Halode vaatemäng ja mitmekesised pilved 11.4.2011 Tartu kohal
Jüri Kamenik

Tagasi pealehele

Eesti taevas võib-olla üsna üksluine, kuid vahel paneb imestama ikka ja jälle selle muutlikkus. Pilvede poolest on kõige ilusamad mustrid ja huvitavamad muutused seotud tavaliselt väheaktiivse või hääbuva frondiga. Täpselt nii oli ka 11. aprillil 2011 läänest ja loodest jõudis Eesti lääneossa soe front, kuid see liikus lõunasse ja hääbus samas ning sadu ei jõudnud Kesk-Eestinigi. Lääne pool sadas vihma ja lörtsi ning temperatuur oli 0°...+3°C, ida pool oli päikeselisem ja sooja kuni 9°C. Õhtul, sooja frondi hääbudes, tekkis rannikualadel uduvine ja udu.
Frondiga seotud pilved jõudsid siiski Ida-Eestini, kuid päikest ei varjutanud peaaegu kordagi täielikult. Ainult pärastlõunasel ajal tihenesid kiudkihtpilved kõrgkihtpilvedeks, kuid õhtupoolikul oli jälle päikest ja taevas huvitavad pilvemustrid. Lisaks pilvedele pakkus taevas ka halode vaatemängu, sest õhtupoolikul, kõrgkihtpilvede õhenemisel taastekkinud kiudkihtpilved koosnesid nähtavasti sobivatest jääkristallidest, et mitmesuguseid halovorme tekitada. Alljärgnevalt mõned pildid halodest ja pilvedest. Ma pole halode asjatundja ja seetõttu ilmselt kõiki halovorme ei suuda määrata usaldusväärselt, kuid siiski tunnen ära 22-kraadise halo, rõht- ehk horisontaalringi, piiritletud halo ja ebapäikese(d).


22-kraadine halo. See on kõige sagedasem halovorm ning võib tekkida enne oklusiooni- või sooja fronti kiudkihtpilvede olemasolul. Nagu nimigi ütleb, on selle halo nurkraadius 22°. See tekib siis, kui pilvedes või ka maapinnalähedal olevad jääkristallid on kuusnurksed prismad ning samal ajal segi paisatud. Päikese- või kuuvalgus kaldub jääkristalle läbides umbes 22° võrra kõrvale, kuid täpne kaldumisnurk sõltub siiski valguse lainepikkusest. Seetõttu ilmnevad spektrivärvused ja see halo on nõrgalt värviline ringi sisemine osa on punakas, välimine aga sinakas. Üsna sageli on haloringil ka ebapäikesed näha, mis viitavad sellele, et teatud hulk jääkristalle on korrastatud. Antud juhul neid ei täheldanud.
Kas 22-kraadine halo näitab ilma halvenemist? See halovorm tekib tavaliselt kiudkihtpilvede olemasolul, kiudpilvede puhul on katkendlik, sest pilvekiht pole siis ühtlane. Ülemise kihi pilvede tekkimine ja tihenemine võib-olla seotud läheneva ilmamuutusega (front, tsüklon või selle lohk), kuid üksinda selle põhjal ei saa veel lõplikult öelda, mis juhtub ilmaga edasi. Näiteks 11. aprillil algas ülemiste pilvede tihenemine Ida-Eestis (Tartus) ennelõunal, kuid õhtul ilm selgines ja järgmisel päeval valitses väga päikeseline ja rahulik ilm. Seega antud juhul ilm ei halvenenud, kuigi halode teke oli seotud sooja frondiga seoses tekkinud pilvedega, kuid front liikus üle Lääne-Eesti otse lõunasse ega jõudnud ida poole. Siiski, kui taevas kattub kiud- ja kiudkihtpilvedega, kusjuures need liiguvad tuule suhtes nurga all, (õhurõhk langeb), siis on ilma halvenemine üpris tõenäoline.


Rõht- ehk horisontaalring. Selle tekkimiseks võivad olla jääprismad väga lühikesed, meenutades liistakuid, kuid võivad olla ka pikad prismad. Nende külg- või põhitahud peavad olema lamedad. Kui õhuliikumine on väga väike, siis võtavad prismad või liistakud enam-vähem horisontaalse asendi, mille vertikaalsetelt külgtahkudelt või põhitahkudelt (märgatava pikkusega prismad, mille külgtahud on orienteerunud vaikses õhus horisontaalselt aluspinnaga) peegeldub päikesevalgus. Peegeldumise tõttu on see halovorm valge, sest ei toimu valguse murdumist. Rõhtring läbib päikeseketast. Väga tihti on samal ajal veel teisigi halovorme võimalik vaadelda. Tüüpilised on ebapäikesed ehk päikesesapid. Väga sageli on rõhtring katkendlik ja selle fragmente on näha päikeseketta ja 22-kraadise halo vahel või ebapäikeste sabadena. Antud juhul hindan rõhtringi väga terviklikuks ja intensiivseks.
Üks tähelepanuväärne näide on toodud siin: http://www.atoptics.co.uk/halo/parcirc.htm, sealt formation alt vaadates võib arvata, et valgus peegeldus jääkristallisiseselt, sest välise peegelduse puhul tekivad rõhtringi fragmendid päikeseketta lähedusse. Teised halovormid ja sisepeegelduse olemasolu annavad alust oletada, et antud juhul polnud tegu paberõhukeste jääliistakutega, vaid märgatava pikkusega külgtahkudega jääprismadega.


Multihalo. Siit võib leida 22-kraadise halo, rõhtringi, piiritletud halo (kopshalo) ja ebapäikese. Kõige intensiivsem on piiritletud ehk kopshalo, http://www.atoptics.co.uk/halo/circum.htm. Selle halovormi omapära seisneb selles, et selle kuju sõltub päikese kõrgusest. Kopshalo on 22-kraadisest eredamate värvidega, kuid nende järjekord on samasugune. Tekkeks on vaja sarnaselt 22-kraadiselegi kuusnurkseid jääprismasid, kuid need peavad olema pikema teljega enam-vähem horisontaalselt aluspinnaga.
Ebapäikesed ehk päikesesapid ehk kõrvalpäikesed (mõnikord kasutatakse tõlget inglise keelest
päikesekoerad, kuid seda nimetust ei soovita, sest ei pea seda õnnestunuks) on 22-kraadise kõrval teiseks väga tavaliselt halovormiks. Sel puhul on samuti atmosfääris kuusnurksed jääprismad, täpsem tekkemehhanism on näidatud siin: http://www.atoptics.co.uk/halo/dogfm.htm. Eestikeelses Vikipeedias räägitakse kuusnurksete prismade püramiidjatest tippudest: http://et.wikipedia.org/wiki/Halo. See väide tundub kahtlane, eks peab täpsemalt uurima.

Võimalikud kiudrünkpilved, kuid kindel ei saa olla, sest tegu võib-olla ka väga peeneelemendiliste kõrgrünkpilvedega. Kiudrünkpilved on haruldased ja neid ei saa mõnikord eristada kõrgrünkpilvedest. Tihti on nende puhul jälgitavad lained, kuid võivad koosneda ka ühtlaselt paigutunud topikestest, nagu antud juhul. Kiudrünkpilved on varjudeta ja väga sageli koos kiud- ja kiudkihtpilvedega. Mõnikord koosnevad kiudrünkpilved tekkimise alguses veepiisakestest, mis muutuvad kiiresti jääkristallideks ja sel juhul tranformeeruvad Cc-sed kiud- või kiudkihtpilvedeks.

Pilvi kah


Siin on näha kiudpilvetompude (puude taga ja foto paremas osas) suurt sarnasust kihtrünkpilvedega (foto ülaosas olevad topid). Selline olukord pole tüüpiline, sest sageli on kiudpilved peente niitide ja kihina taevas, aga võivad olla vahel siiski ka paksude räbaldunud servadega tompudena, nagu antud juhul. Ülemise kihi pilvede liikumiskiirus oli väga suur, sest võis jälgida silmaga nähtavat liikumist.


See on kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvede vahepealne pilvevorm. See ebaühtlane pilvekiht asus maapinnast umbes 1500-2000 m kõrgusel, seega ligikaudu alumise ja keskmise kihi pilvede piiri lähedal. Nendes pilvedes on näha nii laineid kui korrapäratuid pilveavasid, olles seega undulatus-lacunosuse üleminekuvormiks.


Õhtul tekkisid taevasse samadesse pilvedesse hästi väljakujunenud lained (undulatus). Hiljem, päikese loojudes, selgines taevas suuremas osas. Ilm oli üsna tuulevaikne ja tundus soojapoolne.