Artiklite avaldamine, teadusajakirjad jt teadusväljaanded. Scientomeetria.

 

LOOM.04.058 Teadustöö üldprintsiipide moodul. Kirjutas Peeter Hõrak 30.10.2006, kohendas novembris 2018.

 

Teadusartiklite avaldamine rahvusvahelistes eelretsenseeritavates (peer-reviewed) väljaannetes on teadlaseks olemise peamine (kui mitte ainus) kriteerium.

Eelretsenseeritud teaduspublikatsioon on teadusartikkel või üksikväljaanne, mida enne avaldamist on lugenud ja mille kohta kirjaliku arvamuse andnud vähemalt üks ajakirja toimetuse poolt  määratud ja vastavat valdkonda hästi tundev retsensent. Retsensent võib oma nime autorile teatavaks teha, kuid enamasti pole see kombeks; vähemasti ülipositiivsete ja negatiivsete retsensioonide puhul. Väljaande kõikide artiklite läbilugemist toimetaja poolt ning neisse põhiliselt redaktsiooniliste paranduste tegemist ilma retsensiooni vormistamata ja autoreid puudustest teavitamata ei loeta eelretsenseerimiseks.

Enamik eelretsenseeritavaid väljaandeid avaldab oma retsensentide nimekirja enamasti korra aasta jooksul. Selliste ajakirjade kodulehel või mõnel sisekaantest, kus ajakirja tutvustatakse, leiate kindlasti termini peer-reviewed.

Oluline on tähele panna, et eelretsenseerimata publikatsioon – ükskõik mis keeles või kus kohas ta ei ilmuks – ei ole käsitletav teadustöö kvaliteeti näitava väljundina. Siia valdkonda kuulub nt enamik konverentside teese (taval. 100-500, enamasti 250 sõna), mis võivad teinekord ka ilmuda ISI WoS poolt refereeritavate ajakirjade erinumbrites. Ka juhul kui selliseid teese rahvusvahelistes referatiivandmebaasides kajastatakse, ei saa nad olla aluseks teadlase produktiivsuse hindamisel – esmajoones seetõttu, et esitatud väited ei ole läbinud retsensentide poolset kontrolli, liiatigi on teeside ilmumine garanteeritud konverentsi osavõtumaksu tasumisega.

 

Eestis jaotatakse (Haridus- ja Teadusministri 2006 a. 28. juuli käskkirja järgi) teadlaste publikatsioonid tähtsuse järgi järgmiselt (see nimekiri pole mõistagi päheõppimiseks):

 

  1. Ajakirja-artikkel:

1.1.  artiklid, mis on kajastatud ISI Web of Science andmebaasis;

1.2.  artiklid teistes rahvusvahelistes teadusajakirjades, millel on registreeritud kood, rahvusvaheline toimetus, eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ja avatus kaastöödele

1.3.  teadusartiklid Eesti ja teiste riikide eelretsenseeritavates teadusajakirjades, millel on kohalik toimetuskolleegium

 

  1. Raamat/monograafia

2.1.  monograafiad, mis on välja antud lisas 1 loetletud rahvusvaheliste kirjastuste poolt;

2.2.  monograafiad, mis on välja antud kirjastuste poolt, mis ei ole loetletud lisas 1;

2.3.  dissertatsioonide seerias ilmunud dissertatsioonid (v.a. käsikirjalised)

 

  1. Kogumiku-artikkel/ peatükk raamatus/kogumikus

3.1.  artiklid/peatükid lisas 1 loetletud rahvusvaheliste kirjastuste välja antud kogumikes;

3.2.  artiklid/peatükid lisas 1 mitte loetletud rahvusvaheliste kirjastuste välja antud kogumikes;

3.3.  spetsiifilised teadusväljaanded (sõnaraamatud, leksikonid, atlased, määrajad, tekstikriitilised väljaanded);

3.4.  artiklid/ettekanded, mis on avaldatud rahvusvahelistes konverentsikogumikes;

3.5.  artiklid/ettekanded, mis on avaldatud kohalikes konverentsikogumikes

 

  1. Teadusväljaannete toimetamine

4.1.  kogumike ja ajakirja erinumbrite toimetamine, mis vastavad punktides 1.1, 1.2. või 2.1. esitatud nõuetele

4.2.  teiste teadusväljaannete toimetamine

 

  1. Publitseeritud konverentsiettekanne

5.1.  konverentsiteesid, mida kajastab ISI Web of Science

5.2.  konverentsiteesid, mis ei kuulu valdkonda 5.1.

 

  1. Muud publikatsioonid

6.1.  entsüklopeedia täisartiklid

6.2.  õpikud ja muud õppeotstarbelised publikatsioonid

6.3.  populaarteaduslikud artiklid

6.4.  populaarteaduslikud raamatud

6.5.  ilukirjanduslike teoste saateesseed

6.6.  muudes ajakirjades ja ajalehtedes avaldatud artiklid

6.7.  muu loometegevus

 

Miks on selles nimekirjas esikohale asetatud ISI Web of Science (ISI WoS: https://clarivate.com/products/web-of-science/) andmebaasis refereeritavate ajakirjade artiklid? Referatiivandmebaas ISI WoS arendati välja 1960-ndatel Eugene Garfieldi http://www.garfield.library.upenn.edu/ algatusel (esmased produktid Current Contents (CC) 1958; Sience Citation Index (SCI) 1960); alates 1997 andis seda välja kontsern Thomson Scientific (mis mh. annab välja ka viitehaldustarkvara pakette Endnote, Reference Manager ProCite, millest Endnote'ga tutvume edaspidi).  Praeguseks on firma nimeks saanud  Clarivative Analytics.

 

Refereerib praeguseks (nov. 2018) üle 20 000 ajakirja, mis on ilmunud alates 1980. aastast v varasemast ning nendes sisalduvaid varasemaid viiteid (üle 1,4 miljardi viite). Praegu on laienemas juba kogu XX sajandil väljaantud olulisematele teadusajakirjadele (nt Nature, Lancet jpt) . Kogu ISI Web of Knowledge'l hõlmab lisaks WoS-le ka muid andmebaase, mille kohta saab täpsemalt lugeda siit. Seega – olemasolevatest suurim ja täiuslikem kommertsiaalne referatiivandmebaas, mis on ostetud ka TÜ raamatukogusse. Täpsemast kasutamisest tuleb juttu viidete leidmise ja haldamise loengus.

 

ISI toimetus vaatab väidetavalt igal aastal läbi ca 2000 uut ajakirja (analüüsides detailselt seal avaldavate artiklite mõjukust ning väljaande kvaliteedi stabiilsust), millest 10-12% arvatakse andmebaasi sobivat; => lisandub ca 200 uut ajakirja aastas. (NB: 2018. detsembris mul nende arvude kohta kinnitust leida ei õnnestunud, võib-olla pole firma enam sellise info avalikustamisest huvitatud). ISI-sse pääsemine on iga ajakirjatoimetuse ülim eesmärk, mida ei ole kerge saavutada. Ajakirjadele esitatavate nõuete rangus on kindlasti ISI WoS kvaliteedi üheks olulisemaks garantiiks, kuna see aitab säästa teadlaste aega ja energiat väheväärtuslike publikatsioonidega tutvumise arvelt. Tänapäevase elektroonilise kommunikatsiooni taseme juures on infovoogude optimeerimine ja filtreerimine (st. infosaaste vähendamine) teadlase jaoks äärmiselt vajalik, kuid paraku keeruline ülesanne.

 

Eestis välja antavatest väljaannetest refereerib ISI WoS kolme ajakirja: "Oil Shale" (IF 2017 = 0.85), "Estonian Journal of Earth Sciences" (IF 2017 = 0.95) ja "Proceedings of the Estonian Academy of Sciences" (IF 2017 = 0.84).


Millest peaks ajakirja valimisel lähtuma?

 

Valik sõltub sellest, kuidas hindate oma saavutuste tähtsust laiemas teaduskontekstis, oma kitsamal erialal ning sellest, millised on töö avaldamise peamised eesmärgid:

 

 

Valik sõltub ka sellest, kas ollakse valmis väga mainekas ja suure tagasilükkamise protsendiga ajakirjas (kus edu korral kaasneb suurema mõju ja viidatuse saavutamine) palju vaeva nägema või soovitakse iga hinna eest publikatsioon kiiresti avaldatud saada (tüüpiline situatsioon viimase aasta doktorantidel, kellel peab töö kaitsmisele lubamiseks (vähemalt LOTEs) olema ette näidata 3 aktsepteeritud ISI-s viidatava ajakirja artiklit). Üldreegel on, et alustatakse nii mainekast ajakirjast kui vähegi võimalik, sealjuures oma töö panust ja taset siiski realistlikult hinnata püüdes. Kui ajahäda ega muud piirangud väga ei kammitse ja olete oma artikli kõrges tasemes veendunud, tasub alati riskida. Mainekates ajakirjades avaldamine on oma (v. töögrupi) tulemuste saavutamise seisukohast oluline mitmel põhjusel – kasvõi juba seepärast, et oma teadustööd oma valdkonna parimatele teadvustada ning ka seepärast, et teadlase viidatavus (millest tuleb juttu allpool) on oluline kriteerium teadlase töö evalveerimisel, millest lähtutakse nt. uurimisrahade jaotamisel ning ametikohtadele valimisel.

 

Võib-olla kõige kurioossem näide vales kohas publitseerimisest on Šoti puuviljafarmeri Patrick Matthew’ga juhtunu. Nimelt avaldas too Darwini ideedega kokkulangeva seletuse liigitekkest loodusliku valiku läbi juba 1831. aastal, st 28 aastat enne Darwini peateose ilmumist. Raamat kus lugu ilmus kandis pealkirjaMereväepuit ja puukasvatus” (Naval timber and arboriculture), ning näib, et ükski tollastest loodusteadlastest seda ei lugenud. Peale DarwiniLiikide tekkimiselugemist avaldas Matthew õienduse oma esmaavastuse kohta ajakirjasAedniku kroonika” (toda Darwin luges ja oli omaLiikide tekkimisehilisemates trükkides sunnitud Matthew’d ka viitama).

 

Näide ajakirja valiku olulisusest: Kaks esimest tööd, mis demonstreerisid, et karotenoidide lisatoitmine stimuleerib immuunsüsteemi metsikutel lindudel:

 

Fenoglio S., Cucco M. & Malacarne G. (2002) The effect of a carotenoid-rich diet on immunocompetence and behavioural performances in Moorhen chicks. Ethology Ecology & Evolution, 14, 149-156

Ajakirja Impact Factor 2002: 0.9; praeguseks (nov. 2018) artiklit viidatud 39 korda

 

Blount J.D., Metcalfe N.B., Birkhead T.R. & Surai P.F. (2003) Carotenoid modulation of immune function and sexual attractiveness in zebra finches. Science, 300, 125-127

Ajakirja Impact Factor 2002: 30; praeguseks (dets. 2017) artiklit viidatud 458 korda

 

Loomulikult tuleb ajakirja valikul lähtuda ka tehnilisest spetsiifikast – st. mis tüüpi kirjatöid üldse vastu võetakse, kas avaldamise eest tuleb maksta (kui valida on võrdse mõjukusega tasuta ja maksuvaba ajakirja vahel, tuleks kindlasti eelistada maksuvaba), kui kättesaadav ja levinud vastav ajakiri on (suuremad kirjastused on kindlasti parema levikuga, sest nende tooteid ostavad ülikoolid sageli sisse pakettidena), kui pikk tohib käsikiri olla (lubatud sõnadelimiiti on üsna kerge ületada). Kõik sellised üksikasjad ning ka sisuspetsifikatsioonid leiate ajakirjade kodulehekülgedel rubriigist instruction for authors. Ajakirja valikul temaatika alusel tasub kindlasti lähtuda ka sellest, millised ajakirjad teie spetsiifilise valdkonna töid kõige sagedamini avaldavad – nii võite kindlad olla, et teie tulemused jõuavad peamiste adressaatideni. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata ilmumistsükli pikkusele – enamik korralikke ajakirju märgib kas artikli alguses v. lõpus ära kuupäevad, millal see on toimetusse saabunud, ning millal avaldamiseks aktsepteeritud.

 

Viimasel ajal on teadusajakirjade turul hakatud tähelepanu pöörama ka nn röövkirjastamise probleemile. Jutt puudutab mõningaid Open Access  väljaandeid, st ajakirju, mis ilmuvad vaid elektroonilisel kujul ja on kõigile lugejatele tasuta kättesaadavad. Selliste ajakirjade ärimudel põhineb autoritelt avaldamistasu kasseerimisel (tavaliselt ca 1000 – 1500 EUR artikli kohta). Osa selliseid ajakirju (nt PLOS konsortsiumi poolt kirjastatavad) on laitmatu reputatsiooni ja kõrgete mõjufaktoritega; samas ahvatleb säärane ärimudel ajakirju asutama ka avantüriste, kes käsikirjade ja retsensioonide kvaliteedile tähelepanu ei pööra. Värsket poleemikat nimetatud teemal võib lugeda siit (Bohannon 2013). 

Eelnevas kontekstis on siiski oluline tähele panna, et ka mitmed vägagi mainekad traditsioonilised ajakirjad, mis ei ole lugejatele tasuta kättesaadavad, kasseerivad oma autoritelt sama palju raha kui Open Access ajakirjad. Viimasel ajal hakkab süvenema trend, kus soliidsed ajakirjad on hakanud looma omale tasulisi sõsarväljaandeid, kus pakutakse tasulist avaldamisvõimalust käsikirjadele, mis on emaväljaandes retsenseerimise läbinud ning tunnistatud tehniliselt korralikuks kuid emaväljaande jaoks vähe-uudseteks (nt Briti Ökoloogiaseltsi ajakirjade juures tegutsev Ecology & Evolution ja Ameerika Ökoloogia Assotsiatsiooni juures tegutsev Ecosphere). Kui kõhklete, kas tasub oma uurimistulemusi Open Access ajakirjale avaldamiseks pakkuda, on alati mõtet kontrollida vastava ajakirja viidatavust ISI WoS-is ning mõjufaktorit. Röövkirjastaja ohvriks langemise oht peaks sellega olema välistatud.

 

Sellest kuidas käsikirja ettevalmistamise protsess peaks kulgema, ning mis käsikirjadega toimetuses juhtub saab teada Toomas Tammaru kursuselt Teadusartikli kirjutamise alused BGZH 03.009 http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/write.htm.


Kuidas teadust mõõdetakse?

 

Eeldame, et olete ajakirja valikuga jõudnud sinnamaani, kus sõelale on jäänud mõned nii temaatika kui lugejaskonna ning tehniliste kriteeriumite alusel sobivad kandidaadid. Milliste kriteeriumide alusel neid lõplikult reastada? Teadusväljaannete (nii nagu ka teadlaste, teadusvaldkondade, kitsamate teadusteemade ja teadusasetuse) erinevate kriteeriumide alusel järjestamisega tegeleb distsipliin nimega scientomeetria (ka saientomeetria), ingl. k. scientometry, [vahel ka bibliomeetriaks nimetatud]. Teadusväljaannete, teadlaste ja teadusasutuste taseme hindamiseks kasutatavad süsteemid põhinevad teadustööde viitamiste sagedusel ja dünaamikal.

 

Teadustööde ja –ajakirjade kvantitatiivsete näitajate alusel järjestamise järele valitseb objektiivne vajadus, kasvõi juba seepärast, et teadlased ise saaksid vastaval turul paremini orienteeruda ning selleks, et rahastajad (kes vahendavad maksumaksjate poolt loodud ressursside suunamist teadus- ja arendustegevusse) suudaksid eristada kvaliteetset teadust  ebakvaliteetsest. Teadlaste endi elavat huvi scientomeetria vastu aitab kindlasti seletada ka tõsiasja teadvustamine, et kalduvus teadusloomeks (nii nagu ka muuks loometegevuseks ja spordiks) on ilmsesti suurel määral evolutsioneerunud sugulise valiku läbi. Teadustegevuses sisalduv võistlusmoment stimuleerib inimeste (eriti meeste) eelsoodumuslikku huvi oma saavutusi konkurentide omadega võrrelda (vt. nt. Kanazawa S. (2003) Why productivity fades with age: The crime-genius connection. Journal of Research in Personality, 37, 257-272)

 

ISI WoS kasutab teadusväljaannete viidatavuse kvantifitseerimiseks järgmisi parameetreid:

 

1) Mõjufaktor (Impact Factor) IF. Mõõdab keskmist sagedust, millega mingi ajakirja artikleid tsiteeritakse mingi ajaperioodi jooksul. Enamasti on tsiteerimisperioodiks üks aasta ja ilmumisperioodiks sellele eelnevad  2 aastat. Nt. IF 2006 arvutamine ajakirjale Functional Ecology:

 

Journal Impact Factor Information

Cites in 2006 to articles published in:

2005 =

332 

 

Number of articles published in:

2005 =

118 

 

2004 =

447 

 

 

2004 =

110 

 

Sum:

779 

 

 

Sum:

228 

 

Calculation:

Cites to recent articles 

779

=

3.417 

 

Number of recent articles 

228 

 

 

 

IF on ajakirjade võrdlemises kõige sagedamini kasutatav parameeter; IF kasutavad kirjastused turu-uuringutes, publitseerimisstrateegia väljatöötamisel ja korrigeerimisel; teadlaste artiklite ilmumiskohtade IF-st  lähtuvad teadusadministraatorid ja teadusasutuste evalveerijad. IF kontseptsiooni algkujul tutvustas ülalmainitud Eugene Garfield 1955 a. Ajakirja valikul on kindlasti kasulik tutvuda selle IF dünaamikaga, et kindlaks teha, kas viidatavus on tõusu või langusteel. Heade ja suuremate ajakirjade IF dünaamikas ei ole järske muutusi ja hüppeid, parimate puhul on tegemist stabiilse tõusuga, väikeste ajakirjade IF kõigub sageli aastati. Ajakirjade mõjufaktoreid ja nenede dünaamikat saab uurida siit. Eelduseks, et olete oma arvuti seadistanud nii, et TÜ raamatukogu kaudu sinna tellitud tasulistele ressurssidele ligi pääsete.

 

Ei pea paika arvamus, et mida suurem on mingis teadusvaldkonnas tegutsevate teadlaste arv, seda suuremad on ka vastava ala ajakirjade IF väärtused. Kuna suuremas valdkonnas ilmub ajakirju rohkem, on ka tsiteeringud suurema ajakirjade hulga peale rohkem hajutatud. Suuremate teadusvaldkondade tippajakirjakirjade IF väärtused kipuvad siiski olema  kõrgemad, kui väiksemate teadusvaldkondade omad. IF valemist on selgesti näha, et selle väärtust mõjutab artiklite produtseerimise ja publitseerimise kiirus – reaktsioonid artiklile, mis kestavad kokkuvõttes kauem, kui kaks aastat selle konkreetse artikli ja ajakirja mõjufaktorit ei mõjuta. Kuna erinevates teadusvaldkondades on artikli produtseerimise ja publitseerimise ajad (tihti puhttehnilistel põhjustel) erinevad, ei saa erinevaid teadusvaldkondi IF väärtuste alusel objektiivselt võrrelda. IF puhul tuleb tähele panna sedagi, et siin on tegemist statistiliselt ebakorrektse lähenemisega selles mõttes, et konkreetsete artiklite viitamissagedus ei ole kaugeltki normaaljaotusega, mis tähendab, et sellise keskväärtuse kasutamine (mida IF endast kujutab) ei iseloomusta uuritavat tunnust piisavalt objektiivselt – põhineb ju enamik viidetest suhteliselt väikesel hulgal tippartiklitest ning suur osa artiklitest ei leia kunagi tsiteerimist. Mõistlikum oleks siin ilmselt kasutada keskmise asemel mediaani (samamoodi iseloomustab nt mediaanpalk sissetulekute jaotumust ühiskonnas paremini, kui keskmine palk).

 

2) Tsiteerimiskiiruse indeks (Immediacy index) – näitab, kui palju viidatakse artikleid keskmiselt ilmumise aastal. Kõrge II iseloomustab kiirestiarenevaid teadusvaldkondi.

 

Journal Immediacy IndexInformation

 

Cites in 2006 to articles published in 2006

=

38 

Number of articles published in 2006

=

131 

 

Calculation:

Cites to current articles 

38

=

0.290 

 

Number of current articles 

131 

 

 

 

3) Kestevväärtuse hinnang (cited half-life) – näitab viidatavuse ulatust ajas ja iseloomustab ajakirja nn. jätkusuutlikkust. Arvutamisel lähtutakse ajakirjas viimase 10 aasta jooksul ilmunud artiklite viidete koguhulga dünaamikast üle aastate. Selle põhjal leitakse, mitu aastat kulub viidete arvu mediaani saavutamiseks (vaata joonist, et paremini aru saada). Nt, kui half-life = 3, siis see tähendab, et 10 a jooksul viidatud artiklite koguhulgast pool on ilmunud viimase kolme aasta jooksul ja ülejäänud pool varasema 7 aasta jooksul. Mida suurem on selle indeksi väärtus, seda pikaajalisem on ajakirjas avaldatud artiklite mõju teadusele. Indeksi väikesed väärtused näitavad, et enamik vastavas ajakirjas ilmunud artiklitest unustatakse õige pea, ning rohkem kui paari aasta taguseid artikleid enam eriti ei viidata. Indeksi suuremad väärtused näitavad nn. klassikaliste ja teaduse arengut pikemaajaliselt mõjutavate artiklite ja/või oluliste metoodikate ilmumisele vastavas ajakirjas.

 

Journal Cited Half-LifeInformation

 

The cited half-life for the journal is the median age of its articles cited in the current JCR year. Half of the citations to the journal are to articles published within the cited half-life.

Cited Half-Life: 8.2 years


Breakdown of the citations to the journal by the cumulative percent of 2006 cites to articles published in the following years:

Cited Year

2006

2005

2004

2003

2002

2001

2000

1999

1998

1997

1996-all

# Cites from 2006

 38

 332

 447

 375

 423

 354

 326

 407

 472

 233

 2146

Cumulative %

 0.68

 6.66

 14.71

 21.47

 29.08

 35.46

 41.33

 48.66

 57.16

 61.35

 100

Cited Half-Life Calculations:
The cited half-life calculation finds the number of publication years from the current JCR year that account for 50% of citations received by the journal. Read help for more information on the calculation.

Ülalmainitud viitamisindeksid ei ole (vähemalt ökoloogia erialal) üksteisega selgelt seotud. Vt. Lisa

 

 

  

 

 

Ükski ülalkirjeldatud indeksitest ei ole eraldi võttes halvem ega parem näitaja miski ajakirja kvaliteedi hindamiseks, kuna nad iseloomustavad viitamissageduse ja dünaamika erinevaid aspekte.


Viitamisstatistika puhul on täheldatud mh. sedagi, et rohkemate autoritega artikleid viidatakse enam. Üheks põhjuseks võivad olla eneseviitamised.

 

Kumulatiivne viitamiskõver sõltub ka artikli tüübist: Lühisõnumite ja lühiartiklite puhul (Letter, Brief communication, Short report jmt) saavutab viidatavus maksimumi tavaliselt teisel aastal peale ilmumist ja seejärel kahaneb kiiresti. Ülevaadete maksimummõju avaldub hiljem ja kestab kauem.

 

 

 

Kõige eelneva juures on oluline meeles pidada ka seda, et kuigi parimad artiklid ilmuvad reeglina kõrge IF-ga ajakirjades, ei tähenda siiski ajakirja kõrge IF väärtus automaatselt artikli kõrget väärtust. Ühe ja sama ajakirja erinevad artiklid erinevad viidatavuse poolest, tihti kordades. Ka mõne väga tunnustatud ajakirja vilets artikkel võib olla väiksema mõjuga, kui vähemtunnustatud ajakirja paljuviidatud artikkel. Arvestades (kustahes ilmunud) artiklite üha paranevat elektroonilist kättesaadavust ning tasuta otsingumootorite (Google Scholar) kasvavat populaarsust, võiks ehk ennustada, et ajakirja mõjufaktori tähtsus teadustöö kvaliteedi hindamisel hakkab tulevikus vähenema. IF kasutamise ulatuslikku kriitikat võib lugeda siit.

 

Avaldamisel mängivad suurt rolli ka juhuslikud faktorid, toimetaja ja retsensentide subjektiivne maitse, isikutevahelised, regionaalsed, koolkondlikud ja maadevahelised eelistus-, konkurentsi- ja ignoreerimissuhted. Konkreetse teadlase töö hindamisel on ajakirjadest olulisem vaadata, kui palju teised teadlased tema töödele tegelikult viitavad.

 

Personaalsed viitamisstatistikud

 

Konkreetse teadlase mõjukust st. viidatavust on võimalik mõõta kumulatiivselt (st. kogu elu jooksul avaldatule saadud viidete arv) või mingi perioodi jooksul (nt. viimase 5 a. jooksul viidatud teadustööd). Selline lähenemisviis võimaldab laias laastus eristada mõjukaid teadlasi grafomaanidest, kes avaldavad küll palju, kuid kelle avaldatu ei ole pälvinud kolleegide tähelepanu. Kumulatiivne viidete arv on seepärast kindlasti parem teadlase töö kvaliteedi mõõt, kui elu jooksul avaldatud artiklite arv.  Teadlaste evalveerimisel tuleb nimetatud mõõdikute rakendamisse siiski suhtuda ettevaatusega järgmistel põhjustel. Esiteks, on ilmselge, et kumulatiivne viidete arv sõltub eelneva teadlaskarjääri pikkusest ja seetõttu korreleerub tugevasti teadlase bioloogilise vanusega. Teiseks, isegi kui vanusekorrektuur sisse viia, võimaldab ainuüksi viidetel põhinev hindamissüsteem soosida teadlasi, kellel on kunagi õnnestunud osaleda autorina nt. ühe ülikõrgelt viidatud artikli avaldamisel, st. loob olukorra, kus vanast rasvast on võimalik suhteliselt kaua hästi elada. Ühe võimaliku alternatiivina on füüsik Jorge Hirsch hiljuti välja pakkunud h-indeksi (tuntud ka Hirschi indeksina; Hirsch J.E. (2005) An index to quantify an individual's scientific research output. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 102, 16569-16572). H-indeks näitab seda, milline on mingi teadlase suurim arv artikleid N, mida on viidatud vähemalt N korda. St., kui teadlasel on ilmunud 10 artiklit, mida on viidatud 10 korda, siis tema h-indeks on kümme (vt alljärgnevat joonist). Kerge on näha, et sellist indeksit ei mõjuta üksikute artiklite sage viitamine ega madala viidatavusega artiklite ohter publitseerimine. Maailma kõrgeime h-indeksiga teadlane oli veel hiljaaegu (on tõenäoliselt veel praegugi) Sigmund Freud (2018 nov. h-indeks 274). Eesti päritoluga USA neuroteadlase Jaak Panksepa H-indeks oli viimati 111.  Nobeli füüsikapreemiaga pärjatute h-indeksi varieerusid 22-st 79-ni. 18 paljuviidatud ökoloogi ja evolutsioonibioloogi keskmine h oli 45 ± 11.4 (SD) (Kelly C.D. & Jennions M.D. (2006) The h index and career assessment by numbers. Trends in Ecology & Evolution, 21, 167-170). Hiljem on Hirsch näidanud ka seda, et mingil ajahetkel mõõdetud H-indeks ennustab vastava teadlase tulevast viitamist paremini kui ükski teine bibliomeetriline näitaja. Oluline on tähele panna ka seda, et erinevad referatiivandmebaasid, ISI WoS, Scopus ja Google Scholar arvutavad kõik H-indekseid endas sisalduvate viidete põhjal, millest tuleneb, et Google Scholar, mis on teistest palju suurema katvusega annab ka kõrgemaid H-indeksi väärtusi. Üks värskem tabel suurimate H-indeksitega teadlastest on siin.  Samuti on leiutatud  Scholarometer'i nimeline programm, mis võimaldab  võrrelda erinevate distsipliinide teadlaste h-indekseid. Trikk on selles et  h-indeksid jagatakse läbi vastava eriala keskmisega.

   

 

Samas jääb vanuseprobleem h-indeksi ainukasutamisel endiselt kehtima – kui võrdleme kaht teadlast, kes publitseerivad konstantselt sarnase mõjukusega artikleid, siis on vanem kolleeg ikkagi eelisseisus puhtalt seeläbi, et ta on kauem teaduspõllul tegutsenud. Nimetatud probleemi vältimiseks soovitab Hirsch jagada h-indeksi väärtuse teadlasekarjääri pikkusega (mille algusaastaks ta soovitab lugeda esimese artikli publitseerimise aja). Saadud m-parameetrit soovitab ta kasutada justnimelt erineva karjääri pikkusega teadlaste mõjukuse võrdlemiseks. Nt kahest teadlasest, kelle mõlema h-indeksi väärtuseks on kümme, on 20-aastase staažiga persoonil m väärtuseks 0.5 ja 10-aastase staažiga persoonil m väärtuseks 1. Ehk siis teisisõnu – sellisel juhul on noorem kolleeg saavutanud vanemaga võrdse mõjukuse poole lühema aja vältel ja seetõttu tuleks teda ka nt. kohale kandideerimisel (kus h-indeksi lävendiks on seatud 10) eelistada vanemale. Siiski soovitab Hirsch teadlaste evalveerimisel mõlemat indeksit pigem koos kasutada. On ju selge, et m väärtus võib teadlasekarjääri alguses tugevasti fluktueeruda: kui teil õnnestus näiteks eelmisel aastal avaldada oma esimene artikkel, mida on praeguseks juba üks kord viidatud, siis on teie m-väärtuseks 1. Sama m väärtus on ka teadlasel, kes on 20 aasta jooksul avaldanud vähemalt 20 artiklit, millest igat on vähemalt 20 korda viidatud! Olles uurinud juhtivate füüsikute h-indekseid ja m-väärtusi jõudis Hirsch järeldusele, et  m väärtus ≈ 1 iseloomustab edukat teadlast; m ≈ 2 iseloomustab väljapaistvat teadlast, kelletaolisi võib leida vaid maailma tippülikoolidest ja juhtivatest teaduslaboritest ja m ≈ 3 (esineb nt. siis, kui 20 aastase teadlasekarjääri jooksul on produtseeritud vähemalt 60 tööd, mida on viidatud vähemalt 60 korda) iseloomustab tõeliselt unikaalseid indiviide. Nobeli füüsikapreemia laureaatide m-väärtused varieerusid 0.47-st 2.19-ni. 18 paljuviidatud ökoloogi ja evolutsioonibioloogi keskmine m oli 1.54 ± 0.42 (SD). Evolutsioonibioloogide ja ökoloogide h ja m väärtused on omakorda väiksemad, kui biomeditsiiniliste teaduste esindajad.

H-indeksi vooruseks võib lugeda suhteliselt madalat tundlikkust üksikute hästiviidatavate artiklite publitseerimisele (võrreldes näiteks kumulatiivse viidete arvuga) – ei mõjuta ju h-indeksit nende artiklite viitamised, mille viidatavus ületab kõrgelt h-väärtuse. H-indeksi väärtust kahandab asjaolu, et kõrge h taseme saavutamiseks piisab teinekord lihtsalt paljude mõjukate artiklite (tehniliseks või institutsiooniliseks) kaasautoriks olemisest. Naiste h ja m väärtused on palju madalamad, kui meeste omad (vt. ülalviidatud Kelly & Jennionsi artiklit), tõenäoliselt seepärast, et (1) teadusloome nagu igasugune muu sugulise valiku poolt kujundatud displeikäitumine avaldub meestel tugevamini kui naistel ja (2) sigimispingutus lühendab naiste teaduslikku karjääri ja produktiivsust paratamatult rohkem kui meeste oma. H- ja m-indeksitest (nii nagu ka IF-indeksitest) pole abi teadusvaldkondade võrdluses. Lõpetuseks – kuigi kõrge h- ja m-indeksi väärtus annab tunnistust mõjukast teadustegevusest, ei pruugi sellest igakord järelduda vastupidine. Evolutsioonibioloogia selliste korüfeede nagu W.D. Hamilton, E.O. Wilson, R. Trivers ja R. Dawkins m-väärtused jäävad alla ühe.

            Lisaks teadlastele on h-indeksit kasutatud ka riikide teaduse edukuse hindamiseks, mille kohta lugege läbi järgmine tutvustus: "Kuidas mõõta Eesti teadust" Jüri Allik, Horisont nr 2, 2006 Kes tahab viimatikäsitletud teema kohta iseseisvalt juurde uurida, võib vaadata ka Wikipediast h-indeksi kohta. H-indeksi arvutavad automaatselt välja (autoriotsingu korral) ISI WoS, Scopus ja Googel Scholar

 

Täiendavat lugemist:

 

Bohannon J (2013) Who's Afraid of Peer Review? Science 342:60-65

 

Ei saa me läbi bibliomeetriataJüri allik, Sirp 20.10.2011

 

Teadus mõõdab ennast iseTiit Kändler, EPL 23.09.2010

 

"Kuidas mõõta Eesti teadust" Jüri Allik, Horisont nr 2 2006

 

Teaduspraktika tahud ja toed / Talis Bachmann. – Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004 (387 lk)  – viimast on käesoleva teksti koostamisel kohati ulatuslikult kasutatud.