Siduskursusel õppijad peaksid olema võimelised (või vähemalt õppima kursuse jooksul) tegema vahet sünkroonse ja asünkroonse suhtluse vahel. Tarvis pole mitte teada nende kahe meetodiga kaasnevaid võimalusi, vaid olla võimeline kasutama neid kõige sobivamal eesmärgil.

Asünkroonne suhtlus (nt konverents või e-post) on põhimõtteliselt ajast sõltumatu, kuid teisest küljest nõuab palju enesedistsipliini ja algatust. See on meetod, mille puhul õppija kaldub kergesti vastama "homme". Teisest küljest on asünkroonsel suhtlusel kõrge jätkuvuse määr. Seepärast on see eriti sobiv refleksiivse mõtlemise stimuleerimiseks. Asünkroonne suhtlus annab mõtisklemiseks suured võimalused ja aitab sel viisil kaasa õppeprotsessile.

Sünkroonne suhtlus (nt audio- või tekstipõhine vestlus) on kindlates ajalistes raamides. Sünkroonne kirjalik suhtlus nõuab nii kiiret mõtlemist kui ka trükkimisoskust, audiovestluseks peab kõigil osalejatel olema vastav tehnoloogia, nt veebikaamera. Veebikaamera pole endiselt veel kuigi levinud. Põhjus pole mitte selles, et seade on väga kallis, vaid et selleks on vaja kiiret ühendust ja tegemist on n-ö pilttelefoniga. Teiste inimeste toomine oma koju või tööruumi võib tekitada ebamugavustunnet. Tavatelefoni kasutamine konverentskõnedeks, nn audiokonverentsideks, on samuti võimalik.