Hindamise võib lahenduselt jaotada kaheks: osaliselt jooksvaks (formatiivseks) ja osaliselt järeldavaks (summatiivseks) hindamiseks. Need kaks põhivormi segunevad sageli.

Jooksev hindamine leiab tavaliselt aset tuutori ja osalejate vahel ning selle puhul vaadatakse, kuidas edeneb oskuste omandamine. Mis takistab või edendab osalejate oskuste arendamist? Kas materjalide tase ja esitus on kooskõlas osalejate õpioskustega? Hindamise vorm võib varieeruda küsimustele kirjalikult vastamisest kuni väikeste võrgukoosolekuteni, kus osalejad arutavad tehtud edusamme ja arenguid, või osalejatele suunatud enesehindamiseni.

Järeldav hindamine võib sisaldada jooksvaid hinnanguid, kuid see juures arvestatakse olukorda ja võetakse õppimine kokku. Mil määral arendati erialaseid oskusi? Missugune on üldiste ja isiklike pädevuste arengu bilanss? Kuidas on arenenud osalejate õpioskused? Sellisel juhul võib vormiks olla test, ettekanne ja arutelu portfolio üle, ülesannete tegemine või midagi muud, mis annab selge ülevaate osalejate oskustest.

Hindamisel võib olla palju sihtvaldkondi. Näiteks võidakse hindamisel keskenduda alljärgnevale:

Oluline on, et hindamist ettevalmistav tuutor suudaks põhjendada hindamise vajalikkust. Kui viiakse läbi väga ulatuslik hindamine, on oht muutuda laialivalguvaks. Liiga palju vaatenurki moonutavad pilti ja vähendavad hindamise korraldajani jõudva info väärtust.

Näiteks kui sidusõppes rõhutatakse koostööd, siis on oluline seda ka hinnata (ning arvestada seda võimalusel ettevalmistuste käigus).

Hinnata võib näiteks üksikutele osalejatele suunatud küsimuste kaudu, mis hõlmavad valikprotsesse, püüdlusi ja kasu.

Sihtala valik ja hindamise rõhutamine aitavad kaasa asjakohaste lähenemisviiside või hindamismeetodite määratlemisele.

Hinnangute kasutamine sõltub nende ettevalmistamisest (eesmärk, liik, määr) ja kujundusest. Ettevalmistuse erinevatel vormidel on erinevad rakendused:

On teada-tuntud dilemma, et hinnangutel on sageli piiratud väärtus, sest need on valmistatud ette ja antud pigem kontrollimise ja juhtimise, mitte sidusõppega seotud tegurite kvaliteedi parandamise eesmärgil. Kui hindamist viiakse läbi eesmärgiga saada infot tulemuste kohta ja ollakse vastavalt vähem huvitatud tulemuste analüüsimisest, siis on enesestmõistetav, et arenguvõimalused on piiratud.

Iva on niisiis selles, et küsimus hindamise olemuse kohta tuleb esitada enne hindamise ettevalmistamist. Kui hindamine peab aitama kaasa arengule ja mitte olema pelgalt tulemuste aruanne, siis on tarvis arvestada sellega algusest peale. Missugused teadmised aitavad kaasa sidusõppe kui õppimisvormi arendamise võimaluste määratlemisele?

Hindamistulemuste kasutamist ei otsustata mitte hindamise käigus, vaid selles osas peab valitsema selgus juba hindamiskontseptsiooni valimisel.