9. Rünkpilved – Cumulus

 

IV klass: vertikaalarenguga ehk konvektsioonipilved
Märkus: mõnikord nimetatakse IV klassina suure vertikaalse ulatusega pilvi, mille hulka arvatakse võimsad rünkpilved, rünksaju- ja kihtsajupilved. Vähese ja mõõduka arenguga rünkpilved (Cumulus humilis & mediocris) paigutatakse sel juhul alumiste pilvede hulka. Arvestades klassifikatsiooni ühtset alust, soovitan konvektsioonipilvede klassi asemel kasutada just suure vertikaalse ulatusega pilvede klassi!
Nende alus asub enamasti madalamal kui 2 km, kuid see sõltub suhtelisest õhuniiskusest. Kuivas kliimas võib alus olla isegi 3–4 km kõrgusel. Neile on iseloomulik märgatav vertikaalne areng ja tõusvad õhuvoolud. Välimuselt on rünklikud, kobrutavad, kuid viimases arengustaadiumis tekib kiuline ehitus. Optilistest nähtustest on tavaline vikerkaar. Kaasneda võib hoogsadu ja tekkida äike.


9. Rünkpilvede (Cumulus) tähtsaimad tunnused: esialgu eraldiseisvad väiksema või suurema vertikaalse ulatusega rünklikud pilvetopid, hiljem võivad üksteisega liitudes moodustada ahelikke või transformeeruda kihtrünkpilvedeks.
Rünkpilvedega kaasnevad nähtused: harva nõrk hoovihm (külmal ajal võimalikud lumekruubid või lumehelbed); kui päike paistab läbi pilveservade, siis ilmneb nende ere sära (silver lining) või tekib nõrk pilvede küütlemine.
Rünkpilvede seos ilmamuutustega: oleneb nende muutlikkusest, eriti vertikaalsest arengust. Kui päeva jooksul lamenevad ja õhtuks hajuvad, siis tõenäoliselt püsib hea ja rahulik ilm öösel ja hommikulgi, kuid kui on väga muutlikud ja vähemalt mõned neist kasvavad pigem kõrgusesse kui laiusesse (nn halva ilma rünkpilved), siis võib tulla hoovihma ja äikest.


Tüüpilised rünkpilved on esialgu eraldiseisvad ja vertikaalselt arenevad rünklikke tippudega. Hiljem, kui hakkavad näiteks lagunema, kaob nende rünklikkus ja selge piiritletus ning sageli toimub liitumine, vt näiteks esiplaanil. Laagri, 31.07.2013

Märkus klassifikatsiooni kohta. Aja jooksul on selgeks saanud, et laialt kasutatav pilvede klassifikatsioon ei ole ühtsetel alustel: kui kolm korrust (ülemised, keskmised ja alumised pilved) on kõrguse järgi, siis neljas klass (vertikaalarenguga- ehk konvektsioonipilved) hoopis tekkeviisi või -põhjuse alusel. Seetõttu soovitan nimetada neljanda klassina suure vertikaalse ulatusega pilved. Viimasel juhul kuuluvad vähesel määral ehk lamedad (Cumulus humilis) ja keskmiselt arenenud (Cumulus mediocris) rünkpilved alumiste pilvede klassi ja võimsad rünkpilved (Cumulus congestus) koos rünksajupilvede (Cumulonimbus), milles valitsevad juba tugevad tõusvad õhuvoolud (vähemalt 5-10 m/s) ja kihtsajupilvedega (Nimbostratus) suure vertikaalse ulatusega pilvede klassi. Vahel võiksid sinna kuuluda isegi kõrgkihtpilved (Altostratus).

***

Rünkpilved on tüüpilised suvise taeva pilved, mis on välimuselt topikujulised ja rünklikud ning enamasti sileda alusega. Värvuselt on päikese vastas olevad tipud valged ja alused tumedad, kuid kui rünkpilv on otse peakohal või sealpool, kus parajasti asub päike, siis paistavad tervenisti suhteliselt tumedad. Rünkpilved näivad sageli tahkete kehadena, st nende piirjooned, eriti aktiivse kasvu perioodis, on väga selged; kuskil ei ole märgata kiulist ehitust – see viitab juba mõnele teisele pilveliigile. Samuti on rünkpilved tavaliselt eraldiseisvad, mitte aga kuidagi kokkuvalgunud või liitunud, sest seegi viitab mõne teise, näiteks kihtrünkpilvede, tekkele. Siiski, kui õhumass on küllalt labiilne, nii et rünkpilved saavad areneda võimsateks, siis võivad liituda, moodustades mäestikke meenutavaid ahelikke.
Rünkpilved on Eestis tavalised aprillist septembrini, kusjuures esimesi rünkpilvi võib näha juba veebruaris ja viimaseid oktoobris, suurte lahtiste veekogude kohal ka veel detsembris-jaanuariski. Talvisel ajal võivad sisemaal tekkida rünkpilvedele sarnanevad kihtrünkpilved (Stratocumulus cumuliformis), kuid neil puuduvad klassikalised rünkpilvede tunnused.
Sageli tekivad rünkpilved maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel pärastlõunaks, sest siis tekivad tõusvad õhuvoolud (konvektsioon). Küllalt stabiilse õhumassi korral on konvektsioonivoolud nõrgad ja tekivad lamedad, ilusa ilma rünkpilved (Cumulus humilis). Enamasti tähendab see püsivat (kõrgrõhkkonna) ilma ja sel juhul on tavaliselt välja kujunenud päevane käik: hommikul rünkpilvi pole, kuid soojenemise tõttu tekivad need lõunaks ja õhtul jälle kaovad, sest soojenemine väheneb ja viimaks kaob ja sellega koos ka tõusvad õhuvoolud. Sügisel võib rünkpilvi sageli märgata veekogude kohal, sest vesi on veel rünkpilvede tekkeks piisavalt soe, kuid maismaa enam mitte.
Rünkpilved tekivad konvektsiooni teel väga sageli eelnevate pilvedeta selgesse taevasse. Võivad tekkida ka kiht-, kihtrünk- ja kõrgrünkpilvedest ning omakorda muutuda tõusvate õhuvoolude nõrgenemise või tõkkekihtide (inversioon, isotermia) tõttu kihtrünkpilvedeks (Stratocumulus cumulogenitus/diurnalis). Rünkpilved harilikult ei põhjusta sademeid, kuid mõnikord, sagedamini enne rünksajupilvede teket, võib neist tulla nõrka hoogvihma, lumekruupe või hooglund. Sellele järgneb sageli kiire üleminek rünksajupilvedeks, kuid üsna tüüpiline on siiski ka sademeid andnud rünkpilve lagunemine. Sajujooned võivad vahel rünkpilvede puhul olla, kuid sagedamini nende hajumise-lagunemise staadiumis.


Kui õhumass on piisavalt labiilne, siis võivad rünkpilved kasvada üpris kõrgeks ja moodustada üksteisega liitudes ahelikke, meenutades sellega lumist mäestikku. See viitab tihti ka äikesevõimalusele. Laagri, 12.07.2012