Rünksajupilvede organiseerumine, ülirünksajupilved (supercell) ja tornaadod



Kui rünksajupilvi on vahel nimetatud naljaga pooleks ja poetiseerides pilvede kuningaks, siis ülirünksajupilved on omakorda rünksajukate kuningaks või siis ülemrünksajupilvedeks. Kindlasti on tegu erilise pilvega just selle põnevate, kuid ka ohtlikke nähtusi (hiidrahe, tornaadod) põhjustavate omaduste tõttu. Esmalt tuletame paari sõnaga meelde, mis on üldse rünksajupilved.

10. Rünksajupilved (Cumulonimbus) kuuluvad IV klassi ehk vertikaalarenguga pilvede hulka. Rünksajupilvede tähtsaimad tunnused: tavaliselt suure vertikaalse ulatusega pilv(ed), mille tipp on alati jäätunud – see väljendub rünkade lamenemises ja sageli ka pilvekiudude moodustumises; annab hoogsademeid; tüüpiline on välkude teke.
Rünksajupilvedega kaasnevad nähtused: sageli tugevad hoogsademed (hoovihm, rahe, külmal ajal hooglumi, lumekruubid, jääkruubid, hooglörts), sageli äike, vikerkaar.
Rünksajupilvede seos ilmamuutustega: need on ebapüsiva ilma pilved, tähendades suurt võimalust, et lähiminutite kuni -tundide jooksul tuleb tugevaid hoogsademeid, äikest jms ja vahel toovad endaga kaasa tugeva puhangulise tuule – pagi. Viimase tunnuseks on rünksajupilvede all olev rebenenud ilmega pilveserv. Põhjalikumalt rünksajupilvedest vt http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/cumulonimbus.htm

Niisiis on rünksajupilved iga äikese aluseks. Äike jaguneb vähemalt nelja erinevasse liiki, mis põhineb rünksajupilvede organiseeritusel (võetud üle ingliskeelsest maailmast): lihtrünksajupilv (ingl k single cell thunderstorm*) tähendab üksikut, võrdlemisi väikest ja lühiealist rünksajupilve; liitrünksajupilv (ingl k multicell thunderstorm) tähendab juba ulatuslikumat, pikema elueaga ja mitmest rünksajupilvest koosnevat kogumit, kusjuures see jaguneb lihtsaks liitrünksajupilveks ja joonpagiks (ingl k squall line), ja ülirünksajupilv** (ingl k supercell) on väga võimas, pika elueaga ja ohtlikke kaasnähtusi, näiteks hiidrahet või tugevaid tornaadosid tuua võiv rünksajupilv.
Kui räägitakse rünksajupilvede organiseerumisest ja äikese liikidest, siis on üheks keskseks mõisteks pilveelement. Rakk ehk element (cell) on konvektsioonipilve osa, mis läbib iseseisvalt konvektsioonipilve (Cumulonimbus) erinevad arengustaadiumid. Sageli puudub hästijälgitav piir üksikute pilveelementide vahel, kuid eristada saab neid tavaliselt näiteks suuremate rünkade järgi:
* Tuleks paar joont liiva tõmmata: thunder on kõuemürin, thunderstorm on äike ja meie mõistes äikesetorm on severe thunderstorm.
** On väidetavalt kasutatud "Into the Storm" subtiitrites ja National Geographicu selles numbris, kus Tim Samarase et al surmast oli juttu.


Konvektsioonipilvede kogum. Näidatud on erinevas arengustaadiumis pilveelemendid. Hajumisstaadiumis element on teiste, veel aktiivses faasis olevate, taga. 11. juuni 2011 Turba lähedal

Niisiis on liitrünksajupilv nii taevast silmaga vaadates kui ka radaril nähtav ühe tervikuna. Eraldi lihtrünksajupilvi võib taevasse vaadates aimata näiteks selle järgi, et liitrünksajupilve ühes osas on kobrutavad terava piiriga rünkpilved, mille all veel sajuala pole. Umbes keskel asub kõige tumedam laialivalgunud tipuga osa, mis ulatub näiliselt maani ehk kus sajab tugevalt ja võivad sähvida välgud. Teises servas on tavaliselt ülemiste ja kõrgete pilvede ala, aga madalaid pilvi ja sademeid enam pole.
Seega on tegelikult liitrünksajupilves need üksikud lihtrünksajupilved nii liitunud, et tavainimene peab seda üheks suureks rünksajupilveks. Ingliskeelses kirjanduses olen näinud ka väljendit, et lihtrünksajupilv on liitrünksajupilve building block ehk ehitusplokk. Aga kui õhu liikumist vaadata liitrünksajupilves, siis ilmneb, et igal lihtrünksajupilvel on seal selline oma konvektiivne tuumik või õhuvoolude süsteem, mis eristub teistest. Sellest siis ka need ootamatud ja puhangulised tuuled, mis on tavalised just liitrünksajupilvede puhul ja mida me kõnekeeles nimetame pagiks. Seal on sageli tõesti nii, et üks alles arenev lihtrünksajupilv, mis tõmbab endasse õhku, satub kõrvuti juba väljakujunenud lihtrünksajupilvega, kus õhk laskub ja laiali voolab. Nende piirile võib kiiresti kujuneda väga tugev tuul.

 
Äikese liike. Vasakul: lihtrünksajupilv (28.7.2010 Padise lähedal), paremal: liitrünksajupilv (27.8.2012 Tallinnas)

Enamik äikeseid, mida kogeme, koosnevad mitmest omavahel seotud rünksajupilvest ehk on mitmeelemendilised (liitrünksajupilv). Alates liitrünksajupilvedest on rünksajupilved organiseerunud, moodustades mitmesuguse suuruse, kuju ja elueaga kogumeid. Organiseerumine saab tekkida siis, kui atmosfääris on olemas tuulenihe, näiteks frontide lähedal ja see tagab rünksajupilvede kogumile pikema eluea. Joonpagid ja ülirünksajupilved on kõige rohkem organiseerunud. Nende hulka kuulub ka hiidpagi. Seega saavad need tekkida atmosfääritingimustes, kus valitseb suur tuulenihe (hea, kui on olemas nii tugevuse kui suunaline, kuigi joonpagide puhul piisab praktiliselt ainult esimesest), ent samas peab olema soojust ja niiskust (energiat) väga palju. Näiteks atmosfääri potentsiaalse energia näitaja, CAPE, peab derecho ehk hiidpagi*** kujunemisel olema üle 2000 J/kg ja tuule tugevusnihe 2,5 km paksuses õhukihis 40-60 sõlme [1].
*** joonpagi-hiidpagi neid on parema vaste puudumisel parem lugeda väga esialgseks termini variandiks, sest pagi on vähemalt AMSis kirjas tuulenähtusena: A strong wind characterized by a sudden onset, a duration of the order of minutes, and then a rather sudden decrease in speed. Tõsi küll, seal on antud ka teine tähendus, mis viitab nähtuste kogumile, st on kompleksne nähtus, kuid see on terminina kasutusel meremeeste hulgas.

 
Tugeva tuulenihke tõttu on pilved põhja poole kaldu, sest lõunatuul tugevnes kõrgusega märkimisväärselt (Venemaa antitsükloni serv, frontaaltsoon Eesti kohal). Vasakul on näha tugevasti kallutatud rünkpilve, mis näitab tugevat tuulenihet. Paremal: tropopausi lähedal olev tugevate tuulte vöönd venitab rünksajupilvede alasit sadu km allatuult välja (20.5.2014 õhtul Männikjärve rabas Jõgevamaal).

Sellist olukorda, nagu eespool toodud näitajatega õhumass, muidugi Eestis igal aastal polegi. Kui nimetatud näitajad on olemas, siis võivad tekkida joonpagid, ülirünksajupilved, derecho, kuid konvektiivne olukord võib piirduda ka ainult liitrünksajupilvede tekkega või rünkpilvisusega. See kõik oleneb paljudest asjaoludest, millest üks tähtsamaid on inversiooni olemasolu (CIN). Igal juhul, kui keskkond ja sünoptiline situatsioon soosib rünksajupilvede organiseerumist, siis tuleb arvestada isaegi ülirünksajupilvede tekkega.

Mis on ülirünksajupilved (supercell) ja kuidas need tekivad? Ülirünksajupilv on selline rünksajupilv, mis sisaldab endas spiraalset kallutatud tõusva õhu sammast, mida nimetatakse mesotsükloniks. See peab püsima vähemalt nii kaua, kuni õhuosake jõuab läbida vahemaa pilve aluselt selle tipuni ehk ca 10-20 min [2, 3]. Selle läbimõõt on tavaliselt 2-10 km [3]. Kui sellise tõusva õhu samba diameeter on väiksem kui 2 (4) km, siis nimetatakse seda misotsükloniks [4]. Oluline on mõista, et mesotsüklon pole mistahes mesoskaalas olev tsüklon, vaid just konvektsioonipilvedes olev tsüklonaalne pööris. Harva võib mesotsüklonis liikuda õhk hoopiski antitsüklonaalselt (põhjapoolkeral) ehk päripäeva.
Ülirünksajupilv võib tekkida siis, kui on olemas piisavalt potentsiaalset energiat (väga labiilne õhumass), et tekiksid tugevad konvektsioonivoolud; nii tugevus- kui suunaline tuulenihe ja pööriselisus (vorticity). Viimase võibki tekitada eriliigilise tuulenihke koosmõju, aga võib pärineda ka muust allikast. Kui rünksajupilved on tekkinud, siis võivad selles olevad konvektsoonivoolud muuta mõne horisontaalteljelise pöörise enam vertikaalteljelisemaks, mis tähendabki mesotsükloni teket. Lisaks sellele on oluline, et ülirünksajupilvedes asub tõusvate õhuvooludega ala eraldi laskuvatest õhuvooludest, mistõttu pilv võib püsida mitmeid tunde. Ülirünksajupilvede suurimad ohud on seotud hiidrahe ja tornaadodega, kuid ka tugevate pagide ja paduvihmadega, mis võivad põhjustada üleujutusi.
Vähemalt Põhja-Ameerikast on teada ka nn ideaalne sünoptiline olukord, mis on kõige soodsam ülirünksajupilvede tekkeks. See ala jääb tsükloni sooja sektorisse, mida täidab Mehhiko lahelt saabunud mereline troopiline õhumass, kuid külma frondi ees on veel kastepunkti (niiskuse-) front, mis eraldab merelist troopilist õhumassi palju kuivemast mandrilisest troopilisest õhumassist. Viimane on pärit tavaliselt Mehhiku sisealadelt. Lisaks sellele on olemas ka tugev jugavool tropopausi lähedal. Sellistes tingimustes on kombineeritud tuulenihe tugev ja õhumass väga labiilne. Lisaks võib tekkida inversioonikiht, mis ei lase konvektsioonil kiiresti vallanduda. Alles pärastlõunal või õhtul võib see inversioonikiht nõrgeneda või laguneda, nii et energia vallandub järsku. Selle kohta võib pikemalt lugeda siit. Euroopas ilmselt sellist klassikalist või ideaalset sünoptilist olukorda nii selgelt ei teki, kuigi analoogne võib olukord olla lõunatsüklonites.
Ülirünksajupilvel on mitmeid iseärasusi, millest võib ülevaate saada siit. Lisaks sellele jagunevad ülirünksajupilved kogunisti neljaks erinevaks tüübiks: kuivad ehk sademetevaesed (LP supercell), märjad ehk sademeterikkad (HP supercell) ja klassikalised. Oluline on märkida, et kõiki ülirünksajupilvi ei saa täpselt liigitada üheks või teiseks tüübiks, vaid tegu võib olla hübriidse vormiga, millel on mitme tüübi tunnuseid. Lisaks sellele võib konkreetne ülirünksajupilv oma olemasolu jooksul muutuda ühest tüübist teise, olles tekkides nt kuiva tüüpi, aga muutub lõpuks märjaks tüübiks.
Kuivad ülirünksajupilved
on iseloomulikud õhumassile, kus napib niiskust ja on sagedasemad seetõttu nt poolkõrbelistel aladel. Nende puhul on mesotsüklonit sisaldav osa vahest kõige paremini näha (reljeefne välimus) ja see tüüp on klassikaliseks hiidrahe tekitajaks (pole sajujoontena nähtav), kuid tornaadod ei ole tüüpilised. Sademeid annavad need vähe. Seevastu märjad ehk sademeterikkad ülirünksajupilved annavad sademeid rikkalikult ja nende suurimaks ohuks on paduvihmad, mis võivad üleujutusi põhjustada, kuid ka allapuhked (downbursts). Lisaks sellele pole võimalikud tornaadod sajuloori tõttu kuigi hästi nähtavad või on täielikult varjatud. Mesotsüklonaalsete tornaadode põhilisteks tekitajateks on klassikalised ülirünksajupilved. Selle puhul on jälgitavad kõige paremini ülirünksajupilvedele iseloomulikud tunnused.
Need kolm tüüpi on laialt tuntud, kuid lisaks on defineeritud veel neljaski tüüp, mida USAs tuntakse kui mini-supercell või low-topped supercell, mille defineeris meteoroloog Jon Davies alles 1990. aastate algul [5]. Nagu nimetus viitab, iseloomustab seda madal tipp – kõigest 6–9 km muidu tüüpilise enam kui 12 km asemel. Samuti on need tavalisemad jahedate ilmadega, vajades just suurt kombineeritud tuulenihet. Ka see tüüp jaguneb veel omakorda kuivaks, klassikaliseks ja märjaks.


Riina Mändel. Nagu ufo 23.05.2013, Raplamaa, Käru vald kell 19.22
Siin võib-olla tegu mesotsüklonit sisaldava rünksajupilvega
ülirünksajupilv. Senimaani on teada veel üks Eestis tehtud foto, millel on selgelt mesotsüklonile viitav välimus: selle jäädvustas 20.5.2014 Pääro Metsand Hiiumaal, vt siit. Avaldatud autori loal.

***

Tornaadod. Üpris harva juhtub, et pilvest hakkab maa poole laskuma keeris. See võib-olla väga kitsas, kuid võib ka räbaldunud ja väga lai olla. Pöörlemist võib, kuid ei pruugi märgata. Kui selline keeris ei lasku maa- või veepinnani, siis nimetatakse seda lehterpilveks (funnel cloud, tuba). Kui see aga kontakteerub aluspinnaga, siis peaks tekkima vee kohale pritsmetest pilv, maismaa kohale aga tolmupilv ja sel juhul on tegemist kas vesipüksiga, maapüksiga (mõlemad mittemesotsüklonaalsed) või tornaado ehk trombiga. Kõikidel kirjeldatud juhtudel nimetatakse pilve ikka Cumulonimbus tuba. Sealjuures on väga oluline mõista, et vesipüksi või tornaado puhul ei pruugi olla silmaga nähtavat „lonti“ aluspinna ja pilve aluse vahel. NB! Tornaado ja tromb on kattuvad mõisted!
Terminites, mõistetes ja üldse tornaadode klassifikatsioonis valitseb mõningane segadus ja seetõttu selgitan olukorda põhjalikumalt. Kui lähtuda ainult tekkekohast ja sellest, mida näha, siis vee kohal tekivad ikka vesipüksid ja maismaa kohal tornaadod või maapüksid. Tekkepõhjustest lähtudes on olukord keerukam. Tornaado võib muidugi tekkida ka veekogu kohal, kuid maismaale jõudes see ei haju erinevalt vesipüksist. Sel juhul kasutatakse ka väljendit „halva ilma vesipüks“ või „tornaado vee kohal“. Mõnikord on öeldud või kirjutatud, et tornaado ületas jõe, järve, lahe vms veekogu vesipüksina. Tekkepõhjustest lähtudes ei ole selline väljend korrektne.
Laiemalt on ehk tunnustatud järgmine seisukoht (äärmiselt lihtsustatud ülevaade!). Tornaadodeks loetakse ka vesipüksid ja maapüksid, kuid need kuuluvad mittemesotsüklonaalsete tornaadode hulka. Mesotsüklonaalsete tornaadode, mis on üldiselt kõige ohtlikumad ja tugevamad, teke on seotud rünksajupilve sees tekkiva spiraalse kallutatud tõusva õhu sambaga, mida nimetatakse mesotsükloniks ja seda sisaldavat pilve ülirünksajupilveks (supercell). Selle alla, tavaliselt keskele, võibki siis tornaado tekkida. Seda tüüpi tornaadoga on tavaliselt tegemist ka väljendites „halva ilma vesipüks“ või „tornaado vee kohal“. Samuti on purustused ja inimohvrid seotud enamasti just mesotsüklonaalse tornaadoga. See võib-olla väga võimas keeristorm (alates 1.2.2007 USAs ja 1.4.2013 kasutatakse Kanadas tugevuse hindamisel täiustatud Fujita skaalat, EF0-EF5, kuid mujal maailmas endiselt vana Fujita skaalat, F0-F5*
4, mis tekib tavaliselt väga labiilses, kuid tugevalt tuulenihkelises õhumassis, mis toetab ülirünksajupilvede teket. Siiski on olemas ka madalatipulised ülirünksajupilved, mille tipud on vaid 5-6 km kõrgused, kui sedagi ega pruugi isegi välke tekitada, kuid paljud tornaadosündmused näiteks Suurbritannias ja võib-olla ka Eestis (näiteks 15.6.2004 Viljandimaal) on just sellega seotud. Sellisel juhul pole õhumass kuigi energiarikas (labiilne), aga kombineeritud tuulenihe on piisav.
Kui mesotsüklonit pole, siis tekivad maa- või vesipüksid (mittemesotsüklonaalsed tornaadod) vastavalt maismaa ja veekogu kohal. Ilm on siis märksa rahulikum, kusjuures ei pruugi olla isegi mitte rünksajupilvi, kuid konvektsioon on vajalik. Nende teke on mesotsüklonaalsete tornaadode omast teistsugune: tekivad näiteks siis, kui tõusev õhuvool haarab piirkihist endasse juba olemasoleva keerise, mis muutub püstteljeliseks [6]. Tõsiseid purustusi need tavaliselt ei tekita, sest nende tugevus on enamasti EF0-EF1, kuid tugevaimad on siiski küündinud EF3-ni. Maa- või vesipüksiga võib kaasneda veel hoovihm ja äike, vahel isegi rahe. Teise võimalusena on pilvedes misotsüklon, mis on mesotsükloniga analoogne, kuid väiksem keerleva õhu sammas pilvedes [diameeter alla 2 (4) km)]. Mittemesotsüklonaalne vesipüks enamasti hajub, kui jõuab maismaale.
*4 On räägitud ka (E)F6st, kuid selline on ainult mõne lapsajakirjaniku unistuses. EF5 on siiski maksimum. Vana Fujita-Pearsoni skaala läks kuni F12, aga praktikas ei ole viiest kõrgemat võimalik tuvastada, sest see põhineb kahjustustel, nii et tugevama tornaado korral, kui selline peaks ilmuma, ei jää midagi lihtsalt järele seega ei saa ka tugevamat tornaadot määrata. Tegelikult on EF-skaala mingil määral jäetud lahtiseks, vt http://www.spc.noaa.gov/efscale/ef-scale.html. Ehkki E tähendab täiustatud, et arvesse võetakse justkui kaugseire- jm kasulikke andmeid, on praegu veel jäigalt kasutusel ikka kahjustused: El Reno tornaado puhul praagiti radarvaatlused välja, nii et see jäi ikkagi lõpuks EF3 peale lukku (üks markantsemaid näiteid).

Keeris- ehk tornaadosündmuseid (siia alla lähevad nii klassikalised tornaadod, vesipüksid kui isegi pagikeerised ehk gustnaadod) on püütud klassifitseerida: 2008. a anti välja vastav publikatsioon sellise pealkirjaga nagu Proposed Conceptual Taxonomy for Proper Identification and Classification of Tornado Events [7]. Selles dokumendis selgitatakse põhjalikult, miks ja milline klassifikatsioon oleks otstarbekas. Seal pakutakse välja, et erinevaid keeriseid saaks liigitada I – III tüübiks, kusjuures neil on omakorda alamtüübid. Toon sellele publikatsioonile toetudes mõningaid näiteid.
Ia tüüpi tornaado on seotud selgelt eristuva (diskreetse) ja hästi välja kujunenud ülirünksajupilvega, milles on mesotsüklon. Seevastu Ib tüüpi tornaado on seotud madalatipulise ülirünksajupilvega ja Ic maabuva orkaaniga, kusjuures õhumass on väga energiarikas (kõrge CAPE), tuulenihe on väike ja pööriselisus suur.
II tüüpi tornaadosündmused on seotud konvektiivtormidega, nagu joonpagi, hiidpagi, mesoskaalaline konvektiivtorm (suur rünksajupilvede kogum) jms. Siin tehakse vahet 6 alamtüübil.
III tüüpi tornaadosündmused on näiteks enamik „hea ilma“ vesi- või maapüksid, mis on seotud enamasti jäätumata tippudega konvektsioonipilvedega (rünkpilved), samuti pagidega (gustnaadod), misotsüklonitega, orkaani silma seinaga, tornaado satelliitsüsteemidega jne ehk igasugune „praht“, mis jääb I ja II liigist üle; siin tehakse vahet samuti 6 alamtüübil.
Tõsised kahjud ja inimohvrid on seotud just I ja II tüüpi tornaadosündmustega.

Kuidas Eestis on lood trombidega? Alustan ühe kogetud juhtumi kirjeldamisega.


Maapüks (III tüüp) ca 10 km Tartust põhja pool Äksi lähedal (läbi bussiakna pildistatud) 29.8.2014 kl 18.58.
 
See maapüks oli visuaalselt hinnates väga nõrk (EF0) ja mingeid teateid purustuste kohta ei ole tulnud.

29. augustil Tartusse sõites nägin tõelist tornaadot, st lehterpilv (tsirkulatsioon) saavutas kontakti aluspinnaga. Millega oli täpsemalt tegu? Tartule lähenedes muutusid pilved üha võimsamaks. Kihtrünkpilvede hulgas oli järjest rohkem märgata võimsaid rünkpilvi ja taamal rünksajupilvi – oli ju päeval Tartumaalt üle käinud äike, mõnes kohas (nt Alatskivil) oli see olnud isegi raevukas.
Pisut enne Tartut ilmus kagu- ja idataevasse suur rünkpilv, millel oli väga madal räbaldunud pilveserv. Mõnes kohas rippusid justkui kombitsad. Üks koht tõmbas tähelepanu endale, sest ebakorrapäraste räbaldunud kombitsate asemel oli justkui siledapinnale kühm. See venis pikemaks ja näha oli selles kohas tsirkulatsiooni – oli selge, et tegu on lehterpilvega. Pilve võis nüüdsest nimetada Cumulus tuba.
Lehterpilve alumine osa muutus väga peenikeseks, isegi niitjaks, kuid oli selgelt nähtav ja pikenes üha maa poole (hüdrodünaamikast on teada, et sellistel keeristel on omadus sulguda või lõppeda mingil pinnal). Kõik see toimus kõigest 5 min jooksul. Pildistada oli keeruline, sest buss oli inimesi täis ja vaja oli ronida üle kaasreisijate.
Kui lehterpilve tsirkulatsioon kontakteerus maapinnaga, siis sai sellest maapüks. See juhtus u 10 km Tartust põhja pool Äksi lähedal. Mõne minuti möödudes maapüks hajus. Kokku kestis nähtus mitte rohkem kui 10 min.
Kuna Euroopa Ohtliku Ilma Andmebaas (European Severe Weather Database ehk ESWD, vt http://www.essl.org/cgi-bin/eswd/eswd.cgi) kogub selliste nähtuste kohta andmeid, siis lisasin maapüksi ka sinna ja see on ülalolevalt lingilt näha, kui teha vastav päring andmebaasis – Tartumaa kohal on tornaadot tähistav punane kolmnurk.


Karl Jakob Toplaan. Vesipüks (III tüüp) Liivi lahel 17.08 kell 10.30. Läks koos äikesepilvega mööda. Autori kirjeldus: "Olin lõpetamas oma hommikust fotoretke Tirbi säärel, Saaremaal, ning valmis lahkuma. Enne minekut istusin veel korraks maha, et jalgu puhata. Natukse aja pärast kuulsin müristamist ning läksin vaatama, kust pilvest see tuli. Üht äikesepilve vaadates, märkasin, et selle allosas tekkis väike lehter ning minu õnneks kasvas sellest ilus vesipüks. See oli aga väga kaugel, nii et pildile sain selle vaid teleobjektiiviga. Vesipüks oli nähtav umbes 10 minutit, seejärel ta kadus väga kiiresti. Mul vedas, et seda üldse märkasin. :)"
Avaldatud autori loal


Eestis tuleb enamikel aastatest ette mõni tornaado, enamasti küll on tegu mittemesotsüklonaalsete maa- ja vesipüksidega, kuid nende registreerimine on juhuslik, sest vastavat tornaadoennetus- või jälgimissüsteemi meil pole.
Kõige trombirohkem (neid registreeriti väidetavalt 24) oli 1998. aasta, kui ilm oli sajune ja sageli äikeseline. Kõige rohkem keeriseid tekkis juunis, kui Eestisse jõudis kuum õhumass ja selle serv püsis siinmail kuu keskpaigani. Ebatavaline oli ka näiteks 2001. aasta 16.-21. juuli, kui 16. ja 17. juulil tekkis arvatavasti mitu tornaadot, mille tugevus oli F1 või F2. Neist kõige märkimisväärsem tekkis Endla järve lähistel ja jõudis Kohtla-Järveni, seega teekonna pikkuseks umbes 80 km, kusjuures väidetava tornaado laius lähtudes purustustest oli valdavalt 100-400 m ja kõige laiemas kohas lausa 4 km. See viimane tulemus on arvatavasti põhjustatud siiski ka kaasnenud pagist või mitmest lähestikusest tornaadost. Kaugemast minevikust on teada tugev tornaado (F4) 3. augustil 1922. aastal Peipsi ääres, teekonna pikkus 82 km ja veel näiteks 27. mail 1966. aastal Lõuna-Eestis, teekonna pikkus 50 km ja laiuseks 400-600 m, tugevus F3 või F4 [8].
Siinkohal on paslik rääkida Eesti tornaadouurijatest. Üks tornaadode uurimise pioneere oli baltisaksa päritolu Johannes Letzmann (1885–1971), kes saavutas 1930ndatel aastatel rahvusvahelise taseme. Ta on uurinud üht esimesena dokumenteeritud tornaadot Eesti ja Läti aladelt, sündmus toimus 22.6.1795. a, saades alguse Riia lähedalt ja jõudes lausa Peipsini välja. Koos tornaadoga tegi laastamistööd ka rahe. Letzmann selgitas muuhulgas välja piirkonna, kus Baltimaades tuleb sagedamini ette tugevaid tornaadosid. Seda nimetatakse vahel koguni Baltimaade tornaadoalleeks, mis algab Lätist (Kuramaalt) ja kulgeb üle Lõuna-Eesti ja Tartumaa kuni Mustveeni. Muuhulgas 2010. ja 2011. a suvel kahjustusi saanud Rakvere ja Väike-Maarja jäävad tornaadoallee mõjualasse. Lisaks Letzmannile on ohtlikke äikeseid ja tornaadosid uurinud veel Heino Tooming, Helve Kotli, Merike Merilain (avaldas 2001. a juuliäikeste ja tornaadode kohta artikli) ja Andres Tarand.
Tundub, et tugevate tornaadode teke Lääne-Eestis on väga vähe tõenäoline, kuid seal on seevastu palju vesipükse. Viimaseid nähakse rohkem Saaremaa läänerannikul, aga ka Väinamerel või Pärnu ja Soome lahel, harvem mujalgi. Mõnikord tekivad vesipüksiseeriad, mille puhul on korraga näha mitut keerist või need moodustuvad järjestikku. Tüüpiline aeg vesipükside tekkeks on august ja september, kui sooja veepinna kohal on jahe ja labiilne õhumass. Vesipükse tekib Eestis igal aastal.

***

Siin ülevaates olen kasutanud mitmeid uudissõnu, mis võiksid eestikeelsete meteoroloogia oskussõnadena arvesse tulla. Kuna eestikeelne meteoroloogia erialane terminoloogia on armetu, siis on selge, et vanaviisi ei saa edasi minna. Seetõttu olgu lõpetuseks nn keelesäuts.


Liitrünksajupilved. 1. augustil 2008 tekkis väga ilmekas liitrünksajupilv. See liikus itta (fotol vasakule), põhjustades intensiivset hoovihma ja rahet. Välgud aga said alguse maksimaalse arengu staadiumis elemendi tipuosast ja lõid vaatleja suunas pilve ette maha, seega oli tegu klassikaliste positiivsete välkudega. Tegu on kompaktse rünksajupilvede kogumiga, millel on jälgitav mitu rünkpilvestaadiumis elementi.

Alternatiivseteks mõisteteks oleksid „mitmikrünksajupilv“ „liitrünksajupilve“ asemel ja „hiidrünksajupilv“ „ülirünksajupilve“ asemel. Neid siiski konvektiivsüsteemide ja äikeseasjatundjad ei pooldanud. Argumendid on sisulised ja on järgmised. „Hiidrünksajupilv“ viitaks justkui mõõtmetelt tohutult suurele rünksajupilvele, mis on sageli nii, ent sugugi mitte alati. Nii näiteks defineeris meteoroloog Jon Davies alles 1990. aastate algul koguni eraldi pisikeste ülirünksajupilvede tüübi, mida iseloomustab madal tipp – kõigest 6–9 km muidu tüüpilise enam kui 12 km vastu. Seda nimetatakse inglise keeles low-topped supercell, eesti keeles aga madalatipuline ülirünksajupilv. Määrav on niisiis ehitus ja sellest tulenevad ohud. Seega peaks liide „üli-„ viima mõtte erilisusele.
Ülirünksajupilve defineerivaks ehituslikuks tunnuseks on mesotsüklon, mis kujutab endast pikka aega püsivat pöörlevat tõusva õhu sammast. Sellega on seotud tornaadode teke. Lisaks on määrava tähtsusega veel see, et ülirünksajupilvedes asub tõusva õhu vool laskuvatest õhuvooludest eraldi, mis tagab süsteemile pika, tavaliselt tundidesse ulatuva eluea. Ülirünksajupilved saavad tekkida ainult sellises troposfääris, kus on korraga märkimisväärne suunaline ja tugevus-tuulenihe.
Millised on sisulised argumendid, et eelistada „liitrünksajupilve“ mõistet „mitmikrünksajupilve“ mõistele? Sellele saab vastata, kui selgitada liitrünksajupilve dünaamikat ja olemust ning kirjeldada, kuidas see paistab nii silmaga taevasse vaadates kui ka radaripildil. Lühidalt on olukord järgmine. Rünksajupilvede ehitusplokiks ehk ühikuks on lihtrünksajupilv (single-cell/unicell). See areneb rünkpilvest, annab sademeid ja vahel äikestki, ning siis hajub. Kogu elutsükkel kestab umbes tund aega. Niisugune lihtrünksajupilv esineb puhtal kujul üsna harva. Edasi tuleb liitrünksajupilv (multicell), mis on juba teatud määral organiseerunud. See saab alguse sellest, et lihtrünksajupilve maksimaalse arengu staadiumis hakkab pilve servas (puhangufrondil) tavaliselt arenema uus lihtrünksajupilv. See kasvab esialgse lihtrünksajupilve külge ja tekibki liitrünksajupilv. Ajapikku võib sinna külge kasvada veel järgmisigi lihtrünksajupilvi, samas kui süsteemi teises otsas on see esimene lihtrünksajupilv juba suures osas hajunud.

Viited
1. Pierre_cb 2009. CAPE vs SHEAR (CC BY-SA 3.0).
2.
AMS Glossary meteosõnastikus ülirünksajupilv (supercell) http://glossary.ametsoc.org/wiki/Supercell (vaadatud 7.9.2014).
3.
AMS Glossary meteosõnastikus mesotsüklon (mesocyclone) http://glossary.ametsoc.org/wiki/Mesocyclone (vaadatud 7.9.2014).
4.
AMS Glossary meteosõnastikus misotsüklon (misocyclone) http://glossary.ametsoc.org/wiki/Misocyclone (vaadatud 7.9.2014).
5. Davies, Jon 1990. Midget supercell spawns tornadoes. Weatherwise, October 1990, 260-261.
6.
AMS Glossary meteosõnastikus maapüks (landspout) http://glossary.ametsoc.org/wiki/Landspout (vaadatud 7.9.2014).
7. Agee, Ernest ja Jones, Erin 2009. Proposed Conceptual Taxonomy for Proper Identification and Classification of Tornado Events. Weather Forecasting, 24, 609–617.
8. Merilain, Merike ja Tooming, Heino 2003. Dramatic days in Estonia.Weather 58, March 2003, 119-125.