Sissejuhatus

ikoon

Me kõik oleme mänge mänginud ja teame, milliseid emotsioone need esile kutsuvad. Kui need emotsioonid rakendada õppimise teenistusse, oleks meil võluvits õppimise suunamiseks olemas. Simulatsioonimängudes osalejad on väitnud, et nad õppisid ühe päevaga simulatsioonis osaledes rohkem kui mitmetel kursustel. Miks? Kas see on mängu loojate mängu peidetud tarkus, mängujuhi maagiline mängu juhtimise oskus, mängu olulisima osa, debriifingu oskuslik läbiviimine või hoopis kõigi kolme koosmõju? Erinevatel inimestel võib põhjus olla erinev, aga mänge ja simulatsioone on viimasel ajal järjest rohkem hakatud kasutama hariduses. Ja kuigi osa haridusjuhte on veendunud, et mängudel põhinev õpe on edukas vaid alghariduses, kasutavad mänge järjest rohkem nii ülikoolid kui täiskasvanute koolitamisele orienteeritud firmad.

Mänge võib mitmeti klassifitseerida:

  • aja järgi (5-minutilistest mängudest kuni mitmepäevasteni);
  • osalejate arvu järgi (ühest mängijast kuni mitmesaja osalejaga mängudeni);
  • vahendite järgi (lauamängud, kaardimängud, arvutimängud jne),
  • eemärgi järgi (rühmatöö mängud, tutvumis- e jääsulatusmängud jne) jne.

Ja kuigi osa mängude õpikuid, eriti need, mis sisaldavad paljude mängude kirjeldusi, sellega tegelevad, siis antud moodulis pühendame peatähelepanu hoopis sellele, kuidas mängud on üles ehitatud, kuidas mänge läbi viia ja miks neid üldse peaks kasutama.
Omaette teema on see, kuidas mänge õppeprotsessis kasutada. Selleks on välja töötatud mitmed mudelid: mäng võib haarata kogu teema õppekavast, mäng võib olla teema sissejuhatamisel motivaatoriks, huvi äratajaks, mäng võib olla teadmiste kinnistamise ja drillimise vahend.
Iga haridustöötaja peaks tundma hariduslike mängude võimalusi, suutma olla mängujuht ja kasutama mänge seal, kus tema aine õpetamisel on probleeme, mida teiste meetoditega lahendada on raske.