6. Kõrgrünkpilved – Altocumulus
 

 

II klass: keskmised pilved
6. Kõrgrünkpilvede (Altocumulus) tähtsaimad tunnused: väga varieeruva välimusega, kuid esinevad siiski alati väiksemate või suuremate pilvetükkidena, millel on üsna peenekoeline tekstuur (erinevalt kihtrünkpilvedest on neil sageli selgelt eristatavad servad) ja tekitavad erinevalt kiudrünkpilvedest varje.
Kõrgrünkpilvedega kaasnevad nähtused: tüüpiline on tara ehk pärg, mis on paremini jälgitav kuuketta ümbruses, võib tekkida irisatsoon; vahel tekivad sajujooned (virga), vt allpool fotol, väga harva annavad nõrku sajuhooge (lumi või vihm).
Kõrgrünkpilvede seos ilmamuutustega: mõned vormid on head ilmamuutuse indikaatorid, nt suure vertikaalse ulatusega kõrgrünkpilved viitavad suurele hoovihma- ja äikesevõimalusele, aga läätsekujulisi seostatakse aktiivse külma frondiga, kuid sellega on nii ja naa, sest läätsjaid pilvi esineb ka frontidega mitteseonduvalt.


Kõrgrünkpilved on kihtrünkpilvedega vahel üsna sarnased, kuid kõrgrünkpilved asuvad kõrgemal ja on peenekoelisemad. Pilvetükid võivad omavahel osaliselt sulanduda, ent ühtlast pilvekihti ei moodusta. Laagri, 12.8.2012

Kõrgrünkpilvede välimus võib märkimisväärselt varieeruda ja need võivad olenevalt tingimustest (millest tähtsaim on õhumassi tasakaal) omandada enam kihilistele (stratiformis) või enam konvektiivsetele pilvedele (näiteks castellanus) iseloomulikke jooni.
Kõrgrünkpilved koosnevad tavaliselt lamedatest pilvetükkidest, kuid need on küllalt väikesed – mitte nii suured ja ebakorrapärased nagu kihtrünkpilvedel – ja enamasti üsna teravalt piiritletud, sarnanedes selle poolest rünkpilvedega. Võivad moodustada kihitaolisi kogumeid, kuid mitte ühtlast pilvekihti, nagu kõrgkihtpilved. Vahel on pilvetükid rünklikud või isegi tornjad (castellanus). Selle liigi alla kuulub ka väga pilkupüüdev erim – lenticularis, mis on läätse- või õunaseemnekujuline. See erim – lenticularis – ilmneb ka kiudrünk- ja kihtrünkpilvede korral. On huvitav mainida, et mõned uurijad peavad seda koguni omaette põhivormiks, sest see on niivõrd eripärane.
Mõnikord on kõrgrünkpilvede topikesed äärmiselt peened ja sel juhul aetakse neid kiudrünkpilvedega segamini. Erinevalt viimastest põhjustavad kõrgrünkpilved siiski varje ega pruugi kiud- või kiudkihtpilvedega koos esineda.
Kõrgrünkpilved koosnevad tavaliselt veepiisakestest, mis on sageli allajahtunud. Seetõttu on võimalik kõrgrünkpilvede jäätumine ja sel juhul on nende all näha sajujooni (virga). Kõrgrünkpilved võivad põhjustada nõrka vihma või lund.
Kõrgrünkpilved võivad olla õhumassi labiilsuse tunnuseks, sel juhul on need sakmelised (castellanus) või kaootilise ilmega (inhomogenus) ja madalamad pilved liiguvad nurga all või risti kõrgrünkpilvedega. Siis on pilvetükke erinevatel kõrgustel ja seda nimetatakse äikese-eelseks taevaks (inglise k thundery sky).
Optilistest nähtustest on kõrgrünkpilvedele iseloomulikud tara ja irisatsioon poolläbipaistvates pilveservades. Kui neist sajab lund või jääkristalle, võib tekkida ka valgussammas, harva mõni muu halovorm.
Sarnaselt kiudrünkpilvedega on vanarahvas neidki nimetanud maorasvapilvedeks. See kujundlik iseloomustus on ilmselt loogiline, sest vahel on kõrgrünkpilved kiudrünkpilvedega äravahetamiseni sarnased.

 
Kõrgrünkpilved on morfoloogiliselt väga varieeruv põhivorm. Siin on näha topjaid sajujoontega kõrgrünkpilvi (Altocumulus floccus virga
) – Laagris 6.7.2010 pärast rajuvihma ja paremal kihtjate kõrgrünkpilvede ribasid (Altocumulus stratiformis perlucidus), Laagris 12.8.2010.


Mõnikord, kui troposfääri keskosa on labiilne, hakkavad kõrgrünkpilved kasvama püstsihis (konvektsioon), mis tähendab, et lähitundidel võib tulla äikest. Selliseid kõrgrünkpilvi võib vaadelda rünkpilvedena, mille alus asub keskmiste pilvede kõrgusel. Laagri, 29.7.2012 õhtul