VERERINGE- JA LÜMFIRINGE- NING KUDEDE VEESISALDUSE HÄIRED
 

Vereringe- ja lümfiringehäired tekivad koos ja on omavahel seotud. Häire on üldine, kui südame talitlus on häiritud ja tekkiv häire haarab kogu organismi. Häire on kohalik, kui on tegemist veresoonte patoloogiaga ja muutused piirduvad ühe kehaosa või elundiga.
 
 
 

1. H Ü P E R E E M I A

Hüpereemia e. liigveresus on morfoloogiline muutus, mida iseloomustab veresoonte laienemine ja nende verega ületäitumine.

Hüpereemia võib olla üldine või kohalik.
 

Klassifikatsioon:

1.1. Arteriaalne hüpereemia – hüpereemia, kus elundisse või keha osasse on suurenenud arteriaalse vere juurdevool, mis on arterite aktiivse laienemise tulemus.
Vastav piirkone või elund on suurem, punakam, soojem.
1.1.1. Üldine arteriaalne hüpereemia – tekib tsirkuleeriva vere mahu suurenemise korral või erütrotsüütide arvu tõusu e. erütrotsütoosi e. polütsüteemiakorral.
Näide: müelotsütaarse rea rakkude proliferarsiooni häire.
1.1.2. Kohalik arteriaalne hüpereemia – hüpereemia, mis on lokaalne, piirdudes ühe elundi või kehaosaga.
Kohalik hüpereemia on enamasti lühiajaline ja ei tekita kahjulikke tagajärgi. Kuna arteriaalne hüpereemia soodustab kudede hapnikuga varustamist, siis kasutatakse seda ka ravivõtetes (kupu panek).
1.1.2.1. Angioneurootiline ehk vasomotoorne hüpereemia – hüpereemia, mis tekib närvide seisundi muutuse tagajärjel. Tegemist vasodilataatorite (veresoone laiendajad) erutusega ja vasokonstriktorite (veresoone ahendajad) paralüüsi e. halvatusega.
Näide: kõrge temperatuuri, mehhaanilise kahjustuse (löök või hõõrumine), toksilise kahjustuse või emotsioonide korral.
1.1.2.2. Kollateraalne hüpereemia – hüpereemia, mis tekib kollateraalsete veresoonte laienemisel.
Näide: Magistraalveresoon on umbunud, verevool selles takistunud, et tagada verevarustust, avanevad magistraalsoonega paralleelselt kulgevad, anastomoosidega ühendatud kuid tavaolukorras täitumata, väikesed veresooned e. kollateraalid.
1.1.2.3. Postaneemiline e. dekompressioonhüpereemia – hüpereemia, mis tekib piirkonnas, mis oli eelnevalt mingil põhjusel vähese verevarustusega e. aneemiline ja nüüd likvideeriti põhjus.
Näide: veresoont komprimeerib e. surub kinni zgutt, mis on asetatud jäsemele, tekitades selles piirkonnas aneemia e. väheveresuse. Zguti eemaldamisel tulvab vastavasse pirkonda üleliia verd, tekitades jäseme hüpereemia.
Näide: kõhuõõnes olev astsiidivedelik surub veresoontele, takistades verevoolu kõhupiirkonda. Astsiidivedeliku eemaldamisel täituvad veresooned ja tekib selle piirkonna hüpereemia.
1.1.2.4. Vakaatne hüpereemia – hüpereemia, mis tekib õhurõhu langemisel.
Näide: Kupu panekul, mida kasutatakse lokaalse verevarustuse parandamiseks, tekib kupu alla madalam rõhk ja sinna piirkonda tungib arteriaalne veri.
1.1.2.5. Põletikuline hüpereemia – põletiku piirkonnas esineb alati arteriaalne hüpereemia ja seega põletikus olev elund on alati paistes, punane ja soojem.

1.2. Venoosne hüpereemia e. kongestiivne hüpereemia e. paisliigveresus – hüpereemia, kus elundist või kehaosast on takistatud venoosse vere äravool ja veri kuhjub passiivselt venoossetesse soontesse, mis laienevad.
Venoosse hüpereemia piirkond on suurem, sinakam, jahedam.
Harva esineb venoosse hüpereemia äge vorm. Enamasti on venoosne hüpereemia pikaajaline ja krooniline protsess, mis tekitab rida patoloogilisi tagajärgi kudedes ja elundites.
1.2.1. Kohalik venoosne hüpereemia – tekib lokaalse veeni sulguse tagajärjel, mis takistab ühe elundi piires venoosse vere äravoolu.
Näide: tromb või embol ummistab seesmiselt veeni. Vastav piirkond on suurem, jahedam, sinakas, tekivad turse ja verevalumid.
Näide: kasvaja komprimeerib veresoont väljast ja suleb selle.
1.2.2. Üldine venoosne hüpereemia – tekib, kui on häiritud südame talitlus ja süda ei suuda normaalselt verd edasi pumbata. Mitmetes elundites ja kudedes tekib samaaegselt venoosse vere pais.
Visuaalselt on sellisel patsiendil tsüanoos e. sinikus (huultel, jäsemetel) ja tursed (jäsemetel). Morfoloogiline leid sõltub sellest, kas tekib pais suures või väikeses vereringes.
Näide: südame klapirikke korral.
 

Kroonilise venoosse hüpereemia morfoloogilised tagajärjed kudedes:

1. turse – pikaajalise hüpereemia korral hakkavad veresoonest väljuma vere vedelad osised, mis moodustavad tursevedeliku.
2. verevalumid – hüpereemia edasisel kestusel väljuvad veresoonest ka vere rakkelemendid, tekitades verevalumeid.
3. atroofia – hüpereemia tingimustes saab vastav elund või kude vähem arteriaalset verd ja seega ka vähem toitu ning see elund kõhetub.
4. rasvdüstroofia – samuti saab elund või kude vähem hapnikku ja on häiritud oksüdatsiooniprotsess, mille tagajärjel kogunevad raku tsütoplasmasse rasvatilgad.
5. skleroos – pidev hapniku vaegus e. hüpoksia stimuleerib sidekoe vohangut, mis muudab elundi tihkeks. Kui venoosne hüpereemia likvideerub, siis see tagajärg on mittepöörduv.
 

Kroonilise venoosse hüpereemia tagajärjed konkreetsetes elundites (sõltuvalt sellest, kas verepais on suures või väikeses vereringes):

Kopsude pruun tihkestus – tekib siis, kui rike on südame vasakul pool ja vasak vatsake ei suuda pumbata normaalsel hulgal verd aorti ning suure vereringe soontesse. Veri kuhjub väikese vereringe soontesse ja kopsu, tekitades väikese vereringe paisu. Tekib kopsupais, kopsukapillaarid alveoolide vaheseintes laienevad, kapillaaride läbilaskvus tõuseb ja algul väljuvad alveoolidesse vere vedelad osised, tekitades kopsuturse ning seejärel väljuvad ka vere vormelemendid, mis samuti satuvad alveoolidesse. Veresoontest väljunud erütrotsüüdid haaratakse makrofaagide e. õgirakkude poolt ja rakkudes sees sünteesitakse hemoglobiini rauast pruun pigment hemosideriin, mis muudab kopsu pruuniks. Hüpoksiatingimustes vohab sidekude ja kops tihkestub. Sellist pruuni ja tihket kopsu nimetataksegi kopsude pruun tihkestus.

Muskaatmaks ja maksatsirroos – tekib siis, kui rike on südame paremal pool ja parem vatsake ei suuda pumbata sinna kogunenud verd kopsuarteri ringesse. Tekib venoosne pais õõnesveenis, mis kandub edasi maksaveenidesse. Laienevad maksasagariku tsentraalveen ja sinusoidid sagariku keskosas (sinusoidide perifeersed osad on kaitstud venoosse paisu eest siia suubuvate arteriaalsete kapillaaride poolt avaldatud vasturõhuga). Laienenud veresooned maksasagariku keskosas avaldavad rõhku maksarakkudele ning viimased atrofeeruvad. Sagariku keskosa on vereküllane ja sellest lillakaspruuni värvi. Maksasagariku perifeerias areneb maksarakkudes rasvdüstroofia, mis muudab selle piirkonna kollakaks. Seega vahelduvad pruunikad ja kollakad alad, mis meenutavad muskaatpähklit. Siit on ka pärit nimetus muskaatmaks. Lõpuks vohab ka sidekude, muutes maksa tihkeks ja deformeerides maksa. Maksa pind muutub sõlmeliseks ja seda nimetatakse maksatsirroosiks.

Tsüanoos e. sinikus – tekib nahas ja limaskestades venoosse hüpereemia korral. Nahk on jahe ja omandab sinaka varjundi. Sinikust, mis tekib jäsemete perifeersetes osades, sõrmedes ja varvastes, nimetatakse akrotsüanoos.
 
 
 

2. V Ä H E V E R E S U S

Väheveresus e. hüpeemia on morfoloogiline muutus, mida iseloomustab vere üldhulga või koostisosade vähenemine elundites, kudedes või veresoontes.
Hüpeemia puhul on nahk valge ja jahe, elundid kahvatud, vähenenud mõõtmetelt ja lõdvad.

Väheveresus võib olla üldine ja kohalik, ning mõlemal juhul nii äge kui krooniline.
 

Klassifikatsioon:

2.1. Üldine väheveresus – vere erütrotsüütide arv on vähenenud või vere üldhulk on vähenenud kogu organismis.
2.1.1. Oligeemia e. vaegveresus – vere üldhulga vähenemine, kusjuures vere koostis pole muutunud.
Näide: tekib verekaotuse korral.
2.1.2. Aneemia e. kehvveresus – vere koostise, täpsemalt hapnikku kandva osa muutumine kehvaks (langenud on erütrotsüütide arv ja hemoglobiini hulk), kusjuures vere üldhulk pole muutunud.
Näide: esineb vereloomehaiguste korral.

2.2. Kohalik väheveresus e. isheemia – on arteriaalse vere vähesus elundis või koes.
2.2.1. Angiospastiline isheemia – tekke põhjuseks on arteri spasm e. kokkutõmbumine, mis tekib vasokonstriktori ärrituse tagajärjel.
Näide: kahvatus, mis tekib valu või psüühilise faktori (hirm) korral.
2.2.2. Kompressioonisheemia – tekke põhjuseks on arteri kinnisurumine väljastpoolt.
Näide: zguti asetamisel surutakse arter kinni.
Näide: kasvaja võib komprimeerida arterit.
2.2.3. Obturatsioonisheemia – tekke põhjuseks on arteri valendiku ummistus.
Näide: arter ei lase verd läbi, kuna sees on tromb, embol, aterosklerootiline naast.
2.2.4. Isheemia vere ümberjaotumise tagajärjel – tekke põhjuseks on mingi teise piirkonna või elundi dekompressioonhüpereemia teke.
Näide: minestus, mis tekib, kui ajust väga kiiresti tulvab veri ära surve alt vabanenud elundisse, jäsemesse zguti eemaldamisel või kõhu piirkond astsiidivedeliku eemaldamisel.
 

Isheemia morfoloogilised tagajärjed kudedes:

1. rasvdüstroofia – rasvade ainevahetushäire tõttu tekkinud morfoloogiline muutus, mida põhjustab väheveresuse tingimustes hapniku vaegus.
2. atroofia - väheveresuse tingimustes ei saa kude ka normaalselt toitu ja kõhetub.
3. nekroos e. kärbus – tekib siis, kui kude ei saa enam üldse verd.
 

Isheemia tagajärgi mõjutavad:

1. arteri ahenemise aste. Kui veresoone läbimõõt väheneb ½ võrra, siis läbilaskevõime väheneb 1/16 võrra. Mõõduka sulguse puhul tõsiseid muutusi ei teki. Tugeva sulguse tagajärjel tekib rasvdüstroofia ja atroofia. Täieliku sulguse korral on tagajärjeks nekroos.
2. kollatekaalide seisund. Veresoone sulgus hästiarenenud kollateraalide puhul ei kutsu muutusi esile, kuna kollateraalid tagavad piirkonna verega varustatuse. On aga piirkondi, kus kollateraalsed veresooned puuduvad (peaaju, müokard, neer, põrn) ning seal tekib rasvdüstroofia, atroofia, nekroos.
3. arterite sulguse tekkekiirus. Aeglasel sulgusel jõuab välja areneda kollateraalne vereringe ja tekkivad muutused kudedes on vähesed, või ei teki neid üldse. Kiire sulguse korral ei jõua aga kollateraalne ringe kohastuda ega välja areneda ja tagajärjed on ka raskemad.
4. arteri sulguse kestus. Lühiajaline spasm võib põhjustada taaspöörduvat düstroofiat, mis kaob spasmi lahenemisega. Pikaajalise veresoone sulguse tagajärjel tekib vastava varustusala nekroos.
5. kudede tundlikkus. Erinevete kude tundlikkus hapniku vaegusele, mis tekib väheveresuse tingimustes, on erinev, seega ka tekkivad muutused on erinevad. Ajus tekivad juba 5-6 minuti järel pöördumatud muutused, lihas võib olla tunde ilma vereta ja kahjustuse ei teki.
 
 
 

3. S T A A S

Staas on verevoolu lakkamine väikestes veresoonte.

Staas on lühiajaline e. ajutine ja pikaajaline e. püsiv.

Staasile eelneb verevoolu aeglustumine e. prestaas. Kuna enamasti on staas pöörduv protsess, siis võib rääkida ka staasile järgnevast seisundist e. poststaasist.
Veri seiskub veresoontes, väljuvad vere vedelad osised, moodustades ümber veresoone turse. Veresoone sees kleepuvad vererakud kokku ja moodustavad homogeenseid korke ja sambaid. Staas võib taandareneda, aga põhjustada ka nekroosi.
Staasi põhjusteks on intoksikatsioonid ja infektsioonid. Samuti võib staas tekkida hüpereemia ja isheemia tingimustes vastavalt pais-staas ja isheemiline staas.
 
 
 

4. SHOKK

Shokk e. tsirkulatoorne kollaps on kudede hüpoperfusiooni e. verega vähese voolutuse tagajärjel tekkinud kliiniline seisund.

Kuna vähese verevoolutusega alad saavad ka vähem hapnikku, siis on shoki korral tekkivad morfoloogilised muutused kudedes sarnased hüpoksia tingimustes tekkinud muutustele.
 

Klassifikatsioon:

4.1. Hüpovoleemiline shokk – tekib ebaadekvaatse vere või plasme mahu tõttu.
Näide: verejooksu tõttu vere hulk organismis väheneb ja kudede läbivoolutus halveneb.
Näide: suure vedeliku kaotuse korral (diarröa e. kõhulahtisus, oksendamine) väheneb ka vereplasma maht.
4.2. Obstruktiivne shokk – toimub suurte arterite blokk.
Näide: kopsuarteri emboolia
4.3. Kardiogeenne shokk – süda on kahjustatud ja tema pumba funktsioon on puudulik ning ei taga kudede korralikku verega läbivoolutust.
Näide: Müokardi infarkt, ruptuur, tamponaad võivad viia kardiogeense shokini.
4.4. Septiline shokk - toksiinide tagajärjel tekib perifeersete veresoonte dilatatsioon ja vere kuhjumine sinna st. ümbarjaotumine, osade kudede hüpoperfusioon, rakumembraanide kahjustus.
Näide: Sepsis ja rasked infektsioonhaigused võivad põhjustada toksilist shokki.
4.5. Neurogeenne shokk – närvisüsteemi häirega seotult perifeersed veresooned laienevad ja veri jaotub nendesse, tekitades osades piirkondades hüpoperfusiooni.
Näide: anesteesia või seljaaju vigastus.
4.6. Endokriinne shokk – hormoonide üleproduktsioonist ja toksikoosist põhjustatult.
Näide: diabeetiline kooma.
Näide: raske türeotoksikoos.
4.7. Anafülaktiline shokk – üleliia aktiivne immuunvastus allergeenile. Kahjustuse tagajärjel tõuseb veresoonte läbilaskvus ja vere vedelad osised väljudes soonest kudedesse tekitavad laialdasi turseid ja kudede hüpoperfusiooni.
 
 
 

5. V E R E J O O K S

Verejooks e. hemorraagia on elupuhune vere väljumine vereteedest st. veresoontest ja südame õõnest.

Verejooksu tagajärjel koguneb veri kudedesse ja tekib verevelum e. hematoom e. vere kogum kudedes e. verimuhk. Väljunud veri hüübib, erütrotsüüdid laostuvad st. toimub hemolüüs. Erütrotsüütidest väljub Hgb ja sellest moodustuvad kaks pigmenti: hemosideriin – tumepruun pigment, mis asub verevalumi perifeerias ja hematoidiin – kollakaspruun pigment, mis tekib verevalumi keskel, tänu millele verevalum omandab kollase värvi.
 

Klassifikatsioon:

5.1. Verejooks lähtekoha alusel:
5.1.1. Arteriaalne verejooks
5.1.2. Venoosne verejooks
5.1.3. Kapillarne verejooks
5.1.4. Südameverejooks

5.2. Verejooks tekkeviisi alusel:
5.2.1. Verejooks rebenemisi – veretee on mehhanilselt vigastatud ja rebeneb.
Näide: trauma
5.2.2. Verejooks näkitsemisi – patoloogiline protsess arenedes kahjustab vereteed ja rikub selle terviklikkust, nagu näkitseb veresoone seina läbi.
Näide: kasvaja, mädanik, haavand närivad läbi oma teele jääva veresoone.
5.2.3. Verejooks läbipääsemisi - veresoone terviklikkus on säilinud, aga väikeste veresoonte seina läbilaskvus on tõusnud.
Näide: Infektsioonhaigused, intoksikatsioonid, C-avitaminoos, vereloomekoe haigused kahjustavad veresoonte seinu.

5.3. Verjooks väljumiskoha alusel:
5.3.1. välimine verejooks – verajooksu tagajärjel veri voolab ümbritsevase väliskeskkonda.
5.3.2. sisemine verejooks – verejooksu tagajärjel veri voolab õõneselundisse või kehaõõnde.
5.3.3. koesisene verejooks – verejooksu tagajärjel veri koguneb kudedesse.
 

Verevalumi lõpe:

1. resorbeerumine e. imendumine – toimub väikese verevalumi puhul.
2. organisatsioon e. sidekoestumine – toimub ulatusliku verevalumi puhul.
3. inkapsulatsioon – verevalum ümbritsetakse sidekoega.
4. tsüsti moodustumine – kui verevalum keskelt resorbeerub ja jääb alles ümbritsev õhuke sidekoeline sein. On võimalik nt. ajus.
 

Verejooksu tähendus oleneb:

1. verejooksu kiirusest - 1 liiter kiiret verejooksu viib surmale, aga samas koguses korduvad väikesed verejooksud põhjustavad aneemiat. Väikeste kogustena võib organism taluda koguni kuni 50% vere kaotust s.o. 2,5 liitrit.
2. vere hulgast – väike verejooks ei pruugi põhjustada erilisi häireid, tugev verejooks võib lõppeda surmaga.
3. lokalisatsioonist – kõige tundlikum piirkond verejooksu suhtes on aju ja seal võib juba väike verejooks viia surmale.
 

Terminoloogia.

epistaks e. ninaverejooks – verejooks ninast

hemoptoe e. veriköha – köhides eritub verd

hemoptüüs e. veriröga – vere sisaldumine rögas

hematemees e. veriokse – vere sisaldumine okses

meleena e. veriroe e. mustroe – vere sisaldumine roojas

hematuuria e.verikusisus – vere sisaldumine uriinis

gastrorraagia e. maoverejooks – verjooks makku

metrorraagia e. emakaverejooks – verejooks emakast

menorraagia - vererohke menstruatsioon

hemotooraks e. verirind - verekogum pleuraõõnes

hemoperikard e. verisüdamepaun – verekogum südamepaunas st. perikardi lestmete vahel

hemoperitoneum e. verikõht – verekogum kõhuõõnes

hemartroos – verekogum liigeses

petehhia e. ekhümoos e. täppverevalum – väike punktikujuline verevalum

purpur e. veritähnus – täppverevalumite hulgiesinemine

verme e. vorp - naha triipjas verevalum

sufusioon - ulatuslik nahaalune verevalum

sugillatsioon - väike nahaalune verevalum

hematoom e. verimuhk - suur piirdunud verekogum kudedes
 
 
 

6. T R O M B O O S

Tromboos on elupuhune vere hüübimine vereteedes st. südame õõntes ja veresoontes.

Tromboosi protsessi tulemusena tekivad vereteedes tahked moodustised, verehüübed, mida nimetatakse trombiks. Trombi isaloomustab 1) ebatasane pind, 2) rabe konsistents, 3) kinnitumine veresoone seinale, 4) on punast, hallikaspunast vöi halli värvi. Teda ei tohi ära segada postmortaalse verehüübega.
 

Klassifikatsioon:

6.1. Trombid vereteede valendiku suhtes:
6.1.1. Seinamanune e. premuraalne tromb – asetseb piki seina, jättes osa valendikust vabaks.
6.1.2. Ummistav e. obtureeriv tromb – ummistab valendiku nii, et verevool on täiesti takistatud.
6.1.3. Keratromb – esineb südamekõrvas ja lahtirebenedes seina küljest saab vere poolt lihvitud ümaraks.

6.2. Trombid ehituse alusel:
6.2.1. Valge tromb – on väikeste mõõtmetega, koosneb fibriinist, mille vahel on leukotsüüdid ja trombotsüüdid seega ka valkjashalli värvi. Trombi pea on alati valge tromb. Tekib aeglaselt kiire verevoolu tingimustes.
6.2.2. Punane tromb – on suurem valgest trombist, koostis on sama mis verel, seega lisaks valge trombi materjalidele sisaldab ka erütrotsüüte ja on punast värvi. Trombi saba on alati punane tromb. Tekib kiiresti aeglase verevoolu tingimustes.
6.2.3. Segatromb – on sagedaseim vorm. Koosneb punase ja valge trombi vahelduvatest kihtidest. Kuna punase trombi kihid on laiemad valge trombi kihtidest, siis tekib gofreeritud välispind e. Zahni jooned.Trombi keha on alati segatromb. Tekib muutliku verevoolu tingimustes.
6.2.4. Hüaliinne tromb – on harvaesinev vorm. Põhjustajaks on mikroorganismide toksiinid nakkushaiguste korral, mille toimel vormelemendid, peamiselt trombotsüüdid ja leukotsüüdid kleepuvad homageenseks hüaliinkõhre meenutavaks valkjaks massiks.
 

Trombi ehitus:

1. trombi pea – on valge tromb, tekib esimesena ja on tihedalt seotud veresoone seinaga.
2. trombi keha – on segatromb ja on nõrgalt seotud veresoone seinaga.
3. trombi saba – on punane tromb ja hõljub vabalt veresoones.
 

Trombi tekketingimused:

1. verevoolu aeglustumine. Sellistes tingimustes on soodustunud vere vormelementide sadenemine ja kokkukleepumine. Veenides on tromboos sagedasem, sest verevool on seal alati aeglasem kui arterites. Aeglasem verevool on ka veenilaiendites e. veenikomudes e. vaariksites ning arteri laiendites e. arteri aneurüsmides. Soodustatud on tromboosi teke ka südame kõrvades. Kroonilise venoosse hüpereemia korral on samuti tegemist verevoolu aeglustumisega ja tromboos on soodustatud.
2. endoteeli kahjustus. Veresoone sisepinda vooderdava endoteeli kahjustust võib tekitada mehhaniline trauma, veresoonepõletik ja ateroskleroos. Tekivad soone sisepinna konarused, mis takistavad ühtlast laminaarset verevoolu, tekitades turbulentset verevoolu e. vere keeriseid, mis soodustavad vormelementide sadenemist. Samuti kahjustunud rakkudest vabaneb rohkelt verehüübimisfaktoreid, sealhulgas trombokinaasi, mis käivitab vere hüübimisprotsessi ja tekivad kiirelt trombid.
3. verehüübivuse tõus. See on üldist laadi häire. On muutunud vere füüsikalis-keemilised omadused ja on häirunud vere koagulatsiooni - antikoagulatsiooni süsteem. Põhjuseks võivad olla intoksikatsioonid, viirused, pahaloomulised kasvajad, operatsioonid.
 

Trombi lõpe:

1.aseptiline pehmestus e. autolüüs. Trombis hakkavad laostuma leukotsüüdid ja nendest vabanevad proteolüütilised fermendid hakkavad trombi lüüsima.
2. septiline pehmestus. Trombile lisandub kõigepealt põletik ning pehmestus toimub mikroorganismidest vabanevate fermentide toimel.
3. lubjastus e. kaltsifikatsioon. Trombimassi ladestuvad kaltsiumi soolad ja tromb muutub kõvaks. Veenis tekib selliselt fleboliit e. veenikivi.
4.organisatsioon e. sidekoestumine. Veresoone seinas hakkab vohama sidekude, mis asendab trombimassi ja ummistab veresoone valendiku.
5. rekanalisatsioon. Tänu verevoolu survele võivad sidekoe sisse tekkida kanalid, mis vooderdatakse veresoonele omase endoteeliga ja nende kaudu taastub verevool.
 

Trombi tähendus oleneb:

1. trombi lokalisatsioonist veresoones – tromb arteris põhjustab vastava varustusala isheemiat;
tromb veenis põhjustab kohalikku venoosset hüpereemiat.
2. trombi mõõtmetest – suure trombi puhul suletakse kogu veresoone valendik, mis võib viia nekroosini.
3. sulgunud veresoone mõõtmetest – kui tromb suleb väikese veresoone, on muutused tähtsusetud.
4. sulgunud veresoone kollateraalide ja anastomooside seisundist – hästi väljaarenenud kollateraalse vereringe puhul on trombiga veresoone ummistus tähtsusetu.
5. tekkekiirusest – aeglasel trombi tekkel jõuab kollateraalne vereringe välja areneda ja muutusi ei teki.
6. trombi elundilisest lokalisatsioonist – aju või pärgarterite tromboos võib viia surmale.
7. trombembooliate moodustumisest – kui tromb ei organiseeru, siis tema tükikesed murduvad lahti ning trombembolitena kantakse verega teistesse piirkondadesse, kus nad ummistavad veresoone ja tekitavad analoogseid kahjustusi trombootilisest algkoldest kaugemal asetsevates kehaosades.
 
 
 

7. E M B O O L I A

Emboolia e. siirdtopistus on veresoone ummistus mingi kehaga, mis saabub verevooluga ühest kehaosast teise.

Liikuvat veresoont ummistavat keha nimetatakse embol e. siirdtopis.

Vastavalt emboli kulgemise alusel vereteedes eristatakse tüüpilist embooliat, kus embol liigub verevooluga ühes suunas ja atüüpilist e. retrograadset e. äraspidist embooliat, kus embol liigub raskusjõu mõjul vastu verevoolu ning atüüpilist e. paradoksaalset embooliat, kus embol läbib südame vaheseinas sulgumata jäänud ovaalmulgu, sattudes otse südame paremast kojast vasakusse.

Arteriaalses süsteemis liigub embol aordist edasi ajju, mesenteeriumi, jäsemetesse, siseorganitesse. Trombembolite päritolu on sagedane südame vasakust poolest tromboendokardiitide tagajärjel. Tegemist suure vereringe embooliaga.
Venooses süsteemis liigub embol õõnesveenist südame paremasse poolde ja sealt kopsu. Trombembolite sage päritolu on jäsemete tromboflebiidi piirkondadest. Tegemist väikese vereringe embooliaga.
 

Klassifikatsioon:

7.1.Trombemboolia - emboliks on tromb või selle osakene. Kõige sagedasem vorm, haarates 95% kõikidest embooliatest.
7.2. Rasvemboola – emboliks on rasvatilgakesed, mis võivad sattuda organismi toruluude vigastuse korral rasvüdist. Rasvemboleid võib korraga tekkida hulgaliselt ja sattudes venoossesse verre, jõuavad nad kopsu.
7.3. Õhkemboolia – emboliteks on õhumullid, mis satuvad verre suurte veenide vigastamisel. Veenis on negatiivne rõhk ja veri ei tungi mitte väliskeskkonda, vaid õhk imetakse haava kaudu verre. Väikesed õhumullid, liikudes piki veene, jäävad pidama kopsukapillaarides.
7.4. Gaasemboolia – emboliks on gaasimull st. veres lahustunud inertne gaas, mis vabaneb organismi kiirel sattumisel kõrgema atmosfäärirõhu alt madalama õhurõhu tingimustesse. Esineb see kessoontõve korral ja tuleb esile tuukritel, kes tõusevad liiga kiiresti kõrge rõhu alt madalasse rõhkkonda, ning lahustunud gaas vabaneb mullidena.
7.5. Kude- ja rakkemboolia – emboliks on irdunud koetükid või rakukogumikud. Kõige sagedamini esineb kasvajate korral metastaaside e. siirete tekkes.
7.6. Bakteremboolia –emboliks on kokkukleepunud bakterid, mis põletikukoldest liiguvad verega organismi laiali, tekitades metastaatilisi haiguskoldeid.
7.7.Lootevee emboolia – emboliks on verre sattunud amnionivedeliku osakesed sünnituse või abordi korral.
7.8. Võõrkehaemboolia – emboliks on võõrmaterjal, nt. sõja ajal kuulid, mürsukillud ja vaimsete häiretega inimestel isegi nõelad.
 

Emboli lõpe:

1. trombembolil on analoogne trombile
2. rasv-, gaas-, õhkembol võivad resorbeeruda
 

Emboli tähendus sõltub:

1. emboli materjalist – rakkemboolia põhjustab kasvaja metastaase, bakteremboolia põletiku levikut.
2. ummistunud veresoonte hulgast – kopsus 2/3 kapillaaride sulgus tekitab letaalse lõppe, väiksem ulatus võib põhjustada infarkte.
3. ummistunud veresoone suurusest – kopsuarteri sulgus viib äkksurmale, väikeste veresoonte sulgus tekitab infarkte.
4. protsessi lokalisatsioonist elundis – emboolia tagajärjel infarktide teke on eriti ohtlik südames ja ajus.
 
 
 

8. I N F A R K T

Infarkt on nekroosikolle e. kudede kärbus, mis tekib verevarustuse lakkamisest veresoone (peamiselt arteri, aga ka veeni) sulguse tagajärjel.

Rakkude surma põhjuseks infarkti korral on nende hapnikuga ja toitainetega varustuse häired. Valdav enamus infarkte tekib tromboosi või trombemboolia tagajärjel, kuid põhjuseks võivad olla ka veresoone stenoos ja kestev spasm.

Infarkti kuju sõltub veresoonte arhitektoonikast. Vastavalt vervarustuse lakkamise piirkonnale võib infarkt olla ebakorrapärase, koonuse või risttahuka kujuga, olles lõikepinnal kolmnurkne või nelinurkne.

Südameinfarktiga kaasneb kliiniliselt alati tugev valu, mis kiirgub vasakule õlga ja kätte, on pidev ning ei lähe üle. Analoogse kiirgusega valu on stenokardia e. südameastma, mis eelneb infarktile, kuid see läheb üle. Tingitud on valu südame isheemiast. Isheemia viib infarktile.
 

Klassifikatsioon:

8.1. Valge e. isheemiline infarkt – infarktikolle ei sisalda verd ja on hele, kollakas-hallikas-valkjas.
Näide: põrnainfarkt, müokardiinfarkt, neeruinfarkt, ajuinfarkt.
8.2. Valge infarkt hemorraagilise äärisega – infarktikolle ise on veretu, aga kolde äärel kärbunud ja kahjustamata ala piiril on veresooned laienenud ning leida diapedeesseid verevalumeid, mis tekitavad seal hemorraagilise äärise.
Näide: sooleinfarkt, müokardiinfarkt, neeruinfarkt, ajuinfarkt.
8.3. Punane e. hemorraagiline infarkt – infarktikolle on tume, mustjaspunane, kuna ta on läbi imbunud verega, mis satub siia nekroosikolde naabrusest.
Näide: ajuinfarkt, sooleinfarkt. Kopsuinfarkt on aga kõige tüüpilisem, kuna seal on hea anastomoossete veresoonte süsteem ja lisaks kopsuarteritele satub kopsu veri ka bronhiaalarterite kaudu.
 

Infarkti piirkonnas esinevad nekroosi vormid:

1. koagulatsioonnekroos e. kalgenduskärbus e. kuiv nekroos – infarkti kolle on tihke ja kuiv. On toimunud valkude koagulatsioon e. kalgendumine ja kudede dehüdratatsioon e. veetustamine.
Näide: esineb neerus, põrnas, müokardis.
2. kollikvatsioonnekroos e. veelduskärbus e. märg nekroos – kärbunud kude pehmestub ja veeldub.
Näide: esineb ajus – ajupehmestus e. entsefalomalaatsia.
 

Infarkti teket soodustavad:

1. halb kollateraalne vereringe, mis tuleb esile sellistes elundites nagu põrn, soole sein, neer, peaaju, müokard, silma võrkkest.
2. madal vererõhk.
3. elundi funktsionaalse koormuse tõus, mille tingimustes vajab ta alati rohkem hapnikku ja toitu nind on väga tundlik verevarustuse häiretele.
 

Infarkti lõpe:

1. organisatsioon – nekrootiline mass asendub sidekoega ja 5-6 nädala jooksul tekib infarktiarm.
2. pehmestumine, veeldumine e. imendumine – pärast pehmete kudede imendumist jääb ajus järele õõs, mis on täidetud vedelikuga, nimetatakse pehmestustsüst e. ramollitsioontsüst. Südamelihase pehmestust nimetatakse müomalaatsia.
3. mädapõletik e. abstsess – tekib siis, kui infarktikolle infitseerub.
 

Infarkti tähendus:

Infarkti tähendus oleneb otseselt elundist ja kolde suurusest.

Põrnainfarkt – tõsiseid tagajärgi pole.
Neeruinfarkt – hematuuria.
Kopsuinfarkt – hemoptöe ja hemoptüüs.
Ajuinfarkt – lokalisatsiooniga ajutüve ja tuumade piirkonnas annab letaalse lõppe ka väikese koldega. Otsmiku piirkonnas võib ka suur kolle jääda sümptomiteta.
Müokardiinfarkt – olulised on siin nekroosikolde mõõtmed ja ulatus. Paraneb infarktiarmiga või tekitab südame töö häireid, mis viivad surmale. Nekroosi piirkond on väga õhuke ning nõrk ja ei pruugi vererõhule vastu pidada, kahjustatud südame sein rebeneb tekitades hemoperikardi ja südame tamponaadi ning äkksurma.
Sooleinfarkt – läbi nekrotiseerunud sooleseina võivad tungida mikroorganismid kõhuõõnde ja põhjustada seal kõhukelmepõletikku e. peritoniiti, mille lõpe on letaalne, kui kohene kiire abi jääb hiljaks.
 
 
 

9. L Ü M F I R I N G E H Ä I R E D

Lümfiringehäired on seotud lümfi liikumisega, lümfi kuhjumisega ja lümfi väljumisega lümfiteedest.
9.1. Lümfostaas e. lümfiseiskus – lümfi seiskumine elundis või kehaosas tekib lümfi äravoolu takistuse tõttu.
Näide: lümfisõlmed on blokeeritud st. kas neis on kasvaja metastaasid või on nad operatiivselt eemaldatud.
9.2. Lümfipais – lümfi kogunemine liigsel hulgal lümfisoontesse, mis tingib lümfisoonte ületäitumise, laienemise ja lümfi seiskumise nendes, kust lõpuks hakkab lümf tungima välja ümbritsevatesse kudedesse.
9.3. Lümfangiektaasia – lümfisoonte laienemine.
9.4. Lümfogeenne turse – turse, mida tekitab lümf, tungides soontest kudedesse lümfipaisu tingimustes.
9.5. Lümforraagia e. lümfijooks – lümfi väljumine lümfisoone rebenemisel kudedesse ja kehaõõntesse.
9.6. Elefantiaas e. elevantsus – kehaosa, tüüpiliselt jäseme tunduv jämenemine lümfipaisu ja sellega kaasneva sidekoe vohamise tagajärjel, kuna lümfil on sklerogeenne toime e. sidekoe moodustumist soodustav omadus. On taaspöördumatu protsess.
 
 
 

10. K U D E D E   V E E S I S A L D U S E H Ä I R E D

Kudede veesisalhuse häired on häired, mis on seotud organismi koevedeliku hulga rohkenemise- ja vähenemisega.

Koevedeliku väljumist kudedesse ja kehaõõntesse nimetatakse transudatsiooniks ja kudedesse koguneneud läbipaistev kahvatukollane vedelik, mille valgusisaldus on alla 2% on transudaat.

10.1. Koevedeliku hulga vähenemine e. eksikoos e. dehüdratatsioon e. veetustumine e. kuivumus on organismi üldine koevedeliku vähenemine.
Eksikoosi korral on nahk kortsuline, lõtv, silmad aukus, nina terav, vere viskoossus on tõusnud, kehakaal langenud, siseelundid vähenenud mõõtmetelt ja kortsus kihnuga, serooskelmed kuivad.
Eksikoos tekib organismi ulatuslikust vedelikukaotusest raske kõhulahtisuse e. diarröa või tugeva oksendamise tagajärjel.
Näiteks: vedeliku kaotus koolera ja salmonelloosi korral viib eksikoosini.

10.2. Koevedeliku hulga rohkenemine
10.2.1. Vesitõbi e. hüdrops – organismi koevedeliku üldine rohkenemine, korraga mitmes elundis ja kehaõõnes.
10.2.2. Turse e. ödeem – koevedeliku lokaalne rohkenemine kudedes.
Turse korral on elund alati suurem, jahedam, kahvatu, kuna tursevedelik surub veresooned kinni ja elundis on vähe verd. Nahaaluse turse korral jäävad sellele vajutades järele aeglaselt tasanduvad lohud. Elundi lõikepinnale väljub läbipaistvat (kopsu puhul) vahutavat vedelikku.
Turse puhul on elundi funktsioon alati langenud. Pikaajalise turse puhul võib tekkida kudede atroofia.
Turse on alati seotud mingi haigusega ja tema lõpe oleneb seega põhihaiguse lõppest. Põhihaiguse paranedes turse taandareneb, resorbeerub, haiguse süvenedes ka turse süveneb ja võib viia isegi surmale (nt. kopsuturse).
 

Terminoloogia:

anasarka e. nahaturse - vedeliku kogunemine nahas ja nahaaluses koes

astsiit e. kõhuvesitõbi e. vesikõht - vedeliku kogunemine kõhuõõnes

hüdrotooraks e. fluidotooraks e. vesirind – vedeliku kogunemine pleuraõõnes

hüdroperikard e. vesisüdamepaun - vedeliku kogunemine perikardi lestmete vahele

hüdrotsefaalia e. hüdrotsefaal e. vesipea e. ajuvesitõbi – vedeliku kogunemine ajuvatsakestes

hüdrotseele e. vesisong – vedeliku kogunemine munandi või seemneväädi kestade vahele

hüdrartroos e. vesiliiges – vedeliku kogunemine liigesõõnes

kardiaalne turse - turse südamehaigetel alajäsemetel ja kopsus

renaalne turse - turse neeruhaigetel silmade ümber

marantiline turse - tekib nälgimise korral
 

*teema algusesse

*KKT sisukorda

*esilehele