mitu küsimust: «Kust saada? Kuidas saada? Kellelt saada?» Ja siis tekkis tal oma arust geniaalne idee. Välja pressida!

Ta helistas tuttavale ja palus tal tagasi helistada. Ta lasi telefonil pikalt heliseda, võttis toru ja lalises sellesse seosetut juttu. Peldikus valitsevast hiirvaikusest sai ta aru, et Volli kuulab pealt. Ta seletas tuppa vajunud Vollile, et helistasid miilitsad, kes kahtlustavad teda kuriteo toimepanekus. Siim ütles, et ei taha üksi vangi minna ja peab plaani Volli üles anda. Volli õuduses pilk ütles, et mees on tal peos.