Mina ise olin eluga rahul. Ainul siis, kui ei õnnestunud heroiini hankida, oli äärmiselt paha. Kui muidu kaotas heroiin igasuguse valu, nii et ma võisin end kasvõi noaga lõikuda nagu seda tehakse operatsioonilaual, siis sellistele hetkedel hakkasid mul kõik kohad valutama. Peale selle olid mu veenid sageli kuidagi imelikult tursunud, tumelillad ja joonistasid väga selgelt konarusi üle kogu keha. Sel ajal kui narkotsiga oli kitsas käes tekkis ka vastik köha: kurgus kipitas ja pidevalt tuli röga, mille väljaköhimisel tekkisid kõrri veritsevad haavandid, mis hakkasid vastikult kipitama.

Kõik oli üldiselt okei, seni kuni ühel päeval juhtus õnnetus. Kogu mu nahk muutus halliks ja seejärel kollakaks, kehatemperatuur tõusis nii, et mulle tundus nagu läheks veri kohe keema, pea hakkas ringi käima ja tekkisid meeletud kõhuvalud. Seejärel kaotasin teadvuse ja ainult tänu sellele, et ma kukkusin kokku Tartu peatänaval, sattusin haiglasse.

Kaks päeva olin koomas. Minu hing oli kehast lahkunud ning arstid üritasid keha tööle saada. Kuid ilmselt Jumala tahtel toodi mind nädalaga siia ilma tagasi. Arstid vaatasid mind kui esimest ilmaimet ja laususid, et olen neil esimene patsient, kes selliste sümptomitega ellu jääb.

Ma ei tea, miks mina, miks mind ei saadetud varem ega ka nüüd teise ilma. Ometi olin ma olnud ju nii halb, julm ja ebaõiglane, minust polnud ühiskonnale vähimatki kasu, ainult kahju. Kuid siinkohal tuli minu ellu muutus. Ma hakkasin uskuma Jumalasse. Ma ei tea, kas see oli see Jumal, keda teised kummardasid, kuid ma tundsin, et minu üle valitseb mingi ülitugev jõud, kes ei taha, et ma sureksin.

Võib-olla on teil huvitav teada, mis mul siis viga oli. Minu diagnoos:

• raskekujuline veenipõletik, mille tõttu jalgade veenid praktiliselt ei töötanud,
• vasku jala gangreen (mis oli põhjustatud veenipõletikust),
• äge viirushepatiit, mis pidi olema mingi maksahaigus ja oli ilmselt saadud ühiselt kasutatavate süstlanõeladega),
• raskekujuline krooniline bronhiit, mille tagajärjel oli kopsutorude limaskest, mis pidi kopsu haigustekitajate eest kaitsma, peaaegu täielikult hävinud,
• tuberkuloos, mis oli ilmselt minuni jõudnud räpastes kohtades liikudes ja kaitsva hingamisteede limaskesta puudumise tõttu,
• neli maohaavandit ja peensoole põletik.

Lisaks sellele ütlesid arstid, et väga paljud minu ajurakkudest on hävinud ja seetõttu ei suuda ma ilmselt enam kunagi järgemööda üle poole tunni millelegi keskenduda, midagi õppida. Bronhiidi tekkepõhjuseks arvasid arstid olevat seda, et heroiini toimel oli köharefleks maha surutud ja lihtsalt köha kui kaitsereaktsioon ei saanud hingamisteid puhastada. Mulle tehti ka HIV test, sest seegi pidi süstivate narkomaanide hulgas laialdaselt ja ohtlikult kiiresti levima. Õnneks olin ma siiski HIV-negatiivne.

Seega minu aju, süda, seedeelundid, hingamiselundid, vereringeelundid ja tegelikult ka neerud ja suguelundid olid täielikult läbi. Haiglasse sattumise põhjuseks oli kiiresti arenenud äge maksapuudulikkus, mille tagajärjel oli ka temperatuur tõusnud veidi üle 41 kraadi. Selline ma nüüd olin – elav laip. Ma polnud ise võimeline mitte midagi tegema, isegi pissimiseks pandi mulle voolikud sisse. Toitu polnud ma võimeline seedima ja nii anti mulle vajalikke aineid tilgutite abil otse veeni. Sellegi toimingu juures olid arstid raske probleemi ees: mu veenid olid kõikjal läbi torgitud, enne kui sai toru sisse viia pidi kirurg neid veidi lappima. Tagantjärele mõtlen, et miks nad küll tegid minuga, kes ma olin nii tühine masin, selliseid imeasju.

See polnud veel kõik. Minu kõikide teiste haiguste põhjuseks oli ju tegelikult haigus nimega narkomaania. Seega pidi ka seda ravima, seda enam et juba järgmisel päeval peale haiglasse saabumist hakkasid mul ebameeldivad võõrutusnähud. Mul tekkisid enesetapumõtted, ma muutusin agressiivseks ja minu juurde pandi turske valvur. See valvur osutus ka heaks psühholoogiks, kes pidevalt vestles minuga. Tema energiline hääl ja huvitavad ideed kiskusid mind pidevalt oma mõtetest välja ja ilmselt just tänu sellele mehele olen ma praegu veel elus. Ta peletas minu kabuhirmu ja tasapisi hakkasin tajuma end elusolendina. Loomulikult tehti mulle samaaegselt erilist narkomaaniravi. Mulle süstiti algul üsna suurtes kuid tasapisi järjest väiksemates kogustes morfiini ja metadooni. Dooside tase hoiti just nii madalal, et minu piinad olid koguaeg taluvuse piiril. See aeg oli raske, kuid miski sundis mind seda tegema. Miski jõud oli mind muutnud ja ma tahtsin muutuda, ma tahtsin elada. Nagu minu psühholoog ütles, et just see oligi minu elu tähtsaim murdepunkt – ma tahtsin jälle elada, mulle tekkis üks normaalne soov.

Mingi ime läbi hakkasid mu elundid taas tööle, vaid neerud tuli välja vahetada. Kaks neeru lõigati ära ja üks uus siirdati asemele, teised elundid jäid mul enda omadeks. Elundid olid mul küll enda, kuid mitte sellised nagu nad varem olid olnud. Minu maksast lõigati kolmandik ära, kopsust leiti vähkkasvaja, mille tõttu tuli üks sagar operereerida.

Intensiivne ravi kestis neli kuud. Seejärel olin haiglas veel viis kuud ja iganädalasel läbivaatusel ja psühholoogi juures käin siiani.