Juhtumite ja probleemide õppijatele esitatamise viis määrab selle, kuidas neist aru saadakse ja kuidas neid lahendama asutakse (Jonassen 2004). Näiteks on võimalik, et probleem on esitatud:

• tekstilisel kujul, st, olemas on struktureeritult kirja pandud probleemsituatsioon, milles õppija peab identifitseerima peamise probleemi ja asuma sellele lahendust leidma;
• videomaterjalina, kus keskkond on autentne ja toimuv võib olla mittestruktureeritud dokumentaalkaader.

Juhtumipõhise õppe protsess sisaldab kolme omavahel seotud komponenti:

• juhtumi kirjeldus - probleemi esitamine ja defineerimine (kirjeldamine), taustinformatsiooni esitamine ning lähteandmete ja eesmärgiks oleva lõppseisu määratlemine, arvestades lahendamisviisile esitatavaid nõudeid;
• juhtumi analüüs - probleemi definitsioonist ja lahendamise tingimustest lähtudes pakutakse välja võimalikke lähenemisviise selle lahendamiseks ja analüüsitakse iga lahendusvariandiga kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid jooni;
• juhtumi arutelu – valitakse välja lahendusvariant, millel on kõige rohkem positiivseid ja kõige vähem negatiivseid külgi (Paulsen, 2001).

Õppija peab tegema kokkuvõtte, pakkuma probleemile lahendusi ning võrdlema tulemusi tegeliku otsusega, mida probleemi lahendamiseks kasutati.