Juhtumipõhine õpe on õpetamise meetod, mis nõuab õppijatelt oma kogemuste analüüsimist, praktilist mõtlemist, otsuste tegemist ning probleemide lahendamist (Paulsen, 2001). Tavaliselt kirjeldab juhtum reaalset asjakohast olukorda või probleemi, mis on õppijatele huvipakkuv, nende kogemustele ja õpieesmärkidele vastav ning küllalt keeruline, et analüüsi õigustada.

Juhtumi/probleemipõhise õppe aluseks on konstruktivistlikust õpiteooriast tulenevalt järgnevad seisukohad (Krull 2000):

• õppija on iseseisev aktiivne õppeprotsessis osaleja, kes konstrueerib oma teadmised ise, mitte ei kopeeri ega võta neid üle autoriteetidelt - olgu selleks raamatud või õpetaja;
• õppimine peab toimuma reaalelulises, mõtestatud, autentses situatsioonis (erinevalt dekontekstualiseeritud formaalsetest situatsioonidest);
• lahenduskäike ja nn "õigeid vastuseid" võib olla mitu;
• õppija omab kontrolli õppeprotsessi üle, valides ise oma õppimise tempo ja seades endale ise eesmärgid;
• õppimine on sotsiaalne tegevus; õppimine toimub koostöös kaasõppijatega;
• õpikeskkond peab olema mitmekesine, toetades erinevaid õppimisviise.