Atlandi ookean on orkaanide kasvulava
Autor: Jüri Kamenik, konsultant: Ott Tuulberg

 

NB! Uuendatud 14.09.2017 seoses meediatormiga purustavate orkaanide ja valeväljaütlemistega.
2010. a hooaeg oli Atlandi ookeanil väga aktiivne, seda on nimetatud isegi hüperaktiivseks hooajaks. Kuigi ühtegi 5. kategooria orkaani ei tekkinud, oli eriline see, kui pikka aega oli Atlandi ookeanil või selle ääremeredel pidevalt jälgitav aktiivsus (vähemalt üks troopiline tsüklon, edaspidi troopikatsüklon), samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. 2010. a hooaja jooksul tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega. Vaikse ookeani idaosas lõppes orkaanide moodustumine septembriga, sest algas La Niña*.
Orkaanide teema on huvitav ja olgu siingi nendest siis veidi juttu. Järgnev, v.a üldmärkused,  on kirjutatud 2010. a hooaja tippaktiivsuse ajal, kuid tekst on muutmata kujul, mistõttu mõned ajavormid on kohatud.
* La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.
 

Mõned üldmärkused orkaanide kohta.

Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti.
Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont.
Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam.
Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötmelised ja troopilised (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Alljärgnevas ülevaates on võetud vaatluse alla vaid troopikatsüklonid.
Orkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune. Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, näiteks Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat.
Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26
°C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket. Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel. Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).
Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvede kogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive.
Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopiliste tsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, kui õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nm pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks. Coriolisi efekt on oluline tsirkulatsiooni algatamiseks, sest otse ekvaatori piirkonnas ei teki peaaegu kunagi orkaane. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.


Pilt: NOAA/NHC

Enne orkaanipäeviku juurde asumist toon ära kolm analüüsi. 2012. a hooaja teisel poolel, täpsemalt oktoobris, tegutses küllaltki märkimisväärne troopiline tsüklon Sandy, mis mõjutas nii Kariibiat kui otseselt USAd, jõudes viimaks idarannikule ja hajudes Kanada kohal parasvöötmetsüklonina. Kuna idarannikut tabavad sellised tsüklonid otseselt üsna harva, siis pälvis see suurt meediatähelepanu ja kirjutati palju uudiseid ja arvamusi.
Eestis intervjueeriti selles osas professor Sirje Keevallikut ja ühes teises kohas avaldati arvamusi Sandy ja kliimamuutuste seoste kohta. Eraldi teema on Sandyga seotud vandenõuteooriad, millest saab lugeda siit: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2012/10/vandenouteooriad-ja-ilm.html. Keevalliku intervjuu kohta tuleb märkida seda, et tegu oli telefoniintervjuuga + ajakirjanike mõjuga, mistõttu see ei saagi kuigi põhjalik ja täpne olla. Seega tuleb analüüsimisel ja kritiseerimisel arvesse võtta ka nn telgitaguseid. Järgnev on niisiis lihtsalt täpsustav ja mõeldud huvilistele, kes tahavad rohkem tausta teada ja minna selles teemas sügavuti.
Lisaks sellele tõusis meedihuvi orbiiti 2017. a toimunud sündmused Atlandil, sest tegu oli ühe kõige katastroofilisema hooajaga üldse. Jälle sai sõnaõiguse teiste hulgas ka prof Keevallik, kuid paraku osutus see kirjutis üheks kõige vastuolulisemaks ja vigasemaks üldse, mis teada. Analüüsin sedagi lähemalt.


a) Keevalliku intervjuu
http://www.ilmajaam.ee/1027030/keevallik-toenaoliselt-jaab-sandy-usas-tanavu-viimaseks-orkaaniks/

1) Uudises toodud vahemikud on klimaatilised ja kokkuleppeliselt troopikatsüklonite hooajaks. Tegelikult ei ole välistatud nende teke ka hooajavälisel ajal, hea näide oli 2005. a hooaeg. See on märgitud ära isegi wikis, nt https://en.wikipedia.org/wiki/2017_Atlantic_hurricane_season.
2) Põhja-Ameerika idarannikule pole kehtestatud eraldi orkaanihooaega, vaid see kuulub kõik (Põhja-)Atlandi orkaanihooaja alla, mis kokkuleppeliselt kestab muide juunist novembrini (1.06.–30.11.), nii et see polnud intervjuu ajaks veel läbi. 2012. aastal tekkisid esimesed troopilised tsüklonid juba mais ja esimene torm oli USA idarannikul, vt trajektoori http://en.wikipedia.org/wiki/File:Alberto_2012_track.png. Seega oli vaid professori õnn, et pärast intervjuud ei formeerunud enam ühtki troopikatsüklonit.
3) Sandy hooaja viimane
klimaatiline prognoos, tegelikult ei olnud välistatud mõne uue troopikatsükloni teket näiteks järgnenud kuu jooksul. Seda oleks tulnud vähemalt täpsustada, miks nii arvatakse ja et tegu on klimaatilise prognoosiga või statistikale põhineva arvamusega.
4) Vaikse ookeani idarannikul tekkivatele troopikatsüklonitele ei pöörata vähem tähelepanu, vaid kui need maismaad ei taba ja kahju või hukkunuid ei põhjusta, siis need tavaliselt ei jõua uudistesse (meediasse). Seal tekkivatel tsüklonitel peetakse hoolega silma peal, vt http://www.nhc.noaa.gov/gtwo.php?basin=epac&fdays=2#contents
5) See on õige, et Lõuna-Atlandil on orkaanid üliharuldased. Miks see on nii? Seal on ookeani pinnatemperatuur madalam ja tsonaalne tuulenihe märksa suurem kui Põhja-Atlandil, mistõttu tunduvalt väiksem troopiliste tsüklonite sagedus Lõuna-Atlandil on ootuspärane. Üks kõige märkimisväärsemaid orkaane oli 2004. a tsüklon Catarina, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Catarina.
6) Orkaan on teaduskeeles troopiline tsüklon
jääb segaseks. Üldse on huvitav, et eesti keele sõnaraamat toetab mõiste ´hurrikaan´ kasutuselevõttu troopikatsükloni erialaterminina, kusjuures parasvöötmetsüklonid, mille tuulte püsikiirus vastab orkaanitugevusega tuultele, tuleks nimetada ´orkaan´. Siiski, kuna sõna orkaan on niivõrd juurdunud ja ikkagi kuidagi eestipärasem, siis jään selle juurde. Seega on orkaan tugev troopikatsüklon, milles püsituultekiirus ulatub vähemalt 33 m/s.
Mõisted ja terminid tuleb korralikult lahti seletada, et ei tekiks segadust. Olemas on väga palju tsüklonitüüpe. Olgu öeldud, et tsüklon viitab tsirkulatsioonile, madalrõhkkond aga suhtelisele õhurõhule. Seega on need erineva tähendusega mõisted, kuid kasutatakse enamasti läbisegi. Vaata ka üldmärkuste alguslõike!
Kaks tähtsamat tsüklonite tüüpi on troopika- ja parasvöötme-. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal.
Muide, orkaan ei ole ükskõik milline troopikatsüklon, vaid kokkuleppeliselt selline, mille keskme lähedal on püsituulte kiirus (1 või 10 min keskmine) vähemalt 32,7 m/s, mis vastab Beauforti 12 pallile ja Saffir-Simpsoni orkaaniskaala 1. kategooriale.
Gert Ekholm küsis: –Mis põhjustab kliimas orkaane ja kuidas orkaanid kliimale mõju avaldavad? Vasta lühidalt palun sellele :).
Vastasin nii: –1. Orkaane põhjustab konvektsioon ja selle organiseerumine väga sooja veepinna kohal barotroopses ja väikese tuulenihkega atmosfääris;
2. Orkaanid on kliimasüsteemis energiabilansi tasakaalustajad, viies soojust (ja niiskust) väiksematele laiustele ehk on nii globaalse kliimasüsteemi kui regionaalse kliima moduleerijad.


Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid.
Allikas:  http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com

Lisaks neile on olemas veel subtroopikatsüklonid, mida vahel ka neuterkaanideks nimetatakse. Need tekivad sageli kvaasibarotroopses troposfääris, st lähistroopikas, kus mingil määral on frondid esindatud, aga need on nõrgad ja vähemärgatavad. Neuterkaanid on enamasti metastabiilsed süsteemid, st muutuvad kas parasvöötmelisteks või troopilisteks. Lisaks on olemas veel polaartsüklonid, troposfääri ülaosa tsüklonid jne.
7) Kas Huracan on tõepoolest kurjusejumal? Sellega on segasevõitu lugu. Mitmed allikad ütlevad, et tegu on K'iche' maajade vihma- ja tormijumalaga. Ka tuld seostatakse tema valitsemisalaga. Samas on neid allikaid, mis ütlevad, et tegu on tainode kurjusejumalaga. Ilmselt on siin vaja mõne mütoloogi või antropoloogi abi, sest see ei kuulu enam päriselt loodusteaduste pädevusse.
8) Troopiline kliima kõige mõnusam – maitse üle ei vaielda. Miks ma nii ütlen? Kuna olen ise olnud troopikas ja mulle sealne ühetaoline ja vähemuutuv ilm ei meeldinud, siis eelistan siinset ehk parasvöötmekliimat rohkem, ka aastaajad loovad toreda mitmekesisuse; muidugi soojus oli hea, aga seda on suvel siingi. Neid, kes nii arvavad, on veel ja lisaks on inimesi, kes arvavad täpselt vastupidi: kui saaks ainult 24/7 päikest ja sooja, ei mingit vihma, iga päev 47 kraadi jne. Aga see on kõik ju maitseküsimus ja ilmaga rahulolu tuleneb ikka sellest, kas ilm vastab inimese ootustele või mitte. Mõnedele tagasisidet andnud inimestele meeldis just see ütlemine enim, et troopiline kliima on mõnus – maitse üle ei vaielda. 
9) «Troopilised tsüklonid tekivad seal, kus kliima on kõige mõnusam – 5…20 laiuskraadil ookeani kohal. Seal on vesi soe ja õhus palju veeauru ning tavalised väikesed madalrõhkkonna ümber tekkinud tsüklonid saavad suure hulga energiat veeauru kondenseerumisel kasvades seetõttu hirmuäratavateks,» seletas Keevallik. Selles lõigus kirjeldatakse troopilist tsüklogeneesi ebatäpselt ja liiga lihtsustatult, mis tuleneb intervjuu läbiviimise viisist ja ajakirjanduslikust stiilist, mistõttu on vaja täpsustada.
Troopikatsüklonid saavad tekkida üksnes avara veepinna kohal, mille ülakiht (mitukümmend meetrit) on vähemalt 24...26 °C-ni soojenenud. Lisaks peab olema piisavalt veeauru (kastepunkt 23...25 °C), väike tsonaalne tuulenihe ja mingi troposfääri häiritus. Viimaseid on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele.
10) Prognoosimine: Troopilise tsükloni tekkimist pole tema sõnul võimalik ennustada, sest mitte iga häiritus sooja mere kohal ei kasva orkaaniks. Küll aga jälgitakse neid häiritusi hoolikalt, et esimesi kasvamise märke tähele panna. Sõnastaksin selle teisiti, troopikatsüklonite puhul kasutatakse teistsugust lähenemist, kusjuures seda saab pidada prognoosi erijuhuks. Kui on avastatud pilveklaster (kogum), millel on mingi potentsiaal kahe ööpäeva jooksul muutuda troopikatsükloniks, siis märgitakse see eraldi ära ja antakse vastav tõenäosus. See on ju ka teatud prognoosmeetod. Lähemalt http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/tcfaqF.html.
11) Troopikatsüklonite pöördumine põhja või itta pole põhjustatud mandrist, vaid läänetuulte vööndisse jõudmisest. Kui räägime Atlandi ookeanist, siis on troopikatsüklon Ameerikale lähenedes juba nii suurele laiusele jõudnud, et jõuabki läänetuulte vööndisse ja pöördub põhja või ida poole, nii et see on ikkagi kokkusattumus, selget põhjusliku seost mandri ja liikumistee vahel pole. Kas mandrite mõju töötab ka Vaikse ookeani idaosa kohta?
12) Teekonna prognoosimine. See on võrdlemisi usaldusväärne, kuigi tuleb ette anomaaliaid ja ettearvamatusi, sealjuures 2005. a hooaeg oli selles osas eriti märkimisväärne, vt http://en.wikipedia.org/wiki/2005_Atlantic_hurricane_season
13) 2005. a jaanuaritorm. Mida pidada iseäralikuks? Intensiivsuse poolest oli kindlasti tegemist märkimisväärse juhtumiga (õhurõhk keskmes 958 hPa) ja see pole iga-aastane, nagu kipub mulje uudisest jääma. Ka tuule tugevuse poole oli see erandlik, sest näiteks 9.01.2005 mõõdeti Kihnus puhanguks koguni 38 m/s (enne seda sama tugev 23.01.1995 Vilsandil). Samuti on intervjuust välja jäetud positiivsed mõjud loodusele. Näiteks segas see torm päris hästi Läänemerd ja tõi ookeanist uut soolast vett (nn suured soolased sissevoolud).
Võtme selle uudise tagamaadest annab kindlasti see: http://uudised.err.ee/index.php?06264791. Mis sealt silma hakkas, mida ma tahaks täpsustada ja põhjalikumalt lahti kirjutada?
14) Tsükloni tüüp ja energiaallikas? Vahetult enne randumist muutus Sandy parasvöötmeliseks, veidi varem oli selle kese troopiline, välimine osa aga barokliinne, mis andis süsteemi tugevnemisele oma panuse ehk toetas seda. Liigselt rõhutatakse hõõrdumist, sest näiteks maismaa kohal nõrgenevad troopikatsüklonid peamiselt ikka energiaallika (veeaur ja selle kondenseerumisel vabanev soojus, mida professor ka mainib) vähenemise / kadumise pärast. Parasvöötmetsüklonid aga võivad maismaa kohal tugevneda ja muutuda võimsaks tormiks, võtame kasvõi 23.11.2008 ülitormi Ida-Euroopas, seega ei nulli hõõrdumine energia antavat panust ära. Kui tegemist on mäestikuga, siis vast võib hõõrdumise mõju pidada piisavalt märkimisväärseks.
15) Sandy ja üllatav? Pigem ei, sest see oli üle poole nädala juba ette teada, et Sandy tuleb karm ... Selles ei olnud midagi üllatavat, sest tõesti juba eelmise nädala lõpu poole ajaliselt tihendati üle riigi troposfääri ülakihi vaatlusi, et mudelitesse võimalikult täpset infot saada.
16) Eestis sarnane torm? Kui rääkida tsüklonite tüübist, siis ei, sest pole eeldusi, mida professor videoklipi lõpuosas korrektselt ka mainib (mitukümmend meetrit kuuma vett), kuid jätab mainimata tuulenihke teema, lisaks selle, et siin pole piisavalt suurt vetevälja. Kui rääkida aga võimsusest, siis küll, sest Sandy tormiarv oli randumisel 3–4 (vt Tarmo blogist), kuid 9.01.2005 tormi puhul ligikaudu 3.

b) Arvamusuudis Sandy ja kliimamuutuste seostest  http://www.epl.ee/news/arvamus/orkaan-sandy-ja-kliimamuutus.d?id=65210788

Sissejuhatuseks. Pean oluliseks teha taustauuring, et näiteks huvilisedki saaksid lähemalt ja rohkem teada. Ka endal on huvitav teada tagamaid, alternatiive ja minna sügavuti oma oskuste piires. Seda silmas pidades tegin järgneva analüüsi ühe Eesti Päevalehes avaldatud arvamusuudise kohta. Seal on peateemaks Sandy seos kliimamuutustega, kuid siinne analüüs on üldine, st ei ole arvestatud uudise teemat.
Mis silma hakkas?
Supertorm – mida see ikkagi tähendab? Kui räägime tuultest jms, siis oli tegu nõrga tormiga, nagu muide märkis Piia Post. Super tuleb lihtsalt mõjust inimestele, majandusele, ühiskonnale. Äärmisel juhul võib super öelda ka siis, kui troopiline ja parasvöötmeline ühendavad oma jõud (hübriidsüsteem). Veel saab öelda, et tegu on lihtsalt moodsa sõnaga (vrd kilostaar, megastaar, superstaar jne).
Järgmine küsimus: mida mõista etteaimatavuse ja loomulikkuse all? Kui räägime etteaimatavusest nädalaid ja kuid ette, kusjuures jutt on konkreetsest sündmusest, siis on kuulub see nn woodoo-maale, kui aga nädalast, siis näiteks Tarmo Tanilsoo märkis, et sellise tähtajaga oligi see prognoositud ja midagi üllatavat polnud.
Kas selline torm on loomulik? Esiteks, mida see sõna tähendab? Kui looduslikke põhjuseid ja et on varem ka olnud, siis on loomulik, sest geoloogilised uurimused (vaata http://geology.about.com/od/naturalhazardsclimate/a/aa_paleostorm.htm ja http://www.ncdc.noaa.gov/paleo/hurricane/conference.html) on näidanud, et settekihtides on selliste sündmuste kohta olemas selged märgid. Veel üsna hiljuti (jutt mõnekümnest aastast) arvati, et USA idarannikul ei saa orkaane olla, kuid settekihtidest leiti tõendid, et selliseid torme on seal ammu enne maadeavastusi toimunud ja korduvalt. Sandy tuleb tunnistada loomulikuks nähtuseks.
Kolmas küsimus: kas Sandy on tõepoolest ajaloo kulukaim? Kas Katrina polnud mitte tunduvalt kulukam? Vastav nimekiri: http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_costliest_Atlantic_hurricanes
Siis läheb uudis edasi, et Sandy tekitas palju peavalu prognoosijatele. Viitan siin Tarmo piinlikult täpsele jälgimisele, et polnud midagi ennenägematut ega keerukat, lugesin isegi Washington Postist mitu päeva enne randumist, kus selgelt öeldi, et kahtlusele on vähe ruumi, trajektoor ja käitumine on suure usaldusväärsusega prognoositav ja praegust seisu hinnates läks see ka täppi, mida seal öeldi.
Uudised/ülevaade 28. okt. seisuga. Kui silmas on peetud seda, et ei nähtud mitu kuud ette, siis see on minu meelest põhjendamatu väide; kui silmas peetud haruldust, siis olen nõus, et harva, aga samas setted näitavad, et sajandeid ja tuhandeid aastaid on need ikka aeg-ajalt idarannikule jõudnud ja sealset keskkonda märkimisväärselt mõjutanud; kui üleminekut troopilisest parasvöötmeliseks, täpset tugevust randumisel, siis sellega olen pigem nõus, sest tõepoolest täpselt on selle kohta raske prognoosida; lõpuks arvan, et see lause peegeldab ilmselt sealseid meeleolusid, eks Eestis olid ju Monika-järgselt jms ajalgi ikka mulje ja arvamus, et enneolematu jne. Siin oleks sellise väite põhjendamine ilmselt vajalik, sest ilmselt polnud tegu telefoniintervjuuga.
Edasi läheb uudise kohta päris mõistlikult. Paar mõtet ikkagi tekkisid. Arvamuses öeldakse, et tormide intensiivsus suureneb ookeanide soojenemise tõttu. Tegelikult on nii, et mitte üksnes ookeanid, vaid ka atmosfäär muutub energeetilisemaks. Seega on lihtsalt rohkem energiat äärmuslikeks nähtusteks. Loe lisaks selle kohta https://drive.google.com/file/d/0B0lV2piPv8fBam1tUXhtOEROVFU/view.
Kas püsiv antitsüklon Gröönimaal põhjustas Sandy maismaale liikumise? Piia Post TÜ-st rõhutas jugavoolu tähtsust nii Sandy vormimisel kui ka suunamisel. Lisaks soovitas ta lugeda seda: http://www.climatecentral.org/blogs/how-hurricane-sandy-can-become-a-frankenstorm-15160. Gröönimaa ja Arktika on tegelikult hoopiski omaette teema. Esiteks uudis sellest: http://forte.delfi.ee/news/teadus/teadlased-groonimaa-jaakate-sulas-sel-kuul-rekordiliselt.d?id=64722660. Uudises mainitud sulamise otsene põhjus oli enne 10. juulit Põhja-Ameerika looderannikule jõudnud üsna ulatuslik tsüklon, mille idaservas kandus väiksematelt laiustelt väga soe õhumass Gröönimaani, kusjuures seejärel tekkis saarele jõudnud soojas õhumassis päevi püsinud soe antitsüklon, mille kese jäi otse jääkilbile [hiljem selgus: NASA glatsioloog Lora Koenig selgitas, et see nähtus kordub umbes 150 aasta tagant (eelmine oli 1889. a)]. Ka hilisemad suured sulamised, näiteks juuli lõpus ja augustis, olid põhjustatud tsükloni idaservas kiires õhuvoolus saabunud soojast õhumassist. Seega otsene põhjus oli seotud tsirkulatsiooniga, mis soodustas sooja õhu korduvaid intensiivseid advektsioone. Et seda aga kliimamuutustega siduda, tuleks näidata seosed tsirkulatsiooni ja kliima muutumise vahel. Kui aga tahetakse muutustes lahutada inimtekkelist ja looduslikku osa, tuleks looduslik osa määratleda, mida aga pole siiani kuigi veenvalt tehtud.


10. juuliks 2012 saabus suure tsükloni idaservas soe õhumass Gröönimaale, kusjuures seejärel tekkis jääkilbi kohal soe antitsüklon, mis jäi mitmeks päevaks paigale. Allikas: www1.wetter3.de/Archiv.

Uudise kommentaariumist: Sandy muutis erakordseks pigem see, et Kuu, Maa ja Päike olid sel momendil ühel sirgel. Seega ookeani tõus oli maksimaalne. See lisas tõusule meetri või paar. Lisaks sellele nägin kuskil mujal kommentaari, kus keegi väitis, et kuna oli täiskuu, siis oli tõus suurem (!). Tõus mõistagi ei sõltu kuu faasist, vaid selle gravitatsioonilisest mõjust, mis sõltub näiteks kuu kaugusest.
Loomulikult ei saa me läbi vandenõuta, keegi kirjutab: lugedes, kui ebatüüpiline see orkaan oli, tekib paratamatult küsimus, KUI kaugele on kliimarelvad ikkagi arenenud. Pole asjapulk, ei oska aimatagi, aga töö käib ju ka selles suunas vt http://en.wikipedia.org/wiki/Weather_warfare
Arvamuses mainitakse veel IPCC-d. Muide, on olemas ka NIPCC (Nongovernmental International Panel on Climate Change). See seltskond on väiksem ja vähemtuntud, kuid et tekiks täielik pilt, tuleks ka neid teada.
Nende rämetus: “On the most important issue, the IPCC’s claim that “most of the observed increase in global average temperatures since the midtwentieth century is very likely due to the observed increase in anthropogenic greenhouse gas concentrations,” NIPCC reaches the opposite conclusion—namely, that natural causes are very likely to be the dominant cause. Note: We do not say anthropogenic greenhouse gases (GHG) cannot produce some warming or has not in the past. Our conclusion is that the evidence shows they are not playing a substantial role.”

c) Prof Keevalliku “geniaalne” kirjutis:


Kliki pildile, et näha arvamuslugu!

Prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ülikoolis (sellest oli TÜ-s juttu, pidin isegi kommenteerima, mida ma sellest arvan). Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml.
Mis aga segadust ja tagasisidet põhjustas – kirjutises on mõisted segi nagu pudru ja kapsad. Selgituseks: orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s* (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele). Ja troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.
Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni).
Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).
* – päris täpne piirväärtus on 32,7 m/s, kuid ümardasin.

2010. a hooaja jälgimispäeviku väljavõtted (stiil muutmata)

Orkaanihooaeg algab Atlandi ookeanil kokkuleppeliselt 1. juunil ja lõppeb 30. novembril, kusjuures september ja oktoober on pikaajalise keskmise järgi orkaanihooaja kõige aktiivsem periood. Ka 2010. aastal tekkis kõige enam troopikatsükloneid augusti lõpus ja septembris, kusjuures korraga eksisteeris aeg-ajalt mitu sellist süsteemis. Hetkelgi on Atlandi ookeani avaosa kohal kaks 4. kategooria orkaani – Igor ja Julia ning Kariibi merel tugevnev troopiline torm Karl [2010. a septembri keskpaik].
Kõige tugevam orkaan on viimastel päevadel Igor, mis sai alguse 6. septembril Aafrika rannikult läände ookeani kohale liikunud atmosfäärihäiritusest. See häiritus organiseerus ja tugevnes vaatamata võrdlemisi tugevatele troposfääri ülakihi tuultele (orkaani arenguks on soodsad nõrgad ja muutlikud troposfääri ülakihi tuuled). 8. septembril sai sellest 2010. aasta 9. troopiline torm Atlandi ookeanil. Torm sai nimeks Igor.


Orkaan Igor 12. septembril 2010. Satelliitpilt: NASA

9. septembril küll torm nõrgenes, sest sellega ühines üks teine troopiline madalrõhuala, ent 10. septembril tugevnes madalrõhkkonnaks taandunud Igor taas tormiks ja hakkas siis kiiresti tugevnema. 11. septembril muutus torm 1. kategooria orkaaniks, mis tähendab, et vähemalt silmaseina all on 1 minuti jooksul tuule keskmine tugevus 119–153 km/h, kuid 12. septembril tugevnes orkaan hüppeliselt ja saavutas 4. kategooria, mis tähendab, et 1 min keskmine tuule tugevus on silma ümbruses  210–249  km/h, kusjuures puhangud võivad ulatuda enam kui 300 km/h.
Pärast seda orkaan veidi nõrgenes silmaseina vahetustsükli tõttu. See protsess on tugevatele orkaanidele iseloomulik ja tähendab seda, et orkaanil tekib aktiivsest silmaseinast väljaspool uus silmasein, mis tasapisi asendab eelmise. Sellise tsükli ajal orkaan nõrgeneb, kuid Igor säilitas 4. kategooria, sest nõrgenemine ei olnud nii suur. 15. septembriks asendus vana silmasein lõplikult uuega ja see orkaan saavutas peaaegu 5. kategooria. Õhurõhk langes samal ajal 925 hPa-ni. Nii õhurõhu kui tuulte tugevuse järgi oli Igor 2010. a orkaanihooaja tugevaim torm, tugevuselt järgmiseks oli Earl, mis tegutses augusti lõpus ja septembri alguses USA idaranniku lähedal ja jõudis Kanadasse välja. Viimastel andmetel on Igor keskmes õhurõhk 935 hPa ja tuulte tugevus kuni 230 km/h; see orkaan liikus tasapisi lääne-loode suunas. Lähemal paaril päeval ilmselt orkaani nõrgenemist ette näha pole, sest ookean on Igori ümbruses piisavalt soe (kõrgem kui 26 °C järgi). Igorit uuriti infrapunaskaalas, millest võib lugeda: http://www.physorg.com/news203692121.html
Igori moodustumisega peaaegu samal ajal tekkis Aafrikast veidi lääne pool uus troopiline madalrõhkkond, mis 13. septembriks tugevnes troopiliseks tormiks. See torm sai nimeks Julia. See torm tabas Roheneemesaari ja muutus 14. septembril 1. kategooria orkaaniks. Seejärel algas kiire tugevnemine ja saavutas juba 4. kategooria tugevuse (viimastel andmetel tuulte tugevus kuni 215 km/h) ja võib pisut veelgi tugevneda. Ka õhurõhk keskmes on vastav – 950 hPa. Julia liikus loode suunas ja sarnaselt Igoriga ei ohustanud ühtegi rannikuala.


Orkaan Lisa 24. septembril. Satellidipilt: NASA

11. septembril tekkis Kariibi merel madalama õhurõhuga piirkond, kuid see jäi mitmeks päevaks vaid konvektsioonipilvede ja äikeste kogumiks. Muutus toimus 14. septembril, kui tekkis organiseerumine ning süsteem tugevnes troopiliseks tormiks ja nimeks sai see Karl. See torm liigub Yucatani poolsaarest tõenäoliselt lähema ööpäeva-kahe jooksul üle ja jõuab siis Mehhiko lahe kohale. Seal võib see torm tugevneda orkaaniks, kuni maabub Mehhiko kohal ja hääbub siis, sest süsteem jääb maismaa kohale.

Satelliidipilti võib vaadata: http://www.ssd.noaa.gov/goes/east/natl/vis-l.jpg

Planetaarses mastaabis ongi põhiline troopiliste tormide ja orkaanide aktiivsus koondunud Atlandi ookeanile, sest Vaikses ookeanis pidurdab tormide teket La Niña tõttu (vt http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/analysis_monitoring/enso_advisory/ensodisc.pdf) tavalisest jahedam ookeani pinnavesi. Siiski, üks troopiline madalrõhkkond on tekkinud Vaikse ookeani lääneosa kohal.

Troopilise ilmaga saab kursis olla  http://www.nhc.noaa.gov/gtwo_atl.shtml

Maailma mastaabis: http://www.tropicalstormrisk.com/ ja http://severe.worldweather.org/

Orkaanide nimetamisest

Troopilisi madalrõhkkondi tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette, st et kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml.
Kasutatakse vaheldumisi meeste-ja naistenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest tormist või orkaanist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naistenimesid, hiljem vaheldumisi meeste-ja naistenimesid kuni tänaseni. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/retirednames.shtml

Kolme orkaani aeg on läbi

Veel 17. septembril oli Atlandi ookeanil korraga 3 orkaani – Igor, Karl ja Julia, kuid tänaseks on neist orkaanina alles vaid Igor, sest Julia on troopiliseks tormiks nõrgenenud ja Karl hajunud.


Pilt: http://www.nhc.noaa.gov/gtwo.php?basin=atlc&fdays=2.

Igor sai alguse 6. septembril Aafrika rannikult ookeanile liikunud atmosfäärihäiritusest ja see organiseerus kuni 8. septembril muutus troopiliseks tormiks Igor. Pärast 9. septembri ajutist nõrgenemist algas 10. septembril uus tugevnemine ja 11. septembril muutus Igor orkaaniks. Järgnes plahvatuslik tugevnemine ja juba 12. septembril toimus tugevuses hüpe 2. kategoorialt 4. kategooriale ehk silma ümbruses saavutasid tuuled tugevuse 210–249  km/h (58–69 m/s). Järgmistel päevadel hakkas Igor tugevus ja intensiivsus (õhurõhk) fluktueeruma silmaseina vahetustsüklite tõttu. Esimese tsükli ajal siiski säilis 4. kategooria tugevus ja seejärel toimus kiire tugevnemine ja Igorist sai 2010. a Atlandi orkaanihooaja kõige tugevam ja kõige intensiivsem orkaan, kus tuulte tugevus ulatus 250 km/h; õhurõhk selles langes 925 hPa-ni, mis tähendab, et Igor jõudis peaaegu 5. kategooriani. Need väärtused on saadud kaudsel teel, st hinnatud satelliitpiltide abil (https://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique).  
Järgnes uus ja tugevam silmaseina vahetustsükkel ja see nõrgestas Igorit eelmisest korrast rohkemgi ja nõrgenes tasapisi viimaks 3. kategooria tugevuseni. Viimaste andmete järgi oli Igor 2. kategooria orkaan ja tuulte tugevus 175 km/h, puhanguti 215 km/h ja õhurõhk keskmes 939 hPa. Igor kasvas mõõtmetelt pidevalt ja 16. septembriks oli diameeter juba 925 km, mis teeb Igorist suuruselt „kõigi aegade“ 3. orkaani Atlandi ookeanil. Igor liikus enamasti lääneloodesse ja ohustas hetkel Bermuda saari.
Igori tekkimisega üsna samal ajal tekkis Aafrikast lääne pool troopiline madalrõhkkond, mis tugevnes 13. septembriks troopiliseks tormiks Julia ja tabas Roheneemesaari. 14. septembril tugevnes torm orkaaniks ja järgnes kiire tugevnemine. Kuigi ükski prognoos ega mudel ei näidanud, et Julia võiks 1. või 2. kategooria orkaanist tugevamaks muutuda, saavutas see ometigi juba 15. septembril 4. kategooria, kusjuures Juliast sai kõige idapoolsem 4. kat. orkaan, mis üldse kunagi registreeritud Atlandi ookeanil. Selline tugevus püsis ainult lühikest aega ning järgmistel päevadel jätkus üldjoontes pidev nõrgenemine kuni 18. septembrist alates oli Julia troopiline torm. Selle hajumist siiski lähipäevil polnud oodata ja süsteem liikus loodesse.  Ühtegi rannikuala torm ei ohustanud.
Igori ja Julia esimeste päevade arengust võib lugeda veel:
http://www.ilm.ee/?47888.

11. septembril tekkis Kariibi merel madalama õhurõhuga piirkond, kuid see jäi mitmeks päevaks vaid rünksajukate kogumiks. Muutus toimus 14. septembril, kui tekkis organiseerumine ja süsteem tugevnes troopiliseks tormiks, jättes madalrõhkkonna staadiumi vahele ja nimeks sai see Karl. Juba 15. septembril maabus Karl Yucatani poolsaarel. Maismaale jõudmine takistas tsükloni tugevnemist ja moodustuv silm kadus. Sellegipoolest oli tegu tugeva troopilise tormiga. 15. septembril jõudis troopiline torm Campeche lahte, mis on Mehhiko lahe edelaosa. Eriti soodsate tingimuste tõttu süsteem tugevnes ja 16. septembril tugevnes Karl orkaaniks. 16.18. septembril oli kogu Atlandi ookeani ja selle osade kohal 3 orkaani: Igor, Julias ja Karl. Kuna eriti soodsad tingimused (väga nõrgad ja muutlikud troposfääri tuuled, kuum merevesi) püsisid, siis tugevnes Karl plahvatuslikult ja jõudis enne Mehhikos maabumist 3. kategooria tugevuseni (Karli tuuled kuni 195 km/h, minimaalne õhurõhk 956 hPa). 18. septembriks Karl hajus, sest troopiliste tormidele ja orkaanidele on eriti ebasoodsad mägismaad.
Veel 18. septembril öösel (Euroopa järgi) oli maailma mastaabis 4 aktiivset troopilist süsteemi (troopiline madalrõhkkond, troopiline torm või orkaan), neist 3 Atlandi ookeanil või selle osade kohal, üks aga Vaikse ookeani lääneosa kohal (taifuun Fanapi, vt ka http://www.physorg.com/news203959323.html). Vaikse ookeani tagasihoidlik aktiivsus troopiliste tormide poolest on seletatav La Niñaga, vt
http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/analysis_monitoring/enso_advisory/ensodisc.pdf.