untitled

uu u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u uuuuu

uu u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u u uu u u u u uu u u u uuu

Käesolev tekst on mõeldud eelkõige õppevahendiks Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna bakalaureuseastme üliõpilastele. Kuid ta sobib ülevaate saamiseks uurali keelerühma tekke- ja arenguloo uuest seletusest ka laiemale eestikeelsele lugejaskonnale, sest varasemad sellelaadsed ülevaated on ilmunud ainult inglise keeles (Künnap 1998 ja lühemalt Künnap 2000a), olles osaliselt ka vananenud.

Kõnealune uus seletus on sündinud mitmete teadusalade esindajate ühistööna, kes on koondunud internatsionaalsesse multidistsiplinaarsesse töörühma "The Roots". Töörühm on pidanud alates 1997. aastast kinniseid kutsutud osavõtjatega sümpoosiume "Põhja-Euraasia rahvaste ja keelte juured", mille ettekanded on avaldatud kogumikena: I sümpoosium 1997 Soomes Turus (kogumik: Julku, Wiik 1998), II 1998 Ungaris Szombathelyis, III 1999 Eestis Loonas (ühine kogumik: Künnap 2000b), IV 2000 Soomes Oulus (kogumik koostamisel: Julku jt. 2001). V sümpoosium peetakse 2002 Rootsis Matarenkis.

Töörühmas on esindatud keeleteadlased, ajaloolased, arheoloogid, populatsioonigeneetikud, füüsilised antropoloogid, paleobotaanikud, paleoklimatoloogid jne. mitmetest Euroopa maadest. Niisugune töörühm nagu üldse nende teadusalade koostöö tänapäeva maailmas on sündinud arusaamisest, et inimsoo kaugema mineviku teaduslikke probleeme saab edukalt lahendada ainult mitmete teadusalade ühiste jõupingutustega. Töörühm on ühtlasi mõttekaaslaste rühmitus, kellele on iseloomulik traditsioonide ja autoriteetide pimesi kummardamise asemel novaatorlik lähenemisviis teaduslikule problemaatikale ning julgus esineda oma ebakonventsionaalsete seisukohtadega. Loomulikult on nad seetõttu saanud traditsionalistlike teadlaste terava kriitika osaliseks.

Viimane asjaolu on muidugi igati mõistetav. Keeleteadlane Urmas Sutrop kirjutab: "Teadusfilosoof Thomas Kuhn õpetab, et teaduses on paradigmad, mille raamides uurijad tegutsevad [Kuhn 1970 – A. K.]. Paradigmad ei evolutsioneeru, vaid vahetuvad teaduslike revolutsioonide käigus. Revolutsioonid ehk uued paradigmad tekivad siis, kui koguneb uus kriitilist massi ületav faktide hulk, mida ei ole vanade teooriatega vana paradigma raames enam võimalik seletada. Teaduslikele revolutsioonidele on iseloomulik see, et vana paradigma pooldajad enamasti ümber ei kasva. Noored lähevad uuega kaasa ning vanad viivad oma paradigma hauda kaasa." (Sutrop 2001 : 519). Maailma ajaloolises keeleteaduses on tänapäeval käimas radikaalne paradigma muutus, nii et uralistika praegust küllalt järsku uuenemist võib vaadelda ühe osana sellest globaalsest protsessist.

Tavapäraselt kõneldakse uurali sugulaskeelte rühmast ehk uurali keelkonnast, mis koosneb ühelt poolt soome-ugri ja teiselt poolt samojeedi keeltest. Eesti kooliõpikud ja teatmeteosed – nagu teatmeteosed ja erialased allikad kogu maailmas – on kaua esitanud ja esitavad edasi asja nii, nagu pärineksid uurali/soome-ugri keeled kuskilt ida poolt - vähemalt Volga jõe kandist või siis Uurali mägede lõunapoolsest ümbrusest, ehk koguni Siberist Aasias. Seal olevat kunagi – eri autorite järgi erineval ajal kuni 8000 aasta eest – asunud uurali keeli kõnelevate rahvaste algkodu, kus räägiti uurali algkeelt. Sedamööda, kuidas elanikkond rändas algkodust laiali, lagunes algkeel üha uuteks ja uuteks vahealgkeelteks ja need omakorda üksikkeelteks. Nii jõuti umbes 5000 aastat tagasi välja Läänemere kallastele, kus saabujad kõnelesid esialgu läänemeresoome vahealgkeelt, mis jagunes hiljem eri läänemeresoome keelteks (soome, isuri, eesti, liivi jne.).

Järgnev joonis esitab pildi traditsioonilisest uurali keelepuust. Niisuguse keelepuu järgi jagunes uurali algkeel ehk protouurali keel kõigepealt soome-ugri algkeeleks ehk protofenno-ugri keeleks ja samojeedi algkeeleks ehk protosamojeedi keeleks. Need jagunesid omakorda üha uuteks (vahe)algkeelteks. Protofennougri andis edasi ühelt poolt soome-permi algkeele ehk protofinno-permi keele ja teiselt poolt ugri algkeele ehk protougri keele. Nii jätkus see kuni kaasaegsete soome-ugri ja samojeedi keelteni välja.

Just 5000 aasta eest, sest nii vanad on radiosüsiniku 14C meetodiga määratud kammkeraamilised arheoloogilised leiud Läänemere kandis. Kammkeraamiline kultuur olevat aga levinud siia ida poolt ja eks seda olegi siis tõlgendatud kammkeraamilise soomeugrikeelse elanikkonna – kelle tolleaegseid skeletileide on tõlgendatud liiatigi mongoliidisegusteks – saabumisajana. Enne seda elanud Läänemere ümbruses tundmatut paleoeuroopa keelt kõnelnud europiidsed inimesed. Dendroloogiline kalibreering ehk puu kasvurõngaste abil täpsustamine on teinud 5000 aastast hiljem küll 7000 aastat. Samuti on selgunud, et siinne kammkeraamikatüüp on vanem kui idapoolne ja kõneks olnud skeletileiud polegi mongoliidisegused, vaid kõigest nn. pseudomongoliidsed, s.t. et lamedad näod ja kõrged põsenukid olid kiviaja europiididel Euroopas laialt levinud, andmata tunnistust mingist mongoliidsest mõjust. Populatsioonigeneetikud on tänapäevaks kindlaks teinud, et Euroopa soomeugrikeelne elanikkond põlvneb kõigi teiste eurooplastega ühisest europiidsest tüvest. Tagatipuks on rida uurali keeleteadlasi osutanud, et uurali keeled pole kuidagi tagasiviidavad ühisele lähtele – uurali algkeelele. Samuti on selgunud, et kiviaja kütid-kalurid ei võtnud ette põhjendamatuid ulatuslikke rändeid.

Kust on siis pärit see uuralikeelse elanikkonna idastrände idee? Sellele küsimusele vastamiseks peame minema ajas tagasi 19. sajandisse, kui soomlastel ja eestlastel hakkasid tekkima rahvusluse alged. Sajandeid olid soomlased elanud rootslaste ja eestlased sakslaste ülemvõimu all. Rootslastel ja sakslastel olid indoeuroopakeelsete rahvastena "suured sugulased" kuni antiigi Kreeka ja Roomani välja. Iseteadvustuvad soomlased, aga ka eestlased olid veendunud, et neilgi on kuskil "suured sugulased". Selleks ajaks oli selgunud, et uurali keeled on mitmes suhtes sarnased valdavalt Aasias kõneldavate ja sealt pärinevate altai – turgi, mongoli ja tunguusi – keeltega. Mikko Korhonen ja Bo Wickman on näidanud (Korhonen 1986 : 59–61, 65-66; Wickman 1988 : 800), kuidas samaaegselt mitmete saksa kultuuriruumi teadlastega, nagu viinlane Anton Boller (1811–1869) ja berliinlane Wilhelm Schott (1802–1889), kes kirjutasid töid uurali ja altai keelte sugulusest (näit. Schott 1849), avaldati ka Eestis ja Soomes sellesuunalisi töid. 1838 ilmus meie Ferdinand Johann Wiedemanni arutlus soome-ugri rahvaste varasemast asupaigast ja nende keelelisest sugulusest "keskkõrgaasia" rahvastega (Wiedemann 1838). Soomes avaldas Herman Kellgren 1847 "uurali-altai keeletüve" põhjenduskatse (Kellgren 1847).

Uurali ja altai keelte soomlasest suuruurija Matias Aleksanteri Castrén uskus, et keelesugulus tähendab ka nende kõnelejate füüsilist sugulust. Ta püüdis osutada, et on olemas uurali-altai keelesugulus, kasutades selleks sõnavaravõrdlusi, oma eraldi sellele küsimusele pühendatud töös "De affixis personalibus linguarum Altaicarum" (1850) aga omandusliidete ja pöördelõppude võrdlust. Ühes kirjas Johan Wilhelm Snelmanile 1844 ütleb Castrén otse, et ta on püüdnud näidata, et soome rahvas ei seisa lahus maailmast ja maailma ajaloost, vaid on suguluses vähemalt ühe kuuendikuga inimkonnast (Korhonen 1986 : 66). Jah, just selle "suure suguluse" pärast pidid uuralikeelsed rahvad lausa Aasia südamest pärit olema ning teaduse tolleaegne ja mõneti veel hilisemgi tase lubas sellesse ka uskuda. Tänapäeval aga paraku enam mitte.

Maailma ajaloolises keeleteaduses on praegu käimas teoreetilise paradigma kardinaalne uuenemine, mille keskmes on jõukatsumine divergentsiteooria ja konvergentsiteooria vahel. Viimase ajani oli praktiliselt ainuvalitsevaks keelkondade tekke seletamine divergentsi, so. lahknemise, lahkukulgemise teel. Sellest annab kaudselt tunnistust ka senine keeleajalooline terminoloogia, mis on läbinisti biologistlik ning pärineb sisuliselt darwinistlikust liikide tekke õpetusest: language family, algkeel ("keeleema"), selle tütarkeeled, algkeelsest tüvest võrsuv keelepuu oma hargnevate oksaharudega jne. jne. Nüüd on kiiresti levimas keelkondade tekke seletamine konvergentsi, so. lähenemise, koonduvuse teel. Maailmanimega inglise arheoloogi Colin Renfrew' varasem seisukoht, mille järgi Euroopa keeleline indoeuroopastamine toimus sedamööda, kuidas indoeuroopakeelsed põldurid liikusid Türgi kandist kõikjale üle Euroopa, on üldtuntud (vt. eelkõige Renfrew 1987). Hiljaaegu muutis Renfrew oma seisukohta kardinaalselt (Renfrew 1999; 2000). Seda muutust võib iseloomustada lühidalt ning veidi lihtsustatult nii, et deemilise difusiooni ehk elanikkonna levimise kõrval on lingvistiliste protsesside mõjustajana oluline tähtsus just kultuurilisel difusioonil, mis leiab aset ilma rahvastiku ulatusliku migratsioonita (vt. eriti Renfrew 2000: 8). Miks Renfrew muutis oma seisukohta? Ta nimetab selle põhjusena ajaloolise keeleteaduse tulemusi konvergentsiteooria alal (Renfrew 1999 : 257).

Need tulemused on saanud selgelt formuleeritud põhjenduse Robert M. W. Dixoni raamatus "The Rise and Fall of Languages" (1997) ning Daniel Nettle'i raamatus "Linguistic Diversity" (1999). Nn. keelkonnad tekkisid peamiselt konvergentsi teel, seevastu nende divergentne teke oli erandlik. Viimane toimus tänapäise inimese homo sapiens sapiensi väljarände ajal Ida-Afrika algkodust ning lõppes siis, kui inimene oli asutanud kogu maailma. Siitpeale oli tegemist konvergentsiga, mis katkes kiviajal vaid erandkorras looduslike katastroofide või uute liiklus- ja töövahendite kasutuselevõtu tulemusena – mõlemad põhjustasid küttidest-kaluritest-korilastest elanikkonna migratsiooni.

Renfrew märgib, et esimene lingvist, kes väljendas kahtlust indoeuroopa keelte divergentse päritolu kohta, oli nähtavasti 1939. aastal Nikolai Trubetzkoy (Renfrew 1999 : 261). Konvergentsiteoorial on olnud toetajaid ka enne ja pärast Trubetzkoyd, näiteks indoeuropist Hugo Schuchardt ning fennougristid Dmitri Bubrih ja Valter Tauli (vt. ka Honti 2000 : 135–138). Eestis pole konvergentsiteooriat avalikult ulatuslikumalt omaks võetud, aga ka mitte avalikult tõrjutud. Seejuures ei ole ilmselt põhjust arvestada üksikute selliste asjatundmatute tõrjekatsetega, nagu näiteks kirjandusteadlase Andres Langemetsa lahmiv arvamine, et konvergentsimeelne "Soome keeleteadlane Wiik ei ole eriti millegagi hakkama saanud, aga eesti ajakirjandus kubiseb tema ulmejuttudest." (Langemets 1997). Või etnoloog Ants Viirese hiljuti ilmunud artikkel, milles ta kirjutab: "Igal juhul tundub piltlikul keelepuul vähemalt kaugvaates siiani olevat hoopis rohkem faktilist alust kui selle nüüdsete innukate maharaiujate lennukatel konstruktsioonidel." (Viires 2000 : 271). Paljugi mida keegi arvab või mis kellelegi kaugvaates tundub. Seevastu käib välismaa fennougristide siseringis probleemi üle äge diskussioon.

Igas iseseisvas soomeugrikeelses riigis on olnud juba mõnda aega küllalt silmapaistvalt tegev üks konvergentsimeelne fennougrist (tuntud rohkem kontaktiteoreetikute nime all). Ungaris kirjutab oma diakroonilisi töid konvergentsiteooria vaimus juba 1980-ndatest aastatest peale János Pusztay, Eestis teen seda 1990-ndate algusest alates mina ja Soomes 1990-ndate keskpaigast Kalevi Wiik (meie ideestiku koondit vt. Künnap 1998; 2000a). See on see paljude meie traditsiooniliselt divergentsimeelsete fennougristidest kolleegide poolt rohkelt parjatud ja science fictioni "troikaks" tembeldatud kaasmõtlejate tuumikrühmitus.

Nüüdseks on sellest välja kasvanud rahvusvaheline multidistsiplinaarne töörühm "The Roots", kes korraldab aastast 1997 alates kutsutud osavõtjatega kinniseid sümpoosiume ja avaldab neil peetud ettekannete kogumikke (seni on ilmunud Julku, Wiik 1998; Künnap 2000b; ilmumas on Julku jt. 2001). 1999. aasta sümpoosium toimus Eestis. Tiimi kuulub hetkel kolmekümne inimese ringis üle Euroopa, kelle hulgas on lingvistidele lisaks ajaloo, etnoloogia, arheoloogia, populatsioonigeneetika, füüsilise antropoloogia ja teiste teadusalade esindajaid. Keeleajaloo uurimine maailmas ja sealhulgas Eestis pole tänapäeval mõeldav ilma sümbioosita nende aladega. Ning selle asjaolu mõistmine on saamas üha enam teadusorganisatoorseid vorme, millest toon vaid kaks näidet. Mõne aasta eest loodi Leipzigis Max Plancki Instituudi Evolutsioonilise Antropoloogia Keskus, kuhu kuuluvad omaette allüksustena ka kaks sellist teadusala, nagu lingvistika ja geneetika. Euroopa Teadusfond annab aga eelistatult toetusi koondteemale "Geenid, keel ja keeled".

Multidistsiplinaarse uurimistöö tulemusena on kujunenud seisukoht, et näiteks eestlaste täiesti europiidsed soomeugrikeelsed esivanemad saabusid taganeva mannerjää kannul Eesti alale üldjoontes lõuna poolt hiljemalt 12 000 aasta eest ning seejärel pole Eestis arvestatavaid rahvastikurändeid enam toimunud (ainsa erandina väga hiline, nõukogude okupatsiooni aegne läbi- ja sisseränne). Eestlaste lähimad geneetilised sugulased olid ja on ka praegu naaberrahvad, sõltumata sellest, millist keelt nad kõnelevad; kaugemas plaanis on eestlased geneetiliselt igati tavalised eurooplased. Eesti ja teiste läänemeresoome keelte kõnelejate keeleteadlaste poolt postuleeritud (kalibreeritult) 7000 aasta tagusest idast saabumisest ei näe eesti arheoloogid nende endi väitel mingeid jälgi. Füüsiline antropoloog Leiu Heapost on hiljuti kinnitanud Eesti ala aastatuhandete vanuste arheoloogiliste skleletileidude europiidsust (tema kolleegid ja neist eriti Karin Mark on koljuleidudel esinevat ning Euroopas kunagi laialt levinud näo lamedust ning esileulatuvaid põsesarnu pidanud varem ekslikult tõenduseks skelettide mongoliidisegusest; vt. Heapost 1998: 2150–2151, 2160–2161; 2000). Kõigil neil asjaoludel pole alust oletada ka, et Eestis oleks kunagi kõneldud muud kui põhiliselt soomeugrilist eesti keelt. Lisaks olen seisukohal, et kunagi pole eksisteerinud mingit läänemeresoome algkeelt (kõnelemata lapi-läämeresoome algkeelest). Eesti keele varasem kuju ei olnud tingimata ülilähedane tänapäeva soome keelele, seega valdavalt aglutineeriv, koos järgneva muutumisega üha rohkem fusioneerivaks (flekteerivaks) eelkõige indoeuroopa naaberkeelte mõjul. Kuna läänemeresoome keelerühm on tõenäoliselt moodustunud varem suhteliselt erinevate keelte konvergentsi teel, on eesti keeles (nagu teisteski läänemeresoome keeltes) säilinud jooni sellest kunagisest erinevusest.

Minnes läänemeresoome alakeelerühma vaatluselt üle kogu uurali keelerühma juurde, tuleb kõigepealt rõhutada, et samojeedi keeled on minu arvates tekkinud sel teel, et mongoliididest samojeedid, kes kõnelesid varem usutavasti paleosiberi keelekuju, läksid üle soome-ugri keelekujule. Kui see oletus on õige, oli samojeedide poolt omaks võetud uueks keelekujuks selline, mis oli väga lähedane läänemeresoome(-lapi) keeltele. Viimasest asjaolust annavad tunnistust läänemeresoome(-lapi) ja samojeedi keelte ehituslikud ühisjooned, mis puuduvad maris ja permi keeltes, võides osaliselt esineda aga mordva ja obiugri keeltes. Mordva keeled olid ehk kunagi ja obiugri keeled on ikka veel samojeedi keelte naabrid, nii et nimetatud ühisjoonte üle pole põhjust imestada. Olen viimastel aastatel tegelnud samojeedi keelte erandlike ühisjoonte väljaselgitamisega ühelt poolt läämemeresoome(-lapi) keeltega ja teiselt poolt Siberi mitteuurali (eelkõige paleosiberi ja altai) keeltega. Traditsionalistide poolt rekonstrueeritav soome-ugri (või uurali) algkeel oli paremal juhul mingi vahenduskeel, lingua franca, mis on kaasa aidanud nende keelte kunagisele konvergentsile. Seda vahenduskeelt kasutati algselt jääaegses Ukraina refuugiumis põhja pool Musta merd, kust ta levis koos sulava mannerjää kannul liikuva elanikkonnaga kogu põhjapoolsesse Euroopasse. (Soome-ugri lingua franca võidi tuua Ukraina refuugiumisse sisse põhja poolt, kui taganeti jää eest sellesse pelgupaika.)

Soome-ugri keelte teket konvergentsi teel illustreerivad hästi järgnevad neli Pusztay skeemi (Pusztay 1995). Skeemil 1 on näha rühm erinevaid keeli A, B, C jne. Kõigil neil on kriipsukestega kujutatud kontakte naaberkeeltega. Skeem 2 näitab, kuidas mingis paikkonnas - ringiga ümbritsetud alal - osa nendest keeltest on jõudnud eriti tihedate kontaktideni, mille tulemusena nad moodustavad omaette keelerühma, õieti keeleliidu (mida võikski traditsioonilise paradigma seisukohast nimetada algkeeleks, näiteks protouurali keeleks). Skeemil 3 näeme selle keeleliidu lagunemist selliselt, et keeleliidust eemale jäävad keeled moodustavad omavaheliste kontaktide või kontaktide teel keeleliiduväliste keeltega ka uusi keeli, näiteks A1, B1, C1 jne. Skeemil 4 võib jälgida keeleliidulistest kontaktidest eemalejäänud keelte kujunemist iseseisvateks uuteks keelteks X, Y, Z jne., mis aga säilitavad omavahelisi vanu ühisjooni (traditsioonilise paradigma järgi nimetataksegi neid sugulaskeelteks).

Järgmisel Pusztay joonisel (Pusztay 1998) on kujutatud püstvahejoonest vasakul uurali keelte teket kahest keeleliidulisest keskusest: 1 on läänepoolne ja 2 idapoolne keskus. Püstvahejoonest paremal on paleosiberi keeled, millega idapoolsel keskusel olid ja on tänini lähedaseid kontakte ja neist tulenevaid ühisjooni. Läänepoolsest keskusest 1 põlvnevad läänemeresoome, lapi, mari ja permi keeled, idapoolsest keskusest 2 aga mordva, ugri ja samojeedi keeled.

Niisugused ebakonventsionaalsed seisukohad on kutsunud esile terava reaktsiooni traditsinalistlike uralistide seas. On aga naeruväärne väita, et mingil teadusalal on õige see, mida enamvähem kõik selle ala esindajad õigeks peavad (nagu seda on ühemõtteliselt väitnud Esa Itkonen, vt. Itkonen 1999 : 176). Kellel oli õigus: kas "enamvähem kõigil" või tuleriidal põletatud Giordano Brunol või oma õpetusest lahti ütlema sunnitud Galileo Galileil, kes väidetavalt alles surivoodil söandas kuuldavale tuua oma lendlauseks saanud sõnad "Eppur si muove!"? Kas kauge mineviku unustamisväärt näited? Võibolla, aga nad tulevad üsna elavalt meelde, kui lugeda Cornelius Hasselblatti üleskutset fennougristidele oma teisitimõtlejatest kolleegid "korrale kutsuda" (Hasselblatt 1999).

Ja selleks "korralekutsumiseks" näib mõnele kõlbavat mistahes vahend. Johanna Laaksole näiteks järgmine (eelkõige minule) esitatud süüdistus: "Mikään arvoasema tiedemaailmassa ei oikeuta viittaamaan kintaalla sekä aikaisemmalle tutkimukselle että uudemmalle kritiikille. Mikään ei oikeuta akateemisten tittelien turvin julkaisemaan, opettamaan tai paha-aavistamattomille propagoimaan "kielitieteensä" löyhää ja perustelematonta yksityisajattelua. Varsinkaan ei nykymaailmassa ole kenelläkään oikeutta tuhlauttaa fennougristiikan muutenkin niukkoja ja hupenevia voimavaroja asiattomuuksiin. Omia rampoja pyhiä lehmiään ei saisi vaaralliseksi tukkeeksi tieteen väylälle taluttaa kukaan, ei varsinkaan "kansainvälisesti ansioitunut" tutkija tai jo virkansa puolesta paimeneksi velvoitettu yliopiston professori." (Laakso 1999 : 639). Ma ei oska sellist veidrat süüdistust kuidagi tõsiselt võtta.

Või siiski? Nimelt on ju mõnel inimesel veelgi mõjusamaid võtteid varuks. Nii on Laakso oma interneti koduleheküljel süüdistanud uut teooriat väga vastikute mõtetega (rootslusevastasus jmst.) ringkondade mahitamises Soomes, viidates 17-leheküljelisele internetimaterjalile "Eurooppalaisen rodun alkuperä – eli miksi olemme sellaisia kuin olemme" (http://www.suomi.freewebsites.com/rotu.htm). Nüüd on meil süüdistajate arvates muidugi vesi ahjus. (Mina oma lihtsameelsuses oodanuksin pigem kiitust selle eest, et meie teooria võtab suvalistelt vastikute mõtetega ringkondadelt ära aluse minna kogu Siberit soomeugrilastele tagasi nõudma! Liiatigi on osutatud Soome netiaadressi taga minu andmeil ringkondade asemel üksainus inimene ja ta on asja teadusliku poole üllatavalt adekvaatselt esitanud. Materjali lühikest muulaadset lõpposa ei pea ma end kompetentseks kommenteerima.) Mul on tõsiselt kahju, et vaatlusaluste teooriate jõukatsumine ka sellisel kujul ilmneb, aga paraku nii see on. Õnneks ei otsusta lingvistiliste teooriate usutavuse üle siiski mitte Püha Inkvisitsioon. Konvergentsiteooria usutavuse kasuks räägivad aga selget keelt mitmete teiste teaduste, eelkõige populatsioonigeneetika uusimad uurimistulemused.

Asualadest annab pildi järgnev kaart, millele on märgitud ka uuralikeelsete rahvaste arvud (kaart pärineb sihtasutuse "Fenno-Ugria" kalendrist: Kalender 1996).

Ainult kolmel uuralikeelsel rahval on tänapäeval olemas oma iseseisev riik, kus vastav uurali keel on elanikkonna enamiku ning ühtlasi riigikeeleks: Ungari, Soome ja Eesti. Tugevasti ümmardatult on maailmas ungari keele kõnelejaid 15 miljonit, soome keele kõnelejaid 5 miljonit ja eesti keele kõnelejaid 1 miljon (kõigi kolme ja eriti ungari keele korral elab neid olulisel määral väljaspool oma rahvusriigi piire). Kõik teised uurali keeled on väiksemad ja eri riikide vähemuskeelteks, enamasti Vene Föderatsioonis. Vähemuskeeltena on nende seisund eri riikides väga erinev, kuid keskelt läbi kehv, sageli lausa vilets.Ainsad praeguseks kättesaadavad ametlikud andmed endise Nõukogude Liidu territooriumi uurallastest (erandina eestlased) pärinevad nimetatud impeeriumi rahvaloendustest, mis on kaugel täielikust usaldatavusest. Toon järgnevalt ära nelja viimase sellise rahvaloenduse andmed uurallaste kohta tabelina, kus rahvaarvule järgneb oma uurali keele emakeelena kasutajate protsent.

Esitatud protsentidel pole enamasti ju väga vigagi, kuid meil tuleb meeles pidada, et need protsendid ei kajasta keelekasutajate vanust. Eestlased ja ungarlased välja arvatud, on olukord aga tegelikult selline, et sageli enamik lapsi ja mõnel juhul lapsed üldse ei valda enam oma vana uurali emakeelt. Kuid emakeelsete lasteta pole keeltel tulevikku. Olen seetõttu Vene Föderatsiooni uurali keelte saatuse suhtes väga pessimistlik. Praegu tehakse jõupingutusi nii Venemaa enda kui ka välismaa uurallaste poolt Venemaal kõneldavate uurali keelte tulevikuväljavaadete parandamiseks Paraku jään selleski osas pessimistiks.

Tänapäevase inimese homo sapiens sapiensi ja tema keelte saabumine Euraasiasse

Tänapäevase inimese – homo sapiens sapiensi – ja kunagiste inimesetaoliste olendite, hominiidide häll asub Aafrika idaosas hiidorustikus, mis ulatub Etioopiast läbi Uganda, Keenia, Tansaania, Mosambiigi ja Simbabve Lõuna-Aafrika Vabariigini välja. Üksikute juhuleidude asemel maailma eri nurkadest võib sellest orustikust leida hominiidide luid ja tegevusjälgi lausa massiliselt. Seejuures on leidude vanus siin suurem kui kustahes mujal maailmas. Ja leidude eamääranguisse on põhjust uskuda, sest selle ala tehnoloogia on tänapäeval väga efektiivne. Aafrikas hakkas meie kauge hominiidist eellane juba 7 miljoni aasta eest käima üha enam püsti. Kuid kulus veel palju aega, enne kui ta Aafrikast väljapoole levis: umbkaudu 2 miljoni aasta eest kujunes Aafrikas välja homo erectus (püstine inimene) ning levis peagi Euroopasse ja Aasiasse. Umbes selleks ajaks lõpetasid oma eksistentsi Aafrikas mitmed hominiidide paralleelliinid. Ligikaudu 1 miljoni aasta eest lõppes viimastegi selliste paralleelliinide eksistents Aafrikas, tõenäoliselt ilmastiku üldise tugeva külmenemise tõttu. Edasi elas vaid homo erectus, Aafrikas, Euroopas ja Aasias.

Vana teooria järgi, mil on toetajaid tänini, kujunesidki homo erectusest neis maailmajagudes välja tänapäevase inimese eri rassid. Nii seletuksid erinevused rasside ja keeltegi vahel: kolme maailmajao eri paikades tekkisid homo erectusest eri rassid ning need rassid lõid neis paikades ka igaüks omad keeled. Mul on küll raske üldistada, mil määral või kuivõrd teadlikult see tänapäevase inimese tekke vana teooria on mõjustanud keeleteadlasi, kuid ma ei pea üleliigseks osutada sellele, et ta meenutab selgesti teooriat rahvaste algkodudest, igas algkodus kõneldud algkeelest (uurali, indoeuroopa, altai, sino-tiibeti jne.) ning järgnevast algkodudest laialirändamisest, mis põhjustas iga algkeele tütarkeelte tekke. Keeleteadlased peavad seejuures silmas küll üsna hilist aega algkodudest laialirändamise algusena – üldiselt 4000–8000 aastat tagasi.

Kaasaegne geneetikateadus eitab kõneks olnud vana teooriat tänapäevase inimese tekkimisest, sest selleks on praegune inimkond geneetiliselt liiga ühtne. See ühtsus on nii suur, et äärmuslikult, kuid ometi täiesti tõsiselt võetavalt on geneetikud koguni oletanud terve inimkonna põlvnemist ühestainsast esiemast (nn. Aafrika Eeva) ning mõnedest esiisadest. Homo erectus elas maailmas veel paarisaja tuhande aasta eest ja suri siis välja. Kuid kolmest maailmajaost ainult Aafrikas oli temast lahknenud umbes poole miljoni aasta eest nn. arhailisem homo sapiens (mõtlev inimene), viimasest omakorda sealsamas Aafrikas paarisaja tuhande aasta eest homo sapiens neanderthalensis (neandertaallane) ja ligikaudu 200 000–150 000 aastat tagasi tänapäevane inimene homo sapiens sapiens. Arhailisema homo sapiensi enda eksistents lõppes umbes 100 000 aasta eest. Temast hargnenud neandertaallased jõudsid rännata Aafrikast Euroopasse ning surid välja ligikaudu 35 000–30 000 aastat tagasi.

Umbes 120 000–100 000 aasta eest hakkas levima Aafrikast tänapäevane inimene homo sapiens sapiens üle kogu maailma. Euraasia hõlvas ta umbkaudu 50 000–40 000 aastat tagasi. Järgmine kaart kujutab Richard Villemsi populatsioonigeneetika töörühma poolt esitatud tänapäevase inimese levikumarsruute Ida-Aafrikast Euraasiasse (Kivisild jt. 2000).

Seega elasime umbes 10 000–5000 aastat Euroopas koos neandertaallastega, kuid geneetikute kinnitusel ei toimunud viimastega segunemist, kuigi nad olid küllalt arukad ja osavate kätega hominiidid.

On raske otsustada selle üle, kui ühtsed või erinevad olid 120 000–100 000 aasta eest Aafrikast levima hakanud tänapäevased inimesed rassiliselt. Geneetikud on kõige enam selgusele jõudnud mongoliidide osas, pakkudes selle rassi moodustumise algusajaks ligikaudu 120 000–60 000 aastat tagasi. Selge on igatahes see, et inimrassid kujunesid lõplikult välja alles eri maailmajagudes erineva elukeskkonna mõjul. Järmisel kaardil kujutab füüsiline antropoloog Markku Niskanen europiidse rassi (püstviirutus) ja mongoliidse rassi (rõhtviirutus) esialgset levikuala (tihe viirutus) ja hilisemat levikut (hõrenev viirutus) Euraasias (Niskanen 2000: 368). Näeme, et hilisema leviku osas langeb europiidide ja mongoliidide vaheline piir põhiliselt ühte Euroopa ja Aasia piiriga.

Aga kuidas jääb keeltega? Inimkeele vanust on väga raske määrata. Praeguseks ei usuta enam võimalusse, et kunagiste hominiidide või tänapäevase inimese koljudes täheldatav asümmeetria (Brocca lohk) võiks olla tõendiks koljuomanike keeleoskusest: sellelaadset asümmeetriat esineb kaasajal ka ahvidel, kes aga teatavasti ei kõnele. Asjatundjad peavad inimkeelt ikka vanemaks ja vanemaks. Ma isiklikult usun, et keel on nii vana nähtus, et 120 000–100 000 aasta eest Aafrikast välja rändama hakanud tänapäevane inimene kindlasti kõneles. (On koguni oletatud, et kõneles juba ka homo erectus.) Kas üht või mitut keelt? Usutavasti mitut või koguni tervet hulka keeli. Ja need olid päris tänapäeva keelte moodi, mitte mingi mõmin või huilgamine. Pidades silmas tänapäevase inimese väga ühtset lähet (Aafrika Eevani oma meespartneritega välja!) võiks oletada ka inimkeele ainualget. Ühest lähtekeelest hargnes juba Aafrikas mitmeid keeli ning inimene rändas maailma laiali neid kõneldes. Tuleb välja, et inimesel on olnud nii algkodu kui ka ehk algkeel. Kuid see oli hiljemalt 100 000 aasta eest Aafrikas. Jutt on õigupoolest inimese tekkest ja inimkeele tekkest.

On raske ette kujutada, et Aafrikast välja rändav ning maailma laiali valguv inimsugu oleks hiljem taas moodustanud rea algkodusid ja algkeeli, viimati veel kõigest 4000–8000 aastat tagasi. Ning nendest algkodudest siis taas välja rännanud ja nii algkeeltest tütarkeeli moodustanud. Kõnealuste algkodude ja -keelte olemasolu on püütud põhjendada ka nii, et kuigi maailmas oli arvukalt inimrühmi ja nende keeli, levisid ühed keeled teiste keelte kasutusalale ja tõrjusid senised välja. Väljatõrjujakeelte lähtealad olnuksidki algkodud ja keeled ise algkeeled. Vaadeldav protsess toimus kindlasti ja toimub praegugi, kuid siin pole enam tegemist traditsioonilise arusaamaga algkodudest ja algkeeltest, vaid pigem inimrühmade ja nende keelte vaheliste kontaktidega. Viimaste tulemused on olnud aga väga variatsiooniderohked, kusjuures enamasti uude keelde jäi vana, väljatõrjutud keele elemente. Geneetikute ja arheoloogide uusima oletuse kohaselt olid praeguste soome-ugri keelte kõnelejate esivanemad nende Aafrikast tulijate hulgas, kes n.-ö. otsejoones esimestena Euroopasse saabusid, rändamata eelnevalt kuskil kaugemal – näiteks Aasias – ringi. Need esimesed asukad hõlvasid laialdase ala Briti saartest Uuraliteni, jäävaheaegadel mõeldavalt Põhja Jäämereni välja. Nad kõik võisid kõnelda üksteisega sarnaseid soome-ugri tüüpi keeli või lõid need keeled aja jooksul algselt üksteisest hoopis erinevatest keeltest lingua franca tüüpi vahenduskeele abil.

Soome-ugri keelte lingua franca toimimismehhanismi on nelja järgneva skeemi abil selgitanud sotsioloog ja lingvist Rein Taagepera (2000: 394). Skeemid a ja b kujutavad kiviaegsete küttide-kalastajate-korilaste aega. Skeem a näitab põhimõtet, mille järgi naaberkeeled A ja B jäävad koduseks kasutamiseks, naabritevahelises suhtlemises – näiteks kauplemisel – kasutavad nende keelte kõnelejad mõlema keele elementidega vahenduskeelt lingua francat, millest hiljem kujuneb nende ühine uus keel LF. Skeem b selgitab konkreetsete soome-ugri keelte näitel mari keele teket: volga ja permi keelekuju kasutajad suhtlevad omavahel lingua franca abil, millest kujunebki mari keel. Volga keelekuju jätkajateks jäävad mordva keeled, permi keelekuju jätkajateks aga permi keeled (udmurdi ja komi). Skeemid b ja c kujutavad üleminekuaega küttimiselt põllundusele. Skeemil c näeme, kuidas küttimise ajal keeltest A ja B sündinud lingua franca muutub põllundusele üleminekul elanikkonna põhiliseks keeleks, kuid põllundusega kaasneva elanikkonna arvukuse tõusu tõttu endised A- ja B-keelsed elanikud levivad laiemale alale ning kaotavad omavahelise kontakti. Sünnivad keeled A’ ja B’. Sama protsess on skeemil d kujutatud konkreetsete soome-ugri keelte näitel. Volga ja ugri keelekuju vahele tekkinud lingua francast sünnib põllundusele siirdunud elanikkonnal uus volga keelekuju A’. Küttideks-kaluriteks jäänud ugrilastel moodustub ühelt poolt volga ja ugri keelekuju vahepealne keel AB – mansi keel –, teiselt poolt aga ugri keelekuju B’ (millest hiljem sünnivad handi ja ungari keel).

Teisi termineid kasutatades võib siin vahenduskeele lingua franca korral rääkida ka keelelisest pidžiniseerumisest, s.t. eri keelte elementide segunemisest koos sellega sageli kaasneva lihtsustumise, vaesustumisega. Kui selline vahenduskeel saab inimeste uueks tavaliseks üldkasutavaks keeleks, sünnivad kreoolkeeled.

On juba vana tähelepanek, et soome-ugri keeltel on küllalt suur ülesehituslik sarnasus praegu peamiselt või ainult Aasias kõneldavate paleosiberi (jukagiiri, jenissei, tšuktši-kamtšatka jt.) ning altai (turgi, mongoli ja tunguusi-mandžu) keeltega. See asjaolu ongi üks põhiajendeid oletusele, et ka soome-ugri keeled ise on sealtkandist pärit. Kuid lisaks keelte tänapäisele geograafilisele paiknemisele peab arvestama veel ühe olulise põhimõttelise võimalusega. Kui inimesed rändasid Aafrikast välja eri keeli kõneldes, võisid paleosiberi ja altai tüüpi keelte kõnelejad lisaks Aasiale liikuda ka Euroopasse ning soome-ugri tüüpi keelte kõnelejad lisaks Euroopale ka Aasiasse. Keelte omavahelise sarnastumise käigus Euroopas ühelt poolt ja Aasias teiselt poolt andsid paleosiberi ja altai tüüpi keeled kohapeal oma värvingu soome-ugri tüüpi keeltele ja vastupidi. Kahe maailmaosa vahelisi kontakte polnudki vaja, keeltevahelised kontaktid võisid toimida eraldi Euroopas ja Aasias. Kuna rassid kujunesid lõplikult välja erinevate keskkonnatingimuste mõjul, oli tulemuseks see, et erinevad rassid – antud juhul europiidne ja mongoliidne – kõnelesid lõpuks omavahel ehituslikult küllaltki sarnaseid keeli. Oluline on seejuures rõhutada, et selle nägemuse juurde kuulub eeldus: keeled on vanemad kui rassid.

Kui kümnekonna aasta eest oli valitsev mõlemalt vanemalt kõigile lastele päranduvate geenide – rakutuuma DNA – uurimine, siis nüüd on valitsev väljaspool rakutuuma paikneva ning ainult emadelt kõigile lastele päranduva mitokondrilise DNA analüüs, mis lubab vaadata ajas kaugemale tagasi kui tuuma DNA. Viimastel aastatel on osutunud võimalikuks hakata jälgima ka ainult isadelt poegadele päranduvat Y-kromosoomi. Tuuma ja mitokondrilise DNA põhjal on populatsioonigeneetik Richard Villems oma uurimisrühmaga kindlaks teinud, et Euroopa soomeugrilased on eriti emaliinis kõigiti tavalised eurooplased. Seevastu isaliinis on soomeugrikeelsetel elanikkondadel jooni (Tat C), mis leiduvad ka Aasia elanikel. Ometi ei tähenda see Villemsi järgi soome-ugri meestele Aasiast täienduse saabumist, vaid kõnealuste joonte levikut Euroopa soomeugrilastelt Aasiasse (Tat C variatsioone on lääne pool rohkem, mis osutab Tat C suuremale eale läänes). Muidugi tuleb silmas pidada, et Y-kromosoomiga tegelemine on kogu maailmas alles algusjärgus ning uurimistulemused seetõttu ettearvamatud. Järgnev joonis illustreerib Tat C esinemist Euraasia rahvaste meestel (Villemsilt saadud kaart). Mustad ringid osutavad Tat C puudumisele, mustade ringide valged sektorid annavad edasi Tat C esinemise ulatuse.

Kaardi numbriliste tähiste seletus 1. Eestlased. 2. Venelased. 3. Slovakid. 4. Ungarlased. 5. Türklased. 6. Armeenlased. 7. Poolakad. 8. Tšuvašid. 9. Tatarlased. 10. Udmurdid. 11. Leedulased. 12. Tšehhid. 13. Grusiinlased. 14. Osseedid. 15. Norralased. 16. Soomlased. 17. Laplased. 18. Marid. 19. Mordvalased. 20. Burjaadid. 21. Halkad. 22. Mongolid. 23. Jakuudid. 24. Jaapanlased. 25. Alžeerlased. 26. Itaallased. 27. Albaanlased. 28. Baskid. 29. Sakslased. 30. Inglased. 31. Altailased. 32. Ketid. 33. Evengid. 34. Hiinlased. 35. Karjalased. 36. Korjakid. 37. Nivhid. 38. Lätlased. 39. Kreeklased. 40. Komid. 41. Neenetsid. 42. Selkupid. 43. Eveenid. 44. Taanlased. 45. Tšuktšid. 46. Korjakid. 47. Jukagiirid. 48. Kasahhid. 49. Korealased. 50. Tiibetlased. 51. Mansid. 52. Handid.

Põhjapoolses Euroopas Inglismaast Uuraliteni võidi niisiis kõnelda väga paljusid erinevaid keeli, mis ühisest elatuse hankimise viisist – suurulukite küttimisest ja kalastamisest – johtuvalt aja jooksul lingua franca tüüpi vahenduskeele abil üksteisega sarnastusid, kuid tõenäoliselt mitte lõplikult, vaid ainult teatud piirini. Nii võisidki tekkida üksteisega üsna sarnased, kuid milleski siiski üksteisest küllalt erinevad soome-ugri keeled. Traditsiooniliste mõistetega opereerides võiks ilmselt just seda vahenduskeelt nimetada soome-ugri algkeeleks. Viimane polnud seejuures tavaline, täisväärtuslik, elav keel, vaid ainult eri keelte elementidest koosnev, mitmes suhtes puudulik keelekuju ning oma suurel läänest itta ulatuval levikualal küllaltki varieeruv. Samal viisil edasi opereerides ütleksin, et pole põhjust imestada soome-ugri algkeele traditsiooniliste rekonstruktsioonikatsete tulemuste keelelise vaesuse ja ka vastuolulisuse üle: tegelikult rekonstrueeritakse ju lingua francat, vahenduskeelt, mitte aga kunagist täisväärtuslikku keelt.

Küllap olid Aafrikast väljarändavad inimesed küllalt tumedad: tugev pigmentatsioon kaitses inimest ekvaatori lähedal päikeselõõma eest. Põhjapoolse Euroopa põldurite silmatorkav heledus on tõenäoliselt teraviljatoidule siirdumise ning lihatoidu järsu vähenemise tulemus: kui jäi puudu vitamiinide loomulikust allikast – lihast –, osutus otstarbekaks olla hele, sest hele nahk püüab paremini päikesevalgust, mida põhjas on vähe, mis aga toodab organismis vitamiine. Meist põhja pool elavad lihatoidulised (laplased, samojeedid, jukagiirid, tšuktšid, eskimod jt.) nagu ka lõunapoolsed teraviljatoidulised põldurid võisid rahumeeli jääda tumedaiks, kusjuures lõunapoolsed said vitamiine päikesevalguse toimele lisaks veel ka ainult lõunas kasvavaist õlitaimedest. Kasulik oli põhja põldureile kehamassiga võrreldes ka suur nahapind, seda ikka päikesevalguse akumuleerimiseks. Põhjapoolsetel põlduritel võis nahavärv anda tunda koguni väga drastilisel viisil: väikestel tumedatel naistel tekkis vitamiinipuudusest rahhiit, millest tulenev sünnitusava ahtus põhjustas sünnitamisel kas lapse või nii ema kui lapse surma. Lisaks veel avitaminoosi tekitatud verehüübimatus. Tumedad naised ei saanud sageli järglasi ka seetõttu, et mehed eelistasid heledaid kui soojätkamiseks võimelisemaid. Põhimõtteliselt samal viisil kujunesid välja kõik maailma rassilised iseärasused. Pole vist põhjust rõhutada, et keeltel polnud selles praktiliselt mingit rolli. (Vt. eriti Parve 1995.)

Tuleksin veel tagasi soomeugriliste keelejuurte vaatluse juurde eesti keele näitel. Eesti keele soomeugrilise lähtetaustaga on liialdatud selles mõttes, et on arvatud, nagu oleksid eesti keeles kunagi esinenud peaaegu kõik need jooned, mis iseloomustavad idapoolsemaid soome-ugri ja samojeedi keeli. Et paljud neist joontest praegu eesti keeles puuduvad või nende esinemine pole üheselt selge, siis oletatakse, et nad on varem ikkagi esinenud, hiljem aga ära kadunud või tuhmunud. Niisugune oletus pole tegelikult millegagi põhjendatud. Pigem on alust arvata, et hulk selliseid jooni pole eesti keeleni kunagi ulatunudki, ei ajas ega ruumis. Need, mis aga on ulatunud eesti keelde näiliselt üksikute jälgedena mingist suuremast tervikust, ei tarvitse üldsegi olla kunagise terviku hävimise jäänused, vaid hoopiski uue terviku sugenemisnähud. Tänapäeva eesti keel on vaieldamatult ülekaalukalt soomeugriline, kuid ta ei tarvitsenud olla kunagi ainuüksi soomeugriline. Ei ole õige kujutleda, nagu oleks eesti keele areng seisnenud põhiliselt selles, et ta kaotas kogu aeg ikka enam ja enam oma ainsat lähteseisundit – soomeugrilisust. Eesti keel on aja jooksul kokku pandud erinevat päritolu komponentidest, ülekaalus soomeugrilised komponendid. See kehtib ka teiste soome-ugri keelte kohta.

Uurali keelte tekkeloo uus seletus toetub eelkõige töörühma "The Roots" liikme, armeenia päritolu inglise arheoloogi Pavel Dolukhanovi ideedele. Dolukhanov näeb asja nii, et juba jääajal, mitukümmend tuhat aastat tagasi jagunes Euroopa elanikkond arheoloogiliselt ehk muinasteaduslikult põhjapoolse periglatsiaalse (jäälähedase) ja lõunapoolse mediterraanse (Vahemere-lähedase) tsooni vahel. Periglatsiaalse tsooni asukad kõnelesid uurali tüüpi keeli, mediterraanses tsoonis räägiti aga tänaseni säilinud baski ja kaukaasia tüüpi keeltele lisaks liguuri, etruski, sumeri, heti, hurri-urartu, eelami ja mitmeid teisi ammu kadunud keeli. Uurali keelte kõnelejate põhjapoolne paiknemine oli tingitud sellest, et nad saabusid Euroopasse Aafrika suunast esimeste asutajalainetena. (Dolukhanov 1994 : 117–121.) Enesestki mõistetavalt on periglatsiaalse tsooni keeleline määritlemine tal ajendatud uurali keelte levikualast ajaloolisel ajal.

Dolukhanovi oletus toetub asjaolule, et tänapäine inimene homo sapiens sapiens sooritas kiviajal ainult ühe tõeliselt suure rände – levis oma Ida-Aafrika algkodust kõigile mandritele (peale elamiskõlbmatu lõunamandri Antarktise muidugi). Ühe kiviaegse küti-kaluri-korilase elatamiseks oli tarvis keskmiselt 10 ruutkilomeetrit maad. Seetõttu oli asustus kõikjal hõre. Kollektiivse olendina elas inimene küll rühmiti, kuid rühm ei saanud olla kunagi väga suur, vaid usutavasti maksimaalselt 500–1000-liikmeline. Seega oli kogu elatise hankimiseks kõlbulik maa kaetud hõredalt väikeste inimrühmadega, kellest igaühel olid oma jahimaad ja kalaveed. Tollastes oludes polnud mistahes rühma endale allutamine või tema jahimaade ja kalavete hõivamine naaberrühma poolt eriti mõttekas. Naabritelt polnud ära võtta midagi sellist, mida endal poleks olnud. Ka võim naabrite üle ei andnud õieti midagi ja naisi vahetati rühmade väiksusest tuleneva lähedaste sugulaste vahelise bioloogiliselt ohtliku järglastesaamise vältimiseks naabritega leppe korras niikuinii. Seetõttu ei migreerunud kiviaja inimesed asja ees teist taga muude inimeste asualadele (nagu see näiteks oleks pidanud idastrände teooria järgi toimuma soomeugrikeelse elanikkonnaga). Küll liiguti võimaluse korral asustamata, eelkõige mannerjää sulamisel paljastuvatele aladele. Elanikkonna sundisid liikvele ka loodusolud: ilmastiku külmenemine, kestev põud, vulkaanipursked, uputused, epideemiad jne. Varaste migratsioonide mõistmiseks Euroopas peamegi seepärast vaatlema jääaega ja mõnesid suuremaid loodusõnnetusi selles piirkonnas.

Viimane jääaeg 120 000–11 600 aasta eest ja selle viimane maksimum 23 000–19 500 aastat tagasi

Jääaegu on olnud maailmas mitmeid ja siis kattis mannerjää suuri alasid nii põhja- kui lõunapoolkeral. Viimane jääaeg valitses 120 000–11 600 aasta eest. Kuid meid huvitab eelkõige see periood, mil tänapäine inimene homo sapiens sapiens juba elas Euraasia mandril, olles ümmarguselt 50 000 aasta eest siia levinud oma Ida-Aafrika algkodust. Viimase jääaja viimane maksimum langes aega umbkaudu 23 000–19 500 aasta eest, mil Põhja-Euroopa mannerjäävaäli kattis suurema osa Briti saartest, Taanist, Põhja-Saksamaast, Põhja-Poolast ja Leedust ning täielikult Läti, Eesti, Soome, Skandinaavia ja Koola poolsaare, Valge mere, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa ja Teravmäed. Väiksemaid jäälaamu oli Euroopas mujalgi, eelkõige Alpide ja Püreneede kohal.

Põhja-Euroopa mannerjääväli hakkas sulama viimase maksimumi lõpus umbes 19 500 aasta eest. Kuid viimase 50 000 aasta jooksul oli varemgi olnud interstadiaale ehk jäävaheaegu, mil inimasustus võis ulatuda Euroopas kuni Põhja Jäämereni, nii et elanikke võis varem olla ka näiteks Eesti alal. Jäälaama viimane pealetung on aga kõik inimtegevuse varasemad jäljed oma teelt pühkinud.

See jäälaama viimane pealetung sundis nüüd nii taimestikku, loomi kui ka inimesi tõmbuma uuesti tagasi lõuna poole ning koonduma jääaja refuugiumitesse ehk varjupaikadesse, kus säilisid looduslikud tingimused edasielamiseks. Euroopas oli viimase jääaja viimase maksimumi ajal põhiliselt kolm refuugiumit: läänepoolne Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Hispaanias (frankokantaabria refuugium), keskmine Balkanil (suhteliselt väike) ning idapoolne Ukrainas (põhja pool Musta merd).

Miks just need kolm refuugiumi ja mitte lihtsalt lõunapoolne Euroopa? Aga sellepärast, et jääajal oli Euroopa kliima mitte ainult külm, vaid ka väga kuiv, mis ei soodustanud taimede kasvu. Refuugiumid olid seega alad, kus polnud mitte ainult soojem, vaid ka niiskem.

Ukraina refuugiumisse koondunud inimesed kas olid juba soomeugrikeelsed või said nendeks refuugiumis kasutusel olnud soomeugrilise vahenduskeele, lingua franca mõjul kas juba refuugiumis elades või hiljem. Kui mannerjää hakkas umbes 15 000 aasta eest sulama ning jääpiir põhja poole taanduma, osutusid jää alt vabanenud alad niiskuserohketeks ning seetõttu taimekasvu eriliselt soodustavaiks. Lopsakama taimestikuga aladele suundusid nüüd refuugiumitest loomad ja neile järgnesid küttides inimesed. Nii jõudis inimasustus lõpuks taas välja Põhja Jäämere kallastele, tuues Ukraina refuugiumist kaasa soome-ugri keeled või vähemalt soomeugrilise lingua franca, mis viimasel juhul jätkas jääst vabanenud aladel keelte omavahelist sarnastamist.

Praeguse Saksamaa lääneosas paikneval Eifeli platool leidub umbes 50 vulkaanikraatrit, mis on tegelikult suhteliselt madala ringvalliga süvendid maapinnas, osa neist täitunud veega ja saanud seega järvedeks. Vulkaaniline aktiivsus esines seal kolmel perioodil: esimene ajavahemikus 570 000–300 000, teine 300 000–100 000 ja kolmas 100 000– 11 000 aastat tagasi. Meid huvitab muidugi sealne vulkaaniline tegevus sel ajal, kui inimene asustas juba Euroopat, seega kolmas periood ja sellest eriti perioodi viimane pursete aeg 13 000–11 000 aastat tagasi.

Umbes 13 000 (veidi täpsemini ilmselt 12 900) aasta eest purskas üsna tugevasti Laachi vulkaan ja hiljem, ligikaudu 11 000 aastat tagasi ning palju nõrgemini Ulmi vulkaan (Schmincke jt. 1999; vastavad veekogud kannavad tänapäeval nimesid Laacher See ja Ulmener Maar). Laachi purse toimus ilmselt hiliskevadel või varasuvel ning aktiivseim purskeperiood võis kesta kümmekond tundi, kogu purse aga mitu päeva. Purskesammas oli vähemalt 20 kilomeetri kõrgune, lööklaine õhukuumus Laachi lähikonnas ulatus kuni 250 kraadini. Tuul kandis vulkaanilist tuhka kohati sadade, teisal üle tuhande kilomeetri kaugusele (sealhulgas muide Põhja-Poola, Põhja-Rootsi, Läti, Eesti ja Põhja-Itaalia territooriumile). Samaaegne vihmasadu, mille võis esile kutsuda mõeldavalt purskeainese keemiline koostis ise, muutis tuha vedelaks tuhaporiks. Viimane kattis suured alad Kesk-Euroopas – eelkõige enamiku praeguse Saksamaa territooriumist – keskmiselt mõnest sentimeetrist kuni mõne millimeetri paksuse kihiga. Sellele lisandus kivisadu, sealhulga kraatri lähiümbruses suurte kaljumürakate näol, millega kaasnes laava väljavalgumine purskekoldest.

Tõenäoliselt eelnes purskele maavärina taolisi tõukeid ja gaasieritisi koos tugeva mürinaga, mis pidi pagendama inimesed ja loomad juba enne purset epitsentrist eemale. Tuhapori ja happeline vihm kahjustasid tugevasti kevad-suvist taimkatet. Atmosfääri jäänud purskeproduktid neelasid päikesekiirgust ja põhjustasid ilmastiku kuueaastase külmenemise. Loomad põgenesid seetõttu katastroofialalt igas ilmakaares ja neid küttiv inimene järgnes loomadele. Arheoloog Hans-Peter Schulz on arheoloogiliste leidude põhjal oletanud, et põgenikud jõudsid idasuunas välja koguni praeguse Kesk-Venemaani (Schulz 1996 : 26; vt. ka Sutrop 1997). Katastroofiala taimestiku uuenedes võis inimesi sinna jälle elama asuda, kuni ilmselt Ulmi purse neid sealt taas ajutiselt eemale peletas. Toimus nagu mingi edasi-tagasi "hööveldamine", mis segas ulatuslikul alal Euroopas kiviaja geene ja keeli, mõjutades seejuures tugevasti ka soomeugrikeelset elanikkonda.

Põllunduse sünd Lähis-Idas 10 000 aasta eest ja esimeste põldurite keeleline kuuluvus

Põllundus sündis maailma eri paigus umbes 10 000 aasta eest. Mõnel pool hakati viljelema maisi, teisal riisi, kolmandas kohas sorgot jne. Meid huvitab muidugi eelkõige Euroopa põllunduse häll, mis asus Lähis-Idas praeguse Iisraeli ja Süüria aladel, kus esimesteks teraviljadeks olid nisu ja oder.

Oma sünnipaikadest levis põllundus vähehaaval laiali. Kuidas see toimus? 1992. aastal peeti Ameerikas rahvusvaheline seminar, mille ettekanded avaldati kõneka pealkirjaga kogumikus "Last hunters – first farmers" (Viimased kütid – esimesed põldurid) (Price, Gebauer 1995). Seminarist osavõtjad jõudsid üsna üksmeelsele seisukohale, et kodustatud taimed ja loomad levisid kultuurilise difusiooni, mitte aga elanikkonna migratsiooni teel. Migratsiooniline levik esines vaid erandkorras aladel, kus oli vähe algupäraseid asukaid. (Lk. 5–8.) Nii oli see ka Euroopas, kus põldurite ränne oli haruldane, kui ta üldse esines (lk. 392–393). Kuna põllundus tähendas siirdumist anastavalt majanduselt (küttimine-kalastus-korilus) tootvale ning lisaks toitis ühesuuruse pinnaühiku kohta ära keskmiselt 50–100 korda rohkem inimesi kui anastav majandus, põhjustades inimkonna plahvatusliku kasvu, on põllunduse sündi ja levikut nimetatud ka Suureks Neoliitiliseks (hiliskiviaegseks) Revolutsiooniks.

Lähis-Ida esimeste põldurite keeleline kuuluvus pole teada. Tavaliselt seostatakse põllunduse edasine levik Euroopasse indoeuroopakeelse elanikkonnaga. Kuid on oletatud, et põllunduse algsed kasutuselevötjad võisid olla semikeelsed. Prantsuse keeleteadlane Jean-Luc Moreau on rõhutanud, et elatisehankimise kahele tavaliselt silmaspeetavale viisile – küttimine-kalastus-korilus ja põllundus-karjandus – lisaks ei tohiks unustada kolmandat – röövimist (Moreau kasutab sõna "varastamine"). On nimelt mõeldav, et indoeuroopakeelne elanikkond polnud algselt üldse põldurid, vaid ratsudel liikuvad elukutselised, hästi relvastatud ja treenitud röövlid, kes mitte ei levitanud põllundust, vaid sedamööda kuidas põllundus levis ja sellega tegelev elanikkond rikastus, allutasid põldurid oma ülemvõimule ning anastasid ülemkihina nende töö tulemusi. (Moreau 1998 : 129.) Nii või teisiti, aga fakt on see, et koos põllundusega või selle kannul levisid Euroopas indoeuroopa keeled.

Musta mere veeuputus 7500 aastat tagasi põldurite Kesk-Euroopasse saabumise tõenäolise põhjusena

Ligikaudu 3600(–3200) aasta eest kirja pandud sumeri(-babüloonia) lugulaul "Gilgameš" kõneleb veeuputusest järgmist (oma teost ehmunud jumalate halamise kirjelduse olen vahele jätnud):

Tunduvalt hilisem Vana Testament annab näiteks 1. Moosese raamatus sündmusest sellise pildi (olen jätnud välja enamiku Noa ja tema laevaga seotud seikadest): "Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale. Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti. Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. [...] Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale, vesi tõusis ... Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju ... Ja vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. Vesi tõusis neist viisteistkümmend küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud. Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui lojused ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. Kõik, kelledel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid. Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja linnud taeva all hävitati maa pealt ... Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva. ... ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes. Ja sügavuse allikad ja taeva luugid suleti, ja sadu taevast keelati. Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. [...] ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. [...] Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv."

Mõlemast uputuse kirjeldusest on mõneti erinevaid versioone, kuid kõik nad on mitmes suhtes üsnagi tõepärased. Muidugi polnud uputus globaalne ega häving totaalne, kuid katastroofi üle elanud inimestele piisavalt kohutav elamus selleks, et teda globaalseks ja totaalseks pidada ning sellisena tulevastele põlvedele edasi anda. Ka Vana Testamendi õnnelikku lõpplahendust – vee taandumist – ei tulnud. Nimelt on meil siin väga tõenäoliselt tegemist müüdistunud mälestusega Musta mere veetaseme 7500 aasta tagusest plahvatuslikust tõusust. Maismaa ääre- ja kõrguskontuuride ulatuslikud muutused miljonite ja miljonite aastate jooksul on üldtuntud. Kuid meid võiks huvitada eelkõige see, mis toimus siis, kui tänapäine inimene ehk homo sapiens sapiens oli ümmarguselt 50 000 aasta eest juba levinud oma Ida-Aafrika algkodust Euraasia mandrile.

Kui Põhja-Euroopa mannerjääväli hakkas 15 000 aasta eest sulama, moodustusid algul jää lõunapiiri taha suured sulaveejärved. Mannerjää raskuse all lohku vajunud maakoor hakkas nüüd õgvenema ja seetõttu kerkima, tulemuseks nimetatud järvede tühjaksjooks ümberkaudsetesse meredesse ja esmajoones Musta merre, mis muutus mageveeliseks. Jääsulavete rohke sissevoolu tõttu oli Musta mere pind seejuures nii kõrgel, et tal oli väljavool kitsukese jõe näol praeguse Bosporuse väina kohal (ja asemel) läbi Marmara mere Vahemerre, mille kaudu ta oli seega ühenduses maailmamerega.

Kui mannerjää oli sulanud, vähenes sissevool Musta merre, tema veepind alanes oluliselt ning väljavool Vahemere suunas lakkas, voolutee ise ummistus. Must meri osutus mageveeliseks siseveekoguks, järveks, millel puudus ka ühendus maailmamerega. Samal ajal maailmamere veetase globaalse jääväljade sulamise tõttu kogu aeg tõusis, nii et umbes 7500 aasta eest oli see üle 100 meetri kõrgem Musta mere pinnast. Mis juhtus edasi, seda kirjeldavad William B. F. Ryan ja Walter C. Pitman oma raamatus "Noah’s Flood" (1999). Raamatu autorid on aastaid ekspeditsioonilaevadel koos oma kolleegidega mitmelt teadusalalt uurinud Musta mere ja Vahemere põhja ja setteid ning Bosporuse geoloogilist ehitust. Nad pöörasid tähelepanu sellele, et vanimad tollased soolase vee asukate jäänused Mustas meres osutusid umbes 7500 aasta vanusteks (täpsemalt 7470–7580 ± 35–50 aastat), mis langes kokku viimaste mageveeliste järveasukate jäänuste eaga selles veekogus.

Järelikult pidi olema tollal toimunud soolase merevee plahvatuslik sissevool Musta merre, mis kandis endaga kaasa ka merefloorat ja -faunat ning lõi kiiresti tingimused nende vegetatsiooniks, hävitades samas mageveelised liigid. Ainukeseks seletuseks võib olla Vahemere soolase vee läbimurre Bosporuse maatõkkest ning voolamine madalama veetasemega Musta merre. Vahemere vesi alustas oma pealetungi uuristades endist Bosporuse kitsukest ummistunud jõesängi. Selles tekkinud vool üha tugevnes, kuni saavutas sellise võimsuse, et murdis maha Bosporuse maatõkke, tohutuid pinnasemassiive teelt pühkides. Vesi voolas 75-kilomeetrise tunnikiirusega. Bosporuse tollase läbivoolu mahtu hindavad Ryan ja Pitman võrdseks 200 Niagara kosega. Toimunu intensiivsusest annab tunnistust praeguse Bosporuse väinasuu vastas paiknev veevoolu poolt õõnestatud suuremõõtmeline süvend Musta mere aluspõhjas, mis on hiljem täitunud setetega. Vee sissevool võis Ryani ja Pitmani arvestuste järgi kesta ligikaudu kaks aastat, aeglustudes sedamööda, kuidas Musta mere ja Vahemere veetasemete vahe vähenes. Lõpptulemusena kerkis Musta mere pind 107 meetri võrra, tõusu kiiruseks keskmiselt 15 sentrimeetrit ööpäevas. Üleujutus leidis aset praktiliselt kogu Musta mere rannikul. Sõltuvalt ranniku profiilist oli üleujutuse ulatus erinev. Väga vähene oli see mere järsul kagurannal, ulatuslik aga lääne- ja põhjarannal, seda eriti ranniku lauges loodeosas (kalda tõus ainult 45 sentimeetrit kilomeetri kohta), ulatudes seal mitmesaja kilomeetrini sisemaa suunas. Vesi võis maismaad katta kiirusega 350–750 meetrit ööpäevas, madalates jõesuuetes koguni 1,5 kilomeetrit ööpäevas. Järgmisel kaardil on märgitud viirutusega varasema mageveelise järve ala 7500 aastat tagasi, mille ümber näeme Musta mere tänapäevast rannajoont. Täht B osutab Bosporuse väina asukohale, kus Vahenere vesi murdis läbi maatõkke.

Toimunul pidi olema suur mõju kogu Euroopa inimasustuse edasisele käekäigule. Teatavasti ollakse seisukohal, et Euroopa põllunduse lähteks oli paikkond Lähis-Idas Levanti ja Anatoolia (praeguste Süüria ja Türgi) kandis umbes 10 000 aastat tagasi. Ligikaudu samal ajal sai alguse ka karjandus. Ajapikku levis põllundus Euroopasse laiali. Ryani ja Pitmani seisukohad põllunduse ja karjanduse tekkimise osas tunduvad olevat lähedal nn. oaasiteooriale, mille kohaselt metsikuid teraviljataimi ja loomi hakati viljelema ja kodustama teatud sundseisus, kui külmematel ja vastavalt ka kuivematel ilmastikuperioodidel (pärast viimast jääaega eelkõige ajavahemikes 12 500–11 400 ja 8200–7800 aastat tagasi) inimesed ja loomad olid sunnitud koonduma mageveekogude äärde "talvitama", sest seal säilisid taimestiku kasvuks paremad tingimused. Üheks selliseks suureks oaasiks võib pidada kunagist mageveelise Musta mere rannikut. Ryani ja Pitmani järgi olid siinsed elanikud enne katastrofaalset üleujutust edukad põldurid ja karjakasvatajad. Nad lõid ka kõrge kultuuri, mille kohalikud arheoloogilised jäljed on jäänud aga vee alla ning seetõttu seni avastamata. Selle kultuuri jälgi usuvad kaks ameeriklast leiduvat seevastu seal, kuhu Musta mere rannikuelanikud paanikas põgenesid kiiresti tõusva vee eest. Pagemine toimus igas ilmakaares, kuid meid huvitab loomulikult just Euroopasse laiali suundunud põgenikevool. Uue ja kõrgema põldurite-karjakasvatajate kultuuri juba umbes 7500-aastaseid arheoloogilisi jälgi leidub eelkõige Kesk-Euroopas ja neid peavad Ryan ja Pitman üleujutuspõgenike poolt sinna levitatuiks.

Töörühma "The Roots" liige, tðehhi päritolu inglise arheoloog Marek Zvelebil on tõlgendanud Euroopa arheoloogilist leiuainest selliselt, et üldjoontes just samaks ajaks ja samale Kesk-Euroopa alale olid levinud Lähis-Ida suunast põldurid, hiljem ning kaugemale lääne ja põhja suunas toimus põllunduse levik aga eelkõige kultuuridifusioonina, seega ilma põllumajandusliku elanikkonna enda massilise migratsioonita (juba Zvelebil 1986). Zvelebili seletusega on äsja liitunud ka mainekas inglise arheoloog Colin Renfrew. Tema väitel esitati 1999. aasta sügisel Cambridge’is toimunud arheoloogide ja geneetikute ühiskonverentsil kõnealust seletust toetavat populatsioonigeneetilistki andmestikku. Kõik see tõstab Ryani ja Pitmani Kesk-Euroopa põgeniketeooria usutavust. Kui lisaks oletada, et migrandid olid indoeuroopakeelsed, nagu paljud uurijad ja nende seas soome lingvist Kalevi Wiik seda teevad, sünnib pilt ka nende keelte dominantsest levikust migratsiooniterritooriumile ning hiljem sealt edasi lääne ja põhja poole, sealhulgas soome-ugri keelealale. Ülalöeldu põhjal võib Musta mere üleujutuskatastroofi tõlgendada kui põllunduse, indoeurooplaste ja nende keele levikut ajas ja ruumis tõhusalt edendanud tegurit Euroopas. On raske arvata, kui palju aega oleks võtnud põllunduse-karjakasvatuse ning indoeuroopa keelte jõudmine Kesk-Euroopasse ilma selle katastroofita või kas need keeled oleksid sinna üldse kunagi jõudnud. Meie jaoks on eriti oluline see, et umbes 7500 aasta eest aset leidnud Musta mere veeuputus paiskas indoeuroopa põldurid-karjakasvatajad ka soome-ugri küttide-kalurite vahetusse naabrusse.

Eespool kirjeldatud ulatusliku migratsiooni erakordsuse mõistmiseks on oluline rõhutada, et kiviaegsed kütid-kalurid ei võtnud n.-ö. normaalolukorras ette suuri massrändeid. Nad nihkusid ainult asuatamata, näiteks mannerjää alt vabanevatele aladele. Võiks arvata, et teraviljakasvatus, mis oli kümneid kordi efektiivsem elatusallikas kui küttimine-kalastamine, kutsunuks esile põllumajandusliku elanikkonna plahvatusliku kasvu, mis sundinuks põldureid otsima uusi kõlvikuid, s.t. laiali rändama. Ometi seda ei juhtunud. Pavel Dolukhanov on uurinud Lähis-Ida esimeste põldurite asulaid ning täheldanud, et need ei laienenud kiiresti naaberaladele. Levimatuse põhjus pole teada, kuid Dolukhanov pakub mõeldavate seletustena välja näiteks tihedama asustuse korral kergemini levivad laastavad epideemiad või siis põllunduse tõttu rikastunud inimrühmade vahelised ohvriterohked röövsõjad. (Dolukhanov 1994.) Ryan ja Pitman osutavad, et külmemal kliimaperioodil, 8200–7800 aastat tagasi, need asulad laostusid ja jäeti maha. Näeme seega, et alles Musta mere looduskatastroof kutsus esile põldurite arvuliselt ja ruumiliselt ulatusliku laialirände.

Mis puutub "Gilgameši" ja Vana Testamendi veeuputuskirjeldustesse, siis tuleb silmas pidada, et Musta mere katastroof pidi olema selle üleelanutele erakordselt õudne elamus. Ryan ja Pitman oletavad koguni, et hirmunud üleujutuspõgenike enamik püüdis oma pagemisteekonnal nähtavasti üldse suuremaid veekogusid vältida. Röögatute veemasside purskumine Bosporuse kitsastiku kaudu Musta merre oli kuulda, näha ja tunda kogu ranniku ulatuses. Kostis hiigelkose verdtarretav möirgamine. Pihustunud kaskaadivee pilv varjas päikese. Randa jooksid sogased hiidlained. Tõusis tuul, mis kandis endaga tolmu ja liiva ning puid, põõsaid ja rohtu. Oma 300 päeva pidi olema tunda, kuidas maapind vibreeris. Kõike purskumisega kaasnevat on raske isegi ette kujutada. Ja muidugi neelas tõusev vesi ühe põllu, elamu ja kodulooma teise järel, inimesi uppus. Loodusjõudude möll ning inimeste elukeskkonna häving olid kirjeldamatud. Pole siis ehk imeks panna, et mälestus juhtunust pärandus põlvest põlve ning kandus aastatuhandete taha. Ryani ja Pitmani järgi liikusid põgenikud ka Mesopotaamiasse. Sealt pärinevast sumeri-babüloonia lugulaulust nopiksin väited, et tõusis tume pilv, mürises, lõhuti maha tamm, muutus pimedaks, maa lõhenes, kiiresti liikuv lõunatorm möllas. Kuna "tõrvikud tõstsid Anunnakid, et nende säraga süüdata maa", esines ehk ka atmosfäärielektrilisi nähte. Piibel laseb uputusel kesta tõepäraselt üle aasta ning mainib ehk tabavalt "suure sügavuse allikaid". Ryan ja Pitman osutavad sellele, et Mesopotaamia jõgede üleujutused olid sageli küll ettearvamatud ning laastavad, kuid oma olemuselt nad ei sobi hästi aluseks vaadeldavatele müütidele. Mis puutub piibli väitesse, et maa oli lõpuks jälle täiesti kuiv, siis tõlgendaksin seda kas igale korralikule muinasjutule kohustusliku õnneliku lõpuna või hoopis selle fakti peegeldusena, et vee pealetung maismaale ju lõpuks tõesti peatus.

Osutaksin ka sellele, mida kaks nimekat arheoloogi töörühmast "The Roots" on mulle hiljuti öelnud Musta mere veeuputuse kohta. Pavel Dolukhanov ei pea Musta mere äkktulva tõenäoliseks ning Ryanit ja Pitmanit fantasöörideks. Seevastu Colin Renfrew peab seda küll mõeldavaks, kuid uputuse mõju selle toimumise korral ainult kohaliku tähtsusega sündmuseks. Küllap aeg näitab, kellel on õigus.

EUROOPA KEELELINE SITUATSIOON JÄÄAJA VIIMASE MAKSIMUMI AJAL JA SELLE JÄREL

Esitan selle situatsiooni põhiliselt Kalevi Wiiki järgi, kasutades illustratsiooniks ka eelkõige tema kaarte (Wiik 2001a; 2001b; 2001c; 2001d).

Nagu öeldud, viimase jääaja viimase maksimumi ajal 23 000–19 500 aasta eest koondusid põhjapoolse Euroopa elanikud enamikus kolme refuugiumi, kuhu olid kogunenud ka jahiloomad. Meil pole loomulikult mingeid kindlaid andmeid refuugiumite tollaste keelte kohta, kuid võib oletada, et läänepoolses, Franko-Kantaabria refuugiumis kõneldi mingeid baski tüüpi keeli, keskmises, Balkani refuugiumis ehk indoeuroopa tüüpi keeli ning idapoolses, Ukraina refuugiumis tõenäoliselt soome-ugri tüüpi keeli (või vähemalt nende eellaskeeli). Järgmisel kaardil on kujutatud need kolm refuugiumit ja vastavate keelte levimissuunad, kui elanikkond liikus tagasi põhja poole, sedamööda kuidas mannerjää sulas. Levimissuundade joonte ristumiskohas toimus keelte segunemine. Näeme ka, et Balkani refuugiumi indoeuroopa tüüpi keelte levikuala oli esialgu tagasihoidlik, mille tulemusena läänepoolse Euroopa võtsid enda alla põhiliselt baski tüüpi keeled, keskmise ja idapoolse Euroopa aga soome-ugri tüüpi keeled.

Juba mannerjää maksimumi valitsedes elunesid inimesed mõnel määral ka väljaspool refuugiumeid, kuigi hõredamalt kui refuugiumites. Järgmiselt kaardilt on näha, et juba siis valitses Euroopas eespool nimetatud territooriumite jaotus baski ja soome-ugri tüüpi keelte vahel.

Jää sulades levisid soome-ugri tüüpi keeled nii põhja kui ka loode suunas, jõudes välja ka Briti saartele. Vähemalt 12 000 aastat tagasi olid näiteks eestlaste esivanemad juba Eestis, laplaste esivanemad liikunud Skandinaavia poolsaare jäävaba läänerannikut (Norra läänerannikut) mööda poolsaare põhjatippu jäälaama taha, soomlaste esivanemad olid aga hõlvamas Soomet. Laplaste ja soomlaste esivanemate liikumist kujutab töörühma "The Roots" liikme, kuuba päritolu soome arheoloogi Milton Nuñezi kaart (Nuñez 1997: 55). Ajamäärangud kaardil on antud selliselt, et absoluutsete ajamäärangute saamiseks tuleb neile lisada 2000 aastat, näiteks 8000 [eKr.] + 2000 = 10 000 aastat tagasi.

Järgnev neljast kaardist koosnev komplekt kujutab põhjapoolset Euroopat enne indoeuroopa keelte levikut sinna ning nende leviku varasemat etappi. Kaardil 1 on esitatud situatsioon jääaja viimase maksimumi ajal kuni 19 500 aasta eest. Kaart 2 kujutab soome-ugri tüüpi keelte levimist baski tüüpi keelte põhjapoolsele alale, kus toimub keelevahetus (Bs > SU), mille tulemusena sealsesse soome-ugri keelekujusse jääb jäänuknähtusi ehk substraati baski keelekujust. Kaardil 3 on näha baski substraadiga lapi keelekuju (SU + bs ja Su + bs) levimine mööda Skandinaavia poolsaare läänerannikut mannerjäälaama taha. Kaartide 2 ja 3 aeg on kuni 11 000 aastat tagasi. Kaart 4 näitab indoeuroopa keelekuju levimist Balti mere rannikuni ja Rootsi lõunatippu. Jää lõpliku sulamise järel on baski substraadiga lapi keelekuju (SU + bs) sattunud kokkupuutesse läänemeresoome keelekujuga (heledam SU). Aeg on umbes 6000–4500 aastat tagasi.

Järgmisel kaardil on kujutatud indoeuroopa keelepiiri nihkumine edasi põhja poole. Soomeugrikeelsed on jätnud indoeuroopa keelekuju ära õppides sellesse oma morfoloogise ja süntaktilise substraadi, mille tulemusena on moodustunud soome-ugri substraadiga germaani (G), balti (B) ja slaavi (S) keelekuju. Vastavalt on moodustunud baskikeelsete siirdumise tulemusel indoeuroopa keelekujule baski substraadiga keldi keelekuju (K).

Mongoliidsed turgikeelsed elanikud saabusid Aasiast praegusele Kesk-Venemaale Volga kanti veidi pärast meie ajaarvamise algust, s.t. ligi 2000 aasta eest. Geneetilise ja keelelise segunemise tulemusena kohaliku soomeugrikeelse elanikkonnaga moodustusid tšuvašid, tatarlased ja baškiirid, kes elavad ja kõnelevad oma soome-ugri substraadiga keeli seal tänini. Järgmisel kaardil näeme kogu keelevahetusvööndit piki soome-ugri keelte lõunapiiri. Lisaks on näha Lääne-Prantsusmaal keelevahetusala, kus baski keel on asendunud baski substraadiga keldi keeltega. Keelevahetusvööndist lõuna pool näeme soome-ugri ja baski keelealale pealetungivate keelte ala: indoeuroopa, iraani ja turgi. Tähised kaardil: B = balti, Ba = baškiiri, Bs = baski, FU = soome-ugri, G = germaani, I = iraani, IE = indoeuroopa, K = keldi, S = slaavi, Sk = sküüdi, T = turgi, Ta = tatari, Tš = tšuvaši.

Keeleteadlased Sarah Grey Thomasoni ja Terrence Kaufmani raamatus "Language Contact, Creolization, and Genetic Linguistics" (Thomason, Kaufman 1988) on vaadeldud keeltevahelisi suhteid globaalses ulatuses ning tehtud hulk uudseid järeldusi. Thomason ja Kaufman osutavad, et keelevahetuse korral kulgevad vanast keelest uude keelde eelkõige ainult foneetilised ja morfosüntaktilised jooned, mitte aga leksikaalsed. Uus keel õpitakse ära nii, nagu me tänapäevalgi õpime võõrkeeli. Me kasutame võõrkeelt kõneldes loomulikult ainult võõrkeele sõnu, mitte oma emakeele omi. Kuid me teeme seejuures oma emakeelest lähtuvaid hääldusvigu ning moodustame võõrkeele vorme ja lauseid sageli oma emakeele vormi- ja lauseehitusest lähtuvalt. Slaavi keelte korral osutavad Thomason ja Kaufman, et neis on nähtavasti soome-ugri keeltele omaseid foneetilisi ja morfosüntaktilisi jooni, kuid puuduvad soome-ugri sõnad. Viimasest asjaolust teevad nad järelduse, et tegemist on keelevahetusega: soomeugrikeelsed on läinud üle slaavi keeltele. (Lk. 239–240.) Kalevi Wiik, lähtudes arheoloogia, antropoloogia, geneetika ja lingvistika uusimatest andmetest ja järeldustest, on hiljaaegu esitanud hüpoteesi, mille kohaselt põhjaindoeuroopa – germaani, balti ja slaavi – keeled ongi tekkinud sel teel, et soome-ugri keelte kõnelejad on läinud üle indoeuroopa keelekujule, tuues sellesse kaasa oma soome-ugri emakeele foneetilisi ja morfosüntaktilisi jooni, kuid mitte sõnu (vt. näiteks Wiik 1996). Soome-ugri laensõnade puudumise tõttu põhjaindoeuroopa keeltes on Wiiki hüpotees tekitanud keeleajaloolaste seas võõristust. Kuid Thomason ja Kaufman kirjutavad otsesõnu, et keeleajaloolaste kõige levinum eksitus on vist see, et laensõnade puudumise korral ei taha nad tunnistada keelekontaktide võimalikkust. Olen sügavalt veendunud, et Thomasonil ja Kaufmanil on õigus. Kõige rohkem on kaheldud soome-ugri ulatusliku substraadi olemasolus germaani keeltes, kõige vähem slaavi keeltes. Esitan seetõttu järgnevalt soome-ugri ja slaavi keelte ühisuste ühest osast ülevaate.

Thomason ja Kaufman arutlevad oma raamatus ka selle üle, kuidas on saanud võimalikuks, et soome-ugri keelte foneetilised ja morfosüntaktilised jooned esinevad kogu slaavi keelealal, seega kaugele lõunasse välja (Thomason, Kaufman 1988 : 238–240, 251). Nad lähtuvad sellest küllaltki traditsioonilisest seisukohast, et slaavi keelekuju sattus põhja suunas levides soome-ugri keelekujuga kontakti alles VI sajandil. Kuna slaavi keelte vaheline kontakt säilis kuni X sajandini, võisid soomeugrilised jooned nende arvates levida vahemikus VI–X sajand kogu slaavi keelealale. Isiklikult arvan, et soomeugrikeelsete üleminek slaavi keelekujule algas võrratult varem, sest tõenäoliselt ulatus soome-ugri keeleala algselt Musta mereni välja. Tegemist võib seega olla aastatuhandete pikkuse protsessiga. Toetun seejuures Wiiki seisukohtadele.

Mitmed uurijad on aastakümnete jooksul juhtinud tähelepanu slaavi keelte foneetilistele ja morfosüntaktilistele ühisjoontele soome-ugri keeltega. Terve hulga selliseid ühisjooni on esitanud ka Thomason ja Kaufman (Thomason, Kaufman 1988 : 238–251). Kõik need uurijad pole küll alati pidanud kõnealuseid ühisjooni soome-ugri keelte jälgedeks slaavi keeltes. Kuid potentsiaalselt võivad nad seda olla. Käsitlen järgnevas morfoloogina ainult morfosüntaktilisi ühisjooni, jättes foneetilised kompetentsematele asjatundjatele (olen nad küll mujal üles lugenud, vt. näit. Künnap 1997; 1998 : 108). Ühtekokku on minu andmeil esile toodud 15 foneetilist ja 25 morfosüntaktilist ühisust. Oma käsitluses ei püri ma andma hinnanguid ühisjoonte tõepärasusele. Kasutan oma esituses järgmisi lühendeid: IS = idaslaavi keeled; PS = protoslaavi keel; PV = vene keele põhjamurded; S = slaavi keeled; V = vene keel. Liigun laiemalt levinud nähtustelt kitsamalt levinutele. Kõik näited on pärit vene keelest, kuigi alati pole ma osanud neid paraku tuua.

3. Flektiivne minevik (ei sõltu perfekti/imperfekti opositsioonist) Läänemere areaali keeltes, näiteks vide-l 'nägi' (perfekt) – vida-l id. (imperfekt).

5. Tendents aglutinatsiooni suunas, mis on esile kutsunud formantide ja sidemorfeemide rohkuse, põhjustades sõnade pikenemise S-s.

6. Lause nominaalne kontseptsioon S-s (tegusõnaline ja nimisõnaline öeldis eristuvad nõrgalt).

8. Arenenud käänamine vastandina lihtsale pööramisele (aspektid aegade tähenduses; kõned, kõneviisid ja pöörded eristuvad nõrgalt) S-s, näiteks idu 'lähen' (olevik) – pojdu id. (tulevik); pojut 'laulavad/lauldakse'; on dal 'ta andis' – on dal by 'ta annaks'; ja/ty/on prišel 'tulin/tulid/tuli'.

9. Tähelepanuväärne arv kesksõnu ja vastavaid konstruktsioone, samuti umbisikulisi väljendeid S-s.

10. Algse indoeuroopa käändesüsteemi kõrge säilimisaste kõigis, eriti aga kõige balkaniseerunumates S-s.

11. Instrumentaalse öeldistäitekonstruktsiooni kasutamine S-s. Kõige arenenum on ta V-s ja poola keeles, näit. on byl soldatom 'ta oli sõduriks'.

12. Semantiliselt motiveeritud käändevormide vaheldus subjektis ja objektis IS-s, näiteks karandaši na stole (nimetav) 'pliiatsid on laual' – djužina karandašej na stole (omastav) 'tosin pliiatseid on laual'; on dal mne karandaš (nimetav) 'ta andis mulle pliiatsi' – daj karandaš (nimetav) 'anna pliiats' – vižu mal'čika (sihitav) 'näen poissi'.

13. Objekt on eitavas lauses muus käändes kui jaatavas V-s ja poola keeles, näiteks ne pju čaja (omastav) 'ma ei joo teed', vrd. pju čaj (nimetav) 'joon teed'.

14. Enesekohase asesõna kasutamine isikulise asemel V-s, näiteks čitaju svoju knigu 'loen oma raamatut', čitaeš’ svoju knigu 'loed oma raamatut' jne.

15. Nn. teine lokatiiv V-s, näiteks v lése 'metsas on, metsal on', vrd. v lesú 'metsas'.

16. Nn. teine genitiiv V-s, õieti osasihitiskonstruktsioon, mis on tekkinud käändsõnaklasside kaduva eristamise ümbermõtestamisel, näiteks prinesti čaju 'tuua teed', stakan čaju 'klaas teed', vrd. cena čaja 'tee hind'.

17. 'omama'-verbi puudumine osas IS-s, eriti V-s, näiteks u menja paket 'mul on pakk'.

18. Tunnus -ka V-s, mis liitub lihtimperatiivile käsu pehmendamiseks, näiteks idi-ka 'mine õige'.

19. Daativ ja 'tulla'-verb debitiivis V-s, mäiteks mne prišlos’ dolgo ždat’/ 'mul tuli kaua oodata'.

21. Eriline possessiivne konstruktsioon PV-s, näiteks u volkov tut korovu ideno 'huntidel on siin lehm söödud'.

23. Objekt nimetavas käändes vanas PV-s, näiteks a veleno im služit’ gorodavaja osadnaja služba 'ja neil on kästud teenida linna kaitsevalliteenistust'.

24. Kausatiivne sõnatuletussufiks PV-s, näiteks sositat’ 'imetada', vrd. sosat’/ 'imeda'.

Eespool esitatu on ainult seni märgatu. Sihikindel uurimistöö toob edaspidi kindlasti lisa.

Populatsioonigeneetikute ja füüsiliste antropoloogide uusimad uurimused on veenvalt osutanud, et Euroopa kaasaegsed soomeugrikeelsed populatsioonid on olnud algselt europiidsed (vt. näit. Rootsi jt. 2000; Niskanen 2000a). Seevastu samojeedikeelne elanikkond oli algselt ja on ka praegu mongoliidne (vt. eriti Niskanen 2000b). Markku Niskanen oletab seetõttu, et samojeedi keelte kõnelejad kasutasid varem paleosiberi/paleoaasia keelt ning said oma uurali keele edela suunast (lk. 46). Seega liitub ta nende uurijatega, kes on aastakümnete jooksul oletanud samojeedide põhimõtteliselt samalaadilist keelevahetust (väljavahetatud keelena alternatiivselt altai keeled, vt. nende oletuste kohta näit. Uesson 1970 : 78; Helimskij 1982 : 64).

Populatsioonigeneetika ja füüsilise antropoloogia andmete valgusel ei näe ka mina muud võimalust, kui et samojeedid on oma algse keele vahetanud soome-ugri keele vastu. Omaette küsimus on aga see, millise soome-ugri keele samojeedid omandasid. Eugen Helimski kirjutab, et kes samojeedid oma algupäralt ka polnud, uurali algkeelele ehk protouurali keelele siirdumise hetkest alates moodustasid nad uurali keeleühisuse ühe komponendi (Helimskij 1982 : 64). See oleks tõesti nii, kui nad oleksid omandanud just nimelt protouurali keele. Aga miks pidid nad omandama tingimata protouurali keele? Kõnelemata sellest, et protouurali keele kunagisest eksisteerimisest pole mingeid kindlaid tõendeid.

Minu arvates on läänemeresoome(-lapi) ja samojeedi keeled nii sõnavara kui ka grammatika poolest nii lähedal üksteisele, et pole mõttekas rääkida uurali keelte lääne- ja idaperifeeria konservatiivsusest tulenevast protouurali joonte paremast säilimisest nendes perifeeriates, nagu näiteks Juha Janhunen seda teeb (1981 : 220). Liiatigi on põhjust kahelda läänemeresoome(-lapi) ja samojeedi keelte klassifitseerimises vastavalt lääne- ja idaperifeeriaks, sest geograafiliselt on läänemeresoome-lapi keeled ja põhjasamojeedi neenetsi keel tänapäeval Valge mere kandis üksteise lähinaabrid. Kalevi Wiik ongi oletanud, et samojeedi keeled on sündinud lapi-läänemeresoome-ugri lingua franca mõjul (Wiik 2000).

Esitan kahe uurali etümoloogilise sõnaraamatu soome, lapi, mordva, mari, komi, udmurdi, mansi, handi ja ungari nende etümoloogiate, millel on vasted samojeedi keeltes, arvud ning ka kahe allika keskmised arvud (K). Need sõnaraamatud on Björn Collinderi "Fenno-Ugric Vocabulary" (FUV) ja Károly Rédei "Uralisches Etymologisches Wörterbuch" (UEW). (Soome keel esindab osaliselt minu arvutustes läänemeresoome keeli mul kasutada olnud arvandmete laadi tõttu.) Tulemused on esitatud tabelis.

Keelepaar	FUV	UEW	K
Läänemeresoome-samojeedi	246	238	220
Lapi-samojeedi	244	250	247
Mordva-samojeedi	157	146	152
Mari-samojeedi	161	132	147
Komi-samojeedi	183	210	197
Udmurdi-samojeedi	139	152	146
Mansi-samojeedi	201	227	214
Handi-samojeedi	235	250	242
Ungari-samojeedi	150	180	165

Nagu tabelist võib näha, on läänemeresoome-samojeedi ja lapi-samojeedi etümoloogiapaare UEW ja keskmiste arvude järgi rohkem kui muid paare, isegi rohkem kui samojeedi ühisetümoloogiaid obiugri (mansi ja handi) naaberkeeltega.

Huvipakkuv on ka vaadelda, kui mitmel läänemeresoome sõnal on UEW järgi vaste ainult samojeedi keeltes (järgmise tabeli rida 1). Kuna läänemeresoome keeled on lingvistiliselt lähedased lapi keeltele, siis huvitavad samast vaatevinklist ka läänemeresoome-lapi sõnad (read 4, 5 ja 6), kuigi siin tulevadki veel kaasa mordva (rida 4) või (obi)ugri (rida 5) või nii mordva kui ka (obi)ugri (rida 6) etümoloogilised vasted. Mordva paikneb lingvistiliselt kõige läänepoolsemate ja kõige idapoolsemate uurali keelte vahemail (vt. eriti Pusztay 1995 : 83–95; János Pusztay kaalub muide võimalust, kas mordvalased ei liikunud koos ungarlastega idast läände – vt. Pusztay 2000). Seepärast pakuvad huvi ka need sõnad, millel on vasted läänemeresoome, mordva, (obi)ugri ja samojeedi keeltes (rida 2) või läänemeresoome, (obi)ugri ja samojeedi keeltes (rida 7). Kõige selle tõttu on tabelis arvestatud kõigi nende UEW kindlalt protouuralist (PU) põlvnevaiks peetud sõnadega, millele seal on esitatud läänemeresoome vasted.

UEW järgi on kindlaid PU etümoloogiaid ühtekokku umbes 550. Juha Janhunen, kes lähtub väga rangetest häälikuseaduslikest kriteeriumitest, piirdub kõigest 140 suhteliselt kindla PU etümoloogiaga (Janhunen 1981). Seepärast on huvitav vaadelda ka seda, milliseid läänemeresoome vastetega PU etümoloogiaid UEW-s on Janhunen omalt poolt samuti pidanud PU etümoloogiateks. Pusztay on PU etümoloogiaid UEW-s täiendanud omalt poolt kahel viisil. Esiteks on ta 41 juhul esitanud UEW-s ainult soome-ugri algkeede või koguni viimase hilisematesse vahealgkeeltesse rekonstrueeritud etümoloogiatele ka samojeedi vasteid (Pusztay 1995 : 39–44). Teiseks ühendab ta 13 juhul UEW-s eri (vahe)algkeeltesse rekonstrueeritud etümoloogiad semantilisel alusel suuremateks sõnaperedeks, täiendades sageli neidki semantiliselt sobivate samojeedi algkeele vastetega (lk. 43–44). Pusztay poolt selle tulemusena väljapakutud PU etümoloogiate hulgast olen välja korjanud jällegi need, millel on vasted läänemeresoome ja samojeedi keeltes, aga puuduvad mari ja permi keeltes.

UEW-s kindlateks peetavad PU etümoloogiad, millel on vasted läänemeresoome ja samojeedi keeltes, aga puuduvad mari ja permi keeltes Vastavad PU etümoloogiad ka töös Janhunen 1981 PU lisaetümoloogiad töös Pusztay 1995

1.
+

+

2

1

2.
+

+

+

+

3

1

3.
+

+

+

6

1

4.
+

+

+

+

1

5.
+

+

+

+

6

2

6.
+

+

+

+

+

6

1

7.
+

+

+

9

4

Kokku: 33
8

12

Loomulikult on ülemal esitatud sõnavaraliste andmete kohta alati käepärast seletus, et osast uurali keeltest on PU sõnad võinud lihtsalt kaduda ning põhimõtteliselt ei saa seda seletust eitada. Aga samahästi (ja minu meelest palju usutavamalt) võime me oletada, et neid "kadunud" sõnu pole vastavates keeltes kunagi esinenudki. Viimase oletuse korral on samojeedi keeled saanud osa oma uurali (õieti soome-ugri) sõnavarast mõnest läänemeresoome(-lapi) või neile lähedasest keelest. Seejuures tuleb tähele panna veel üht asjaolu, mida on hiljuti eriti selgesti esile toonud Sven-Erik Soosaar, kes kirjutab nii: "If we assume, that pre-P[roto-]S[amoyed] was actually a lingua franca in the form of a pidgin spoken by various pre-historic tribes, who later abandoned their original language in favour of PS in process of creolization, we should find a number of strange words (not F[inno-]U[gric]) and phonological and morphological simplification as substrate features. Indeed, PS is phonetically only a little simpler than PU, it has somewhat less consonant clusters than PFU has (PS *puEj ~ PFU *polwe 'knee')." (Soosaar 2000 : 163).

Enne kui ma siirdun läänemeresoome(-lapi)(-mordva-)(obiugri-)samojeedi grammatiliste ühisjoonte vaatluse juurde, konstateerin, et mul on enda arvates õnnestunud tõestada, et mõnede kesksete sufiksite esinemine uurali keeltes piirdub ainult uurali keelte kõige idapoolsema rühmaga ehk obiugri-samojeedi keeltega (olen seda probleemistikku viimati käsitlenud Künnap 2000a; 2000b : 28–31, 33–45). Esitan järgnevalt asjaomaste sufiksite evidentsi uurali keeltes lühidalt tabeli kujul.

Mõnede uurali algkeelest põlvnevateks peetavate sufiksite esinemine uurali keeltes

	Sufiks	Lms	Lp	Md	Mr	Permi	Ung	Obi-ug	Sam
1.	Kaksuse *k	-	-	-	-	-	-	+	+
2.	Preesensi *k	-	-	-	-	-	-	+	+
3.	Preteeriti *\	-	-	-	-	-	-	+	+
4.	Verbi ains. 2. p. lõpp *n	-	-	-	-	-	-	+	+

Tabelis loetletud sufikseid ei saa järelikult minu arvates võtta arvesse läänemeresoome-samojeedi ühisjoontena ja seepärast ma jätkan läänemeresoome-samojeedi erandlike ühisjoonte vaatlust ilma neid arvestamata. Osa vaatlusele tulevaid ühisjooni olen ma esitanud juba varem, kuid eri publikatsioonides jaokaupa, sedamööda kuidas ma olen neid kogunud (Künnap 2000a; 2000b : 48–51; 2001). Senikogutud ühisjooned püüan ma järgnevas esitada lühidalt – ja seetõttu tugevasti lihtsustatult – ning varasemast paremas järjestuses tabeli kujul, lisades seejärel neile tekstis veel mõned, mis ma olen kogunud viimati. Nagu sõnavara korralgi tulevad läänemeresoome-samojeedi ühisustes sageli kaasa ka lapi, mordva ja/või obiugri vasted. Seega puuduvad nad jälle mari ja permi keeltes, samuti ungari keeles.

		Lms	Lp	Md	Obi-ug	Sam
1.	Sõnalõpuliste vokaalide säilimine	+	+	-	-	+
2.	Konsonantide astmevaheldus	+	+	-	-	+
3.	Konsonantide redutseerumine laryngaalklusiiliks	+	-	-	-	+
4.	Mitmusetunnus *i	+	+	+	+	+
5.	Noomenite mitmuse topeltunnus i + t	+	-	-	-	+
6.	Kohakäänete lõppude koafiksid	+	-	-	-	+
7.	Järjekindel järjestus käändelõpp + omandusliide	+	+	+	-	+
8.	Postpositsioonide peasõna järjekindlalt *n-genitiivis	+	+	-	-	+
9.	*n-genitiivi kasutamine objekti käändena ("akusatiiv")	+	+	+	-	+
10.	Imperatiivi 2. pöörde objekt nominatiivis	+	-	-	-	+
11.	Imperatiivi 3. pöörde objekt genitiivis ("akusatiiv")	+	+	-	-	+
12.	Imperatiivitunnus *k	+	+	+	-	+
13.	Imperatiivi 3. pöörde topelttunnus k + m	+	+	-	-	+
14.	Refleksiivse konjugatsiooni 3. pöörde lõpp ains. -sen, mitm. -set	+	-	-	-	+
15.	Infinitiivi (supiini) tunnus *m + käändelõpp	+	-	-	-	+
16.	Partitsiibi topelttunnus p + j	+	-	-	-	+
17.	Pronoomenite derivatsioonisufiks *k	+	+	+	-	+
18.	(?) Üldine derivatsioonisufiks {, denominaalsete verbide der.-suf. n, deverb. substantiivide ja refleksiivsete translatiivide der.-suf. t, deverb. refleksiivide der.-suf. tt	±	±	-	-	+

Lisaks on Janhunen esitanud võimaluse, et põhjasamojeedi predestinatiivse deklinatsiooni tunnus *-tE võiks igati häälikuseaduslikult ja semantilise läheduse tõttu olla ühist algupära soome-ugri keeltes esineva translatiivilõpuga *-ksi (Janhunen 1989 : 298-301). Mõeldavaks peaksin siin järgmist häälikuarengut: läänemeresoome *-ksi < *-kse > samojeedi *-kte > *-tte > *-tE. Kuid edasi tuleb tähele panna, et translatiivilõppu *-kse tunnevad soome-ugri keeltest ainult läänemeresoome, lapi ja mordva keeled (oletust, et mari -šk- on sama algupära, ei saa eriti tõsiselt võtta). Vaatlusaluse translatiivilõpu etümoloogilise vaste esinemine just põhjasamojeedi keeltes on geograafiliselt igati ootuspärane.

Käsitletava problemaatika seisukohast on väga huvipakkuv ka see, mida kirjutab Soosaar: "Of course one would have still to find out the regularities pertaining to the development of pidgins and creoles in order to prove the hypothesis that Proto-Samoyed or PU was a creole-language. In the following I will compare some features, known to be widely shared by creole languages ... with the data of Samoyed languages. Most creole languages share the following grammatical features: a) lack of forms of the word 'to be' of the use of the so-called 'zero-copula'. This is also the case at least in Northern Samoyed, where e.g. in the Nenets predicative flexion of nouns the 3sg is the same as nom. sg form: xasawa 'man' or 'is man'. […] c) preverbal negation, which is also in Samoyed (as well as in FU). d) the simple form of the verb referes to whatever time in focus, which is not the case in present Samoyed languages but could be in PS. e) each creole tends to have three verbal markers: 1) anterior tense marker, 2) irrealis mood marker, 3) non-punctual aspect marker. For PS two tense markers are reconstructed: an aorist *-ng(a)- and preteritum (anterior) *-sa- … and 3 moods: indicative with zero suffix, imperative-adhortative with several suffixes (-k, -j, -mt) and conjunctive with *-ni. If variants of imperative are left aside, there are not too many verbal markers for a creole language." (Soosaar 2000 : 162–163).

Märgitagu ka, et Eugen Helimski järgi on põhjasamojeedi neenetsi ja nganassaani ðamaanilaulude meetrika sarnane läänemeresoome Kalevala-laulu meetrikaga – see on oktameeter (vt. Helimski 1998 : 44–45; Helimskij 2000; vrd. ka Künnap 2001).

Kõige eespool toodu põhjal on minu arvates piisavalt näitu oletuseks, et samojeedid on saanud oma kaasaegse keele mingitelt kunagistelt läänemeresoome(-lapi) või viimasega samalaadse keele kõnelejatelt. Samojeedide keelevahetuse aeg ja koht jääb paraku esialgu veel lahtiseks. Kuid see võis toimuda tuhandete aastate eest ja kuskil Kirde-Euroopas või selle lähikonnas, kus praegugi elavad neenetsid.

Castrén, M. A. 1850, De affixis peronalibus linguarum Altaicarum, Helsingforsiae.

Dolukhanov, P. 1994, Environment and Ethnicity in the [Ancient] Middle East (= Worldwide Archaeology Series 7), Aldershot–Brookfield USA–Hong-Kong–Singapore–Sidney.

Hasselblatt, C. 1999, Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil. – Eesti Päevaleht 8.12.1999.

Heapost, L. 1998, Eestlaste antropoloogiast, keelest ja geenidest. – Akadeemia, 2147–2165.

Heapost, L. 2000, Eestlaste antropoloogiast ja kohast Euroopas. – Keel ja Kirjandus, 503–515.

Helimski, E. 1998, Samojedit ja šamanismi. Viisi luentoa samojedeista, šamanismista ja uralilaisesta kulttuurista, Tampere.

Helimskij, E. 1982, Drevnejšie vengersko-samodijskie paralleli. (Lingvisti
eskaja i ètnogeneti
eskaja interpretacija), Moskva.

Honti, L. 2000, Grundsprache oder Unsprache? (Eine kurze Information über jüngste wunderliche Ideen in der Uralistik.) – A. Carli jt. (toim.), Amant alterna Camenae. Studi linguistici e letterari offerti a Andrea Csillaghy in occasione del suo 60° compleanno, Torino, 129–151.

Itkonen, E. 1999, Kielitieteen kääntöpuoli. Kirjoituksia vuosilta 1993–1999, Turku.

Janhunen, J. 1981, Uralilaisen kantakielen sanastosta. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 77, 219–274.

Janhunen, J. 1989, Samojedin predestinatiivisen deklinaation alkuperästä. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 82, 298–301.

Julku, K. jt. (toim.) 2001, The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia IV (= Historica Fenno-Ugrica), Oulu. (Trükis.)

Julku, K., K. Wiik (toim.) 1998, The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia I. Turku 30.5.-1.6.1997 (= Historica Fenno-Ugrica), Turku.

Kellgren, H. 1847, Die Grundzüge der finnischen Sprache mit Rücksicht auf den ural-altaischen Sprachstamm, Berlin.

Kivisild, T. jt. 2000, An Indian ancestry: a key for undersdtanding human diversity in Europe and beyond. (Käsikiri.)

Korhonen, M. 1986, Finno-Ugrian Language Studies in Finland 1828–1918 (= The History of Learning and Science in Finland 1828–1918 11), Helsinki.

Kuhn, T. S. 1970, The Structure of Scientific Revolution, Chicago (2., täiendatud trükk).

Künnap, A. 2000a, Contact-induced Perspectives in Uralic Linguistics (= Asian Linguistic Studies 39) [München–Newcastle].

Künnap, A. (toim.) 2000b, The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia II and III. Szombathely 30.9.-2.10.1998 and Loona 29.6.–1.7.1999 (= FU 23 / Historica Fenno-Ugrica), Tartu.

Künnap, A. 2001, Kas eesti regivärss pakub puuduvaid andmeid eesti keelest enne aastat 1500? (Trükis.)

Moreau, J.-L. 1998, Olihan lännempänäkin ihmisiä. – Julku, Wiik 1998, 120–133.

Niskanen, M. 2000, Somatological Variation and the Population History of Northern Eurasia. – FU 23, 349–371.

Nuñez, M. 1997, Uusi katsaus Suomen asuttamismalliin. – K. Julku (toim.), Itämerensuomi – eurooppalainen maa, Oulu, 47-62.

Parve, V. 1995, Keel ja geenid. Kuidas eestlane on ammuilma eurooplane. – Akadeemia, 1387–1394.

Price, T. D., A. B. Gebauer (toim.) 1995, Last hunters – first farmers. New perspectives on the prehistoric transition to agriculture, Santa Fe, New Mexico.

Pusztay, J. 1995, Diskussionsbeiträge zur Grundsprachenforschung. (Beispiel: das Protouralische) (= Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 43), Wiesbaden.

Pusztay, J. 1998, Zur Entstehung des sprachlichen Bildes Nord-Eurasiens. – Julku, Wiik 1998, 161–167.

Pusztay, J. 2000, A "megzagkított egyensúly" elmélete és az uráli alapnyelv kialakulása. – Folkloristika 2000-ben. Folklór – irodalom – szemiotika. Tanulmányok Voigt Vilmos 60. születésnapjára II, Budapest, 550–556.

Renfrew, C. 1987, Archaeology and Language: the Puzzle of Indo-European Origins, London.

Renfrew, C. 1999, Time Depth, Convergence Theory, and Innovation in Proto-Indo-European: 'Old Europe' as a PIE Linguistic Area. – The Journal of Indo-European Studies 27, 257–293.

Renfrew, C. 2000, At the Edge of Knowability: Towards a Prehistory of Languages. – Cambridge Archaeological Journal 10, 891–893.

Rootsi, S. jt. 2000, On the Phylogeographic Context of Sex-Specific Genetic Markers of Finno-Ugric Populations. – FU 23, 148–164.

Schmincke, H.-U., C. Park, E. Harms 1999, Evolution and enviromental impacts of the eruption of Laacher See Volcano (Germany) 12,900 a BP. – Quaternary International 61 (1999), 61–72.

Schott, W. 1849, Über das altaische oder finnisch-tatarische Sprachengeschlecht, Berlin.

Schulz, R.-P. 1996, Pioneerit pohjoisessa. Suomen varhaismesoliittinen asutus arkeologisen aineiston valossa. – Suomen Museo 1996 103, 5–33.

Soosaar, S.-E. 2000, The Relation of Samoyed Languages to the Neighbouring Languages. – ÈFOu 31, 157–166.

Sutrop, U. 1997, The Upper Paleolithic Migration from the Eifel Mountains into the Baltic. – FU 21, 90–98.

Sutrop, U. 2001, Puude taga on mets. Ago Künnap 60. – Keel ja Kirjandus, 519–520.

Taagepera, R. 2000, Uralic as a Lingua Franca with Roots. – FU 23, 381–395.

Thomason, S. G., T. Kaufman 1988, Language Contact, Creolization, and Genetic Linguistics, Berkeley–Los Angeles–Oxford.

Uesson, A.-M. 1970, On Linguistic Affinity. The Indo-Uralic Problem, Malmö.

UEW = K. Rédei, Uralisches Etymologisches Wörterbuch I–III, Budapest (1986–)1988–1991.

Wickman, B. 1988, The History of Uralic Linguistics. – D. Sinor (toim.), The Uralic Languages. Description, History and Foreign Influences (= Handbuch der Orientalistik. Achte Abteilung. Handbook of Uralic Languages 1), Leiden–New York–København–Köln, 792–818.

Wiedemann, F. J. 1838, Ueber die früheren Sitze der tschudischen Völker und ihre Sprachverwandtschaft mit den Völkern Mittelhochasiens. Einladung zur öffentlichen Prüfung im hiesigen Gymnasium am 27sten und 28sten Juni 1838 von dem Oberlehrer der griechischen Sprache F. J. Wiedemann, Reval.

Wiik, K. 1996, Põhja-Euroopa rahvaste ja keelte päritolust. – Keel ja Kirjandus, 581–589.

UEW-s kindlateks peetavad PU etümoloogiad, millel on vasted läänemeresoome ja samojeedi keeltes, aga puuduvad mari ja permi keeltes						Vastavad PU etümoloogiad ka töös Janhunen 1981	PU lisaetümoloogiad töös Pusztay 1995
1.	+				+	2	1
2.	+		+	+	+	3	1
3.	+		+		+	6	1
4.	+	+	+		+	1
5.	+	+		+	+	6	2
6.	+	+	+	+	+	6	1
7.	+			+	+	9	4
Kokku: 33						8	12