Virtuaalses keskkonnas on oluline, et kuidas suudab grupp, mille liikmed kohtuvad harva silmast silma, omandada teadmisi ja tekitada kognitsiooni nii grupina kui ka üksikult.

Mõningates väljakujunenud sidusõppekeskkondades, nt Aalborgi ülikoolis, töötatakse fundamentaalsetest õppeprintsiipidest lähtuvalt. Need fundamentaalsed printsiibid on seotud osalt projektipõhise pedagoogikaga, osalt aga praktilise õppe teooriatega (Lave ja Wenger). Õpikeskkondi nimetatakse ka arvutitoega rühmaõppeks (Computer Supported Collaborative Learning - CSCL).

Praktilise õppe teooriate kohaselt on õpikogukonna näol tegemist sotsiaalse praktikaga, kus keskseks kontseptsiooniks on tähenduse üle läbirääkimiste pidamine. Tähenduse üle läbirääkimiste pidamine muutub osalemise ja realiseerumise kombinatsiooniks. Osalemine on tihedalt seotud identiteeditundega kogukonna suhtes ja sel viisil viitab see palju sügavamale seotusele kui pelgalt liitumine või enda tutvustamine. Osalemine viitab sõltuvusele või pühendumisele seoses õpikogukonnaga.

Realiseerumise all peetakse silmas millegi materiaalseks muutmist. Realiseerumise puhul on tavaliselt tegu kirjaliku teksti koostamisega (nt konverentsisüsteemis), mille puhul osalejad otsustavad valmis väidete üle. Ent tegu võib olla ka ekraanil graafiliselt animeeritud sümbolitega, millega pööratakse grupi/õppijate tähelepanu sellele, mis toimub laiemas kontekstis.

Ehk teisisõnu:

Kuidas on aktiivne osalemine praktilises sotsiaalses kogukonnas võimalik ja nähtav, kui füüsiline kohalolu koos tegutsemiseks sisuliselt puudub või esineb väga harva?

Kuidas on võimalik luua tähendusi, omandada ja säilitada ning teha nähtavaks-kättesaadavaks uusi teadmisi, kui füüsiline kohalolu koos tegutsemiseks sisuliselt puudub või esineb väga harva?

Seega on selge, et arvutite kasutamisel sidusõppekeskkondades keskendutakse suurel määral nendele tehnoloogia vormidele, mis on parimad osalemise edendamiseks ning mis võimaldavad luua tähendusi ja omandada uusi teadmisi kõige tõhusamal viisil.

Eristada võib alljärgnevat:

Osalemise näitamiseks sobivad asünkroonsed konverentsid. Näha on kõik tehtu ja selle autorid. See nõuab võimalikelt passiivsetelt õppijatelt enese tutvustamist ja oma seisukohtade selgitamist.

Asünkroonsete konverentside probleem on vastupidine - need võivad venida liiga pikaks ja kaotada asjad silmist ning halvimal juhul sundida kalduma kõrvale probleemi lahendamisest.

Tegevuste nähtavus, energia ja teadmiste areng muudavad õppeprotsessi reflektiivsemaks ja abstraktsemaks. Teistele osalejatele on tarvis väljendada ja selgitada palju enamat. Sel viisil muutub sidusõpe õppimiseks, mis tugevdab mõtete struktureerimise võimet, analüütilist mõtlemist, hindamist ja teoretiseerimist.