Eesti kohale saabus nähtavasti eksootiliste omadustega õhumass. Eesti kohta mul andmed puuduvad (eks neid saaks ilmselt arhiividest leida küll, kui oleks piisavalt suur tahtmine), kuid näiteks Riias mõõdeti ühel neil tormistest päevadest kastepunktiks 25°C ja kogu perioodi jooksul oli seal kastepunkt 20°C juures või enam. Äikest oli seal samuti igal päeval ja väga palju, tihti tunde järjest, maksimumtemperatuur ulatus mitmel päeval 32°C-ni. Ka Eestis oli selliseid kohti. Minu mälestused on seotud Laitsega ja seal oli olukord siiski tagasihoidlikum. Tõtt-öelda ainult üks päev oli tõeliselt äikeserohke, ülejäänud päevadel oli äike eemal või oluliselt vähem. Ka temperatuur ei olnud arvatavasti üle 30°C või oli seda vaid paaril päeval. Tõsisemad kahjustused jäid Eesti kirdeossa. See on jällegi seotud sellega, et kui tormisüsteem liigub lõunast või edelast põhja poole, siis jõuab selle areng kuskil Kirde-Eesti kandis sellisesse staadiumisse, kus tuuled on kõige tugevamad. Ka 8. augusti tormiga oli sarnane olukord.
2001. a. oli veel selline aeg, kui mul puudus igasugune teadmine Internetist, jälgimissüsteemidest jne, ainsat infot ülejäänud Eesti kohta sain raadiost ja televisioonist, kuid sedagi mitte regulaarselt. Seega põhimõtteliselt teadsin ainult seda, mida oma silmaga nägin ja kõrvaga kuulsin. Ülejäänud info sain alles aastaid hiljem.
2011. a. juunis olid Venemaa lääneosas meeletud äikesepilvede süsteemid. Seda võis satelliidipildilt mitme päeva kestel jälgida. Eestini need praktiliselt ei jõudnudki. Arvatavasti toimus seal 2001. a. juulile või 1998. a. juunile midagi sarnast, kuid seda ilmselt ei saa kunagi teada. Pikaajaline ja väga ulatuslik äikesepilvede süsteem oli juunis paaril päeval ka Lätis.
Merike Merilain kirjutas nendest erakordsetest päevadest ka välismaisesse meteoroloogiaajakirja, vt http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1256/wea.121.02/abstract

Nüüd aga see meenutus. 16.-18. juulil oli aastapäev suurtel juuliäikestel, mis leidsid aset 2001. aastal. Paljudel nendel äikestel oli lõunamaine jõud ning need tekitasid palju kahju, hirmu ja ka värvikaid mälestusi. Tollal juhtus Eesti kohale meridionaalselt paigutunud külm front ning idast ja kagust juurdevoolava troopilise õhumassi kaasabil tekkisid nii frontaalsed kui õhumassisisesed äikesed. Räägiti palju kuumuse hukutavast mõjust, aga tormide moel on kuumus ohtlik vaid ikka siis, kui läheduses on mõni intensiivne front või väga erinevate omadustega õhumasside vastasseis.
Tollal tõusis Tartus ja mujalgi Ida-ja Lõuna-Eestis temperatuur üle 30°C, näiteks Tartus oli 18. juulil sooja 34°C ümber.

Tarmo Tanilsoo on oma mälestused jutustanud siin>>>

Seekord siis enda mälestustest. Sündmused toimusid Laitses Harjumaal. Meeles on vaid 18. juuli ja veel üks päev, ilmselt eelmisel või üleeelmisel päeval, kuid on kindel, et see teinegi päev on samast juulitormide ajast. Alustangi teisest päevast.
Ilm oli hommikust saadik väga soe ja selge, v. a. ennelõunal nii kagus kui idas tekkinud rüngad silmapiiri lähedal. Kuskile mujale ühtegi muud pilve ei tekkinud. Alguses ei pööranud nendele pilvekestele mingit tähelepanu, sest ei uskunud, et need võiksid kohale jõuda.
Pilved püsisid esialgu paar tundi stabiilsed, siis kagus asunud pilv tasapisi lagunes, kuid idapoolne hakkas üha lähemale tulema, kusjuures pilve ülemine osa muutus tasapisi alasikujuliseks, ent ei valgunud väga laiali, vaid püsis üsna kompaktsena ja teravalt piiritletud servaga.
Pärastõunaks (kell võis olla 13 või 14) oli see jäätunud tipuga rünk jõudnud nii kõrgele, et paistis umbes 300-400 m kaugusel asuvast metsaservast üle. Müristamist ei mäleta, välke näha polnud, kuid tekkis mõte, et vist ikka jõuab kohale. Mujal oli täiesti pilvitu taevas, puhus nõrk tuul.
Väga aeglaselt laienes pilv üle taevakaare, õhtuks (kell võis olla 18-19) oli ainult eemal läänes ja edelas veel selget taevast ja madalamale laskuv päike veel paistis, kuid idas ja eriti kirdes oli väga tume (sinakas) pilv, mille taustal lõi igas sekundis vähemalt 1-3 välku. Pilvesiseseid välke polnud, vaid kõik välgud olid hästi nähtavad ja suunatud maa poole. Välkude värvus oli sinakas. Hakkas sadama nõrka jämedapiisalist vihma, alasi serva ääristasid mõned üsna suured pilverüngad.
See äike otse peale ei tulnudki, vaid jäi rohkem Tallinna poole. Kuidas asi lõppes, polegi paraku meeles.

18. juuli sündmused olid järgmised. Päev algas samuti ilusa ilmaga, kuid keskpäevaks ilmusid lõunast silmapiirile äikesepilved. Need olid üsna kõrge alusega pilved, ühtegi madalat pilve polnud. Taevas kattus samal ajal kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedega. Kagust venis ida-ja kirdetaevasse üks tumedam pilveviirg välja, millest lõi maa poole pidevalt välke ning tekkisid hästi reljeefsed sajualad.
Sellele pilveviirule järgnesid lõunast suuremad äikesepilved, hakkas vihma sadama, kuid sadu polnud eriti tugev. Kõik toimus täielikus tuulevaikuses. Enne lõunast ilmunud suuremaid äikesepilvi võis taevas jälgida üsna hästi arenenud mammatuseid.
Seejärel taevas selgines ja umbes tunni aja pärast polnud pilvi enam ollagi. Oli jälle selge ja hästi soe. Kõrvalkooperatiivis hakkasid mingid pidulised laulma ja tegid seda vähemalt paar tundi. Teised inimesed ütlesid, et need laulavad nüüd küll vihma kaela ja nii oligi.
Kell võis olla 16 läbi, kui lõunast oli kuulda müristamist ja siis ilmus pilv. Äikest oli selles pilves hirmus palju, müristas kogu aeg. Huvitav oli see, et kuigi tipp oli jäätunud, mingit alasit polnud, lihtsalt ainult natuke tuule suunas väljaveninud ümar pilvetipp.
Pilv lähenes võrdlemisi kiiresti. Kui pilv oli veel suhteliselt kaugel, eraldus sealt justkui 3 väikest pilvetükki, mis järsku (u 25 min) muutusid äikesepilvedeks idataevasse. Üks väike pilveke liikus veel põhjataevasse ja muutus umbes sama kiiresti samuti tugevaks äikesepilveks. Selle pilve tipp kasvas nii kiiresti, et kuigi pilv ise liikus pidevalt põhja poole, jõudis tipp üle pea kasvada lähenevale pilvele vastu.
Mingil hetkel need pilved kõik liitusid ja taevas muutus suhteliselt ühtlaseks. Välke oli igal pool, kuid mitte kuskil nii palju kui lõunataevas. Seal võis igas sekundis mitut välku jälgida. Esialgu ei sadanud üldse, kuid umbes tund hiljem aga pisut sadama, see oli üsna peen vihm. Aja jooksul sadu tugevnes ja sadas, nagu ikka äikese ajal. Sadu kestis paari tunni ümber, siis muutus taevas lõunakaares üsna kiiresti heledamaks.
Sadu hõrenes, kuid siis sadas üksikuid rahetükke, suuremad olid kanamuna mõõtu. Mõned panime külmkappi, et sugulastele ja tuttavatele näidata, sest muidu nad poleks meie juttu võib-olla uskunud. Irooniline oli see, et need rahetükid unustasime üldse ära ja sügisel, kui oli vaja külmkapp kontaktist välja tõmmata, ei osanud nendega midagi peale hakata, sest linna viia ju ei saanud, oleksid ära sulanud. Huvitaval kombel ei tulnud kellelgi pähe neid vähemalt pildistada.
Niisiis, taevas helenes ja võis jälgida tugevalt arenenud pilverünka põhjataevas, kust sadaski hiidrahet. Kuna rahetükke sadas niivõrd hõredalt ja tõeliselt suuri võiski vaid paar tükki leida, siis mingeid kahjusid see ei põhjustanud. Korraks läks taevas palju heledamaks, kuid mitte selgeks. Kaugel läänetaevas oli ilmselt selge taeva viirg, sest päike loojus just siis ja värvis hetkeks pilved punakaks. Kohe seejärel tulid uued pilved lõunast. Enne seda aga, kui rahe oli järgi jäänud, jooksid inimesed kohe välja, et vaadata tormikahjud üle. Naabritel oli õunapuu saanud välgulöögi, mida vahiti suu ammuli, kuid muud kahju eriti polnudki. Eks metsas oli võib-olla puid ka murdunud ja oksarisu teedel, aga sellest teated puudusid. Idataevas võis märgata erakordselt tumedat pilve. Välke seal ei näinud, aga vaade pani igaühe seisatama, kes seda süngust nägi. Vallid jmt struktuurid puudusid. Nüüd oli pilt selge – ida pool oli kogu aeg äike edasi, lihtsalt olime sattunud korraks pilvesüsteemi serva ja nägime hetkeks päikesekumagi ära.

Uusi välke võis näha lõunataevas, mis olid alguses sinakad, kuid muutusid siis kiiresti roosakateks. Huvitav oligi see, et kogu äikese esimese poole olid välgud olnud sinakad või valged, kuid nüüd enam mitte. Lõunast lähenes seekord hästi eristatav pilvevall, mille all võis igas sekundis jälgida paljusid välke. Tõusis ka tormituul ja tugev vihm, kuid kõik see tundus siiski pisut nõrgem, kui esimeses pooles. Hinnanguliselt kestis kõik umbes tunni jagu, siis eraldus lõuna-ja idataevas järsult tumedama ja heledama pilve piir. Sellest pilvest tumedamale ehk esialgu meie poolele jäid pidevad välgulöögid, kuid heledamas pooles tundus, et äikest polegi. Natukese jälgimise korral võis aru saada, et oli küll, kuid palju vähem, kus välku lõi iga mõne minuti järelt.
Tumedas pilveservas, mis liikus kogu aeg lääne poole, moodustasid välgud igasugu kujundeid. Põimumise põhjus oli selles, et välke oli lihtsalt niipalju, et eelmine ei jõudnud kustuda, kui juba uus süttis. Huvitavad kujundid olid rist ja ring, mis tekkisid.
Pimeduse saabudes oli ilm veel soe, väga harva oli mõningaid välke ja sadas tuulevaikuses jämedat, kuid mitte kuigi tihedat vihma. Oligi päev lõppenud.