Sidusrühmatööga ja sidusõppega seotud ootused kasvavad vastavalt sellele, kuidas organisatsioonid hakkavad end nägema õppivate organisatsioonidena ja võtma kasutusele vastavaid põhimõtteid. Sidusrühmatöö on paindlik ja piiritu ning nii kujutab see endast olulist tegurit organisatsioonide võimes juhtida oskuste või üksikisikute arendamist ning organisatsiooni tervikuna.

Erialane töö õppivas organisatsioonis nõuab üksikisikult mitmeid oskusi, mis on seotud õppivasse organisatsiooni sisenemisega ja selles arenemisega:

Nende oskuste arengut tuleb vaadelda elukestvast õppest lähtuvalt. Õppivad organisatsioonid õppivas ühiskonnas! Robin Usher on sõnastanud selle järgmiselt:

" …töökohapõhine õpe on oluline vahend, mille abil ettevõtlik mina saab olla ettevõtlik, otsida edasiminekut ja eneseteostust viisil, mis on tõhus nii isiklikus kui ka organisatsioonilises plaanis. Töökohapõhine õpe näitab edukat isemajandamist ja kultuuriliselt sanktsioneeritud viisi, mil restruktureeritud töökohtadel olevad subjektid saavad n-ö teha endast projekti ja samas anda organisatsioonile lisaväärtust". [Robin Usher: "Flexible learning, post modernity and contemporary workplace", toim. Viktor Jakapec & John Garrick: Flexible learning, Human Resource and Organizational Development, Routledge].

Tõendid viitavad sellele, et suhtlus ettevõtete ja haridusasutuste vahel areneb kiiresti justkui üks reaktsioonidest nende raskuste suhtes.

Sidusrühmatöö- ning sidusõppeprojektid ühendavad ja sünteesivad osalejate oskuste arengut virtuaalses rühmatöös erinevate õppevaldkondade vahel. See pole enam kauge tulevik, vaid üks õppivate organisatsioonide ja üksikisikute vahetu võimalus.

Sel viisil muutuvad sidusrühmatöö oskused väga väärtuslikeks strateegilisteks oskusteks õppivates organisatsioonides, sest need sisaldavad võtmetähtsusega õppimisvõimalusi. Virtuaalsusest tulenev tohutu teadmiste ressurss ja sisuliselt lõputu paindlikkus toovad kaasa uued väljavaated mõtlemisel ja ettevõtete arengu planeerimisel.