Äike 2001. a. juulis ja 2005. a. augusti lõpus
Jüri Kamenik

 

Järgnevalt toon kaks meenutust. Esimene neist sündmustest toimus 2001. a. juuli keskel, millest olen nii mina kui mõned teisedki muljeid ja toimunut mitmes kohas kirjeldanud, kuid kuna see oli nii võimas elamus, mille sarnast ei olegi siiamaani juhtunud, ehkki 2011. a juulis sai sellest juba 10 aastat, siis olgu see siingi ära toodud. Teises meenutuses on samuti väga huvipakkuv äikesepäev, mida hiljuti kirjeldasin blogis.

Juuli 2001

2001. a. suvi on küllap nii mõnelegi meelde jäänud kui midagi erakordselt. Näiteks oli juuli keskmine temperatuur Eestis 20,9°C (kõrgeim Võrus – 21,6°C), samuti oli palju laastavaid äikeseid. Tegelikult, kui vaadata tolle suve ilmastikku, siis tegi selle erakordseks ainult üks periood, mis oli 15.-21. juulil. Selle kohta võib leida sellise kokkuvõtte:
2001. aasta 16.-21. juuli trombid ja pagituuled.
16.-21. juulil ulatus ööpäeva keskmine õhutemperatuur 23-26°C-ni. Satelliidiandmete põhjal identifitseeriti Eesti kohal olev õhumass troopiliseks.
16. juuli öösel oli Kesk-Rootsi kohal paikneva mitte eriti aktiivse tsükloni keskmes õhurõhk 1004 hPa. Külm front, mis eraldas parasvöötme jahedat ebapüsivat õhku läänes ning troopilist õhku idas, oli suunatud Soome läänealadelt alla üle Hiiumaa ja Saaremaa Läti ja Leedu rannikule.
Nii frontaalse kui ka õhumassisisese äikese võimalusele viitasid öised kõrgemate õhukihtide kaardid. Ka öised kõrgemate õhukihtide raadiosondivaatlused Tallinnas viitasid kuni 12 km kõrgusele ulatuva äikesepilve arengu võimalusele.
Öötundidel oli äikest kogu Lääne-Eestis. Kohaliku aja järgi kell 11 hommikul oli sooja ja külma õhumassi piir nihkunud tublisti itta, eriti Ida-Eesti kohal.
Õhutemperatuuri erinevused läänest itta olid Eesti piires 10 °C ümber. Kuumas ja niiskes õhumassis arenesid 16. juuli pärastlõunal nii õhumassisisesed kui ka frontaalsed võimsad äikesepilved.
Tugevate tuuleiilide (pagide) mõjul murdis äikesetorm paiguti metsa, kohati sadas ka rahet. Tekkinud trombid viisid peamiselt Lääne- ja Ida-Virumaal minema hoonete katuseid ning murdsid hulgaliselt metsa.
(raamatust "Eesti ilma riskid", 2008, lk 36-37)

Ülejäänud suvi oli üpris rahulik, kuigi äikeselisi päevi oli teisigi. Ilmastikust niipalju, et jaanipäevani oli väga jahe ja sajune, siis läks sujuvalt ja järjekindlalt ilm ilusaks ja kuivaks, püsides nii kuni umbes 10. juulini. Temperatuur oli juuli alguses 20-25°C, kuid 5.-10. juulil juba 25-30°C. 10. juuli paiku oli veidi jahedam, kuni 28°C, kuid 15. juulil jõudis Eestini troopiline õhumass. Pärast seda oli nädalane suvetormiperiood ja siis oli ilm taas rahulikum ja tavapärase soojusega. Ainult juuli lõpus oli korraks veel väga soe ja suur äikeseoht.


850 hPa tasapinna ilmakaart 16.7.2001. a. kohta. Eesti ümbruses on näha keerukat frontaalsüsteemi ja seda, et jugavool on vahetus läheduses, seega jääb ilmselt Läänemere kohale polaarfront. Suurim õhumasside vastasseis jäi Läänemerele. Allikas: EMHI arhiiv

Meenutused

Eesti kohale saabus nähtavasti eksootiliste omadustega õhumass. Eesti kohta mul andmed puuduvad (eks neid saaks ilmselt arhiividest leida küll, kui oleks piisavalt suur tahtmine), kuid näiteks Riias mõõdeti ühel neil tormistest päevadest kastepunktiks 25°C ja kogu perioodi jooksul oli seal kastepunkt 20°C juures või enam. Äikest oli seal samuti igal päeval ja väga palju, tihti tunde järjest, maksimumtemperatuur ulatus mitmel päeval 32°C-ni. Ka Eestis oli selliseid kohti.
Minu mälestused on seotud Laitsega ja seal oli olukord siiski tagasihoidlikum. Tõtt-öelda ainult üks päev oli tõeliselt äikeserohke, ülejäänud päevadel oli äike eemal või oluliselt vähem. Ka temperatuur ei olnud arvatavasti üle 30°C või oli seda vaid paaril päeval. Tõsisemad kahjustused jäid Eesti kirdeossa. See on jällegi seotud sellega, et kui rünksajupilvede kogum liigub lõunast või edelast põhja poole, siis jõuab selle areng kuskil Kirde-Eesti kandis sellisesse staadiumisse, kus tuuled on kõige tugevamad. Ka 8. augusti hiidpagiga oli sarnane olukord.
2001. a. oli veel selline aeg, kui mul puudus igasugune teadmine Internetist, jälgimissüsteemidest (radarid, satelliidid) jne, ainsat infot ülejäänud Eesti kohta sain raadiost ja televisioonist, kuid sedagi mitte regulaarselt. Seega põhimõtteliselt teadsin ainult seda, mida oma silmaga nägin ja kõrvaga kuulsin. Ülejäänud info sain alles aastaid hiljem.
2011. a. juunis olid Venemaa lääneosas meeletud rünksajupilvede kogumid. Seda võis satelliidipildilt mitme päeva kestel jälgida. Eestini need praktiliselt ei jõudnudki. Arvatavasti toimus seal 2001. a. juulile või 1998. a. juunile midagi sarnast, kuid seda ilmselt ei saa kunagi teada. Pikaajaline ja väga ulatuslik rünksajupilvede kogum oli 2011. a juunis paaril päeval ka Lätis.
Merike Merilain kirjutas nendest erakordsetest päevadest ka välismaisesse meteoroloogiaajakirja, vt http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1256/wea.121.02/abstract

Nüüd aga see meenutus. 16.-18. juulil 2011 oli aastapäev suurtel juuliäikestel (suvetormidel), mis leidsid aset 2001. aastal. Paljudel nendel äikestel oli lõunamaine jõud ning need tekitasid palju kahju, hirmu ja ka värvikaid mälestusi. Tollal juhtus Eesti kohale meridionaalselt paigutunud külm front ning idast ja kagust juurdevoolava troopilise õhumassi kaasabil tekkisid nii frontaalsed kui õhumassisisesed äikesed. Räägiti palju kuumuse hukutavast mõjust, aga (suve)tormide moel on kuumus ohtlik vaid ikka siis, kui läheduses on mõni aktiivne front või on tegu väga erinevate omadustega õhumasside vastasseisuga.
Tollal tõusis Tartus ja mujalgi Ida-ja Lõuna-Eestis temperatuur üle 30°C, näiteks Tartus oli 18. juulil sooja 34°C ümber.

Tarmo Tanilsoo on oma mälestused jutustanud
siin>>>

Seekord siis enda mälestustest. Sündmused toimusid Laitses Harjumaal. Meeles on vaid 18. juuli ja veel üks päev, ilmselt eelmisel või üleeelmisel päeval, kuid on kindel, et see teinegi päev on samast juulitormide ajast. Alustangi teisest päevast.
Ilm oli hommikust saadik väga soe ja selge, v. a. ennelõunal nii kagus kui idas tekkinud rüngad silmapiiri lähedal. Kuskile mujale ühtegi muud pilve ei tekkinud. Alguses ei pööranud nendele pilvekestele mingit tähelepanu, sest ei uskunud, et need võiksid kohale jõuda.
Pilved püsisid esialgu paar tundi stabiilsed, siis kagus asunud pilv tasapisi lagunes, kuid idapoolne hakkas üha lähemale tulema, kusjuures pilve ülemine osa muutus tasapisi alasikujuliseks, ent ei valgunud väga laiali, vaid püsis üsna kompaktsena ja teravalt piiritletud servaga.
Pärastlõunaks (kell võis olla 13 või 14) oli see jäätunud tipuga rünk jõudnud nii kõrgele, et paistis umbes 300-400 m kaugusel asuvast metsaservast üle. Müristamist ei mäleta, välke näha polnud, kuid tekkis mõte, et vist ikka jõuab kohale. Mujal oli täiesti pilvitu taevas, puhus nõrk tuul.
Väga aeglaselt laienes pilv üle taevakaare, õhtuks (kell võis olla 18-19) oli ainult eemal läänes ja edelas veel selget taevast ja madalamale laskuv päike veel paistis, kuid idas ja eriti kirdes oli väga tume (sinakas) pilv, mille taustal lõi igas sekundis vähemalt 1-3 välku. Pilvesiseseid välke polnud, vaid kõik välgud olid hästi nähtavad ja suunatud maa poole. Välkude värvus oli sinakas. Hakkas sadama nõrka jämedapiisalist vihma, alasi serva ääristasid mõned üsna suured pilverüngad.
See äike otse peale ei tulnudki, vaid jäi rohkem Tallinna poole. Kuidas asi lõppes, polegi paraku meeles.

18. juuli sündmused olid järgmised. Päev algas samuti ilusa ilmaga, kuid keskpäevaks ilmusid lõunast silmapiirile rünksajupilved. Need olid üsna kõrge alusega pilved, ühtegi madalat pilve polnud. Taevas kattus samal ajal kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedega. Kagust venis ida-ja kirdetaevasse üks tumedam pilveviirg välja, millest lõi maa poole pidevalt välke ning tekkisid hästi reljeefsed sajualad.
Sellele pilveviirule järgnesid lõunast suuremad rünksajupilved, hakkas vihma sadama, kuid sadu polnud eriti tugev. Kõik toimus täielikus tuulevaikuses. Enne lõunast ilmunud suuremaid rünksajupilvi võis taevas jälgida üsna hästi arenenud mammasid.
Seejärel taevas selgines ja umbes tunni aja pärast polnud pilvi enam ollagi. Oli jälle selge ja hästi soe. Kõrvalkooperatiivis hakkasid mingid pidulised laulma ja tegid seda vähemalt paar tundi. Teised inimesed ütlesid, et need laulavad nüüd küll vihma kaela ja nii oligi.
Kell võis olla 16 läbi, kui lõunast oli kuulda müristamist ja siis ilmus pilv. Äikest oli selles pilves hirmus palju, müristas kogu aeg. Huvitav oli see, et kuigi tipp oli jäätunud, mingit alasit polnud, lihtsalt ainult natuke tuule suunas väljaveninud ümar pilvetipp.
Pilv lähenes võrdlemisi kiiresti. Kui pilv oli veel suhteliselt kaugel, eraldus sealt justkui 3 väikest pilvetükki, mis järsku (u 25 min) muutusid rünksajupilvedeks idataevasse. Üks väike pilveke liikus veel põhjataevasse ja muutus umbes sama kiiresti samuti tugevaks äikeseks. Selle pilve tipp kasvas nii kiiresti, et kuigi pilv ise liikus pidevalt põhja poole, jõudis tipp üle pea kasvada lähenevale pilvele vastu.
Mingil hetkel need pilved kõik liitusid ja taevas muutus suhteliselt ühtlaseks. Välke oli igal pool, kuid mitte kuskil nii palju kui lõunataevas. Seal võis igas sekundis mitut välku jälgida. Esialgu ei sadanud üldse, kuid umbes tund hiljem aga pisut sadama, see oli üsna peen vihm. Aja jooksul sadu tugevnes ja sadas, nagu ikka äikese ajal. Sadu kestis paari tunni ümber, siis muutus taevas lõunakaares üsna kiiresti heledamaks.
Sadu hõrenes, kuid siis sadas üksikuid rahetükke, suuremad olid kanamuna mõõtu. Mõned panime külmkappi, et sugulastele ja tuttavatele näidata, sest muidu nad poleks meie juttu võib-olla uskunud. Irooniline oli see, et need rahetükid unustasime üldse ära ja sügisel, kui oli vaja külmkapp kontaktist välja tõmmata, ei osanud nendega midagi peale hakata, sest linna viia ju ei saanud, oleksid ära sulanud. Huvitaval kombel ei tulnud kellelgi pähe neid vähemalt pildistada.
Niisiis, taevas helenes ja võis jälgida tugevalt arenenud pilverünka põhjataevas, kust sadaski hiidrahet. Kuna rahetükke sadas niivõrd hõredalt ja tõeliselt suuri võiski vaid paar tükki leida, siis mingeid kahjusid see ei põhjustanud. Korraks läks taevas palju heledamaks, kuid mitte selgeks. Kaugel läänetaevas oli ilmselt selge taeva viirg, sest päike loojus just siis ja värvis hetkeks pilved punakaks. Kohe seejärel tulid uued pilved lõunast. Enne seda aga, kui rahe oli järgi jäänud, jooksid inimesed kohe välja, et vaadata tormikahjud üle. Naabritel oli õunapuu saanud välgulöögi, mida vahiti suu ammuli, kuid muud kahju eriti polnudki. Eks metsas oli võib-olla puid ka murdunud ja oksarisu teedel, aga sellest teated puudusid. Idataevas võis märgata erakordselt tumedat pilve. Välke seal ei näinud, aga vaade pani igaühe seisatama, kes seda süngust nägi. Vallid jmt struktuurid puudusid. Nüüd oli pilt selge – ida pool oli kogu aeg äike edasi, lihtsalt olime sattunud korraks pilvesüsteemi serva ja nägime hetkeks päikesekumagi ära.
Uusi välke võis näha lõunataevas, mis olid alguses sinakad, kuid muutusid siis kiiresti roosakateks. Huvitav oligi see, et kogu äikese esimese poole olid välgud olnud sinakad või valged, kuid nüüd enam mitte. Lõunast lähenes seekord hästi eristatav pilvevall (riiulpilv), mille all võis igas sekundis jälgida paljusid välke. Tõusis ka tormituul ja tugev vihm, kuid kõik see tundus siiski pisut nõrgem, kui esimeses pooles. Hinnanguliselt kestis kõik umbes tunni jagu, siis eraldus lõuna- ja idataevas järsult tumedama ja heledama pilve piir. Sellest pilvest tumedamale ehk esialgu meie poolele jäid pidevad välgulöögid, kuid heledamas pooles tundus, et äikest polegi. Natukese jälgimise korral võis aru saada, et oli küll, kuid palju vähem, kus välku lõi iga mõne minuti järelt.
Tumedas pilveservas, mis liikus kogu aeg lääne poole, moodustasid välgud igasugu kujundeid. Põimumise põhjus oli selles, et välke oli lihtsalt niipalju, et eelmine ei jõudnud kustuda, kui juba uus süttis. Huvitavad kujundid olid rist ja ring, mis tekkisid.
Pimeduse saabudes oli ilm veel soe, väga harva oli mõningaid välke ja sadas tuulevaikuses jämedat, kuid mitte kuigi tihedat vihma. Oligi päev lõppenud.

Teine meenutus on aastast 2005.

See oli üpris iseäralik äikesepäev. Tugev ja rohke äike seostub kindlasti vaiksema tuule ja sooja või palava ilmaga, kuid tol korral oli kõik risti vastupidi. See juhtus 28. augustil 2005. aastal, kohaks Laitse.
28. augusti hommik oli niiske, väga jahe ja üsna tuuline. Päeva jooksul tugevnes tuul märgatavalt, juba kl 9 hommikul olid tuuleiilid tormised, kuid ilm selgines veidi. Tekkisid keskmise arenguga rünkpilved, kuid need jäid kihtrünkpilvede sarnaseks ega arenenud edasi. Kella 10ks läks ilm uuesti pilvisemaks, oli nii kihtrünkpilvi kui kõrgkihtpilvi, kaugemal läänes oli müristamist kuulda. Järgmistel tundidel oli ilm üsna pilvine ja vahetevahel tibas veidi vihma. Samuti oli läänes müristamist kuulda. Ilm oli samal ajal tormine ja külm (maksimumtemperatuur +14°C), tuul puhus edelast.
Kell võis olla 13 ja 14 vahel, kui hakkasid kiiresti tekkima võimsad rünkpilved. 14 paiku tekkis ühte lähedasse pilve ka äike, peatselt liikus edelast äikesega pilv üle. Tuul oli väga tugev, puhangud ilmselt üle 20 m/s, hooti sadas vihma. Peatselt hääbus pea kohal olevas pilves äike, veidi aega sadas veel vihma, kuid see nõrgenes tasapisi. Edelataevas oli näha paksemaid ja ühtlasemaid pilvi, mis katsid peagi terve taeva. Pilved tumenesid kiiresti ja mõnes kohas olid huvitavad sakilised pilved näha. Peatselt oli ka müristamist ja edasi juba välkusid näha. Tormine tuul vaikis kiiresti, nii et tekkis tuulevaikus. Samal ajal kasvas kiiresti välkude sagedus, kusjuures kõik välgud oli pilv-aluspind tüüpi ja mitte kaugemal kui 5 km. Välkude sagedus oli 2-5 tükki minutis. Arvestades ilma iseloomu sel päeval, siis tuule vaikimine tähendas eriti intensiivse äikese saabumist. Nii ka oli, madal pilveserv lähenes kiiresti lõuna suunast ja peagi oli kogu loodus haaratud tormist ja paduvihmast, mida ilmestasid sagedased välgud. Mingit erilist pagi madala pilveservaga ei kaasnenud, vaid tuul saavutas äkitselt oma endise tugevuse, nagu see oli paar tundi varem olnud ehk puhangud oli arvatavasti 20 m/s ümber, keskmiselt aga 14-17 m/s. Vihma aga ei sadanud ühtlaselt, vaid aimata võis pilvesüsteemi elemendilist ehitust.
 
Haapsalu linn 28.8.2005. a. pärastlõunal läbi ilm.ee veebikaamera.
 
Äike nõrgenes aeglaselt: välkude hulk vähenes, rohkem olid need pilvede sees, vihm kaotas oma raevukuse ja ka tuul nõrgenes. Kuna temperatuur oli juba enne äikest erakordselt madal, siis see enam palju ei muutunud, langedes siiski 12 kraadini. Edasise õhtu jooksul sadas pisut vihma juurde ja ilm oli üpris rahulik, pimeda saabudes taevas selgines.
See juhtum näitab, et intensiivne äike võib ette tulla ka külma ja tuulise ilmaga. Arvatavasti peab siiski temperatuur olema 1,5 km kõrgusel 0°C või kõrgem, sest külmemas õhus pole piisavalt niiskust selliste jõuliste konvektiivsete nähtuste tarvis. Mida külmem õhk, seda väiksem on selle maksimaalne võimalik absoluutne niiskus. See äike oli ilmselt seotud külma tüüpi oklusioonifrondiga, vt http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20050828.gif
19. septembril 2011 oli päris paljudes kohtades äikest. Seda ei saa siiski väga üllatavaks pidada, sest kohale jõudis väga soe ja niiske õhumass. Seda piiritlevad frondid aitasid labiilsuse energial vabaneda ning äikesel tekkida. Septembris on äike Eestis siiski üpris sagedane nähtus, rääkides muidugi siinse ilmastiku ja kliima kontekstis. Ulatuslikud äikesed suve lõpus ja sügisel on ikka seotud sooja õhumassiga (lokaalsed külma õhumassiga sooja vee kohal). Siiski üks selliseid, mida võib ilmselt tavapäratuks lugeda äikeste rohkuse, ulatuse ja tugevuse mõttes, oli 2006. a. 1. oktoobril, foto sellest võib leida: http://alces-alces.blogspot.com/2006/10/ike-1oktoobril.html. See päev oli muide 2006. aasta kõige äikeserohkem päev. Üks ulatuslik äike oli ka 1998. a. oktoobris, kuid sellest on kahjuks ainult ähmane mälestus. Äike algas juba õhtupimeduses, kestis mitu tundi ja põhjustas paduvihma.
Kui äikest on näiteks talvekuudel, siis paneb see kindlasti paljusid imestama, sest sellega ei olda harjunud. Midagi veidrat või kummalist see tegelikult pole, vaid lihtsalt harjumatu. Kui äike tekiks selliste tingimuste ja protsesside tagajärjel, mille puhul praeguses maailmas kehtivate füüsika seaduspärasuste tagajärjel äike ei saa tekkida (lihtsustatult näiteks laskuvad õhuvoolud), siis see juba oleks midagi väga veidrat.