Sale Riina muutus paari järgneva kuuga nii kõhnaks, et ta teenistus Alexi firmas sattus küsimärgi alla. Tal tuli järjekordsel laupäevakul tõestada oskusi. Elu läks keeruliseks. Oli päevi, mil tüdrukul oli paistes kõik peale jalataldade. Kokaiin ei aidanud enam üle saada meeli hõlmavast metsikust masendusest, ta ei olnud võimeline muretsema vajaminevaid doose, mis leevendust pakkunuks.

Paari kuu pärast süvenesid Riinal jälitusluulud. Ta nägi igas vanemas kliendis politseinikku, igas tänaval vastutulijas Wismari haigla arste või oma poissi. Talle hakkas tunduma, et Alex tahab teda tappa. Sagedasti vaevasid Riinat krambid. Mingit mõnu ei pakkunud enam ka oma poisiga magamine. Ta valetas tollele, et elab Tartus ja töötab ühes reklaamiagentuuris ja oli paanikas sellest, et poiss võib teada saada, kes Riina tegelikult on ning millega tegeleb.

Siis jäi Riina rasedaks. Tal ei olnud juba pikka aega raha rasedusvastaste tablettide jaoks ja ta polnud nii hinnatud prostituut, et teha klientidele ettekirjutusi kondoomide osas. Teinuks ta seda, lasknuks Alex ta tõenäoliselt lahti ja Riina pidanuks minema tänavale, mis andis sissetulekut üle poole vähem. Rasedusest teadasaamine oli Riinale löögiks omaette ja loomulikult ei soovinud ta last. Ta ei saanud aga minna haiglasse, et teha aborti, sest haiglas oleks aru saadud, et ta on narkomaan. Nii lootis Riina kuni raseduse viienda kuuni, et hangib raha põrandaaluse abordi jaoks. See lootus kustus kuuendal kuul, kui ükski ämmaemand ei oleks hakanud enam rasedust kunstlikult katkestama. Riina oli ahastuses - sügav depressioon vaheldus enesetapumõtetega ja elu polnud isegi kokaiini kaifis enam ilus.