Sidusõppe erinevate etappide väljatöötamisel on tarvis võtta arvesse õppija õpioskusi. Nende oskuste kindlakstegemiseks on järgmised võimalused:

Pikaajalistel kursustel peetakse õppijatega tihti ametlikumaid vestluseid. Mõeldakse individuaalset ning grupiviisilist juhendamist ja hindamist. Sissejuhatavad vestlused on õppijate oskuste kindlakstegemisel suureks abiks. Hilisem individuaalne juhendamine toetab õppijate potentsiaali rakendamist ja nõuab neilt oma võimete kasutamist.

Kolleegidega vestlemine on ka üks võimalus, kui kursuse raames käib tihe koostöö või kui nad tunnevad õppijat. Õppijatel on võimalik vahetada infot ja anda üksteisele kursuse vältel tagasisidet.

Loomulikult võib oskuste kindlakstegemine sisaldada ka testide ja eksamite sooritamist. Ent ei tohi unustada, et õppijate oskused võivad eri ülesannete puhul olla erinevad. Seepärast ei maksaks õppijaid jagada muutumatutesse gruppidesse üheainsa testi põhjal.

Oskuste kindlakstegemine peaks olema pidev protsess, sest õpilased õpivad ja arenevad pidevalt. See tähendab, et tingimused muutuvad kursuse vältel. Seepärast on väga oluline pöörata tähelepanu nendele tingimustele. Niisamuti on tähtis, et õppija oleks oma oskustest teadlik. See toimib edukalt sidusvestlustes juhendaja ja õpilase vahel, kus õpilane peab rakendama oma tugevaid külgi ja näitama õppimisvajadusi.

Mõned õpilased saavad oma eesmärkidest jms kirjutamisega kohe hästi hakkama. Teised aga vajavad juhendamist.

Kõigil juhtudel on rusikareegliks see, et oskuste kindlakstegemine ei tohi tekitada õpilases piinlikkust. See välistab väärtõlgendamise ja analüüsid, mis tuginevad puudulikele tõenditele ja mida ei ole võimalik õpilasele näidata.