Halode vaatemäng ja mitmekesised
pilved 11. aprillil Tartu kohal
Jüri Kamenik
Eesti taevas võib-olla üsna üksluine, kuid vahel paneb
imestama ikka ja jälle selle muutlikkus. Pilvede poolest on kõige ilusamad
mustrid ja huvitavamad muutused seotud tavaliselt väheaktiivse või hääbuva
frondiga. Täpselt nii oli ka 11. aprillil - läänest ja loodest jõudis Eesti
lääneossa soe front, kuid see liikus lõunasse ja hääbus samas ning sadu ei jõudnud Kesk-Eestinigi.
Lääne pool sadas vihma ja lörtsi ning temperatuur oli 0°...+3°C,
ida pool oli päikeselisem ja sooja kuni 9°C.
Õhtul, sooja frondi hääbudes, tekkis rannikualadel uduvine ja udu.
Frondiga seotud pilved jõudsid siiski Ida-Eestini, kuid päikest ei varjutanud
peaaegu kordagi täielikult. Ainult pärastlõunasel ajal tihenesid kiudkihtpilved
kõrgkihtpilvedeks, kuid õhtupoolikul oli jälle päikest ja taevas huvitavad
pilvemustrid. Lisaks pilvedele pakkus taevas ka halode vaatemängu, sest
õhtupoolikul, kõrgkihtpilvede õhenemisel taastekkinud kiudkihtpilved koosnesid
nähtavasti sobivatest jääkristallidest, et mitmesuguseid halovorme tekitada.
Alljärgnevalt mõned pildid halodest ja pilvedest. Ma pole halode asjatundja ja
seetõttu ilmselt kõiki halovorme ei suuda määrata usaldusväärselt, kuid siiski
tunnen ära 22-kraadise halo, rõht- ehk horisontaalringi, piiritletud halo ja
ebapäikese(d).
22-kraadine halo. See on kõige sagedasem halovorm ning võib
tekkida enne oklusiooni- või sooja fronti kiudkihtpilvede olemasolul. Nagu
nimigi ütleb, on selle halo nurkraadius 22°.
See tekib siis, kui pilvedes või ka maapinnalähedal olevad jääkristallid on
kuusnurksed prismad ning samal ajal segi paisatud. Päikese- või kuuvalgus kaldub
jääkristalle läbides umbes 22°
võrra kõrvale, kuid täpne kaldumisnurk sõltub siiski valguse lainepikkusest.
Seetõttu ilmnevad spektrivärvused ja see halo on nõrgalt värviline - ringi
sisemine osa on punakas, välimine aga sinakas. Üsna sageli on haloringil ka
ebapäikesed näha, mis viitavad sellele, et teatud hulk jääkristalle on
korrastatud. Antud juhul neid ei täheldanud.
Kas 22-kraadine halo näitab ilma halvenemist? See halovorm tekib tavaliselt
kiudkihtpilvede olemasolul, kiudpilvede puhul on katkendlik, sest pilvekiht pole
siis ühtlane. Ülemise kihi pilvede tekkimine ja tihenemine võib-olla seotud
läheneva ilmamuutusega (front, tsüklon või selle lohk), kuid üksinda selle
põhjal ei saa veel lõplikult öelda, mida teeb ilm edasi. Näiteks 11. aprillil
algas ülemiste pilvede tihenemine Ida-Eestis (Tartus) ennelõunal, kuid õhtul ilm
selgines ja järgmisel päeval valitses väga päikeseline ja rahulik ilm. Seega
antud juhul ilm ei halvenenud, kuigi halode teke oli seotud sooja frondiga seoses
tekkinud pilvedega, kuid front liikus üle Lääne-Eesti otse lõunasse ega jõudnud
ida poole. Siiski, kui taevas kattub kiud- ja kiudkihtpilvedega,
kusjuures need liiguvad tuule suhtes nurga all, (õhurõhk langeb), siis on ilma
halvenemine üpris tõenäoline.
Rõht- ehk horisontaalring. Selle tekkimiseks võivad olla jääprismad väga lühikesed, meenutades liistakuid, kuid võivad olla ka pikad prismad. Nende külg- või põhjatahud peavad olema lamedad. Kui õhuliikumine on väga väike, siis võtavad prismad või liistakud enam-vähem horisontaalse asendi, mille vertikaalsetelt külgtahkudelt või põhitahkudelt (märgatava pikkusega prismad, mille külgtahud on orienteerunud vaikses õhus horisontaalselt aluspinnaga) peegeldub päikesevalgus. Peegeldumise tõttu on see halovorm valge, sest ei toimu valguse murdumist. Rõhtring läbib päikeseketast. Väga tihti on samal ajal veel teisigi halovorme võimalik vaadelda. Tüüpilised on ebapäikesed ehk päikesesapid. Väga sageli on rõhtring katkendlik ja selle fragmente on näha päikeseketta ja 22-kraadise halo vahel või ebapäikeste sabadena. Antud juhul hindan rõhtringi väga terviklikuks ja intensiivseks. Üks tähelepanuväärne näide on toodud siin: http://www.atoptics.co.uk/halo/parcirc.htm, sealt formation alt vaadates võib arvata, et valgus peegeldus jääkristallisiseselt, sest välise peegelduse puhul tekivad rõhtringi fragmendid päikeseketta lähedusse. Teised halovormid ja sisepeegelduse olemasolu annavad alust oletada, et antud juhul polnud tegu paberõhukeste jääliistakutega, vaid märgatava pikkusega külgtahkudega jääprismadega.
Halode süsteem. Siit võib leida 22-kraadise halo, rõhtringi,
piiritletud halo ja ebapäikese. Kõige intensiivsem on piiritletud ehk kopshalo,
http://www.atoptics.co.uk/halo/circum.htm.
Selle halovormi omapära seisneb selles, et selle kuju sõltub päikese kõrgusest.
Kopshalo on 22-kraadisest eredamate värvidega, kuid nende järjekord on
samasugune. Tekkeks on vaja sarnaselt 22-kraadiselegi kuusnurkseid jääprismasid,
kuid need peavad olema pikema teljega enam-vähem horisontaalselt aluspinnaga.
Ebapäikesed ehk päikesesapid ehk kõrvalpäikesed (mõnikord kasutatakse tõlget
inglise keelest - päikesekoerad, kuid seda nimetust ei soovita, sest ei pea seda
õnnestunuks) on 22-kraadise kõrval teiseks väga tavaliselt halovormiks. Sel
puhul on samuti atmosfääris kuusnurksed jääprismad, täpsem moodustumisemehhanism on
näidatud siin:
http://www.atoptics.co.uk/halo/dogfm.htm. Eestikeelses Vikipeedias
räägitakse kuusnurksete prismade püramiidjatest tippudest:
http://et.wikipedia.org/wiki/Halo.
See väide tundub kahtlane, eks peab täpsemalt uurima.
Võimalikud kiudrünkpilved, kuid kindel ei saa olla, sest tegu võib-olla ka väga peeneelemendiliste kõrgrünkpilvedega. Kiudrünkpilved on haruldased ja neid ei saa mõnikord eristada kõrgrünkpilvedest. Tihti on nende puhul jälgitavad lained, kuid võivad koosneda ka ühtlaselt paigutunud topikestest, nagu antud juhul. Kiudrünkpilved on varjudeta ja väga sageli koos kiud- ja kiudkihtpilvedega. Mõnikord koosnevad kiudrünkpilved tekkimise alguses veepiisakestest, mis muutuvad kiiresti jääkristallideks ja sel juhul tranformeeruvad Cc-sed kiud- või kiudkihtpilvedeks.
Siin on näha kiudpilvetompude (puude taga ja foto paremas osas) suurt sarnasust kihtrünkpilvedega (foto ülaosas olevad topid). Selline olukord pole tüüpiline, sest sageli on kiudpilved peente niitide ja kihina taevas, aga võivad olla vahel siiski ka paksude räbaldunud servadega tompudena, nagu antud juhul. Ülemise kihi pilvede liikumiskiirus oli väga suur, võis jälgida silmaga nähtavat liikumist.
See on kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvede vahepealne pilvetüüp. See ebaühtlane pilvekiht asus maapinnast umbes 1500-2000 m kõrgusel, seega ligikaudu alumise ja keskmise kihi pilvede piiri lähedal. Nendes pilvedes on näha nii laineid kui korrapäratuid pilveavasid, olles seega undulatus-lacunosuse üleminekuvormiks.
Õhtul tekkisid taevasse samadesse pilvedesse hästi väljakujunenud pilvelained (undulatus). Hiljem, päikese loojudes, selgines taevas suuremas osas. Ilm oli üsna tuulevaikne ja tundus soojapoolne.