KURAT

@


Sissejuhatavad sõnad

Kurat — see polnud vanasti, meie esivanemate suus, pelgalt kõnet kõvendav "artikkel", mis mõndadel indiviididel iga kolme sõna järele läbi suumulgu välja volksatab, vaid oli hoopis sügavama tähenduse ja tagapõhjaga ning sümboliseeris kõike paha: roojust, kurjust, ebasündsust, siivutut ja oli täielikult usuline termin. Enamusel uskudel on oma "paha poiss", kelle kaela kõik negatiivse saab ajada.

Näituseks risti- ja isalamiusus on selleks pahalaseks saatan, Vana-Indias asura ja meie esivanemate usus siis vanapagan kurat — va kurivaim ise. Vanapagan esineb eesti mütoloogias peamiselt rumala vanamehena, kuid tema usulist funktsiooni ja tähendust pole suudetud eriti täpselt määratleda. On palju vaieldud teemal, kas kurat on meie esivanemate enda religioonist pärit või on ta hilisem ristiusu kingitus. Hetkel on levinud arvamus, et ta on siiski ristiusu annetus eestlastele. Sõna "kurat" päritolu kohta pole aga siiani ainsatki kindalt ja usutavat teooriat, teooriaid küll on, aga nad kõik on minu arust suhteliselt ebamäärased ja ükski neist pole päris usutav.

Keskajal muutsid ristisõdade ja kristluse sildi all "kultuuritoojatest" germaanlased kuradi tähendust täielikult. Kõigile paganlikele jumalustele pandi süüks nende pärinemine kuradist ja kõike kristlaste soovidele ja ootustele vastuseisvat hakati tituleerima kuratlikuks. Viidi läbi hulganisti nõiaprotsesse, mille käigus tapeti tohutult süütuid inimesi. Sellest kirjuatas ka oma kolmanda isamaakõne meie ärkamisaja suurmees C.R. Jakobson. Muide me kõik oleme ühe teatud teose järgi saatanale, ehk siis kristlikule kuradi vastele, tänu võlgu, et me siia maailma sattunud oleme. Teatavasti ahvatles Eevat pattu tegema ja keelatud vilja Aadamale pakkuma just üks kuri madu, kes tegelikult muundunud saatan ise oli olnud.

Vanasti oli kuradi nimetamine tabu. Kuradi nime kõvasti või ka tasakesi väljaütlemine kutsus tema isiklikult kohale ja see polnud üldse hea. Kuradit kutsuti hellitusnimedega ja tede mainiti vaid siis kui hädasti tarvis oli, kuradi vägisõnaline kasutusviis on välja mõeldud ja kujunenud just tänapäeval.

Üldiselt eesti muistsest usundist

Eesti muistne usund oli animistlik. Muistsed eestlased ei teinud vahet orgaanilisel ja anorgaanilisel ainel. Kõigel oli hing; nii jänesel, karul, metsal kui ka kivil metsas, veekogudel, taevakehadel jne. Isegi söömine defineeriti, kui inimese hingejõu suurendamine või taastamine teiste füüsiliste kehade hingede omandamise teel. Peale selle olid veel hinged võimelised mingiks ajaks kehast eralduma - olema irdhinged, ehk siis kehast irdunud hinged. Kui hing oli kehast eraldunud, ei tähendanud see veel kaugeltki surnud olemist. Kehast eraldunud hing võis suunduda mistahes teise kehasse, näiteks meie kurikuulus libahunt on hunt kelle kehasse on suundunud inimese hing. Hing lahkus inimese kehast ka siis kui ta magas. Osad inimesed omasid suuremaid hingevõimeid, kui teised. Näiteks lapsed omasid kõige väiksemat hingejõudu, täiskasvanud aga suuremat. Kõige suurema hingejõuga tegelased olid nõiad. Väga suurt tähtsust omasid eesti muistses usundis surnute hinged. Inimene sureb oma hinge kaotamise tõttu tema oma hinge võitluses teiste hingedega, näiteks karu hingele, relva hingele, veekogu hingele upumisel jne. Haiguse puhul on inimesele kallale tulnud mõni kuri hing ja haiguse ravi seisneb nõia püüdmises selle kurja hinge omanikku teada saada, et võiks vastu-hingerünnaku korraldada, või lihtsalt kurja hinge ära ajada. Suremisel elab inimese hing edasi. Surnute matmisel pannakse hingele hauda kaasa talle tarvilikke asju. Need asjad, mis hauda kaasa pandi, purustati algselt — tapeti ka asjad, et panna hingele kaasa esemete hinged, mitte esemed ise.

Ülisuurt tähtsust omistati ebaloomulikku surma surnud inimeste hingedele. Need hinged ei saanud rahu ja nad muutusid igasugusteks kollideks, haldjateks, jumalateks. Kui keegi tähtsam isik näituseks suri metsas, siis sai temast mestaisa jms. Surnute põletamist seletatakse sooviga nende hing vabastada pahadest, roojastest hingedest, mis põhjustasid füüsilise keha surma.

Hiied olid surnute hingede pesitsuspaigad. Hiied pidid olema puhtad, puutumata, sinna viidi surnute hingedele süüa, aeg-ajalt ohverdati. Ohverdamisel eralduv veri sisaldab teatavasti ohverdatute hingejõudu. Hiitest on saanud alguse ka nn surnuaiakultus. Andide viimine hiitesse oli algul peamiselt kivide ja okste kuhjamine hiite ümber, et pahad vaimud, kes surma olid põhjustanud hiiest välja ei pääseks. Hiljem kujunes see igasuguste andide toomiseks hiitesse.

Eesti rahvausus figureerivad ka mitmesugused haldjad, näiteks numeema, nurmeisa, metsavaim jne. Nemad on meie religiooni tulnud otsese germaani mõjutusena. Sealsed haldjad-jumalused toodi endaga siia tulles kaasa. Kuna hiites ohverdati surnute hingedele, siis haldjaile ohverdati kõikjal. Näiteks ohrikividel, põlluäärtel, pühades põõsastes, lihtsalt võpsikus. Ohverdamine tõi siis õnne vastava haldja alluvuses oleval alal, näiteks metsavaim tõi jahiõnne, veevaim kalaõnne jne. Ohverdamine haldjaile toimus ka staatilisemais kohtades. Nendeks olid võimu- ja ahikotused. Haldjate lepitamiseks tuli ohverdada loodusõnnetuste ja lihtsalt paha ilma või tormi puhul. Haldjaile ohverdamisel ohverdati päikesetõusu suunas, kuna surnute hingedele ohverdati loojangu poole. Motiivi mõte seisnes selles, et päike läheb ööseks Surnute Maale, kust ta hommikul ka tagasi tuleb. Järeldati, et Surnute Maale saab seal, kus päike loojub.

Ka Skandinaaviast võeti religioosseid vaateid üle. Sealt sai alguse uskumus, et igasugused jõed, järved, puud, kaljud, kivid jms mõjuvad kasulikult tervisele — on tervendava toimega. See uskumus võeti muidugi üle aastate vältel, mitte hetkeliselt. Tekkis ka vajadus nende pinnavormide ja muude looduslike esemete päritolu seletada. Selleks tarbeks võeti gremaanlastelt üle hiidude müüte. Hiiud olid vägilased, kes suutsid kaevata, lõhkuda, mägesid kuhjata. Ka meie oma Kalevipoeg on germaanlaste algupära, mitte meie enda esivanemate idee. Venemaalt on hilisemal ajastul tulnud meie keelde sõna võhl — kuri vaim, paha nõid. Kristlik, dualistlik usk ei levinud eesti aladele ka mitte eelkõige germaanlaste, vaid varem venelaste kaudu.

Inimeseideaal meie esivanemate juures oli mehine. Ka naised pidid mehised välja nägema ja olema, et suuta teha kõiki maaeluks vajalikke toimetusi. Naine polnud ilu- vaid tarbeese.

Suurt osa meie esivanemate religiooni kujundamisel on mänginud meie naabrid. Nendega tihedais kaubandussidemetes olles kuuldi ka nende vapraist jumalustest, kavalaist uutest tehnoloogiaist ja paljust muust mis osaliselt või täielikult üle võeti. Ka naabritega peetud lahinguis vangistatud isikud tõid meie kultuuri uuendusi. Sageli suhtuti vangidesse niivõrd hästi, et kuigi inimene oli orja seisusest ja pidi vangivõtjale tasuta tööd tegema, ei tahtnud nad põgeneda, sest siin garanteeriti neile pererahvaga võrdsed õigused toidule, tööle ja ka puhkusele.

Naabritest käidi kõige aktiivsemalt läbi Skandinaaviamaadega, Soomega, liivlaste, lätlaste, venelaste ja germaanlastega. Peamist kaubanduslikku tähtsust omas Saaremaa.

Kurat eesti udundis

Peamiseks informatsiooniallikaks eeslaste uskumuse uurimisel on mitmesugune folkloristika: muistendid, rahvaluule, rahvalaulud jms. Need allikad ei anna liiga kindlaid andmeid meie esivanemate uskumusest vaid lubavad vaid oletada teatud jooni ja kujundeid, peale selle on muistendid ja rahvajutud ajapikku vastavalt parajasti puhuvaile tuultele muutunud ning päris kauge minevik on ammu unustusse vajunud.

Sõna "kurat" esineb eesti folkloristikas väga palju ja väga mitmel eri kujul. Et kuradi nimetust tarvitati ka mitmuses, siis sellest järelduvana on kuradeidki mitu ja, et teda ei saa võtta isikunimena (nomen proprium) vaid, et ta on liiginimi (nomen appelativum). Sõnal kurat on hulgaliselt sünonüüme: vanapagan, vanapoiss, vanajätis, vanatühi, vanatige, vanakõhn, vanakoel, vanamust, vanapõmm, vanasinder, vanaõelus, vanakuri, vanapaha, vanatont, vanakoll, vanapoger, vanareo, vanajüts, vanajäts jne. Epiteet "vanä sõna ees näitab, et järgnevat sõna tuleb võtta ülivõrdena, näiteks vanapaha — kõige pahem ehk kurat ise.

Kuna sõna "kurat" lausumine, vilistamine ja muu manamine kutsus kuradi enese kohale, mis ei pidanud sugugi hästi lõppema, siis nimetati teda vaid mõistu, hellitusnimedega (heal lapsel mitu nime ;). Toon siinkohal näiteid rahvasuus kasutusel olnud hellitsnimedest: paharett, kõhnrett, pärgel, põrgel, põrguline, maailma hulgus, saadan, purask, sarvik, juudas, sarviline, eihüva, mustmees, kurivaim, vanapagan jne.

Sõna "kurat" päritolu aga on siiani täpselt kindlaks tegemata. Erinevaid versioone on palju, kuid ükski neist pole liiga selge ega ole teistest üle. Probleeme tekitab see, et "kurat" ei sarnane ühegi teise keele samatähendusliku sõnaga, välja arvatud soome-ugri keeled. Kurat on täiesti ainulaadne nimi, pole kasutatud ei saksa Teufelit ega ladina Diabolost. Arvatakse, et kurat on tulnud meie usundisse mitte sakslaste vaid hoopis venelaste kaudu ja juba ammu ennem meie muistset vabadusvõitlust. Üks versioonidest ongi, et kurat on muistne soome-ugri sõna, mis ei ole tulnud mõjutusena ristiusust.

"Kurä tähendas muistses eesti keeles vasakut poolt või tagumist poolt, niisiis halvemat poolt. Kurat on samuti selle halvema poole üks agaramaid esindjaid. Sõnale "kurä on siis liidetud liide -t või on "kurä lihtsalt osastavas käändes, tähenduses, et meie pahalane on isik, kes valitseb või juhib kurat (pahem pool osastavas käändes!). Tema amet ja tema ise ühtlustati ja saadigi isikunimeks "kurat". Selle tuletuse on välja mõelnud ärkamisaja suurkuju dr J. Hurt.

Versioon kurati tulenemisest ristiusust väidab, et kurat on tunud ladina keelest ja ta algne tähendus oli hingekarjane. Eestis on tõepoolest esinenud teatud rooma-usuliste hingekarjased, keda kuradiga seoses mainitakse. Tundub samuti suhteliselt loogilisena, et ristisõdade käigus siia saabunud hingekarjased kohalikele paganatele meele järgi polnud ja neid negatiivsete nähtuste esinemisel siunama hakati. Miks mitte süüdistada võõraid jumalaid või nende esindajaid, eriti veel siis kui nad juhtumisi päikese ära söövad (konkreetne juhtum, kus päikesevarjutuse ajal eesti maarahvast ristima tuldi). Kurat sai selle järgi sõimusõnaks ja kõige kurja sümboliks. Aga siis jääb täiesti selgusetuks eesti vanapagana ehk kuradi osa muistendeis. Nendes esinev vanapagan ei näi mitte mingit pidi rooma-usuliste hingekarjase moodi välja ja mingeid seoseid sellest lihtne leida pole. Mina pean kuradit siiski meie esivanemate algupäraks ja arvan, et selle seosed ristiusu saatanaga on lihtsalt hilisem ristiusu mõjutus.

Peale selle on "kurit" Saaremaa murrakus kuradi poeg, mis kahtlemata kõlab sarnaselt, kuid selle kaudu ei saa kuradi päritolu mitte mingit moodi tuletada.

Kuradi funktsioon oli kurja teha ja aidata teistel kurja teha. Muide selgituseks märgin ära, et vanapagan ja kurat olid samad isikud, kuid kuradi mõiste on hetkel meil kasutusel kristliku saatana sünonüümina. Kurat oli küll kuri, aga samas ka mitte eriti tark ja sai tihti petta. Mütoloogias on kuradil väga lai tööpõld. Ta küll varastab pisilapsi, aitab poojaitel end puua, sõlmib lepinguid, mis lepingu inimpoolele kuratlikku kasu peavad tooma, kuid selle hinnaga, et kurat inimese hinge endale saab jne. Mütoloogias on tohutult üksikuid seiku ja inimeste pajatusi nende kokkupuudetest kuradiga a la "nägin kuradit, oli ikka kole küll", mis ei aita kuradi olemust eriti lahti mõtestada, vaid annavad ehk infot kuradi välimuse ja käitumise kohta.

Kurat saab inimese hinge omale, kui tal õnnestub inimeselt välja pressida kolm tilka verd. See on ka peamine müütide ainestik, kus keegi kuradit petab ja talle oma vere asemel kitse verd annab või kuidagi testmoodi ninapidi veab. Kurat varastab väikesi lapsi. Ta asendab need oma lapsega, mille ta tahub lepapakust ja tõmbab päris õige lapse naha ülle. Aru saab, et kurat on lapse ära vahetanud, vaid lapse tohutu söögiisu järgi. ċige lapse saab ka vastavaid nõkse teades tagasi, näiteks minna kolm korda iga kuu nejapäeva öösel ristteele lüüa pihlakase vitsaga vastu maad ja öelda: "Juudas, säh oma laps. Ma söötsin teda maja magusaga ja külanaiste koorega. Juudas too minu laps tagasi!". Kurat toob selle peale neljandal neljapäeval lapse tagasi. Sagedane motiiv on ka kuradi petmine kavala noormehe Kaval-Antsu poolt. Kurat otsib endale sulast, kuna töö tahab tegemist ja saab mitmeti petta.

Kuradi tegutsemisaeg on õhtune aeg. Ta võib olla maa peal vaid loojangust kukelauluni, kukelaulu kõlades kaob susina ja sinise suitsu abil. Suur kuradi tagakiusaja on ka pikne. Teda kurat kardab. Pikne on teatavasti peajumala poolt kasutatav jõud. Pikse eest põgeneb kurat kas põrgusse, järve alla, sambla alla, aida pääle, reheahju taha või sisse, nagu ka muud pisemad pahalased, kummuli käändud katlasse, koopaisse, inimeste riietesse või puuse (eks välk ju seks puusse löögi, et ta loodab kuradit tabada). Kui inimesel on soov kuradit tappa, siis ei tohiks pikse ajaks ühtegi katelt kummuli jätta ega ka riideid märjaks saamise kartuses seljast võtta, et kurat pikse ajal hukka saaks. Ka taskud ei tohiks soovitavalt tühjad olla, sest kurat võib äikese ajal ka sinna pugeda!

Kristlik kontingent aga muutis oma õpetustega siia jõudes kuradi tähendust täielikult. Temast sai kõigi ristiusu pattude piltlik kehastaja. Kuna kurat oli paha, siis võis talle kõike, mis kirkule negatiivne tundus külge pookida. Tehti mitmeid "uusi kuradeid": tapja kurat, varastaja kurat, petja kurat, ilusaid naisi tahtev kurat, rahaahne kurat jne. Kurat on ka viina leiutaja.

Kurat hakkas peagi samastuma ristiusu saatanaga. Kuradi saamislugu seoti saatana saamislooga: peaiingel Miikael viskas vastuhakku korraldanud Lutsiferi ja tema pooldajad Mihklipäeval taevast alla. Lutsiferist sai saatan, tema jüngritest aga pahad vaimud ja pisemad kuradikesed. Ka kuradi välimust töödeldi, ta tehti neegritaoliseks loomaks, kulliküünte ja saba ning sarvedega. Ringi lipates jäi tast maha terav kõrbehais. Saagile minnes võttis aga inimese või kellegi muu kuju.

Kurat aitas kristlastel ka palju kurja teha, see tähendab nende endi tahtmist "legaalselt" läbi viia. Olid teatud seadused, mis lubasid inimesi tappa, süüdistatuna kuratiga ühenduses olemises või muust taolises õõestavas tegevuses. Tegutsemise idee väljendub hästi eesti vanasõnas: "Ku ei avita jummal, sis avitas kurat". Vastavate seaduste kasutamine aitas kirikul kõrvaldada massiliselt ebasoovitavaid isikuid. Tegutsemise skeem nägi välja niisugune, et võeti üks negatiivne isik kinni, piinati kuni ta oma "patü üles tunnistas ja kui vaja oli lasti ka piinamise teel kellegi teise peale kaevata ning siis pandi "süüdlased" tuleriidal põlema või tapeti muid sadistlikke võtteid kasutades, et kurja vaimu tappa, kes eeldatavasti inimese sisse pugenud oli.

Kuidas kurat Noa veeuputuses ellu jäi? Noa olla ehitanud oma laeva ja purjus peaga kirve kivvi lajatanud. Vandund siis ja kurat kuulnud ning kutsumise peale kohale tulnud, laeva endale sobiva elupaiga leidnud olevat ja lahkunud alles siis, kui veeuputus juba läbi oli olnud.

Kurat tahtis ka elusaid olendeid luua nagu jumalgi. Teinud hundisavist hundi, aga ei olla loomale elu sisse saanud. Küsinud jumalalt, et mis viga, mida ma tegma pean. Jumal käskin lausuda: "Hunt murra kurat ära.", et küll loom siis elu sisse saab. Kurat teinudki nii ja hunt hakanud teda ennast taga ajama... Sellega on seletatav ka kristliku kuradi suur kundikartus ehk püha jüri kutsikate kuradivihkamine.

Talumehel ei tahtnud vili kasvada, kuna oli kuum ilm käskis kurat vilja sohu külvata. Vili olla väga hea kasvanud, nii, et seda veel palju ülegi jäi. Mis talumehel nüüd viljaga teha oli, kurat andnud head nõu ja õpetanud talumehe vägijooki tegema.

Suur osa muistendeist räägib ka sellest kuidas end kuradi vastu kaitsta. Kurat ei saa inimesele kurja tegema kui kukelaul juba kõlanud on, ta kardab oma nime ära arvamist, ta hirmutab ära teagurpidi "meie isa palve" lugemine, jumala, jeesuse või pikse nimetamine, ristimärgi näitamine. Peale selle kardab ta kahekordsete hammastega inimesi (ma pole kahjuks ise ühtegi näinud, ehk on see mingi hanbaarstide termin). Kurat ei lähe meeleldi üle risttee. Kui on karta oma lapse röövimist kuradi poolt on soovitav aknad kinni hoida, hällile ristimärk peale teha. Mähkmeid ei tohi toast välja viia, et kurat oma häda neisse teha ei saaks, mis kahtlemata lapsele halvasti mõjuks, kui laps haigutab tuleb suu kohale ristimärk teha, et paha vaim sisse ei pääseks.

Kurat esineb mütoloogias mitmeis erinevais olekuis või vormides. Kurat esineb eesti mütoloogias:

1. Antropomorfselt, 58.9% kõigist esinemistest. Näitkes levinumad vormid: mõisnik, mees, must mees, ilus noormees, harva naine.
2. Zoomorfselt, 20,8%. Levinumad koer, jänes, kass, kits, konn.
3. Saatürlik-fantastilised vormid, 15,2%.
4. Esemed, loodusvormid, 4,4%. Näiteks tool, kivi jms.
5. Muud vormid, 0.7%.

Need näitajad on peaaegu samad Saksamaal tehtud G.Grober-Glück'i uurimusega, mis näitab muistendite tugevat seost või samastumist germaani samalaadse mütoloogiaga.

Kokkuvõtvad sõnad

Mina jään erinevalt paljudest teistest arvamusele, et kurat pole pelgalt ristiusu kingitus, vaid, et tema või keegi analoogne isik oli olemas juba meie muistses uskumuses. Termin "kurat" vaid muutus läbi ristiusu töötlemisprotsessi konkreetsemaks ja tähtsamaks. Ristiusk muutis kuradi funktsioone ja välimust ning kautas teda nii nagu kasulik oli. Sõna "kurat" arvan ma samuti pärinevat soome-ugri sõnast "kurä. Vanade eestlaste usund pole just diabolotsentriline, kuid kurat omab selle siiski küllalt suurt tähtsust. Kurat on ristijate nõiaprotsesside läbi toonud meie rahvale palju kannatusi aga ka andnud suure koguse muistendeid, mis rikastavad meie kultuuri ja annavad sellele omapära juurde. Kurat, nagu iga teinegi kuju meie esivanemate uskumusest on värvikas ja omapärane. Kuigi maailma uskumustes on pahu vaime tohutult palju, on meie oma vanapagan see, kes oma totakate ja kohmakate tegudega muistendeis eestalse südame soojaks teeb...

Kasutet kirjandus

Eesti mütoloogia, M. J. Eisen, Tallinn "Mats", 1995
Eesti rahvausu kuradikujutelm, Ülo Valk, Tartu 1994
Eesti usk, A. Heraklides, Tallinn "Mõtte" kirjastus, 1908
Eesti rahva ajalugu, O. Loorits
Kolm isamaa kõnet, C. R. Jakobson, Tallinn "Eesti Raamat", 1984
Kurat Euroopa usundiloos Ülo Valk, Tallinn "Vikerkaar", 1994
Liivi rahva usund I ja II, O. Loorits, Tartu, 1927
Päikese kodu, H. Uibu, Tallinn, 1994
Taara päritolust, Uku Maasing, Tartu, 1939
Vanasõnaraamat, Tallinn "Eesti raamat", 1984

Ku ei avita jummal, sis avitas kurat

tagasi