8. augusti 2010. a. intensiivne äikesetorm (hiidpagi)
Jüri Kamenik

 

8. augustil 2010. aastal liikus üle Eesti intensiivne äikesetorm. Sellest on üsna palju küll kirjutatud, kuid arvestades sündmuse erakordsust, siis ei tee paha sellest kokkuvõtte kirjutamine siingi. See siin pole ekspertarvamus või populaarteaduslik kokkuvõte, vaid lihtsalt minu arvamus ja huvi asja vastu. Sellest hiidpagist on kirjutatud magistritöö (Velle Toll).
Juba 6. augusti õhtuks hakkas Eestisse jõudma Venemaalt lähtunud antitsükloni lääneservas lõunavooluga troopiline õhumass. See jõudis 7. augusti jooksul täielikult kohale. Õhumass oli eksootiliste omadustega: temperatuur 1,5 km kõrgusel üle +20°C, kastepunkt aluspinnalähedases õhukihis samuti üle 20°C, õhutemperatuur öösel 20°...25°C, kuid päeval üle 33°C ja tahkete osakeste hulk üle 100 mikrogrammi kuupmeetris, mis koos ebatavaliselt suure niiskuse hulgaga õhus põhjustasid sellise vine, et pilved olid halvasti vaadeldavad (nähtavus 8-13 km), kuid Eesti ida- ja kaguosas pea üldse mitte (nähtavus 4-8 km). Selle kõige erakordsuse paremaks mõistmiseks tasub ehk mainida, et midagi sarnast võib siinmail näha kord 50-100 aasta jooksul või veelgi harvemini.
Siinkohal väike põige õhumasside temaatikasse. Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige erineva tiheduse poolest. Seega seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas. Selleks, et formeeruks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema, selleks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab see kogus õhku teatud kindlad omadused ja ongi formeerunud õhumass.
Õhumasside levinumad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline. Viimase järgi jagunevad õhumassid arktiliseks, polaarseks, troopiliseks ja ekvatoriaalseks ja need, veel lisaks mereliseks ja mandriliseks. Ekvatoriaalse õhumassi jagamine mereliseks ja mandriliseks on alles viimane areng. Enamasti peetakse siiski ekvatoriaalset õhumassi on mereliseks, kusjuures mandri kohal on see suurema evapotranspiratsiooni tõttu niiskem kui ookeani kohal. See õhumass on väga labiilne ja seotud intertroopilise konvergentsivööndiga (ITCZ) ega jõua kunagi Eestisse.
Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, mida ei juhtu igal aastal. Õhumassil võib-olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti transformeerumis- ehk teisenemisstaadiumis. Tüüpiline on see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuid see ei kuulu õhumasside klassifikatsiooni. Transformeeruv troopiline õhumass jõuab Eestisse praktiliselt igal aastal. 2010. a. aga juhtus nii, et korduvalt jõudis kohale troopiline õhumass. Kõige põnevamad omadused olid sellel siis, kui see saabus 7. augustil 2010. a. Eestisse, olles omadustelt kaugelt üle sellest, mis jõudis 2001. a. juuli keskpaigaks Eestini.
Mingi sündmuseni, olgu looduses või ühiskonnas, viib suure hulga teiste sündmuste ja tegurite jada, mis on juhuslikud, ent samal ajal on need omavahel ka seotud. Seetõttu alustame veidi kaugemalt. Peamine tegur sellise erakordse suve ja äikeste tekkeks oli Venemaal kujunenud blokeeriv kõrgrõhkkond/antitsüklon. See tekkis juba mais, põhjustades kaks nädalat kestnud kuumalaine sagedaste äikestega Eestiski, kuid siis kadus paariks nädalaks. Uuesti kujunes see antitsüklon Venemaal juuni lõpus ja hakkas mõjutama Eesti ilma kuni oma eksistentsi lõpuni ehk augusti keskpaigani.
Selgituseks, et atmosfääri blokeeringust räägitakse parasvöötmes ehk läänetuulte vööndis, kus ilmaprotsessid liiguvad laias laastus läänest itta (üldine läänevool). Mõnikord, peamiselt antitsüklonite tõttu, sest need on ulatuslikud ega sõltu juhtvoolust, juhtub nii, et lääne-idasuunaline liikumine blokeerub kuni nädalateks. Teatud tingimustel võib sellist olukorda ka tsüklon põhjustada. Blokeeringuid on mitut tüüpi, kuid 2010. a. suvel olnu kuulus tulerõnga tüüpi. Seda iseloomustab suur püsiv antitsüklon, mis võib kujuneda siis, kui jugavool on nõrk ja külmade frontide vaene. Sellise keskse antitsükloni keskmes on ilm põuane ja palav, sest tugev laskumisinversioon takistab tõusvate õhuvoolude teket, samuti on (suhteline) õhuniiskus väike. Aga antitsükloni servas on inversioon nõrgem ja seal, eriti lõuna- ja lääneservas (põhjapoolkeral), tekivad seetõttu rünksajupilved ja nende kogumid, mis moodustavad nagu ringi antitsükloni ümber, liikudes viimase suhtes päripäeva (põhjapoolkeral), sellest ka nimetus – tulerõnga tüüpi blokeering. Meteoroloogias tähendab tuli äikest (tulerõngas ise on tegelikult geoloogia mõiste). Kuna Eesti ja üldse kogu Ida-Euroopa kuni Soomeni välja jäi antitsükloni lääneserva, siis mõjutasid seda piirkonda pidevalt "tulerõnga" äikesed.



Euroopa ilmakaart 13.5.2010. Allikas: FMI

Õhumass ise pärines algselt Araabia poolsaare kõrbetest, kuid oma osa oli ka Volga piirkonnal. Keskeltläbi püsiv õhuvool võimaldas jõuda sellel õhumassil 60. põhjalaiusest kaugemale. Volga aladel oli sooja kuu aja jooksul (juuli-august) 40°...44°C, Venemaal 32°...38°C, kus isegi juba mais oli mõnel pool 35°C, kuid mai lõpus ja juuni alguses ajutiselt siiski vaid 15°...25°C. laskumisinversiooni tõttu kogunes metsapõlengute suits ja see muutus lõpuks õhumassi omaduseks. Eestit see suits eriti ei mõjutanud, sest siiamaile jõudis peamiselt kuuma õhumassiga kaasaskäiv põuavine. 7. augustil aga, kui antitsüklon saavutas oma võimsuse tipu, jõudis suits siiski Eestisse. See põhjustas tundlikematel inimestel tervisehäireid.
Saabunud õhumassi temperatuur oli 1,5 km kõrgusel 22°C. Kõige kõrgemale tõusis õhutemperatuur Kirde-Eestis, sest esiteks ei jäänud õhuvoolu teele ühtegi suuremat veekogu ja teiseks jäi see õhumassi otsesele sissetungile kõige lähemale. Õhumass oli suunatud Kagu-Soome, kus mõõdeti uueks õhutemperatuurirekordiks 37°C. Kuna mõõtmiskohaks on lennujaam, siis on rekord küll kaheldava väärtusega, ent Peterburis, mis jäi samuti otse õhumassi teele, mõõdeti 7. augustil ametlikus vaatlusjaamas samuti 37°C sooja. Öine miinimum jäi seal 28°C juurde, oli palju äikest, aga midagi tõsist sinna ei jõudnud.



Euroopa ilmakaart 7.8.2010. Antitsüklon on võimsuse tipul. Allikas: FMI


Ilmakaart 7.8.2010. Siin tuleb antitsüklon paremini esile, samuti on näidatud õhutemperatuur umbes 1,5 km kõrgusel aluspinnast. Allikas: Wetterzentrale.de

Diskuteeriti selle üle, miks Eestis ei tulnud uut õhutemperatuurirekordit, milleks on tänaseni 11.8.1992. a Võrus mõõdetud 35,6°C, vaid maksimumiks jäi Narva-Jõesuus 7. augustil kella 15-16 vahel mõõdetud tunnikeskmine 35,1°C ja maksimumtermomeetrilt saadud 35,4°C. 7. augusti hommikune temperatuur oli 18°...21°C, kuid 8. augustil 21°...23°C, seega paranes ka lähtepositsioon, kuid rekordit ei tulnud. Peamiseks põhjuseks leiti olevat põuavine ja sudu, mille tõttu päikesekiirgus nõrgenes. Tahkete osakeste hulk (diameeter alla 2,5 μm) hulk tõusis pärastlõunaks 60-70 μg/m³, Narvas ka üle 100 μg/m³, mida hinnatakse ebatavaliselt kõrgeks saastetasemeks. Tegelikult oli rekordini mittejõudmisel mitu põhjust. Kindlasti oli õhu halb läbipaistvus üheks põhjuseks, kuid teine, ilmselt olulisem põhjus oli ikkagi esiteks õhumassi sissetungisuund – seega oleks rekord pidanud tulema 7., mitte 8. augustil, teiseks ajastatus – kõige soojem oli õhumass Eesti idaservas 7. augusti õhtul ja järgneval ööl, ning kolmandaks oli alanud õhumassi transformatsioon, vähemalt alumistes osas, sest 8. augustil ei olnud ka Venemaa lääne- või loodeservas kuskil üle 35°C.

8. augusti hommikul kujunes Valgevenes rünksajupilvede kogum, millega seotud tugev äikesetorm liikus ööpäevaga Baltimaadesse ja viimaks Soome, põhjustades palju kahju. Arvatavasti oli tegu derechoga (eestipäraselt deretšo, alternatiivsed eestikeelsed nimetused ülipagi, pagikuningas, hiidpagi), mis kujunes troopilise ja polaarse õhumassi piiriala läheduses niiskuskoridoris ja liikus mööda seda põhja poole. Milline oli sünoptiline olukord enne äikesetormi, mida endast üldse kujutab derecho ehk hiidpagi ja kuidas see Eesti ületas?
Märkus. Varem kasutasin selle sirgjoonelise äikesetormi liigi tähistamiseks enda väljamõeldud sõna pagikuningas, kuid Ain Kallis soovitas analoogselt kuningliilia, kuningveega, kuningkobraga… muuta see ümber kuningpagiks. Sel juhul saab ka äikesekuningast kuningäike. Aja jooksul sai selgeks, et need nimetused ei pruugi olla sobivaimad, sest mõjuvad (mitte küll kõigile) kentsakalt ja liiga pretensioonikalt. Seetõttu koostöös teiste asjatundjatega võtsin kasutusele nende sirgäikesetormide tähistamiseks uued oskussõnad: vastavalt hiidpagi (derecho) ja ülirünksajupilv (supercell).


Ilmakaart 8.8.2010. Allikas: Wetterzentrale.de


Ilmakaart 8. augusti öö kohta. Võrdle seda ööpäev varasema ilmakaardiga. Selgituseks, et pagi- ehk ebapüsivusjoon on märgitud joonega, millel on oksakesed mõlemal pool ja T otsas. See on kujunev hiidpagi. Allikas: Berliini Vabaülikool.

Võrreldes 7. augustiga oli 8. augustil õhurõhk antitsüklonis langenud ja kuuma õhumassi leviala kitsamaks jäänud. Läänemere lõunaosas tekkis 7. augustil uus tsüklon ja formeerus frontaalsüsteem, mis hakkas kirde poole liikuma, kuid samal ajal oli meridionaalselt orienteeritud. Seda on näha ka kahel üleval toodud ilmakaardil – 8. augusti kaardil on tekkinud juba suletud isohüpsid Läänemere lõunaosa kohale ning kuum õhumass Baltimaade edelaosast on taandunud. See tsüklon (mitme keskmega) ulatus tegelikult üle Läänemere kuni Soomeni, moodustudes eespool mainitud meridionaalsel frondil, mis oli esialgu väheliikuv.


Alumiste õhukihtide ilmakaart Eesti ja lähiümbruse kohta 8.8.2010 kl 12. Allikas: EMHI


Alumiste õhukihtide ilmakaart Eesti ja lähiümbruse kohta 8.8.2010 kl 15. Allikas: EMHI


Alumiste õhukihtide ilmakaart Eesti ja lähiümbruse kohta 8.8.2010 kl 21. Allikas: EMHI
Selgitusi ilmakaartide juurde. Punane joon märgib sooja fronti, sinine külma fronti. Frondi ja rõhkkonna keskme juures on noolega näidatud selle liikumise suund ja kiirus on märgitud sõlmedes. 0°C tähendab nullisotermi kõrgust sadades jalgades, XXX tähendab, et see jääb 10 tuhandest jalast ehk ligikaudu kolmest km kõrgemale, samuti on ära toodud muud atmosfäärinähted ja pilvede liigid ning nende esinemiskõrgused, kõik sadades jalgades. Rünksajupilvede tähistused: OCNL – hästi arenenud, kogumitena*; ISOL – üksikud ja hajusad; EMBD - maskeeritud; CB - rünksajupilved. Külili kaheksa tähendab põuasompu ja nähtavus selles on antud meetrites. Roheline paunadega joon tähendab atmosfäärinähte või süsteemi piiri, näiteks antud kaartidel frondiga seotud nähtuste piiri.
ˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉˉ
*- Ohtlikud äikesekolded koosnevad organiseerunud ja üksteisega liitunud rünksajupilvedest. Sellised rünksajupilvede kogumid ulatuvad sageli äärmiselt kõrgele, tihti 10-12 km kõrguseni, kuid võimalik isegi kuni 15 km. Kogumike vahele võivad jääda ulatuslikud pilvedeta või vähese pilvisusega alad, vahel on seal väiksemaid rünksajupilvi või nende kogumeid. Kui rünksajupilved katavad ulatuslikke alasid, siis lennundusmeteoroloogiakaartidel märgitakse need FREQ. Need on sagedamini väiksema vertikaalse ulatusega, kuid võivad sisaldada piirkondi, kus pilvede tipud ulatuvad äärmiselt kõrgele, nagu OCNL puhulgi.

8. augustil oli kolm tõsist äikeselainet. Esimene neist oli varahommikul saarte kohal, põhjustades seal tugeva pagi, rahe ja õhu lokaalse jahtumise (paiguti langes temperatuur 10°C lähedale). See hääbus umbes kell 8ks Hiiumaast loodes.


Ülivõimas äikesekolle 8. augusti hommikul läänesaarte kohal, mis tõi kaasa ka rahet. Allikas: Sat24

8. augusti varahommikul formeerus rünksajupilvede kogum Valgevene kohal. See liikus päeva jooksul Leedu ja Läti kohale, põhjustades seal kahjustusi. Tuule kiiruseks mõõdeti Zosenis (Ida-Lätis) 27 m/s ja Ruhjas 23 m/s. Elektrikatkestuste tõttu ei saadud piisavalt infot teiste vaatlusjaamade kohta, kuid kahjustuste iseloomu järgi hinnati mõnedes kohtades tuule tugevuseks 29-33 m/s. Äikese liikumiskiirus oli 26 m/s ehk 90 km/h. Suurem osa äikestest liigub 2-3 korda aeglasemalt.


Satelliidipilt 8. augusti lõunast, kui äikesetorm on Leedu idaosa kohal. Allikas: Berni Ülikool, http://saturn.unibe.ch/rsbern/


Satelliidipilt 8. augusti õhtust, kui äikesetorm jõuab Eesti lõunapiirini. Näha on kokku kolme suurt äikesekollet, teised kaks on Läti-Leedu lääneservas ja kolmas Soome kohal. Kõikidel neil on näha kobrutav ülaosa, mis viitab, et suvetormid on aktiivses faasis. Selliseid rünksajupilvede kogumeid märgitaksegi OCNL. Allikas: Berni Ülikool, http://saturn.unibe.ch/rsbern/


Äikesega (joonpagi, hiidpagi, väiksemad rünksajupilvede kogumid) seotud radarikaja umbes kl 19. Allikas: Läti Meteoroloogiateenistus.

Eesti lõunapiirile jõudis hiidpagi umbes kl 18.30 ja põhjarannikule kl 21ks. Kõige tugevam tuul mõõdeti Väike-Maarjas kl 19 ja 20 vahel, 36,5 m/s, järgnes Tooma 31,9 m/s. Kõige suuremad kahjud oli Eesti kirdepoolses osas, seal võttis torm kohati sadade meetrite ulatuses metsa maha (kohalikud oskasid täpsustada, et eriti hull oli olukord Eisma ümbruses ja Haljala kandis). Pärast kl 21 ületas hiidpagi Soome lahe ja jõudis kiiresti Soome. Seal põhjustas see samuti kahjusid, mis vastasid 26 m/s või tugevamale tuulele. Rünksajupilvedes olid valdavaks pilvesisesed välgud. Seetõttu jäi see mõnedele detektoritele peaaegu märkamatuks, nagu StrikeStar, kuid viimase puhul peab arvestama, et selle võrgustik on jäänud hõredaks. Soomes olnud teine äikesekolle põhjustas hulgaliselt ka pilv-maa välkusid.
Järgnevalt satelliidipildid hiidpagi ja teiste nähtuste liikumisest:  http://ilmjainimesed.blogspot.com/2011/10/miks-just-aikese-ajal-on-tugevaid.html)
Nendel piltidel on vine selgesti nähtav. Vasakpoolne aeg on kohalik. Allikas: Sat24.com


Veel üks näide hiidpagist, mis on juba Eesti kohale jõudnud. Allikas: Sat24.com

Viimaselt pildilt on näha, et pärast hiidpagi tekkisid Läti lääneosas ja Ida-Lätis uued võimsad äikesekolded ja see oli kolmas laine päeva jooksul. Need jõudsid õhtupimeduses vastavalt Saaremaale ja Ida-Eestisse, põhjustades täiendavaid kahjustusi, näiteks Võrus oli hilisõhtul pagituule tugevus üle 20 m/s. Sama intensiivne torm kui oli 8. augusti õhtul Eestis tekkis ka 15. augustil, kuid see jõudis enne täisvõimsuse saavutamist Venemaale. Siiski jõudis seegi suvetorm kahju tekitada, sealhulgas Väike-Maarjas. 26. juuli öösel tekkis Läti kaguosas samuti intensiivne äikesekolle, mis jõudis hommikuks Soome laheni. Üldiselt on kokkuleppele jõutud, et derechole vastab neist siiski vaid 8. augusti torm. Ülejäänud kaks tükki olid derecho-eelsed suvetormid.
Enne mõiste lahtiseletamist olgu toodud mõned pildid 7. ja 8. augustist.


7. augusti õhtu Tallinnas. Kuum õhumass on kohal.


7. augusti õhtutaevas (idakaar). Taevas on tihedas vines, justkui oleks ilm lauspilves.


8. augusti hommik. Vine on tihenenud. Näha on sakmelisi kõrgrünkpilvi.


8. augusti õhtu Harjumaa idaosas paar tundi enne tormi.


Võimsad rünkpilved, mis on tekkinud sakmelistest kõrgrünkpilvedest.


Hiidpagi serv – kiud- ja kiudkihtpilved, mis katavad kilbina suuri rünksajupilvede kogumeid/suvetorme. Kuulda oli müristamist. Millegipärast on suuremate äikestega vahel nii, et müristamist on kuulda väga kaugelt, vahel juba siis, kui taevas pole veel midagi erilist näha, võimalik, et asi on inversiooni, mis peegeldab helilained tagasi maa poole.

Hiidpagi lähenemine:

  

   

  
Paremal: mamma hiidpagi serva all pärast tormi. Autori fotod

Lepime kokku mõningate mõistete kasutamises. Pagituul tähendab tuule järsku ja lühiajalist tugevnemist. See võib-olla konvektiivse päritoluga, aga mitte tingimata. Pagituult iseloomustab tugevus, suund ja kestus. Kompleksne nähtus on pagi, millega kaasneb muuhulgas pagituul. Seda saab klassifitseerida järgnevalt: lihtpagi, mis on seotud mõne üksiku rünksajupilvega või nende väikese kogumiga; liitpagi, mis on seotud juba suurema rünksajupilvede kogumiga ja hiidpagi (inglise k. derecho), mis tähendab pika eluaega sirgjoonelist äikesetormi.

Derecho ehk hiidpagi tähendab rünksajupilvede kogumit, mis liigub frondina edasi. Selle esiosa võib-olla sirge või kaarjas (radaripildil kaarkajana) ja sellega kaasnevad väga tugevad tuuleiilid süsteemi esiosa tagalas. Selle nimetuse pani 19. sajandil Iowa Ülikooli professor Gustavus Hinrichs. Derecho tähendab hispaania keeles sirgjoonelist. Et suvetorm oleks derecho, selleks on Johns ja Hirt (1987) järgi järgmised kriteeriumid:

x There must be a concentrated area of reports consisting of convectively induced wind damage or convective gusts of more than 26 m/s (50 kt). This area must have a major axis length of at least 400 km.

x The reports within this area must also exhibit a nonrandom pattern of occurrence. That is, the reports must show a pattern of chronological progression, either as a singular swath (progressive) or as a series of swaths (serial).

x Within the area there must be at least three reports, separated by 64 km or more, of either F1 damage or convective gusts of 33 m/s (65 kt) or greater.

x No more than 3 h can elapse between successive wind damage (gust) events.

Eesti keeles:
a) pagituule põhjustatud kahjustuste või  puhangutega üle 26 m/s ala pikem telg peab olema vähemalt 400 km pikkune;
b) jälgitav peab olema selliste kahjustuste või tuulte ajaline järgnevus, mitte aga juhuslik esinemine;
c) sellisel alal peab olema vähemalt kolmes, üksteisest vähemalt 64 km kaugusel asuvas kohas registreeritud pagituule või selle puhangute kiirus 33 m/s ja rohkem või kahjustused, mis vastavad F1 tornaadole (33-50 m/s);
d) selliste kahjustuste tekkimise või tuulte registreerimise vahe ei tohi olla kolmest tunnist pikem.

Pannes Soomes ja Baltikumis toimunu kokku (toetada saab radari- ja satelliidipiltidega), tuleb välja küll rünksajupilvede kogumiga seotud suvetorm, mida on sobilik hiidpagiks nimetada. Selle üleliikumisel tehtud video Daugavpilsis: http://tv.delfi.lv/video/3MGW2pXC/ ja tormikahjud Madonas: http://www.fotoblog.lv/rep/21568/?cid=26633. Viimane on hiidpagile (ja allapuhkele ehk downburstile) hästi iseloomulik. See läbis oma eluea jooksul vähemalt 1500 km ja seda kõigest vähem kui ööpäevaga.
Hiidpagi on suvine nähtus ja seda võib ette tulla nii päeval kui öösel. Tavaliselt tekivad need 50ndatel ja väiksematel põhjalaiustel, olles sagedasemad USAs ja Kanadas. Lõunapoolkeral on neid täheldatud Argentiinas ja LAVis.
Nagu asjahuvilistele ilmselt teada, jaguneb äike vähemalt nelja erinevasse liiki, mis põhineb rünksajupilvede organiseeritusel:
lihtrünksajupilv (ingl k single cell thunderstorm) tähendab üksikut, võrdlemisi väikest ja lühiealist rünksajupilve; liitrünksajupilv (ingl k multicell thunderstorm) tähendab juba ulatuslikumat, pikema elueaga ja mitmest rünksajupilvest koosnevat kogumit, kusjuures see jaguneb lihtsaks liitrünksajupilveks ja joonpagiks (ingl k squall line), ja ülirünksajupilv (ingl k supercell) on väga võimas, pika elueaga ja ohtlikke kaasnähtusi, näiteks hiidrahet või tugevaid tornaadosid tuua võiv rünksajupilv.
Rakk ehk element (cell) on konvektsioonipilve osa, mis läbib iseseisvalt rünksajupilve (Cumulonimbus) erinevad arengustaadiumid. Sageli puudub hästijälgitav piir üksikute pilveelementide vahel, kuid eristada saab neid tavaliselt näiteks suuremate rünkade järgi:


Konvektsioonipilvede kobar. Näidatud on erinevas arengustaadiumis pilveelemendid. Hajumisstaadiumis element on teiste, veel aktiivses faasis olevate, taga. 11. juuni 2011 Turba lähedal

 
Äikese liike. Vasakul: lihtrünksajupilv (28.7.2010 Padise lähedal), paremal: liitrünksajupilv (27.8.2012 Tallinnas)

Enamik äikeseid, mida kogeme, koosnevad mitmest omavahel seotud rünksajupilvest ehk on mitmeelemendilised (liitrünksajupilv). Alates liitrünksajupilvedest on rünksajupilved organiseerunud, moodustades mitmesuguse suuruse, kuju ja elueaga kogumeid. Organiseerumine saab tekkida siis, kui atmosfääris on olemas tuulenihe, näiteks frontide lähedal ja see tagab rünksajupilvede kogumile pikema eluea. Joonpagid ja ülirünksajupilved on kõige rohkem organiseerunud. Nende hulka kuulub ka hiidpagi. Seega saab viimane tekkida atmosfääritingimustes, kus valitseb suur tuulenihe (hea, kui on olemas nii tugevuse kui suunaline, kuigi joonpagide puhul piisab praktiliselt ainult esimesest), ent samas peab olema soojust ja niiskust (energiat) väga palju. Näiteks atmosfääri potentsiaalse energia näitaja, CAPE, peab derecho kujunemisel olema üle 2000 J/kg ja tuule tugevusnihe 2,5 km paksuses õhukihis 40-60 sõlme. Kuna 8. augusti hiidpagi liikus umbes 90 km/h, kuid aluspinna lähedal oli tuul nõrk ja muutliku suunaga, arvestades, et suvetormi liikumist kontrollib juhtvool (õhu liikumine umbes 700 hPa pinnal või 3-5 km kõrgusel), siis järelikult kõik klapib.
Sellist olukorda, nagu eespool toodud näitajatega õhumass, muidugi Eestis igal aastal polegi. Kui nimetatud näitajad on olemas, siis võivad tekkida joonpagid, ülirünksajupilved, derecho, kuid asi võib piirduda ka ainult liitrünksajupilvede tekkega või rünkpilvisusega. See kõik oleneb paljudest asjaoludest, üks tähtsamaid on inversiooni olemasolu (CIN). Igal juhul, kui keskkond ja sünoptiline situatsioon soosib suvetormide teket, siis peab arvestama derecho võimalusega.
Hiidpagisid on kolme tüüpi: jada-hiidpagi, mis on sadade kilomeetrite pikkune joonpagi ja seotud mõne eriti sügava tsükloniga; progressiivne, mis on mõõtmetelt üsna väike ja kaarekujuline ning tekib väheliikuval frondil; hübriidne vorm, millel on mõlema eelmainitu tunnused, tekkides seoses eriti sügava tsükloniga, kuid on mõõtmetelt väiksem kui jada-hiidpagi. 8. augustil üle liikunud suvetorm vastab kõige paremini progressiivsele tüübile, sest kujult oli ovaalne (radaril kaarkaja), mille pikem telg umbes 150 km pikk ja lühem mõnikümmend km, lisaks tekkis see seoses väheliikuva frondiga, ühtegi sügavat tsüklonit läheduses polnud.
4. juulil 2002. a. liikus samuti üks purustusi tekitanud rünksajupilvede kogum (suvetorm) üle Eesti, mõjutades just Lääne-Eestit. See oli 8. augusti omast väiksem ja lühema eluaega, kuid on olnud arvamusi, et tegu võis olla samuti derechoga. Siiski, Soome asjatundjad on seda uurinud ja päris selgelt näidanud, et nii see siiski pole. Hiidpagile vastab hoopiski järgmisel päeval ehk 5.7.2002 tekkinud suvetorm, mis tegutses põhiliselt Soomes, aga alguse sai Eestis. Vähetõenäoline, et kummalgi juhul tekkis tornaadosid. Kahjustused olid ilmselt kõik seotud pagituultega. Ka Keila kiriku lõhkunud tuul oli ikkagi ilmselt pagi või pagikeeris, aga mitte tornaado, nagu kiputakse rääkima. 4.7.2002. a. torm aga jättis palju võimsama elamuse, kui 8. augusti oma, kuna see läks otse üle, 8. augusti tormist läks ainult serv üle.
Kas derecho puhul võib tekkida tornaadosid? Võib küll, see on eriti iseloomulik jada-hiidpagile maskeeritud ülirünksajupilvede tõttu. Progressiivse tüübi puhul on tornaado teke kõige vähe tõenäolisem.

Siin ülevaates olen kasutanud mitmeid uudissõnu, mis võiksid
eestikeelsete meteoroloogia oskussõnadena arvesse tulla. Kuna eestikeelne meteoroloogia erialane terminoloogia on armetu, siis on selge, et vanaviisi ei saa edasi minna. Näiteks derechol (eestipäraselt deretšo) ei ole siiani olnud eestikeelset nimetust. Ain Kallis on mõelnud sellisele nimetusele nagu ülipagi, mina aga pagikuningas, mis muudeti hiljem kuningpagiks ja lõpuks hiidpagiks, sest viimane on leidnud kõige suuremat poolehoidu. Veel on uudissõnadest siin allapuhe (downburst), pagikeeris (gustnaado), ülirünksajupilv (supercell) jt.

Järgnevalt mõned fotod, mis saadeti Pilvejaht 2010 (ilm.ee pilvetemaatiline fotokonkurss):


Asukoht teadmata. Foto: kasutaja Margit


8. augustil Raplamaal Raikkülas. Foto: Evelin Nummert


Hiidpagi serv lähenemas Kostiverele kell 20.45. Foto: Triin Olvet


Kõige suurejoonelisem foto 8. augusti hiidpagist. Lasnamägi. Foto: Ahti