TÄNAPÄEVA MÜÜT?

@

Sissejuhatavad sõnad

Kuna kellelgi pole ette näidata ühtki tõelist lendavat taldrikut, siis pole mingit alust uskuda, et neid üleüldse olemas on. Kuid samas nähakse neid uhkelt taevas tiirutamas — seega mingil kujul nad siiski eksisteerivad, olgu siis või näiliselt. Kas näilisust saab teaduslikult uurida? Psühholoogid väidavad, et saab ja püüavad seda ka tõestada. Igatahes pühendunud tõsimeelsed ufoloogid ei ole selle poole sajandi jooksul, mil probleem on tähtsana esil olnud, ufode eksisteerimise vormi küsimusele mingit ammendavat vastust andnud — ikka jõutakse järeldusele, et „nähakse midagi, aga pole teada, mida”. Kuid ega ufoloogid, eriti just isehakanud amatöörid, ei piirdu ainult fakti, et midagi nähakse, nentimisega, vaid püstitavad kõikvõimalikke hüpoteese, mis näiliselt küll süsteemiga kokku kõlavad, kuid tegelikult mingit kandepinda ei oma. Mis ajendil nad seda teevad? Miks mitte uskuda ametlikke aruandeid, kus igapäevamuredest kurnatud inimesi rahustada püüdes väidetakse, et mingeid lendavaid taldrikuid pole ja on ainult ekslikult ufodeks arvatud harvaesinevad maised nähtused? Peamine argument on ilmselt, et „miljon pärdikut ei saa eksida” — ufosid kõigest hoolimata asjaosaliste endi väitel nähakse, nähakse ka ufonaute, kes niisuguste või teistsuguste argumentide abil inimesi ufo pardale veenavad ja seal nendega igasuguseid asju korda saadavad või niisama sõidutavad. Kas võib tõsi olla, et säärane hulk inimesi lihtsalt valetab või kujutab endale ette, et ta on näinud taldrikut ja selle ümber sagivaid „rohelisi mehikesi”?

Alates ufo probleemi taas- või muidu-sünnist selle sajandi keskpaiku on kogu fenomen omandanud tõeliselt laia ulatuse, omades füüsikalisi, metafüüsilisi, somaatilisi, psühholoogilisi ja sotsioloogilisi aspekte. Ufod on üks meelisteemasid nii filmikunstis kui ka kirjanduses (science-fiction) — maavälise intellektiga niisugusel või teistsugusel viisil suhtlemine on muutunud laiadele massidele suunatud kunstis täiesti loomulikuks ja ei tärgita kelleski imestuseidugi. Nad on muutunud omamoodi usukumise objektiks — müüdiks tänapäeva moodi. Ufodesse uskumine või nende ignoreerimine on saanud pigem maailmavaateliseks kui loogiliselt argumenteeritavaks probleemiks, järelikult on ufode olemuse kohta väga raske mingit asjalikku seisukohta luua, kuna too seisukoht ripuks väga tugevalt konkreetse indiviidi maailmavaate küljes, mis teeks küsimuse erapooletu arutamise peaaegu võimatuks. Probleemi on teatud määral ilmselt siiski võimalik lahata, kui jaotada maailmavaateline suhtumine kaheks:

*        Uskujad, kes usuvad, et meie praegused teadmised on kesised ja arvavad, et reaalsuse taga peitub midagi seni tuntust märksa enamat;

*        Skeptikud, kes usuvad, et kõik, mis on teadlusliku meetodi põhjendamisalast väljaspool, on täiesti ebatõenäoline — seda pole inimestel mõtet oma käitumise planeerimisel arvestada.

Lähtudes esimesest hoiakust on võimalik jõuda järeldusele, et ufod eksisteerivad füüsiliselt ja on ilmselt maavälise päritoluga või siis meile tundmatu reaalsuse ilming. Ufodega sõidavad ufonaudid, kes on meist märksa kõrgemal arengutasemel — neil on lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule ka ülimat tarkust ja moraalseid väärtusi, mis lubaksid inimkonna päästa.

Teadusekeskse hoiaku järgi ei saa ufod füüsilisel kujul eksisteerida, kuna nenda käitumine on täiesti ilmselt vastuolus teaduse arusaamadega viisakast käitumisest — nad liiguvad õhus justkui nad oleks kaalutud, nad muudavad kuju ja liiguvad kiirendusega, mis peaks teoreetiliselt igale olendile surmav olema jne.

Loomulikult ei eksisteeri need kaks vaadet üksteisest eraldi, vaid on pigem väga tihedalt põimunud — tunnistamata teaduse avastusi ei ole võimalik endale natukegi ratsionaalselt ette kujutada, et mõni ilma tiibadeta metallist kaadervärk lennata võib ja samas on ka teadus ise, kui talle sobiva nurga alt pilk heita, lihtsalt reeglistatud ja kitsendatud posimine. Neid vastakaid maailmavaateid aitab kohati lepitada ka psühholoogiline käsitlus. Kogu mu referaat kujunebki ilmselt teaduslike ja mitteteaduslike arvamuste vahel pendeldamiseks ning nende omavaheliste seoste peegeldamiseks, kuid ma püüan käsitleda võimalikult neutraalselt nii suurt erinevate ufo-kontseptsioonide hulka, kui suudan, nii asjalikus korrelatsioonis, kui suudan.

Oma neutraalsuse kasuks tooks ma sellise argumendi, et ma ei teadnud enne referaadi tarbeks teemasse süvenemist ufodest praktiliselt mitte midagi ega omanud ka mingit vastavat seisukohta.


Mõningate teemakohaste terminite seletusi

UFO — unidentified flying object; identifitseerimata lendav objekt.
IFO — identified flying object; identifitseeritud lendav objekt, skeptikud arvavad ja ka tõestavad, et suurem jagu ufosid on tegelikult hoopis IFOd.
CE1, CE2, CE3 — close encounter of 1st, 2nd, 3rd kind; esimese, teise või kolmanda järgu lähivaatlus (lähikontakt vms):
       CE1 — juhul kui ufo kaugus märkajast on määratud;
       CE2 — kui ufo on vaatlejale mingit füüsilist mõju avaldanud;
       CE3 — kui on toimunud mingisugune kontakt ufonautidega.


Ufo-fenomen läbi ajalooprisma

Kuigi ufo-fenomen tõusis avaliku huvi keskmesse alles 1947. aastal, on märke „mujalt” saabunud külalistest ka tunduvalt vanemaist aegadest — peamiselt mitmete rahvaste või hõimude mütoloogiate ja temaatiliste säilikute näol. Peamine probleem on siin selles, et kas uskuda, et ufo-fenomen on neis ajalooallikas esinevate jutustuste legitiimne järglane või on siiski tegemist hoopis erinevate asjadega. Otsust aga pole mitte mingil juhul lihtne langetada, kuna iidsete mõistujuttude analüüsimiseks seni veel loogikaga samaväärseid üheseid ja üldiselt aktsepteeritavaid reegleid pole.

Valik vanemaid maavälise kontakti juhtumeid

Praegu Aafrikas Mali Vabariigis elava dogoni hõimu eellasi olevat kuskil 5000-7000 aastat tagasi külastanud ülitargad olendid 8,7 valgusaasta kauguselt Siiriuselt. Kalalaadsed nommod ja „kahvatud rebased” yugurud olevat andnud dogonitele ülitäpset infot päikesesüsteemi kohta ning Siiriuse ja ta kaaslase Siirius B kohta. Siiriusel olevat silmale nähtamatu kompanjon, mis koosnevat igast maapealsest ainest märksa raskemast ainest ja tegevat 50 aasta jooksul tiiru ümber Siiriuse. Astronoomid vaatleseid Siirius B-d alles 1862. aastal. Dogonitel olid ka täpsed teadmised päikesesüsteemist — Kuud kirjeldati kuiva ja surnuna, Saturni kujutis joonistati ringiga ta ümber, oldi teadlikud Jupiteri kuudest, teati, et planeedid tiirlevad ümber päikese jms. Nommod olevat õpetnud inimesi ka maju ehitama, seadusi koostama, selgitanud neile geomeetria printsiipe ning õpetanud headust. Muidugi jääb ebaselgeks, kuidas saab kala maa peal ellu jääda ja kedagi õpetada, ka on arusaamatu, mismoodi saab ta Siiriusel või selle vahetus naabruses tohutu kuumuse tõttu ellu jääda.

Ka vanas Sumeri kirjanduses, mille alged ulatuvad meist 5000 aasta kaugusele, on pisut kosmoselendudest juttu. Eeposes Kiši linna kuningast Etanast räägitakse, et Etana olevat lennanud taevakotkal nõnda kõrgele, et maapind üldsegi enam ei paistnud ja laia merd enam silmaga näha ei olnud. Gilameši eeposes lendab Enkidu pronksist kotkaga ja kogeb Etana poolt kogetuga sarnast kõrgust, kuid pärast lendu ta haigestub ja sureb. Gilgameš küsib enne veel ta käest, ega Enkidule pole taevasõnni mürgine hingeõhk halba teinud.

Muistsed Hiina keisrid pidasid end päikesepoegade järglasteks; Vanas Hiinas oli lendavate draakonite kultus. Legend 26. sajandil e.Kr. Hiinas valitsenud Hunag-Ti-st räägib, et ta olevat tulnud Hiinasse Lõvi tähtkuju täht Reguluse süsteemist — ta kosmoselaev olevat maandunud kuskil Gobi piirkonnas. Ta olevat õpetanud inimestele maaharimist ja kaardistamist. Nõelravi saladus pärinevat just temalt. Huang-Ti kaaslastel olevat olnud kasutada mitmesugused õhusõidukid. Hiljem olevat ta koos enam kui 70 abilise ja nende perekonnaliikmetega oma kodukohta Regulusele tagasi lennanud.

Sääraseid rohkem või vähem ufo-kontaktidega sarnaseid jutustusi esineb kogu ajaloo vältel küllalt paljudel rahvastel — võimatu ja mõttetu oleks püüda neid kõiki siin ära tuua, seega piirdun vaid nende kolme illustratiivse mainimisega.

Tänapäeva ufondus

Pööre ufonduses leidis aset 1950. aastate paiku, mil paljud nägid lennuvahendeid, mis olid oma parameetritelt vapustavad ja ei võinud olla ühegi inimese kätetöö. See pööre on saanud aluseks tänapäevasele teaduslikule ja mitteteaduslikule ufo-uurimisele ja vastavatele uskumustele.

24. juunil 1947. aastal nägi kogenud lendur ja ärimees Kenneth Arnold oma eralennukit juhtides vastassuunas lendamas üheksat tundmatut helendavat objekti, mille lennukiirust hinnati pärast 1656,71 miilile tunnis ja kaugust ta lennukist 25 miilile. Kenneth leidis, et objektid „lendasid justkui mööda veepinda visatud taldrikud”. Sealt on saanud alguse ufode nimetus „lendavad taldrikud”. Veel leidis ta, et objektid olevat lennanud nagu haned reas. See juhtum jõudis USA avalikkuse tähelepanu alla ja edaspidi tuli pidevalt teateid mitmesuguste tundmatute lendavate objektide ilmumisest.

Umbes samal ajal hakati ka objektide läheduses silmama mõistatuslikke inimeselaadseid olevusi — ufonaute või tulnukaid.


Teaduslikud uuringud

Ufo-fenomeni on püütud selgust tuua mitmeti. Üks võimalik meetod probleemi lähendamiseks lahendusele oleks inimeste ufo-vaatluste uurimine ja kontrollimine säärasest aspektist, mis võimaldaks kindlaks teha, et ega konkreetne lendav taldrik pole tegelikult hoopis mingi täiesti tavapärane atmosfäärinähtus. Iseenesest ei anna säärane uuring kuigi konkreetset lahendust, kuna ufosid nähakse ka maandumas, neist nähakse väljumas mitmesuguseid olendeid — ilmselt pole siiski võimalik seda kõike atmosfäärinähtusena seletada. Seda auku täita püüdes vihjatakse tihti, et sellisete kolmanda järgu lähikontaktide uurimine kuulub ilmselt kliinilise psühhiaatria valdkonda...

Ufo-fenomen kui ekslike vaatluste vili

USA Õhujõudude raames loodi 1947. aastal ufo-nähtuse uurimiseks spetsiaalne grupp. Uuringu koodnimetuseks sai Project Blue Book (PBB). Püüti kindlaks teha identifitseerimatute nähtuste hulka ufo-vaatluste hulgas. Pärast 1966. aastal Michiganis aset leidnud soogaasiskandaali, milles PBB vaatlejad näitasid välja oma kesist huvi probleemi vastu ja ajasid oma poolhuupi oletustega ajakirjanduse närvi, loodi Õhujõudude poolt Colorado ülikoolis veel teine eraldiseisev komisjon, mille juhiks sai Rahvusliku Standardiameti endine juht Edward Condon. Condoni komisjon (Condon Report) pidi oma uuringutega loodetavalt kinnitama PBB poolt teostatud uuringute tulemusi ja Condoni aruanne pidi esitatama Rahvuslikule Teaduste Akadeemiale kui riigi ametlikku seisukohta peegeldav uuring.

Uurimisgrupid püüdsid jagada ufo-vaatlusi mitmesuguste seletuste järgi erinevate kategooriate alla, et teha statistliselt kindlaks, kas mingi võimalus lendavate taldrikute füüsiliseks eksisteerimiseks on olemas. Toon näiteks PBB 1967. aasta uuringute tulemused:

Astronoomilise seletusega vaatlusi
151

Tavalisi õhusõidukeid
206

Õhupalle
58

Puudulike andmetega juhte
225

Muud loomulike põhjustega juhte
104

Satelliite
8

Identifitseerimatuid objekte
19

Veel analüüsimata juhte
106

Kokku
877

Nagu näha on säärase uurimuse tulemused ufode olemasolu suhtes küllaltki skeptilised. Kui PBB ja Condoni aruanne 1969. aastal lõpetatuks kuulutati, siis hinnati identifitseerimatute juhtude hulka umbes 5% juhtudest ja sellega loeti ufode probleem ametlikult lahendatuks. Avalikkus tõlgendas seda loomulikult ufode olemasolu eitamisena.

„Ufo-uurimine pole andnud mingeid teaduslikke teadmisi. Ufod ei kujuta endast mingit ohtu Ühendriikide rahvuslikule julgeolekule. Pole mingeid konkreetseid tõendeid selle kohta, et ufod oleks maaväliste mõistuslike ühiskondade seadmed.”

USA vastavates uurimustest lähtusid ka suuremalt jaolt Euroopa riigid, kes ei söandanud enne USA kui maailma suurima ufo-uurija ametlikku seisukohta oma ufo-poliitikat paika panna. Erinevate riikide ja eraisikute poolt loodud ufo-organisatsioonide sarnaste uuringute tulemused kõiguvadki kuskil 5-10% piirimail, mis näitab, et igal juhul on enamik ufo-vaatlusi eksitused. Kuid see ei luba meil veel ülejäänud identifitseerimata juhtumitele läbi sõrmede vaadata ja arvata, et ilmselt on ka neil mingi ratsionaalne tavapärane seletus — see 10% (olgem optimistid!) teebki skeptikute ja uskujate vastuseisu lahendamatuks, sest kuidas sellele hulgale juhtumitele vaadata, on täiesti igaühe oma isiklik mure. Mõni pessimist võib arvata, et see 10% kattub ilmselt paadunud valetajate hulgaga ühiskonnas, mõni võib olla täiesti kindel, et see protsent on kinnitus ufode olemasolu kohta.

Toon ilustuseks ka Suurbritannias läbi viidud sarnase uurimise tulemused:

Satelliite ja nende jäänuseid
211

Õhupalle
92

Astronoomilisi objekte
60

Meteoroloogilisi seadmeid ja loomulikke nähtusi
72

Tavalisi õhusõidukeid
226

Muud (peegeldused pilvedes, pettused jms)
63

Identifitseerimatuid objekte
84

Kokku
808

Miks mitte jätta seda protsenti niisama ja öelda, et seisukohavõtuks vajalik info on puudulik? Vastus on inimloomuses. End ümbritsevasse peab lihtsalt kuidagi suhtuma, ilma suhtumiseta pilku pole olemas. Seda suhtumist püütakse siis ka kuidagi põhjendada. Ka riikide valitsused ei saa lasta end mingite ufode poolt lolliks teha — oleks ju küllalt tobe kui mingi jõud ei alluks mitte kuidagi valitsuse mõtlemise haardele, vaid talitaks täitsa omasoodu, riik muutuks nii enda silmis naeruväärseks, kaotaks oma võimu ja mõtte. Kui ufod saaks määratleda kas liitlaste või vähemalt vaenlaste, sissetungijatena, siis oleks riik jälle tuntud rajal ja võiks seda rada pidi edasi minna — olgu see minek siis komberdamine või hurraa saatel marssimine. Ühiskond ei salli seletamatut, mingi põhjuse peab leidma — olgu see põhjus või täiesti jabur. See võib olla ufo-religiooni leviku üheks põhjuseks.

Uskujate rõõmuks on tihti Condonile ebateaduslikkust ja erapoolikust ette heidetud. Endine mereväemajor, piloot ja praegune (vähemalt aastal 1967) Rahvusliku Õhufenomenide Uurimise Komitee (NICAP) juhataja Donald Keyhoe ütleb näiteks nii: „Dr Condon alustas mitteuskujana ja pani oma uuringute tulemused oma veendumustele vastama.” Keyhoe väidab, et valitsus on pool tähtsat infot maha vaikinud ja teeb nimelt ebaadekvaatseid uurimusi, tema juhitud NICAP omab aga suurt ufo-vaatluste andmebaasi, kust võivad tõelised teadlased tema väite kohaselt pesemata teavet hankida. Kuid Jaques Vallee väidab, et ka NICAPi koosseisu olid kuulunud mitmed luureagendid ja järeldab sellest, et ka NICAP võis olla valitsuse psühholoogiline tööriist.

Ka räägib Condoni kahjuks fakt, et ta, veendununa ufo-uurimise mõttetuses ja perspektiivituses teaduse aspektist, lasi kogu avaldamata andmestiku hävitada — küllap oli tal siis oma töös mõndagi häbenemist väärivat.

Maavälise elu otsinguil

Üks asi, mis võib ufode maavälisuse teooriale mõningat tõenäosust lisada, on elu avastamine teistel planeetidel. Sest kui kuskil on juba elu, siis on ka mõningast alust uskuda, et selle elu mingi vorm on arenenud tasemele, mis võimaldab ette võtta tähtedevahelisi reise — ufonaudid ongi ühed säärased reisijad.

Marsilt pole elu või aineid, mis viitaksid kunagisele elule, leitud, kuid selle eest väidavad mõned, et Marsil on üks hiiglasuur täiesti korrapärase Sfinksi näoga kuju, mis näib olevat Maa peal asuvate püramiidide ja Sfinksiga teatud korrelatsioonis olevaid mõõtmeid omavat. Seda võetakse tihti kui liivatera kaalukausil, millel on argumendid, mis peaks meid Marsil kunagi eksisteerinud elu võimalikkuses veenma. Ka kuu peal on väidetavalt nähtud mitmesuguseid objekte, mis viitavad mõistuslike olendite tegevusele. Säärased argumendid pole sugugi kindlad ja ei tõesta mitte midagi kuna nende argumentide esitajail pole tavaliselt ühtki selget tõendit ette näidata. Kuid Marsi atmosfäär on sellegipoolest elu eksisteerimise koha pealt pisut lootustandev... Ja kui juba meie päikesesüsteemis on planeet, kus võiks olla elu, miks ei võiks siis veel mujal mõnda säärast planeeti eksisteerida?

Missuguseid argumente siis võib elu maavälise eksisteerimise kohta välja mõelda? On olemas isegi üks valem, millega elu võimalikkust või võimatust sageli illustreeritakse, Frank Drake'i valem:

pelu = N0 x p1 x p2 x p3 x p4 x p5

Selles valemis korrutatakse klassikalise tõenäosusteooria kohaselt mingi hunnik erinevaid ebatõenäolisi tõenäosusi ja saadakse tulemuseks elu leidumise praktiline tõenäotus. Kahjuks pole mul allikat, kust leida Drake originaalne valemi seletus, kuid järgnevad toetavad punktid peaks hõlmama peaaegu sama ala:

*        Päikesesüsteemiga sarnaseid tähesüsteeme (sama vanu, suuri, tihedaid jms), kus võiks leiduda elu, on väga vähe;

*        Universumi iga on võrreldes arvatava elu eksisteerimise eaga Maal tohutult vanem, seega pole kuigi tõenäoline, et mõnel planeedil eksisteeriks elu meie eksistentsiga samaaegselt;

*        Vaadates elu arenemist Maal, pole kuigi tõenäoline, et mõni tsivilisatsioon jõuab oma arengus tähesüsteemide vaheliste kosmoselendudeni ja ei hävita end enne ökokatastroofis;

*        Mõistusliku elu tekkimine, mida loetakse tavaliselt tsivilisatsiooni tekkimise eelduseks, näib olevat kaunis vähetõenäoline.

Selline teooria ei väida jällegi midagi asja kohta, vaid ainult seda, et vedades elu eksisteerimise või mitteeksisteerimise peale kihla, oleks meil ilmselt targem panna panus elu mitteeksisteerimise peale. Kuid pomm võib ka, nagu meile kõigile teada on, täitsa vabalt Leningradi ainukest elevanti tabada...

Mitmeti on püütud ka maavälise intellektiga adekvaatsesse kontakti astuda. Frank Drake lõi 1960. aastal projekti, millele pandi nimeks Suhtlemine Maavälise Intellektiga (CETI). Kuna aga intellekt eriti näöle ei andnud, siis muudeti nimi Maavälise Intellekti Otsinguteks (SETI). Projekti idee seisneb püüdes leida kosmosest tulevaid signaale, mis võiksid olla intellekti poolt tekitatud — olgu need siis sihilikult edastatud või eksistentsi käigus kogemata lendunud. Ka ise saadetakse oletatavale intellektile signaale, millest too võiks järeldada, et meie tsivilisatsioon on olemas.

Parimaks abivahendiks selle tegevuse juures peetakse elektromagnetteleskoope, mida algul aeg-ajalt seks tarbeks üüriti. Tänapäeval on mõned teleskoobid ühendatud arvutitega, mis teevad alati automaatselt kindlaks signaali pärinevuse intellektilt, olgu teleskoop pööratud mistahes suunas. Pärinevus intellektilt defineeritakse korrapära leidmise võimalikkusega mingi arvu mõõtmetega digitaalses pildis; mõõtmete arv määratakse infohulga mahu võimalike jagamisetega algarvudeks.

Seni pole mingeid signaale maaväliselt intellektilt veel avastatud, kuid projekti jätkatakse ikka sama või vähem innukalt.

Nagu näha pole teaduslikud või poolteaduslikud meetodid probleemile üldaktsepteeritavat lahendust pakkunud — see, mida ei suuda seletada ja määrata teadlased ja füüsikud, hakkab humanitaaride ja fantaseerijatest teadusfiktsiooni viljelejate põllul idanema ning annab maitsvaid ja söödavaid vilju segamini umbrohuga.


Spekulatiivsem vaade ufo-probleemile

Ufod on olemas, sest on äärmiselt isekas uskuda, nagu oleksime me ülisuures Universumis üksi? Paljud niimoodi usuvadki, kuid intellekti eksisteerimine meist hulga valgusaastate kaugusel ei tõesta veel kaugeltki meie lendavate taldrikute päritolu. Eriti kui uskuda natukenegi füüsikute väidetesse, et valgusest kiiremini liikuda pole võimalik ja valguse kiirusele natukegi lähemale küündivad kiirused peaks mõjuma elule hävitavalt. Siin tuuakse paranähtustesse uskujate ja teadusskeptikute poolt argument, mis leiab, et rohelised mehikesed on tehnilise taseme ja vaimsuse poolest ilmselt meist nii palju rohkem arenenud, et neile pole valguse kiirus mingiks piiranguks ja ka kõik ülejäänud mädapaised, mis tekivad ufodele kui tehnoloogiale läbi tänapäeva füüsikaprisma silmitsedes, vajutatakse kergekäeliselt puruks väites, et tulnukad on eriti kõrgelt arenenud. Sellistele argumentidele vastu väita pole võimalik, kuid nende väidete arvestamine oma käitumise kujundamisel on ilma mingi kindluseta. Säärastesse väidetesse uskumine vajab ilmselt ilmutuslikku tõestust.

Kui ufod on olemas ja tiirutavad meie koduplaneedi ümber, miks nad siis meiega kontakti ei astu ja end avalikult ei tutvusta? Üks spekulatsioon väidab, et see on kultuurišoki välimiseks. Kui tulnukad meiega kontakti astuks, meie keskel elama asuks, siis ei saaks me üksteist kuidagi mõista ja meie maailmavaadete vahel tekiks konflikt, meie seadused ei rahuldaks nende kõrgeid nõudmisi jne — samuti nagu meie ei tahaks aborigeenide keskele elama minna, vaid ilmselt püüaks neid nende arengus vahele segamata abistada. Teine hüpotees vihjab, et tulnukad tahavad meid tundma õppides õppida tundma nende enda ajalugu või muudmoodi analoogiate põhjal meid jälgides mingit kasu lõigata. Kõige julgem väide on siinjuures, et me oleme ufonautide poolt Maa peale istutatud ja meil on mingisugune ülesanne täita. See on loomulikult osalt kokkukõlav mitmesuguste väga laialt levinud loomismüütidega ja maailma lõpu käsitlustega — kas mitte pole inimkond on asendit Universumis religioonis intuitiivselt tabanud? Kuid kui me oleme mingisugune ufonautide koostatud masin, kuidas me siis võime ufodest endist midagi teada, miks nad ennast meile näitavad ja meie ellu niimoodi vahele segavad? Kas masinale antakse niimoodi tööks vajalikke parameetreid? Miks on masina osadel eneseteadvus? Kas minu lauaarvuti püüab ka mind niimoodi mõista nagu mina ufosid? Üks võimalik käsitlus ongi, et ufod pole iseenesest meie valdajad ja istutajad, vaid see on nende meile kättesaadamatu olemasolu väljendus, nagu on inimese väljenduseks arvutis elektronide suunatud voog, mis saab alguse klaviatuurist või hiirest.

Teine reaalsus

Omapärane seisukoht ongi Jacques Vallee oma, mis väidab, et ufod on meile tundmatu reaalsuse füüsiline ilming, mis on saanud nii valdavaks seoses teaduse tänapäevase usuga endasse ja oma saavutuste tõelisusesse. Teadus, mida kaugemale ta oma arengus jõuab, kohtub järjest keerulisemate endast tulenevate probleemidega, mis ei allu naljalt loogikale (nt makromaailma loogika ei kehti mikromaailmas, Schröndingeri kass) ja lasevad inimestel, selgemalt kui iial varem, märgata tõelisuse irratsionaalset põhja. Vallee väidab küll, et teises haaramatus reaalsuses on mingi intellekt, mis ei vasta meie egotsentristlikule nägemusele intellekti eksisteerimisest ja mis meiega mängib, kuid minu meelest pole vaja tingimata vihjata mingile haaramatule intellektile, vaid aitab ka haaramatust reaalsusest, mille olemasolu meie ise mingil inimlikul põhjusel oma psüühikas ufode ilmnemisena interpreteerime. Selliste teist reaalsust peegeldavate nähtuste hulka kuulub peale ufode seega ilmselt ka kogu laialdane muude paranähtuste gamma.

Vallee toob oma teooria kinnituseks hulga argumente tavapäraselt usutud ufode maavälise päritolu vastu:

*        Liialt palju maandumisi. Ta ülemaailmsetel ufo-vaatluste andmetel põhinenud uuringud näitasid, et ufode aktiivsus (tegelikult inimeste aktiivsus ufode märkamisel) on kõige suurem õhtuti ja kulmineerub kella poole üheteist paiku ja seejärel väheneb kiiresti ning saavutab normaalse taseme uuesti päikesetõusul. Seejärel leiab ta, et ilmselt oleks ufo-teateid tunduvalt rohkem, kui inimesed magama ei läheks. Ta väidab, et on oma arhiivi kogunud 20 aasta jooksul toimunud usaldusväärseid dokumenteeritud ufo-vaatlusi, mida olevat tal kokku umbes 2000, ja arvutab, et ufo-teadete arv tuleks inimeste magamisvajaduse puudumisel korrutada viieteistkümnega. Järgnevalt väidab ta, et teatatakse vaid igast kümnendast ufo-vaatlusest — jällegi korrutamine kümnega. Aga kui ufod uurivad meie planeeti, siis võib uskuda, et inimeste ühtlase geograafilise jaotamise korral oleks ufo-teadete arv veelgi suurem — ta korrutab jällegi kümnega. Sääraste küllat kahtlase väärtusega arvutuste korral tuleks vastuseks 3 miljonit maandumist 20 aasta jooksul. Kas Maad uurivad tulnukad on tõesti nii rumalad, et peavad meie planeedi uurimiseks niivõrd palju siia maanduma ja ei saa oma kõrge arengutaseme juures kuidagi lihtsamalt läbi?

*        Ülimuslik ja mittemateriaalsena näiv füüsika. Ufode käitumine on Vallee andmebaaside põhjal väga tihti uskumatu ja füüsika reeglite vastane — alatasa kaovad lendavad taldrikud hetkega justkui miraaşid. Tihti ei näe inimesed otseselt mingit füüsilist eset, vaid teatavad pigem mingisugusest valgusest, mida nad kuskil silmavad, ka radad ei fikseeri ufosid kuigi adekvaatselt. Ta vihjab seega, et ufod on tema silmis pigem hologrammilaadsed kui füüsilised kehalised objektid, lennumasinad. Säärased illusioonid võivad tekkida ka subjektis endas ilma mingisuguse välise füüsilise põhjustajata. Seda toetab ka ufode märkimisväärselt nigel fotogeenilisus — Ameerikas, kaamerate maal, pole seni veel tehtud ühtki täiesti adekvaatset pilti ühestki lendavast taldrikust või tulnukast.

*        Absurdsed humanoidid. Külalised kosmosest ei pruugiks sugugi olla inimeselaadsed, kahe jala ja käega ning peaga — nii neid väidetavaid tulnukaid tavaliselt kirjeldatakse, vaid võiks omada hoopis mingit teist kuju. Ka võiks nad olla hädas Maa külgetõmbejõuga ja kui nad pärinevad mõnelt teiselt planeedilt, mille külgetõmbejõud on Maa omast erinev, siis peaks nad võib-olla toetuma mitte kahele vaid enamale jalale, nende luustik ja kehaehitus peaks inimeste omast märgatavalt erinema. Ka ei tohiks me olla kultuuride erinevuse tõttu olla võimelised tulnukate käitumisest nende emotsioone välja lugema. Kas intelligentse elu tekkimine eeldab tõesti humanoidset vormi? Kas inimene on ideaalne vorm? Piibel näiteks väidab nii. Või on tulnukad meie külastamise tarbeks teatud isendid klooninud või koguni Maalt röövinud ja ümber kasvatanud?

*        Jaburad inimröövijuhtumid. Miks peaks tulnukad inimesi meditsiiniliselt uurides neile nii palju viga tegema, et neile jäävad vereproovist eluaegsed armid — kas ei peaks me kõrgtsivilisatsioonist pärit rohelisi mehikesi oma meditsiinikoolides pisut harima? Millest tuleb, et röövitud inimesed näevad lendava taldriku varustuse hulgas näiteks mõttetut taevakaarti — kes see ikka kõrgemat tehnoloogiat vallates näpuga kaardil järge ajades mööda taevalaotust kihutab? Inimesed näevad ufodega seoses just seda, mida nad tahavad näha või meeleldi ette kujutaks või siis petavad tulnukad meid sihilikult, mis näib samuti uskumatuna või igal juhul mõistetamatuna.

Need argumendid pole küll sugugi kritiseerimatud, kuid siiski on neil kohati omamoodi õigus — miski ei veena meid ufode pärinemises just nimelt teistelt planeetidelt, palju viitab hoopis nende teistsugusele päritolule. Vallee toob veel suure hulga seoseid mütoloogia ja tänapäeva ufo-nägemuste vahel ning seostab kõikvõimalikud haldjad, deemonid, pisuhännad, mäokollid jne otseselt ufo-fenomeniga väites, et ufod on samasuguse inimliku müstifikatsiooni tänapäevane vorm. Ka vanal ajal viidi inimesi minema, et neid haldjamaal üles kasvatada ja kasutada, nende verd teispoolsete verega segada — tänapäeval arvatakse tulnukad inimestega geneetilisi katseid sooritavat, mitmesuguste teispoolsusest pärinevate olendite nägemine halvasvanasti inimese füüsiliselt — lähikontakti ajal ei suuda inimesed tihti oma tahet täide viia või kontrollida. Ufodega kohtumisel esineb tihti ajakadu — ka haldjatemaal voolas aeg tunduvalt aeglasemini kui igapäevareaalsuses. Kas ufo-fenomeni samasust iidsete mütoloogiatega saaks siis nii tõestada, et leida ufo-religioonis vasted mütoloogiate jumalaile ja öelda, et nii maailma asjad siis ongi? Esiteks, nagu juba eespool öeldud, pole mütoloogia hindamiseks ühtseid kriteeriume, teiseks ei tõesta samasus mütoloogiaga veel ufode füüsilise olemasolu võimatust — kuid mõlemal juhul kehtib Vallee paralleelsete maailmade kontsept.

Peale selle räägib Vallee seisukoha kasuks ka fakt, et ufo-vaatlused ja kontaktid on tihti omavahel täiesti konkreetses vastuolus ja ufode käitumine ei allu peale füüsika seaduste ka tavalistele loogilistele seaduspäradele. Ufod ilmuvad täiesti ilma mingi loogilise järjepidevuseta täiesti ettearvamatuis kohtades, nende külastustele ei ole võimalik välja mõelda mingit mõistlikku põhjust — kas me oleksime üldse võimelised meist niivõrd palju intelligentsemate (või hoopis mingi muu omadusega) olendite motiive mõistma? Ufode käitumise absurdsust inimeste silmis kirjeldas briti ufoloog Jenny Randles tabava terminiga „oz-faktor” — Vallee ise nimetab seda metaloogikaks ja toob illustreerimiseks järgmise näite:

„Kas ükssarvel on keset laupa sarv?”
„Jah.”
„Kas selline loom nagu ükssarv on olemas?”
„Ei.”

Ilmselt püüab ta sellega väita, et me oleme oma kujutustes reaalsusest niivõrd kinni, et me ei suuda mingeid seda kummutavaid nähtusi arvestada ja korrutame järjekindlalt, et ükssarvel on keset laupa sarv — olenemata sellest, kas ükssarv tegelikkuses eksisteerib. Kui me usuksime ufosid nii, nagu nad meile ilmnevad, siis peaks me enamiku edukast teadusest maha kandma kui reaalsusele vastamatu, nagu me kinnitame, et Ükssarve pole tegelikult olemas. Kogus selles ufo-hüpoteesis peegeldub vahet pidamata igiammune filosoofiline küsimus — Parmenidese pärimine tõeliselt oleva järele. Kas see, mis meile füüsilises maailmas paistab on tõeliselt olev või on ta hoopistükkis meile eksitavana ilmnev umbpärimatu rada olematusse? Kuidas teha kindlaks, missugune osa paistvast viib meid oleva vastuvõtmisse olemise tõelises heleduses?

Psühholoogiline lähenemine

Vallee hüpoteesiga sarnastele järeldustele jõuab ka Carl Gustav Jung oma antropoloogilis-psühholoogilise ufo-fenomeni käsitlusega. Üldiselt on Jungi psühholoogiat täpselt sama raske mõista nagu Hegelit filosoofias — Jung opereerib oma praksises enda poolt kujundatud isiklike mõistetega, millel tavakasutuses vaste puudub ja mille mõistmiseks ei piisa kindlasti mitte tavalisest psühholoogiharidusest, vaid peab olema Jungiga lihtsalt mõttesugulane.

Jung toob sarnaselt Valleega esile ufo-fenomeni ajaloolise tausta, kuid mitte nii otseselt ufo-fenomeni võrdlemises haldjateemaliste mütoloogiatega, vaid ta läheb märksa sügavamale nähtuse olemusse ja püüab ufo-fenomeni selle psühholoogilistest alustest lähtuvalt inimpsüühika ajaloo piltmõistatuses oma õigusjärgsele kohale asetada. Jungi põhjendusi ta arvamusele pole mitte kuidagi võimalik tema teosest lahus esitada, kuna need põhinevad psüühika sümbolite üksikasjalikul analüüsil, mida saab mõista ainult selle analüüsi terviklikkuses. Seega annan ülevaate mõndadest intrigeerivatest paralleelidest ja kasutatavaist põhimõisteteist ning püüan Jungi järeldusi mingil moel ilmsiks tuua.

„Seda, mis asub teispool tunnetusteoreetilist läve, võib vaid aimata. Aga et midagi teisel pool on, sellele viitavad arhetüübid ja nende seas eriti arv, mis on nii hulk kui ka autonoomne psüühiline ühik, väljendades end kvalitatiivselt läbi aprioorsete struktuuride.”

Jung püüab selles tsitaadis anda põhjendust nii ufo-nähtusele kui paranähtustele üldse. Ta toob sisse sünkroonsuse mõiste, mis tähendab sisuliselt tähendusrikast kokkulangevust, mis on ilmselt põhjustatud alateadvuse võimest tabada igapäevareaalsuse varjatud sügavat tähendust, kõrgemat maailma, tõeliselt olevat — hästiümardatud varjamatuse vapustamatut südant. Arv on Jungi käsitluses kui sild psüühika ja abstraktsuse ning füüsika ja konkreetsuse vahel, kuna arvul on reaalses maailmas mingid loendatavad vasted, kuigi ta ise on siiski täiesti abstraktne mõiste.

Oma Tänapäeva müüdi sissejuhatavas osas hoiatab Jung meid, et sümptomid ühiskonnas (mille hulka kuuluvad väga iseloomulikult just ufod) viitavad sündmustele, mis alati kaasnevad ühe suure ajastu lõpuga, mingi muutumise ja uue ajastu algusega. Need muutused väljenduvad psüühiliste dominantide, arhetüüpide, jumalate suhete muutumises, mis kutsuvad esile või saadavad kollektiivse psüühika pikaajalist teisenemist. Ta viitab oma käsitluses ka ebapopulaarsele taevanähtustel põhinevale ennustamisele — suur pööre ilmnevat ka kevadpunkti nihkumisega Veevalajasse.

Tõepoolest on tänapäeva teaduses ja muudes distsipliinides tunda lõpetatuse hõngu. Järjest enam ja enam ennustatakse maailma lõppu, Harmagedooni — paljud seostavad seda aastatuhande vahetusega, kuna ka esimese aastatuhande lõpul elavnesid lõpetatuse ideed märgatavalt. Tol ajal võis seda lõpetatust hurraade saatel religioosselt väljendada. Meie ajal pole aga ilmapilt nii müstiline, meil on lõpetatuse sümboliks pooleldi ratsionaalsed-tehnilised ja pooleldi müstilised ufod, mis avalduvad inimesele loomuselt vajaliku religioossuse aseainena.

Filosoofia kui kogu uusaega tähendusrikkalt palistanud mõtteteadus leiab enda lõpetatud olevat. Filosoofia on Heideggeri ja paljude teiste silmis end ammendanud ja mõtlemisele peab omistama mingi filosoofiast erineva ülesande. On tõesti ilmne, et viimasel ajal pole ühtki originaalset filosoofilist ideed välja pakutud — iga väidetavalt uuem suund on mingi vana kontsepti renessanss natuke erinevast perspektiivist.

Hegel leidis, et Maailmavaim tunnetab end ühes kõige ülemas inimmõtlemise vormis. Antiigis toimus üleminek müüdilt filosoofiale, nüüd on toimumas veel mingi üleminek? Või on kogu areng müütilise ja filosoofilise vahel pendeldamine — kui jälgida Rooma hävingut, mis oli filosoofilise häving ja pani aluse sajandeid kestnud religioossele, ja uusaegset filosoofilise elavnemist, siis võiks tuua analoogia praegusega ja ennustada ette müütilise järjekordset esiletõusu?

Jung kasutab ufo-juhtumite kirjeldamisel mõistet visionaarne kuulujutt. Ta leiab, et säärane kuulujutt on lähedane sugulane kollektiivsete visioonidega, mida nägid ristirüütlid Jeruusalemma piiramisel, Esimese maailmasõja sõdurid Monsi all, Fatima usklikud rahvahulgad, Šveitsi piirivalvurid Teise maailmasõja ajal jne. Visionaarse kuulujutu eelduseks peab Jung mingit ebatavalist emotsiooni, kuna meelepette jaoks läheb ilmselt vaja midagi märksa erutavamat ja sügavamal allikal põhinevat kui tavalise kuulujutu tekkeks aitav uudishimu.

Kuna säärased visionaarsed kuulujutud esinevad täiesti ilma mingi märgatavalt sarnase ühiskondliku taustata inimestel, siis peab olema põhjus kuskil väga sügaval arhetüüpides. Jung käsitlebki ufo-nähtust alateadvuse projektsioonina, mis on põhjustatud kollektiivse alateadvuse poolt. Ufosid tuleks seega käsitleda kui alateadvuse sümboleid. Ufod on peamiselt kas ümmargused või siis sigarikujulised — ilmne viide naiselikkusele ja mehelikkusele. Ümmargune objekt peaks Jungi arvates seostuma igale süvapsühholoogia tundjale Mandalaga — iidse tervikusümboliga. Mandala on kui ühendamatute tervikuks ühendaja, seega sobib ta väga hästi meie lõhestunud aja sümboliks — veelgi enam: inimkonna järjest suuremas lõhestatuses muutub ta arhetüüpiliste sümbolite seas järjest tähtsamaks. Antiikajal võis ufosid või Mandalaid kui terviklikkuse ilmekaid võrdkujusid väga edukalt jumalaiks pidada.

Me oleme keskaegsest metafüüsilisest kindlustundest küll kaugele eemaldunud, tänapäevased katsed kristlust ausse seada pole eriti vilja kandnud, kuid mitte nii kaugele, et meie ajaloolis-psüühiline tagamaa oleks minetanud igasuguse metafüüsilise lootuse. Domineerib ratsionaalne valgustatus, mis kõiki okultseid püüdlusi põlastab. Ufosid võib pidada osaliselt säärase ratsionaalse valgustatuse ühekülguse põhjustatud psüühiliseks ajastuhaiguseks.

Kui nüüd püüda võtta kokku Vallee ja Jungi seisukohta, siis saab neist küllalt selge üldpildi ufo-fenomeni jaburusest ja laiahaardelisusest. Vallee on oma argumentidega enda teadmata justkui lihtinimese Jung, kuna ka ta teeb imselt Jungi arvamust sügavuti tundmata maamehe loogikast lähtudes sarnased järeldused. Mina näen nende järelduste erinevust vaid järelduste väljendamiseks valitud taustsüsteemis — Jung asetab selle psühholoogia terminitesse, Vallee vaatleb seda läbi müstikaprisma. Igatahes on mõlemad kokku võetavad väites, et ufo-fenomen on meile haaramatu tundmatu tõelisuse peegeldus. Mis siis need ufod ikkagi on, mis on see meile kättesaamatu tõelisus — see küsimus on minu vähemalt läbi minu vaateprisma sisult samane Thalese küsimisega oleva alge järele või Parmenidese küsimisega tõeliselt oleva olemuse järele. Seega võiks ufosid jällegi iseloomustada meie igiomase tänapäeval teaduse poolt varjutatud vajadusega metafüüsika järele...

Ufod kui valitsuse monopol

Paljud usuvad, et riikide (peamiselt peetakse silmas USAd) valitsustel on ufode kohta mingit põrutavat infot, mida nad ei soovi avaldada. Sääraste veendumuste pooldajad vihjavad tihti 1947. aasta Roswelli intsidendile, mille käigus olevat USA sõjavägi omandanud ühe purunenud lendava taldriku jäänused ja paar surnud või raskelt vigastatud rohelist mehikest. Esialgu teatati tõepoolest enda kätte saadud ufost, kuid juba kolm tundi peale teadaannet parandati end ja öeldi, et tegemist oli eksitusega — sõjaväelased olevat radariga tuule kiiruse mõõtmiseks mõeldud meteroloogilise sondi kahetsusväärselt lendava taldrikuga sassi ajanud. Säärane eksimine näib uskumatuna, eriti kui tegemist on asja ilmselt jagavate sõjaväelastega. Igatahes on see intsident loonud rahva hulgas tõsise uskumuse, et Groom Lake'i sõjaväebaasis hoiti ufot, tehti sellega katseid ja kogu lugu püüti avalikkuse eest varjata. Veelgi enam: arvatakse, et säärane varjamine käib kogu aeg — USA valitsusel on olnud roheliste mehikestega kontakt, väidetakse, et Eisenhower kohtus 1952. aastal tulnukatega ja pani paika edasise poliitika. USA presidendi ja roheliste mehikeste esindajate mitteametlikul koosolekul otsustati, et üldsus pole veel valmis tulnukatega näost näkku kohtuma — kultuurišoki printsiibi tõttu. Seega suhtlevad tulnukad esialgu ainult valitsuse ja kõrgemate organitega — säärase seisukohta ilmestab iseloomulikult ameerika film „Men in Black”. Õli lisas veelgi tulle 1995. aastal avaldatud väidetav dokumentaalfilm, milles näidatakse Roswelli tulnukate lahkamist.

Veel püütakse ufosid põhjendada ka Külma Sõja aegsete relvakatsetustega. Tihti on tulnud välja, et mingi vaadeldav lendav objekt on olnud sõjaväe eksperiment. Võib arvata, et sõjaväel on ka niisuguseid eksperimente, mida nad ei taha tunnistada, aga mida siiski keegi teravasilmne kodanik märkab. Selleks puhuks mõtlesid kavalpead välja ufo-legendi, mis rahva hulka jõudes vallandas tõelise religioossuse, mida oodatagi ei osatud. Valitsus püüdis oma tegu heastada uurimustega, kuid ei suutnud mütoloogiat teaduslikult ümber lükata — hoolimata kõigist oma pingutustest ja mahavaikimistest. Ufode algne sõjaväeline päritolu võib-olla koguni unustati ja hakati ka ise ufodesse uskuma...

Ufode tõlgendamist psühholoogilise relvana on samuti väga kerge põhjendada — valitsus tahab, et rahval oleks tsirkust ja leiba, et saaks rahva tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadelt mujale pöörata. Teatavasti pole tavaliselt inimesel vaja teada tõde, peaasi et lõbus ja soe olla oleks — see rahuldab teda täiesti.

Miks ufode inimliku päritolu hüpoteesi kõige skeptilisemalt suhtutakse? Eks ikka seepärast, et oma viga tunnistada on väga suur kunsttükk. Kui uurida ajalugu, siis oli ühiskondlik situatsioon ju sarnase legendi istutamiseks äärmiselt sobilik — kuid see legend ei pruugi olla muidugi kellegi konkreetse, kes praegu itsitades rahuldustundega käsi hõõrub, poolt loodud, vaid hoopis kogu ühiskonna enda poolt. Siit saab tuletada kaunis tõepärase teooria valitsuse soovist oma sõjatehnikat varjata, milleks ta kasutas ära paisuva ufo-legendi. See seisukoht ei välista sugugi ei Vallee ega Jungi käsitlust ja sobib kokku taustaga, kuid tal on üks viga — ta on fantaasia ja kuulub teadusfiktsiooni valdkonda.

Kui religioon

Ufod on mänginud suurt rolli uusreligioonide tekkes. Analoogiliselt traditsiooniliste usunditega omistatakse ufodele ja ufonautidele ülimuslikud omadused nagu Jumalalegi. Vallee väidab, et ufod religioonis on vaid vormimuutus — tänapäeva mõistuslik asendus müstilisele Jumalale. Kuna maailm on mitmete hinnangute järgi ökokatastroofi äärel, siis usutakse, et ufod võivad meist osad päästa — ilmne paralleel Piibli Harmagedooni ilmutusega. On olnud ekstremistide gruppe, kes on end kollektiivselt ära tapnud, et kiiremini ufode juurde taevasse pääseda.

Oma mõistetamatuses on ufod väga sarnased Jumala ilmutustele. Tihti väidetakse ufonautidelt teateid saanud inimeste poolt — tänapäeva prohvetid -, et näiteks Jeesus Kristuse ilmumine oli üks tulnukate eelnevaid projekte ja Piibel on nende juhis meile selle projekti elluviimiseks.

Teateid tulnukatelt saadakse tavaliselt teadvuseta seisundis kirjutamisel, meditatsiooni teel või muud sarnast moodi — ka Piibel olla samuti kirjutatud. Sensitiivid-prohvetid saavad kõiketeadvailt tulnukailt oma ja teiste küsimustele vastuseid. Jumalad-tulnukad valgustavad meid meeleldi meie saatuse, eesmärgi ja muudel sarnastel teemadel. Harilikult on igal sensitiivil ka teada mingi pääsemise tee...

Selle probleemil ma aga lähemalt ei peatu, kuna erinevate ufo-veidruste puudutamiseks oleks vaja vähemalt tervet uurimustööd.


Lühike kokkuvõte

On ilmne, et ufod on külalised kosmosest, kuid pole mingeid arvestatavid tõendeid, mis paneksid paika selle kosmose piirid ja olemuse.

Sisekosmose aspekti on võimalik psühholoogia vahenditega uurida ja seda ka tehakse — tulemused väidavad, et ufo-nähtusel on väga suur mõju alateadvusele või just vastupidi, kuid kumbapidi — seda ei ole võimalik väita. Siiski näib usutav — apelleerides ka teaduslikule arvamusele -, et tulnukad ei pruugi sugugi olla külalised teistelt planeetidelt, vaid võivad olla suures osas meie enda psüühika vili.

Seda psüühika vilja võib aga iseloomustada meie tänapäevase võimetusega tabada tõeliselt oleva parameetreid, mis tekitab kõigis meis segadust ja usaldamatust uurivate distsipliinide vastu. Tõeliselt olev väljendab end meie alateadvuse intuitiivses tunnetuses ja me teadvustame seda ufo-fenomeni näol.

Ufo-fenomen on äärmiselt laialdane ning mõistusele raskesti mõistetav, mis teeb ta mitmesugustel eesmärkidel väga edukalt manipuleeritavaks.


Kasutatud kirjandus

Tänapäeva müüt, Carl Gustav Jung, Vagabund, 1995
Teine reaalsus, Jacques Vallee, Kupar, Tallinn, 1993
Teine maailm, K&K, Tallinn, 1997
Universum, Rein Veskimäe, Horisont, Tallinn, 1997
UFO-raamat, Igor Volke, Perioodika, Tallinn, 1991
Flying Saucers, Cowles Education Corporation, New York, 1968
Unsolved Mysteries: Past and Present, Colin Wilson and Damon Wilson, Contemporary Books, Chicago, 1992
Unidentified Flying Objects, Robert Chapman, Mayflower Books, London, 1970
Aliens in the Skies, John G. Fuller, G.P. Putnam's Sons, New York
The Hitch Hiker' s Guide to the Galaxy, Douglas Adams
Oliüks, Henno Käo, Eesti Raamat, Tallinn, 1989
Mõistatuslikkuse kütkeis, Jüri Lina, Kupar, Tallinn, 1996
Meie, arktuuruslased, Dr. Norma J. Milanovich, Nebadon, Tallinn, 1995

Perioodika

Unidentified Flying Objects, Awake!, 08.11 1990
UFO nähtuse olemus meie maailmas sajandite läbilõikes, Hans Raudsik, Hommikuleht, 10.02 1994
UFO-d keskaja maailmas, Hans Raudsik, Hommikuleht, 12.04 1994
Carl Gustav Jung — 120, Henn Käärik, Postimees, 26.06 1995
Appi, ma vajan metafüüsikat, Valle-Sten Maiste, Postimees, 26.06 1995
UFOsid maa peale toomas, Philip J. Klass, Horisont 6/1994
Maavälisuse vastu, Jacques Vallee, Universum

tagasi