1.2.1. Sidusõppe arengu- ja planeerimismudelid
Sidusõppe arendamine ja planeerimine nõuab nii täpsust kui ka selget ettekujutust sellest, kuidas õpilased kursusel osalema hakkavad. Järgnevalt vaadakem neid kohati kattuvaid mudeleid pisut üksikasjalikumalt.
Meie "selgroog"
Esimene käsitletav sidusõppe arengumudel on BACKBONE (ingl. k selgroog). Nagu nimest näha, on mudeli puhul tegu n-ö selgrooga, mille lülideks on olulised komponendid, mis moodustavad õppija juhendi. Backbone-mudel on praktiline pedagoogiline mudel. Õppija juhendi koostamine tähendab seda, et tuleb võtta arvesse näiteks sihtgruppi, kursuse eesmärke, pedagoogilist kontseptsiooni ja hindamist. Backbone-mudelit võib kasutada väljatöötamisprotsessis peeglina, mis näitab kursuse komponente õppija seisukohast, vastates küsimustele, mis on õpisituatsioonist lähtuvalt olulised. Sel viisil on Backbone-mudel omamoodi kontroll-leht, mille abil on võimalik otsustada, mida õppija juhendisse lisada.
Planeerimisprotsessi mudel
Teise mudeli puhul keskendutakse planeerimisprotsessile, mille aluseks võib võtta alljärgneva neljaastmelise mudeli:
See mudel illustreerib planeerimisprotsessi käiku. Nagu noolte järgi näha, on tegu iteratiivse protsessiga. Planeerimisprotsessi jooksul tullakse korduvalt tagasi juba läbitud faasidesse ning parandatakse ja täiendatakse neid.
1. Täpsustamine
Esialgsed kaalutlused ei erine oluliselt traditsioonilise õppe kaalutlustest. Tarvis on täpsustada järgmist.
- Mida peavad õpilased õppima?
- Mis kvalifikatsiooni on neil tarvis?
- Missugune on kõige sobivam õppimisviis?
2. Pedagoogiline stsenaarium
Arendajatel tuleks koostada nn pedagoogiline stsenaarium. See tähendab, et nad üritavad konkreetselt visualiseerida tervet kontseptsiooni. Siinjuures ei tohi unustada, et üks lahendus pole õigem kui teine. Oluline on luua asjakohane seos alljärgneva vahel:
- õppestrateegiad,
- õpilaste kvalifikatsioon ja taust,
- eesmärgid ja kontroll,
- sisu,
- tuutori ja õppija ülesanded,
- eelnimetatu valguses tuleb otsustada, missuguseks sidusõpe kujundada.
3. Tehnoloogia valik
Tihti alustatakse sidusõppe planeerimist tehnoloogia või platvormi väljavalimisest. See on väga paha mõte. Selle tagajärjena muutub tehnoloogia mõju pedagoogika omast suuremaks. Ent hoopis tehnoloogia on see, mis peaks olema toeks ning tagama õppimisprotsessi struktuuri ja võimalused, mitte määrama, missugused need on tulevikus!
Tehnoloogia valikul tuginetakse mitmetele kaalutlustele:
- juurdepääsuvõimalused,
- interaktiivsus ja koolitus,
- kasutajasõbralikkus,
- hind,
- haldamine,
- stabiilsus,
- lõimimisvõimalused.
Vahendite valimist on käsitletud ka punkti 1.2.4 lõigus, kus räägitakse Action-mudelist.
Didaktiline relatsioonimudel
Kolmas tõhus töövahend sidusõppe planeerimiseks ja korraldamiseks on didaktiline relatsioonimudel (didactic relation model).
Sellest on palju abi, kui kaalutakse sisu, eesmärke, õppeprotsessi, hindamist, õppijate tausta ja üldjuhiste seoseid sidusõppe raames. Seepärast tuleks välja selgitada:
- mida sidusõppega tahetakse saavutada?
- kuidas saada teada, kas soovitud tulemus on saavutatud?
Selle mudeli puhul viitavad nooled sellele, et kategooriad, sisu, eesmärgid, õppeprotsessid, hindamine, oletused õppija tausta kohta ja üldjuhised/raamtegurid on omavahel seotud. Ühe kategooria muutudes muutuvad ka teised. Seega, kui muudetakse õpetamise sisu ja sihti, siis mõjutatakse ka hindamise vormi.
Põhimõtteliselt pole ükski kategooria teisest tähtsam. Kaalutlemise käigus tuleb pidevalt edasi-tagasi liikuda. "Õppimisoletusel" on aga eriline tähtsus. Põhjus seisneb selles, et õpilane on see, kes peab õppima ja arendama oma oskusi. Samas on tegu kategooriaga, millele väljatöötajal ja sidustuutoril on väga vähe mõju. See puudutab kursuse kohandamist õpilase jaoks. Just siduskursuste puhul on äärmiselt tähtis teada võimalikult palju õpilaste kvalifikatsiooni kohta.
Didaktilise relatsioonimudeli abil on võimalik määratleda asjakohased küsimused kursuse arendusprotsessi käigus, mitte üksnes kursuse toimumise ajal. Järgnevalt on selle kohta toodud mõned näited.
- Missugused õpioskused peavad õpilastel olema?
- Missugune on teie arvates kursuse eesmärk ja sisu õpilaste seisukohast?
- Missuguseid nõudmisi tuleks esitada õpilaste osalemise suhtes?
- Missuguses osas tuleb õpilastel olla aktiivne?
- Kuidas peavad õpilased aktiivsed olema?
- Missugused tehnoloogilised vahendid peaksid õpilastel olema, et nad saaksid kursusel osaleda?
- Missugustele ressurssidele saavad õpilased kursuse jooksul juurdepääsu?
- Kust saavad õpilased abi ja tuge?
- Missuguseid oskusi saavad õpilased kursuse kaudu arendada?
- Kuidas õpilased teavad, missuguseid oskusi nad saavad arendada?
Kui nendele küsimustele on vastused olemas, siis on õpilastele lihtsam selgitada, mida neilt oodatakse ja missuguseid nõudmisi neile esitatakse. Ülaltoodud küsimustele vastamist võib nimetada esimeseks sammuks tuutori töögraafikus.