Osava juhendaja puhul kuuluvad erinevad mängulised tegevused nii loomuliku osana õppeprotsessi juurde, et tegevustes osaleja ei pruugigi märgata, kuidas teda mängu haarati ja mõnikord koguni seda, et ta üldse mängus osales. Selliselt toimivad näiteks mitmed soojendusharjutused, erisugused võtted tähelepanu koondamiseks või rühmade moodustamiseks. Nendel tegevustel on tavaliselt väga kindel ülesanne - nad aitavad õppeprotsessi elavamaks muuta ja suunavad või toetavad õppijaid uue materjali omandamisel.

Lisaks sellisele toetavale funktsioonile on mänge võimalik kasutada nii, et nad kannaksid üha rohkem ka iseseisvat õpetlikku iva. Taolisel puhul võivad mängud olla üheks alternatiivseks mooduseks info edastamiseks või teadmise kujundamiseks. Võtame näiteks olukorra, kus soovime, et õppijad teadvustaksid meeskonnaliikmete omavahelise usalduse või koostöö tähtsust. Kindlasti on võimalik sellest teemast väga köitvalt rääkida ja näidete varal selgitusi anda. Umbes sama kindel on see, et mõne õppija puhul kipub ka kõige atraktiivsem jutt minema ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta omandaks aga soovitud teadmise märksa tõhusamalt juhul, kui talle antaks võimalus oma nahal kogeda olukorda, kus meeskonnaliikmete vahelise usalduse olemasolu või puudumine mõjutab mõne ülesande täitmist. Selliste olukordade loomine on mängude ja simulatsioonide abil suhteliselt hõlbus. Teadlik mängude kasutaja saab sel viisil arvesse võtta erinevaid õpistiile ning taas õpiprotsessi mitmekesistada.

Ometi võib öelda, et mängude ja simulatsioonide tõeline võlu ja sellest tulenev tähtsus haridusele peitub veelgi sügavamal. Nimelt, oskuslikul kasutamisel on aktiivtegevuste abil võimalik ületada muidu nii kergelt tekkivat ja samas raskelt ületatavat lõhet teema teadvustamise ja toimimissuutlikkuse vahel. Ehk teiste sõnadega - kuigi paljud inimesed teavad, kuidas peaks ühes või teises olukorras käituma, on tunduvalt vähem neid, kes on reaalses situatsioonis suutlikud sellele teadmisele vastavalt tegutsema. Selleks, et omandada tegelik toimimissuutlikkus on vaja õppeprotsessi kaasata ka osaleja enda kogemus, anda talle võimalus näha ennast tegutsemas, sest just temast sõltub, kas õpitu leiab rakendamist või mitte. Kõik meetodid, mis piirduvad teiste poolt loodud või koondatud teadmiste ja kogemuste vahendamisega jätavad õppija teadmatusse sellest, kuidas just tema tegelikus olukorras käituks ning mil viisil ja millele ta reageerib. On üllatav kui kergekäeliselt loobutakse viimati kirjeldatud, tegelikult nii otsustava sammu astumisest. Teadagi, mängud ja simulatsioonid polegi mingi imerohi. Kõik need potentsiaalsed võimalused, mida aktiivtegevuse kasutamine haridusele annab, realiseeruvad ikkagi vaid sel juhul, kui juhendaja, õpetaja või õppejõud teab, mida ja kuidas ta teeb.