8.08.2010 hiidpagi (ja teiste konvektiivtormide) tähistamine

 


Eesti on looduse poolest üpris rahulik paik. Hävitavaid loodus-, sh ilmanähtusi, on harva või väga harva ja need pole üldjuhul võrreldavad maailma mastaabis toimuvaga. Sellele vaatamata pakuvad Eestiski ettetulevad energiarikkad ja potentsiaalselt ohtlikud nähtused, nagu äikese(konvektiiv)tormid, palju huvi ning juba praktilistel põhjustel on oluline mõista, miks, millal ja kuidas sellised konvektiivtormid võivad tekkida ja jõuda Läänemere äärde. Nende küsimuste arutamiseks otsustasin korraldada iseäraliku 8.08.2010 hiidpagi tähistamise 8.08.2013 ilm.ee kontoris Tallinnas, kuhu olid kutsutud kõik huvilised, ja teha paar ettekannet konvektiivtormide teemal, kuid pakkuda ka kultuurilisi ja filosoofilisi diskussioone, et tähistamine liiga ühekülgseks ei osutuks.
Päeva alustasime kavakohaselt veidi pärast kella 15, kui kõik asjaosalised, kel oli võimalik, olid kohale jõudnud. Esimesena rääkisid tee- ja kohvimeistrid huvitavatest ja kvaliteetsetest kohvi- ja teesortidest, nende valmistamisest, päritolust ja proovisime need ka järele. Tõepoolest, nn tavalise kohvi või tee kõrval olid pakutud sordid väga head ja nauditavad. Kui kultuurilised ja kohvielamused olid kätte saadud, rääkis EMHI (praeguse Ilmateenistuse) sünoptik Helve Meitern 8.08.2010 derechost ehk hiidpagist ja ka äikestest üldse. Sellele ülevaatele tegin omapoolse täiendava ettekande kohe pärast Meiterni. Temalt on 2013. a aprillis ilmunud EGSi aastaraamatus ka eraldi artikkel, vt http://egs.ee/trukised/aastaraamatud/*.
Märkus. Varem kasutasin enda väljamõeldud sõna pagikuningas, kuid A. Kallis soovitas analoogselt kuningliilia, kuningveega, kuningkobraga… muuta see ümber kuningpagiks. Sel juhul saab ka äikesekuningast kuningäike.
Aja jooksul sai selgeks, et need nimetused ei pruugi olla sobivaimad, sest mõjuvad (mitte küll kõigile) kentsakalt ja liiga pretensioonikalt. Seetõttu koostöös teiste asjatundjatega võtsin kasutusele nende konvektiivtormide tähistamiseks uued oskussõnad: vastavalt hiidpagi (derecho) ja ülirünksajupilv (supercell).

* - Meitern, H. 2013. 8. augusti 2010. aasta torm – derecho Eestis. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat. 38. köide (Järvet, A., toim.). Eesti GeograafiaSelts, Tallinn, 22–40.


H. Meiterni ettekanne 8. augusti hiidpagist

Eestis ja üldse Baltimaades ei ole tornaadod küll sagedased, ent neid tuleb ette. Üks tornaadode uurimise pioneere oli baltisaksa päritolu Johannes Letzmann (1885–1971), kes saavutas 1930. aastatel rahvusvahelise taseme. Ta on uurinud üht esimesena dokumenteeritud tornaadot Eesti ja Läti aladelt, sündmus toimus 22.06.1795, saades alguse Riia lähedalt ja jõudes lausa Peipsini välja. Koos tornaadoga tegi laastamistööd ka rahe. Letzmann selgitas muuhulgas välja piirkonna, kus Baltimaades tuleb sagedamini ette tornaadosid. Seda nimetatakse vahel ka Baltimaade tornaadoalleeks, mis algab Lätist (Kuramaalt) ja kulgeb üle Lõuna-Eesti ja Tartumaa kuni Mustveeni. Muuhulgas 2010. ja 2011. a suvel kahjustusi saanud Rakvere ja Väike-Maarja jäävad tornaadoallee mõjualasse. Märkimist väärib, et maailmas on nn tornaadoallee nime vääriliseks peetud teatud alasid vaid kolmes piirkonnas: USA kesklääs, Baltimaades ja Lõuna-Ameerikas, kus selle nimi on Corredor dos tornados da América do Sul ja selle moodustavad mõned Brasiilia osariigid (Rio Grande do Sul, Santa Catarina, Paraná, São Paulo ja Mato Grosso do Sul), Argentina, Paraguay, Uruguay kesk- ja põhjaosa ning Boliivia lõunaosa (Candido ja Candido, 2008)*.
Lisaks Letzmannile on ohtlikke äikeseid ja tornaadosid uurinud veel Heino Tooming, Helve Kotli, Merike Merilain (avaldas Toomingaga kahasse 2001. a juuliäikeste ja tornaadode kohta artikli)** ja Andres Tarand.

* - Candido, Daniel Henrique; Candido, Rafael Felipe, 2008. Condicionantes Atmosféricos da Tempestade Ocorrida em 21 de abril de 2008 na Cidade de Maringá (PR) e suas Conseqüências. Apresentado no 1° Simpósio sobre pequenas cidades e desenvolvimento local e XVII Semana de Geografia/UEM, de 25 a 27 de agosto de 2008 no eixo temático Geografia física e geociências.
** - artikkel on vabalt saadaval http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1256/wea.121.02/pdf.



Kuulajaskond nautimas huvitavat ettekannet

Mis on üldse ohtlik äike? Määratlusi on mitmeid, kuid enamasti on aluseks võetud tuule tugevus ja kaasnähud, harvem välkude arv. Äikest loetakse ohtlikuks, kui järgmistest on äikesega olemas vähemalt üks:
– kui pagituulte kiirus on vähemalt 26 m/s või
– kui kaasnevad tornaado(d) (olgu need siis mesotsüklonaalsed või mittemesotsüklonaalsed, näiteks vesi- ja maapüksid) või
– rahe, mille läbimõõt on vähemalt 2,5 cm ja enam või
– eelmiste kombinatsioon.
Ohtlikuks peetakse äikest ka siis, kui rahetükid on küll väiksemad kui 2,5 cm, aga neist moodustub maapinnale teatud paksusega kiht. Suured rahehanged tekkisid näiteks 21.05.2009 Kirde-Eestis*. Kui pagituulte kiirus on väiksem kui 26 m/s, aga puhangud on tugevamad või rahe läbimõõt 2,5 cm, loetakse äikest keskmiselt ohtlikuks (NOAA, 2009).

* - Miks tekkis selline intensiivne äike koos rahega? Kõrgema õhukihtide kaardid näitasid, et kuigi maalähedane õhukiht oli soe, siis umbes 2-6 km kõrgusel oli külma 25-30 kraadi, täpsemalt 5,5 km kõrgusel oli õhutemperatuur -26°C. Tavaliselt on äikeseilmade ajal sellises kõrguses õhutemperatuur -10...-15°C. Selgituseks olgu öeldud, et äike tekib labiilses kihistuses –  näiteks kui alumiste soojade (väiksema tihedusega) õhukihtide kohal on külm õhk. Mida suurem on õhu tiheduse vertikaalne gradient, seda võimsamad äikesed ja rahe. Antud juhul soodustas lisaks ebatavaliselt külmale õhule kõrgustes äikeste teket ka suur õhuniiskus ning terav pärastlõunane maipäike, mis aurustas suure hulga niiskust, mille oli öösel madalrõhkkond kaasa toonud (sündmuste kirjeldus koos (rahe)piltidega vt http://www.ilm.ee/?45921).

Kuigi äike pole jahedate ilmadega mingi haruldus (näiteks kasvõi 2012. a septembris) ja seda tuleb isegi talvel ette (näiteks 2012. a oktoobri lõpus ja 2013. a 28. veebruaril, kui lumi oli maas), on suured ja ulatuslikud ohtlikud äikesetormid seotud tavaliselt ikkagi väga soojade ilmadega (kuuma õhumassi) ja/või õhumasside terava vastasseisuga. Kui soojust ja niiskust on väga palju, siis on ka piisavalt energiat, et võiks mingi püsivam ja ohtlikum konvektiivtorm areneda. Alates 2000. a on selliseid juhtumeid olnud eeskätt 2001. ja 2002. aastal ja seejärel pea kümme aastat hiljem (2010 ja 2011, kuid ka 2012). Eesti pääses siiski 2012. a  suve ohtlikest äikestest praktiliselt täiesti, sest konvektiivtormid said alguse Läänemere lõunaosast, Kaliningradist või Leedust ja tegid laastamistööd peamiselt Lätis ja Leedus. Siiski jagus midagi ka siiakanti (juuli lõpp saartel). Veel üks märkimisväärne äike oli 2013. a 9. augusti öösel ja varahommikul eeskätt Lääne-Eestis.
Sellistel kõige ohtlikematel juhtumitel on Eestisse tunginud troopiline õhumass ja samal ajal on jäänud õhumasside piiriala Läänemere kohale. Ohtlikud konvektiivtormid on tavaliselt seotud troopilist ja polaarset õhumassi eraldava frondiga, mille läheduses on soodsad tingimused plahvatuslikuks konvektsiooniks. Kuumast ja niiskest õhumassist ammutab arenev süsteem oma energia, lisaks on vaja tuulenihet, et rünksajupilved organiseeruksid ja muutuksid pikaealisteks. Jällegi on tuulenihe suurem just frontide lähikonnas. Sellised süsteemid liiguvad juhtvoolu suunas (õhu liikumine 3-5 km kõrgusel atmosfääris) ja peamiselt põhja, kirdesse või itta. Konvektiivtormide kiirus võib ulatuda 100 km/h, läbida üle 1000 km, pilvede tipud ulatuda 15 km kõrgusele ja kogum võib korraga katta isegi kümneid tuhandeid ruutkilomeetreid.


Ettekanne põhjustas elava diskussiooni.

2010. a oli mitmes mõttes erandlik ja huvitav, muuhulgas suvi. Esiteks algas suvi kaks korda – mai keskel ja juunis, arvestatuna ööpäeva keskmist temperatuuri (suve puhul peab see olema püsivalt üle 13°C). Lisaks külastas Eestit korduvalt troopiline õhumass ja nii osutus juuli kui kalendaarne suvi (juuni, juuli, august) rekordiliselt soojaks. Tõsi, suvi ei olnud ühtlaselt soe nagu 2011. a, vaid juunis oli enamasti jahe ja augusti keskel lõppesid palavad suveilmad järsult. Niisiis, 2010. kui 2011. a kolme kalendaarse suvekuu keskmine oli 18,1°C, kuid juuli vastavalt 21,8°C ja 20,1°C. Samuti oli 2010. a suvi väga kontrastirohke, sest mõnel pool ületas sademete hulk pikaajalise keskmise mitmekordselt, kui teisal jäi kaks ja enam korda sellest väiksemaks ja sama oli ka äikesega. Lähemalt loe tolle suve eripäradest http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/2010.%20a.%20suve%20kokkuv%f5te.pdf
2010. a esimene suurem äikeste periood oli mai keskel. Juba 8. mail saabus Venemaalt kuum õhumass, kuid selle serv jäi Eesti kohale pidama. Samal ajal oli Läti-Leedu kohal väike tsüklon ja sellega seotud külm front liikus kirdesse. See lõi soodsad tingimused suurteks äikesteks, mis ka tekkisid õhtupoolikul. Lähemalt loe sellest http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kaheeesti.htm. Järgmiseks päevaks oli Eesti taas tervenisti jahedas õhumassis ja ilm oli pilves ja sombune. 12. mail algas taas kuuma õhu juurdevool Venemaa aladelt ja 13. mail oli sooja mitmel pool juba üle 25°C ja 14. mail kuni 28°C. Paljudes kohtades oli äikest. Väga soe ja äikeseline ilm jätkus 23. maini, kui suvi viimaks taandus ja ilm stabiliseerus. Ligi kahenädalane suvine ilmastik püsis Venemaa blokeeriva antitsükloni tõttu. Selle lagunedes enam soojust juurde ei tulnud ja ilm jahenes tuntavalt.
Juunis olid ilmad üldiselt rahulikud ja väga soe õhumass Eestisse peaaegu ei jõudnud. Äikest oli rohkem Eesti lõuna- ja idaservas. 30. juuniks saabus taas kuum õhumass, kuid see taandus järgmiseks päevaks, põhjustades vaid üksikutes kohtades nõrka äikest. Uuesti läks ilm palavaks ja äikeseliseks 6. juulil. Seegi oli seotud Venemaalt saabunud kuuma õhumassiga, samal ajal püsis Läänemerel madalrõhuvöönd ja Skandinaavias oli ilm jahedapoolne.


6.07.2010 tekkis Loode-Eestis äike, mis põhjustas tõelise vihmaraju, sest Harkus sadas tunniga koguni 56,5 mm, mis moodustas juuli pikaajalisest keskmisest umbes 70%. Fotol on äike kujunemisstaadiumis, sest näha on ümaratipulisi rünksajupilvi (Cumulonimbus calvus) ja võimsaid rünkpilvi (Cumulus congestus), kuid nende kogum ehk liitrünksajupilv on juba tekkinud.


Sama äike umbes poolteist tundi hiljem Tallinnasse jõudmas. Ellu Viburi foto

Äike tekkis esmalt Loode-Eestis, kusjuures Pakri ümbruses tekkis intensiivse äikese kolle. See tõi Harku vaatlusjaama vihmaraju, sest sademeid mõõdeti tunni jooksul 56,5 mm. Kahtlustada võis isegi märga allapuhet (wet microburst). Hiljem oli äikest ka mujal, kuid raskuskese jäi Loode-Eestisse. Sama päeval õhtul oli vaadeldav lehterpilv (vaatluskohaks Laagri).
Venemaalt saabus kuuma õhku Eestisse ka järgmistel päevadel ja front jäi Eesti kohale, seetõttu oli jätkuvalt palju äikest. 9. juuliks taandus kuum õhumass Venemaale ja ilm rahunes. 11. juuliks saabus Aafrikast üle Kesk-Euroopa taas kuum õhumass, mille lahkumist tähistasid 14. ja eriti 15. juulil mitmel pool sagedased äikesed.


Rünksajupilvede kaksik Paldiski lähedal, põhjustas nõrka äikest, 14.07.2010 Harutee lähedal

Kui 16.-17. ja 19.-21. juulil oli äikest vähem, siis 22.-29. juulil oli äikest paljudes kohtades ja mõnel pool tekitasid kahju konvektiivtormid. Üks tähelepanuväärseimaid oli 26. juuli hommikul üle Eesti liikunud sirgäikesetorm (inglise k QLCS ehk Quasi-Linear Convective System). See paistis silma oma suure liikumiskiiruse, varahommikuse esinemisaja ja kõrgete pilvetippude (ligi 15 km) poolest. Lähemalt vt sellest http://www.ilm.ee/?47681. NB! Sealne kirjapilt on muutmata. Tolle päeva õhtupoolik pakkus täiendavaid äikesetorme ja kahjusid näiteks Rakveres. 29. juulil lahkus troopiline õhumass Eestist, mis põhjustas paljudes kohtades intensiivset äikest ja mõnel pool kahjusid (näiteks Sauel). Tol päeval arenes Ida-Eesti kohal joonpagi. Kõik mainitud juhtumid (v.a 13.-14. mai) olid seotud ikka kontrastsete õhumasside vastasseisuga ja frontidega.


Joonpagi ebapüsivusjoonel 29.07.2010 Ida-Eesti kohal. Allikas: Sat24.com

7. augustil tungis kagu poolt Eestisse uuesti troopiline õhumass. See pärines Araabia kõrbetest ja oli erakordne oma soojuse poolest, näiteks 7. augustil  mõõdeti Peterburis ja Soome kaguosas 37°C ja Eesti kirdenurgaski tõusis üle 35°C. Samal ajal jõudis kohale ka metsapõlengute suits, mistõttu nähtavus ja õhukvaliteet halvenes märkimisväärselt. Ühtlasi püsis Läänemere kohal madalrõhuvöönd, mistõttu õhk oli niiske: kastepunkt ulatus 8. augustil mitmel pool üle 20°C. Sooja õhu advektsioon põhjustas eeskätt mandril üldiselt rahuliku ilma, sest tõkkekihi (CIN) tõttu ei saanud konvektsioon vallanduda (vähesel määral oli siiski troposfääri keskosas, väljendudes tornjas-sakmeliste kõrgrünkpilvedena). Madalrõhuvööndis oli tõkkekiht nõrgem ja nii oli 8. augusti hommikul saartel äge äike koos rahega, vähesel määral oli äikest ka Harjumaal, mida võib nimetada esimeseks äikeselaineks, kuid päeval oli taas rahulik kuum ilm.
Küllaga vallandus konvektiivne energia täiel määral 8. augusti varahommikul Valgevene kohal, kus formeerus rünksajupilvede kogum, mis kiiresti organiseerus märkimisväärse tuulenihke tõttu ja liikus õhumasside piirialal kiiresti üle Läti-Leedu idaosa õhtuks (umbes kl 18.30) juba Eestisse. Siin olles selle kiirus kasvas, pilvetipud ulatusid isegi üle 15 km kõrgusele ja tuulepuhangud ületasid 35 m/s, viimast võimaldas kuiv õhk troposfääri keskosas, loe ka http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/pagi.htm. Samal ajal tekkis Soomes hiidpagi satelliitsüsteem, mida võib nimetada sarnaselt 26.07. hommikuga sirgäikesetormiks. See tõi Soomes kaasa kuni 9 cm suurused rahekamakad. Kl 21ks jõudis hiidpagi juba Soome lahele ja jätkas hävitustööd Soomes. Kokku läbis see torm ööpäevaga ligikaudu 1500 km. Kuna hiidpagi ehk derecho lõhkus tõkkekihi, kuid energiat oli ikka veel tohutult, siis arenesid Baltimaade idaosa kohal õhtul ja öö hakul uued ohtlikud äikesekolded, mis tekitasid täiendavaid purustusi. Labiilsemaks muutuva õhumassi ja laguneva tõkkekihi tõttu arenes Baltimaade lääneosa kohal joonpagi, mis jõudis õhtul otsaga Saaremaale. Radaripildi animatsiooni 8. augusti kohta saab vaadata siit: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/8._august_2010_a.wmv


Satelliidipilt 8. augusti õhtust, kui äikesetorm jõuab Eesti lõunapiirini. Näha on kokku kolme suurt äikesekollet, teised kaks on Läti-Leedu lääneservas ja kolmas Soome kohal. Kõikide neil on näha kobrutav ülaosa, mis viitab sellele, et tormisüsteemid on aktiivses faasis. Allikas: Berni Ülikool, http://saturn.unibe.ch/rsbern/


Pilvekogumitega seotud radarikajad umbes kl 19. Allikas: Läti Meteoroloogiateenistus.


Satelliidipilt 8.8.2010. a õhtust, kui hiidpagi on Eesti kohal. Hästi on näha selle satelliitsüsteem Soomes (põhjustas hiidrahet) ja joonpagi enamasti Baltimaade lääneosa kohal.

Hiidpagist saab põhjalikumalt lugeda ja vaadata pilte siit: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/derecho.htm
8. augusti juhtum ei ole ainulaadne: 4.07.2002 liikus üle Lääne-Eesti ja lõhkus Keila kiriku intensiivne äikesetorm, mida on peetud 8.08.2010 kõrval vähemalt derecho kandidaadiks. Ometigi see ei vasta kriteeriumidele, kuigi mingil hetkel oli selle intensiivsus hiidpagi vääriline. Kindlasti oli aga tegu sirgäikesetormiga. Soome asjatundjad on teinud põhjaliku analüüsi ja välja selgitanud, et derecho tekkis hoopiski järgmisel päeval ehk 5.07.2002 (Punkka ja Teittinen, 2006). Kõnealune derecho on eriline veel selle poolest, et see on maailma põhjapoolseim, mis 8.08.2010 kõrval registreeritud.
2002. a. juhtum oli samuti seotud väga kontrastsete õhumasside piirialaga ja tõkkekihiga (inversiooniga). Rünksajupilved hakkasid Eestis arenema 5. juulil kella 12 paiku Peipsi läheduses olevas tuulte konvergentsitsoonis. Umbes tund aega hiljem algas rünksajupilvede kogumi organiseerumine joonpagiks (Soome lahel) ja derecho ehk hiidpagi kujunemine, tegutsedes põhiliselt Soomes. See äikesetorm arenes meridionaalse frondi soojal poolel ja liikus kuni 20-25 m/s. Lõplikult derechoks formeerus see siiski Soome idaosa kohal kohe pärast Soome lahe ületamist.
Kokku registreeriti umbes 400 pagituultega seotud kahjustust 6 tunni vältel. Samuti langetas konvektiivtorm umbes 1 miljoni kuupmeetri mahus puid, mitmes kohas ulatus pagituulte kiirus vähemalt EF1 tornaado tugevuseni ja süsteemi tuultekahju pikema telje pikkus oli 450 km, mis kõik vastab Johns ja Hirt (1987) derecho kriteeriumidele (Punkka ja Teittinen, 2006).


Ettekandes näidati radaripilte 8.08.2010 ja 28.07.2011 konvektiivtormidest.

Märkimisväärne on kindlasti veel 2010. a 15. augusti intensiivsete äikeste liikumine üle Eesti. 14. augustil jõudis Eestisse taas troopiline õhumass, kuid selle visiit osutus praktiliselt ühepäevaseks. Juba 14.08. öösel kujunes Poola põhjaosas rünksajupilvede kogum, mis organiseerus Kaliningradi jõudes ja liikus 15.08. hommikuks juba saarte kohale, põhjustades tugevat äikest. Edasi liikus see kagu pool asuva kõrgrõhkkonna põhjaservas kirde poole, jõudes Harjumaale ja nõrgenes. Päeval aktiviseerus äikesevöönd uuesti ja liikus kagusse. Taaskord põhjustas see kahjustusi, kuid tõeliselt võimsaks arenes see Pihkva järve taga Venemaal, kus pilvetipud ulatusid 15 km kõrguseni ja konvektiivtormi intensiivsus jõudis 8.08. juhtumi lähedale. Seega Eesti pääses napilt suurtest purustustest.


Satelliitpilt 15.08. hommikust, kui äikesekolle oli saarte kohal ja jõudis mandrile. Allikas: Sat24.com


Äikesevöönd 15.08. päeval. Liivi lahe ümbruses on arenemas uued kolded. Foto: MODIS

Ka järgnevad paar päeva olid äikeselised, kuid siis lõppesid kuumad ilmad järsku.
2011. a suvi oli samuti äikeseline. Kõige tõsisem konvektiivtorm arenes 28. juulil, kui Eestisse jõudis Venemaal asunud antitsükloni lääneservas troopiline õhumass. Samal ajal liikus lõuna poolt (Lätist) Eesti poole külm front. Selle ees arenes juba hommikul kagunurgas ja lõunapiiri lähedal äikesevöönd. Keskpäeval arenes vööndi kirdenurgas Viljandimaal ja natuke hiljem Pärnumaal kiiresti ohtlikud konvektiivtormid. Need liikusid põhja poole ja ühinesid. Väike-Maarjas mõõdeti enam kui 35 m/s tuulepuhanguid, mis põhjustasid taas kahju. Ka selle juhtumi puhul ulatusid pilvede tipud erakordselt kõrgele, vähemalt 15, ühes kohas koguni 17 km-ni. Pilvede tippude kõrgust saab hinnata satelliidipiltidelt, kuid täpsemalt määratakse näiteks radarikajade läbilõigete alusel.


Satelliidipilt 28.07.2011 keskpäevast. Foto: MODIS

Kokkuvõtlikult saab öelda, et praktiliselt kõik ohtlikud konvektiivsüsteemid on seotud troopilise (või vähemalt väga sooja ja niiske) õhumassi sissetungiga ja selle vastasseisuga tunduvalt jahedama õhumassiga. Kõige sagedamini liiguvad need edelast kirdesse või lõunast põhja, kuid võimalikud on ka muud liikumissuunad, olenevalt juhtvoolust. Selliseid torme iseloomustab tavaliselt väga suur liikumiskiirus (20 m/s ja enam), pikk eluiga ja ebatavaliselt kõrgele ulatuvad pilvede tipud. Sünoptiliseks tüüpolukorraks on Venemaal asuv, sageli blokeeriv antitsüklon, mille lääne- või edelaservas jõuab poolmeridionaalse tsirkulatsiooni tõttu troopiline õhumass kaugele põhja.
Potentsiaalselt ohtlikku olukorda saab üks-kaks päeva ette prognoosida, kuid mitte seda, kus täpselt äikesed ja seega ohtlikud pilvekogumid tekivad. Selleks ongi vaja jälgida pidevalt radari- ja satelliidipilte ning oleme kasutanud pidevalt täienevat uudisvoogu, näide: http://ilm.ee/index.php?510480

                                                                                                                                                                    ***

Viimase ettekande eel sõime torti ja võtsime šampust 8. augusti ja üldse konvektiivsüsteemide terviseks. Seejärel rääkis Mihkel Abram veidi oma moraalihüpoteesist ja tõi erinevate koolkondade erinevuste selgitamiseks õpetliku ilmeka fiktiivse detektiiviloo, et näidata, mida arvavad dogmaatik, filosoof ja pragmaatik. Sellega ühtlasi lõppes sisukas päev.
Kuna üldiselt pööratakse meteoroloogiale vähe tähelepanu ja ohtlike nähtuste uurimine pole prioriteet, siis on plaanis korraldada veel sarnaseid koosviibimisi ja ettekannetega sisustatud päevi. Kui sel korral rääkisime konvektiivtormidest, siis järgmisel korral räägiti juba Tartus tsüklonaalsetest tormidest (nagu oli 9.01.2005 või lumetorm Monika). Ettekanded, videod ja fotod on kättesaadavad siit: http://ilm.ee/kola/pildid/tormide_konverents/


Tähistamine lõppes tordisöömise, šampuse joomise ja õpetliku detektiivilooga.

Viited:
1. NOAA sõnastik http://w1.weather.gov/glossary/index.php?letter=s (vaadatud 6.5.2013).
2. Tooming, Heino; ja Merilain, Merike, 2003. Dramatic days in Estonia. Weather (Royal Meteorological Society), 58(3), 119 – 125.
3. Punkka, Ari-Juhani; ja Teittinen, Jenni, 2004. The severe thunderstorm outbreak in Finland on 5 July 2002. 22nd Conference on Severe Local Storms 2004.
4. AMS Glossary 2. väljaanne 2012. Märksõna ’Pilvesisense välk’ http://glossary.ametsoc.org/wiki/Tornado (vaadatud 6.05.2013).