1. N E K R O O S

Nekroos e. kärbus on rakkude kohalik surm elusorganismis, mis tekib kahjustavate tegurite toimel.

Ulatusliku nekroosi korral väljub verre pürogeenseid aineid, mille mõjul tõuseb kehatemperatuur. Laialdane nekroos põhjustab intoksikatsiooni ja parenhümatoossete elundite düstroofilisi muutusi. Mida suurem kolle, seda ohtlikum organismi elutegevusele. Nekroosikolle südames ja ajus võib põhjustada letaalset lõpet.

Nekroos ei kujune koheselt välja, puutudes kokku etioloogilise faktoriga. Nekroosi kujunemise kiirus oleneb ka etioloogilise faktori tugevusest. Esmalt tekivad rakus biokeemilised muutused, siis muutused ultrastruktuurides, tsütoplasmas ja tuumas.
 

Muutused tuumas nekroosi käigus:

1. karüopüknoos e. tuuma kortsumine
2. karüoreeks e. tuumapuremus
3. karüolüüs e. tuuma lõhustumine
 

Klassifikatsioon:

1.1. Nekroosi vormid etioloogia alusel:

1.1.1. Traumaatiline nekroos – nekroos mida põhjustavad füüsikalis-keemilised ja mehhaanilised tegurid.
Mehhaanilise vigastuse korral on haava servas nekroos. Eriti laialdane nekroos on laskehaavade puhul.
Füüsikalis-keemilistest teguritest tulevad kõne alla kangete hapetega või alustega söövitus e. korrosioon. Temperatuuri mõjul, kas kongelatsioon e. külmumus või kombustioon e. põletus.

Makroskoopiliselt on temperatuuri mõju nähtav järkudena:

1. punetus
2. villide teke
3. nekroos

1.2. Nekroosi vormid morfoloogia alusel:

1.2.1. Koagulatsioonnekroos e. kalgenduskärbus e. kuiv nekroos - esineb kudedes, mis sisaldavad rohkelt valkusid ja vähe vett. Domineeriv on valkude denaturatsioon ja koagulatsioon. Toimub dehüdratatsioon. Nekrootiline ala jääb tahkeks.

1.2.1.1. Infarkt – nekroosikolle, mille põhjuseks on verevoolu lakkamine elundis. Kuju oleneb veresoonte arhitektoonikast vastavas piirkonnas. Värvus on hallikaskollakasvalge või kui piirkonnas on rohkelt kollateraale, siis mustjaspunane.
1.2.1.2. Kaseoosne nekroos – nekroosikolle meenutab kohupiima või juustutaolist massi. Iseloomulik on see tuberkuloosile.
1.2.1.3. Fibrinoidne nekroos – fibrinogeeni sisaldav homogeenne mass, mis moodustub nekrotiseerides kollageenkiudusid (talle eelneb fibrinoidne paisumus).
1.2.1.4. Vahajas nekroos – lihaskoes, kui ristivöötsus kaob ja ta omandab vahaja läike kõhutüüfuse või rõugete tagajärjel.
1.2.1.5. Sekvestratsioon e. osteonekroos – luu nekroos, kus nekrotiseerunud luu tükike e. sekvester e. ird irdub e. eraldub osteomüeliidi või trauma tagajärjel.Ümber sekvestri tekib mädapõletik ja pehmestus. Luukude ei organiseeru ega pehmestu.
1.2.1.6. Rasvnekroos – tekivad ägeda pankreatiidi korral, kui kõhunäärme koest väljub rohkelt lipaase, mis tekitavad rasva nekroosi.
1.2.1.7. Kuiv gangreen – nekroos, mis puutub kokku väliskeskkonnaga. Gangreen on musta värvi, kuna erütrotsüütidest vabanenud hemoglobiini rauast tekib raudsulfiid, mis annab kudedele musta värvuse. Koed on tihked, kuivad.
1.2.1.8. Pseodomembranoosne nekroos – limaskestadel põletikuline fibrinoosne eksudaat immutab limaskesta läbi, ning viimane nekrotiseerub ja moodustub valkjashallikas kuiv katt e. pseudomembraan.

1.2.2.1. Infarkt – nekroosikolle veerohkes elundis verevoolu lakkamise tagajärjel.
1.2.2.2. Koepehmestus e. malaatsia

1.2.2.2.1. Primaarne malaatsia - tekib suhteliselt pehmes, rohke veesisaldusega koes, tavaliselt ajukoes, kus toimub autolüüs proteolüütiliste fermentide toimel ja nekroosikolde pehmenemine.
Entsefalomalaatsia - ajupehmestus.
1.2.2.2.2. Sekundaarne malaatsia – primaarselt tekkinud kuiv neksoos läheb üle pehmestuseks e. malaatsiaks.
Müomalaatsia – lihasepehmestus.

Nekroosi lõpe:

Nekrootilise ja elusa koe piiril tekib piiristuspõletik e demarkatsioonipõletik. Selles piirkonnas veresooned laienevad (põletikuline hüpereemia), nendest väljuvad leukotsüüdid, mille lagunemisel vabanevad proteolüütilised fermendid, mis hakkavad nekrootilist kudet veeldama. Piirkonda migreeruvad suured õgirakud e. makrofaagid, mis õgivad surnud masse. Hakkab vohama noor vererohke sidekude e. granulatsioonkude.

1. Ennistus e. restitutsioon – väga väike nekroosikolle asendub täielikult sarnase terve koega regeneratsiooni teel.
2. Organisatsioon – nekrootilise koe asendumine sidekoega, armi teke.
3. Inkapsulatsioon e. kapseldumine – nekrootiline ala piiratakse tiheda sidekoega, moodustub kihn e. kapsel.
4. Hüalinoos – valkdüstroofiline muutus nekroosikoes ja teda organiseerivas sidekoes.
5. Kaltsinoos – mineraaldüstroofia, mille puhul nekroosikoldesse ladestuvad kaltsiumi soolad.
Kivistus e. petrifikatsioon – tekib lupjumine.
Luustus e. ossifikatsioon – tekib luukudet.
6. Tsüst – märja nekroosi puhul pehmenenud koed imenduvad ja jääb järele vedelikuga täidetud tühik.
7. Rebend e. ruptuur – õõneselundis võib nekrootilise koe terviklikkus katkeda.
8. Haavandumine e. ultseratsioon – nekrootiline kude langeb ära, jättes järele defekti e. haavandi.
9. Kavern e. tühik – nekrootiline kude eemaldub ja järele jääb sidekoelise seinaga õõs (kopsu ja neerutuberkuloosi korral, kui kaseoosne nekroos väljutatakse hingamis - või kuseteede kaudu).
10. Mutilatsioon e. köntumine – perifeersed nekrotiseerunud kehaosad (sõrmed, varbad, nina) langevad ära (leepra korral).
11.Sekvestratsioon e. irdumine – luukoe osa e. ird e. sekvester irdub ülejäänud luukoest osteonekroosi korral. Ümber sekvestri tekib mädapõletik, mis murrab läbi pehmetest kudedest, moodustades uurise e. fistuli. Fistuli kaudu võib eemalduda ka ird.
 
 
 

2. A P O P T O O S

Apoptoos on organismile vajalik üksikute rakkude programmeeritud surm normaalses organismis.
Apoptoos on kiire protsess, mille kestus on vaid paar tundi. Põletikunähte protsessi käigus ei ilmne. Apoptoosi teket mõjutavad mitmed geenid. On apoptoosi soodustavaid, kui ka pärssivaid geene.
 

Apoptoosi protsessis esinevad morfoloogilised nähud:

1. Suremisprotsess – rakk eraldub naabritest, kortsub, tuum ja tsütoplasma koos organellidega kondenseeruvad ja kämpuvad, laguneb rakumembraani terviklikkus ja tekivad membraaniga ümbritsetud põiekesed – apoptootilised kehakesed.
2. Eliminatsiooniprotsess – rakujäänused e. apoptootilised kehakesed fagotsüteeritakse naaberrakkude ja makrofaagide poolt.
 

Apoptoosi tähendus:
1. Embrüogeneesis varvaste ja sõrmede teke. Teatud üleliigne piirkond sureb apoptootiliselt ja langeb ära.
2. Organite optimaalse suuruse tagamine – vanad rakud eemaldatakse pidevalt elu käigus.
3. Mesnstruaaltsükklis endomeetriumi rakud irduvad.
4. Piimanäärme regressioon pärast laktatsiooniperioodi lõppu.
5. Immunoloogilise tolerantsuse teke – autoantigeenidega reageerivate lümfotsüütide häving.
6. Atroofia - pikaealistel
7. Koereaktsioon optimaalse doosi kiiritusravi ja keemiaravi korral vähkkasvajatel. (Tugev doos põhjustab nekroosi.)
 

Apoptoosi liigne pärssimine ja ka ülemäärane toimumine viivad haiguste tekkele:

1. apoptoosi inhibitsioon

kasvajad
autoimmuunhaigused

AIDS
Neurodegeneratiivsed haigused (nt. spinaalne muskulaarne atroofia)
 

*teema algusesse

*KKT sisukorda

*esilehele