2014. a ilmastik
Jüri Kamenik

 

2014. a ilm ja ilmastik oli põnev nagu igal aastal. Märksõnadeks on ebatavaliselt lühike ja lumevaene talv, varane ja pikk kevad ning ameerika mäed varasuvel (maist juulini).

Järgnevalt on lühikokkuvõtte nii sõnas kui pildis. Kui eelmiste kokkuvõtete puhul pöörati suurem tähelepanu piltidele, et võimalikult hästi illustreerida tekstis öeldut, siis siin vähendati nii piltide hulka kui püüti rohkem üldistada, mitte kirjeldada nii üksikasjalikult nagu 2013. a kokkuvõtte puhul, kuid samas kirjutatakse tipphetked pikemalt lahti.
Ilmateenistuse aastakokkuvõte: http://www.ilmateenistus.ee/2015/01/2014-aasta-ilmaulevaade/. Esmakordselt ilmus Kaarel Virroja aastakokkuvõte: http://ilmeestisjamaailmas.blogspot.com/2014/12/2014-aasta-kokkuvote.html. Sven-Erik Enno seekord kokkuvõtet ei teinud, sest ta asus elama ja töötama Suurbritanniasse.
Lisaks võib leida aasta ilma kokkuvõtted videotena: 
http://www.youtube.com/user/EestiLoodus, http://www.youtube.com/user/LoodusVaatleja, http://www.youtube.com/user/AikeseVideod ja https://www.youtube.com/user/ilmavaataja.
Peamiselt Simunast pilvede kokkuvõte: http://loodusvaatleja.blogspot.com/2014/12/2014-aasta-pilvepildid.html. 
Huvitava võrdlusena saab kõrvale vaadata Läti ilma aastakokkuvõtet ja Lätis tehtud fotosid mõningatest atmosfääri tipphetkedest: 
http://www.meteolapa.lv/galleries/.

Aasta tipphetked. Kahjuks seekord ei ole võimalik enam esitada nii üksikasjalikku nähtuste ja näitajate pingerida kui 2013. aastal, sest Ilmateenistuse uuel kodulehel pole enam niipalju andmeid vabalt kättesaadavad (vana koduleht toimib aadressil old.emhi.ee, kuid sellele puudub ligipääs). Lennumeteoroloogiateenuste kliendiküsitluse tulemustes on selle kohta öeldud järgmist: Riigi Ilmateenistuse seirevõrgus registreeritud 10 minuti andmeid ei ole võimalik praegu veebilehel kuvada, sest need on töötlemata toorandmed. Juhul, kui nimetatud andmete järele on põhjendatud vajadus, pöörduge palun teabeosakonna klienditeeninduse poole, kirjutades aadressil teenused@envir.ee.
Vaatamata napimatele andmete püüan
järgnevas valikus siiski anda ülevaate nii äärmusnäitajatest kui ka ilmastiku, sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooniga seotud tipphetkedest ja olukordadest
1. Lumesadu 17. juunil. Ka sel aastal ei olnud kahtlust, milline sündmus või olukord väärib esikohta: loomulikult juunikuine lumesadu. Ehkki usaldusväärsete ilmavaatluste ajaloost (ca 100–150 a) on teada vaid üks kindel juunikuise lumesaju juhtum (10.06.1982), on see teadaolevalt hiliseim aasta esimese poole kindlalt ja hästi dokumenteeritud lumesadu. Nii 1982. kui 2014. a juhtum on märkimisväärselt sarnased, sest mõlemal juhul saabus arktiline õhumass loodetsüklonite seeria lääneservas 80. laiustelt.
2. Ülivarajane ja suuremate tagasilöökideta kevad. 2013/2014. a talv piirdus üksnes kolmenädalase antitsüklonaalse blokeeringuga, mistõttu oli äärmiselt lumevaene. Mõnevõrra rohkem oli lund vaid põhjarannikul, kus avaldus mereefekt ja kõrgustikel: nt Haanjas oli talv isegi lumine. Veebruari alguses saabus lõunatsüklonite ja lõunalohkude mõjul Vahemere äärest soe õhumass, millega algas kevadtalv ja pärast vähese lume sulamist veebruari keskel juba varakevad. Kuna kevad algas nii tohutult vara, siis võis see ka pikalt kesta. Ehkki see on vaieldav, kas suve algust lugeda mai keskpaigast või juuni lõpust, siis isegi esimesel juhul kestis kevad vähemalt kolm kuud. Suuremaid tagasilööke ei olnud: kuigi 15. märtsil küll saabus lume- ja lörtsitorm, millele järgnes paar arktiliselt külma päeva, polnud eluslooduse areng veel nii kaugele jõudnud, et see oleks kahjustusi tekitanud, ja hiljem polnud, st kuni maini, ühtki tõeliselt talvist perioodi (sellised on olnud pea alati, kui kevad on väga varajane).
3. Tõeline ameerika mägedel sõitmine maist juulini. Mai alguse lumele ja külmale järgnes kiire soojenemine kuu keskel ja troopiline kuumus, kuid siis arktiline külm. Juuni alguses läks taas kiiresti soojaks ja saabus südasuvine leitsak, oli palju äikest, millele järgnes juba pikemalt kestev arktiline külm ühes lumesajuga. Veel jaaniöö oli külmem kui eelmise aasta jõulud (võrdle 24. juuni ja 24. detsember). Juuni lõpus hakkas tasapisi ilm soojemaks muutuma ja lõplikult jõudis suvi kohale juulis (analoogne 1982. a).
4. Troopiline kuumus mais: 19. mail mõõdeti Kundas 33,1
°C. Lisaks sellele, et kaugeltki igal aastal Eesti nii kõrget õhutemperatuuri ei registreeritagi, kestis kuumus ka üpris pikalt: 17.–26. maini ja koos tugevate äikeste ja rahesadudega.
5. Ebatavaliselt tugev inversioon ja allajahtunud vihm 2. veebruaril. Inversioonikihis oli sooja kuni 6 kraadi (maapinnal külma 3–5 kraadi), allajahtunud vihm haaras kogu Eesti. Pikemalt: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/nimbostratus.htm

6. Rekordiliselt kuiv sügis. Alates 1961. a pole nii kuiva sügist ette tulnud. Põud valitses detsembrini. Pikemalt: http://www.ilmateenistus.ee/2014/12/sugise-ulevaade/. Aga teisiti oli Lagujas (kohaliku elaniku sõnastuses): Kuiv küll, aga ei midagi erilist. Pisike Eesti, aga erinevused siis suured. Minu jaoks oli kuiv 2002 "sügis", kuigi tol korral jäi see ehtne sügis ära, kuna soe ja ujumiseks sobilikud ilmad olid pea septembri keskpaigani, paljud kaevud kuivasid ja oktoobri algul oli talv käes. Kuni kevadeni olin veehädas. Ka eelmisel sügisel jäid mõned veehätta, aga viimaste sügiste seas on naabrid rohkemgi veehädas olnud kui eelmisel aastal. Erakordne oli meil see vihmaperiood mai lõpust 8-da juulini. Ainuüksi juunis tuli maha üle 200 millimeetri vihma.
7. Paduvihm 7. jaanuaril. Talvel tuleb ette harva nii sademerikkaid ja tugeva sajuga päevi, mistõttu tõstsin Viljandi paduvihmast ettepoole. Harku maapealses jaamas mõõdeti maksimaalseks sajuintensiivsuseks 9,9 mm/h. Ei saju tugevus ega kogus vasta küll ametlikule paduvihma kriteeriumile, kuid aastaaega ja sellele vastavaid kvantiile arvestatades on see siiski tõenäoliselt nii.
8. Pilvede paigalseis 6.–7. juulil ja paduvihm 6. juulil Viljandis. Kaks päeva püsisid pilved peaaegu paigal. Nende liikumine tulenes peamiselt konvektsioonipilvede arengu iseärasustest ja dünaamikast. Seetõttu tekkisid mõnel pool üleujutused, kuid suuremat tähelepanu pälvis 6. juuli paduvihm Viljandis, sest sündmus toimus tiheasustusalal. Kui palju sadas, täpselt ei tea, ent subjektiivsete ja radarihinnangute põhjal võib oletada 40–60 mm mõnes kohas vaid paari tunniga.
9. Uue kuumarekordi tekkimise võimalus 4. augustil. 3.–4. augustil jõudis lõunast ja kagust kohale troopiline õhumass, mis liikus üle Leedu ja Lääne-Läti Läänemere kohale. Eesti jäi selle õhumassi serva, nii et 4. augustil mõõdeti Lääne-Nigulas 33,5°C (üldse oli saartel ja Lääne-Eestis kõige soojem), kuid 3. augustil Ventspilsis 36,7°C ja 4. augustil samas 37,8°C (uudis).
10. Ülivarajane äike 23. märtsil Alatskivil. Ehkki talvises ja kevadises äikeses iseenesest ei ole midagi erakordset, on seda siiski võimalik väga harva kogeda ja tore on see esikümnes ära mainida. Äikese registreeris ilmahuviline Einar Laretei, kes kirjutas äikesehuviliste grupis nii: Alatskivil,Tartumaal oli täna kella 9.45 paiku äikest.Saabus tume pilv,nii et pimedaks läks.Sadas tugevat vihma ja müristas kaks korda.
Eraldi tuleb märkida, et august oli mittemesotsüklonaalsete tornaadode rohke: enamasti oli tegu vesipüksidega, kuid Äksis tekkis maapüks, mida õnnestus koguni pildistada.  Kaart mõnede vesipükste ja muu paiknemise kohta: http://www.ilmateenistus.ee/2014/09/ulevaade-moodunud-suvest/.


Maapüks ca 10 km Tartust põhja pool (läbi bussiakna pildistatud) 29.08.2014 kl 18.58
Maapüks on mittemesotsüklonaalne tornaado, vesipüksi maismaaline analoog. See tekib tavaliselt rünk- ja rünksajupilvede alla ega ole kuigi tugev (EF0-EF1, kuid on siiski maailmas olnud ka kuni EF3), samuti on lühiealine – see kadus juba 5 min möödudes. Sademeid ega äikest polnud (Cumulus tuba).
Meteosõnastikus: http://glossary.ametsoc.org/wiki/Landspout

Aasta äärmused. See valik hõlmab aastasiseselt kõige-kõigemaid näitajaid ja sündmusi, millele saab anda mingi objektiivsema aluse, nt arvväärtuse. NB! Ööpäeva keskmised ja sademed on antud meteoroloogilise ööpäeva kohta, see ööpäev vahetub 18.00 GMT.
1. Kõige kõrgem õhutemperatuur: 33,5°C 4. augustil Lääne-Nigulas (eriti märkimisväärne veel 33,1°C 19. mail Kundas)
2. Kõige kõrgem ööpäeva minimaalne õhutemperatuur: 23,5°C 4. augustil Ristnas
3. Kõige kõrgem ööpäeva keskmine õhutemperatuur: 27,6°C 4. augustil Vilsandil
4. Kõige madalam õhutemperatuur: -25,9°C 23. jaanuaril Jõhvis
5. Kõige madalam ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur: -17,5°C 30. jaanuaril Tiirikojal
6. Kõige madalam ööpäeva keskmine õhutemperatuur: -20,7°C 30. jaanuaril Tiirikojal
7. *Kõige külmem õhumass (850 hPa pinnal): -18°C 22. jaanuaril Kirde-Eesti kohal
8. *Kõige soojem õhumass (850 hPa pinnal): 18°C 3.-4 augustil Saaremaa ja Liivi lahe kohal
9. Kõige kõrgem õhurõhk: 1044,9 hPa 30. jaanuaril Narvas
10. Kõige madalam õhurõhk: 970 hPa 15. märtsil Narvas
11. Kõige tugevam tuul: 38,6 m/s 13. detsembril Sõrves (tsüklonaalsele tormile lisandus pagi)
12. Kõige tugevam tunni keskmine tuul: 23 m/s 13. detsembril Sõrves
13. Kõige sajusem ja vihmasem päev: 56,7 mm 12. juunil Pakril (25.–26. augustil registreeriti mõnedes Virumaa vaatluspostides ka rohkem sademeid)
14. Kõige lumisem (sademeid lumena) päev: 14 mm 27. detsembril Roomassaares (samal päeval 13 mm Viljandis)
15. Kõige varasem lumesadu: 20. novembril Võrus (juba 17. oktoobril märgati nõrka lumesadu nt Rakveres, aga mitte vaatlusjaamades)
16. Kõige paksem lumikate: 38 cm 17. jaanuaril Sämis
17. *Kõige labiilsem õhumass: CAPE 1500 J/kg ja LI -4 20. mail ja 7. juulil vastavalt Ida- ja Põhja-Eestis
18. *Kõige stabiilsem õhumass: CAPE 0 J/kg ja LI +22 20. märtsil Loode-Eestis
Allikad: Ilmateenistus, *http://www.wetter3.de/Archiv/index.html.

Muud: Riigi Ilmateenistus avas veebruaris Facebookis oma lehekülje (uudis) ja juunis uue kodulehekülje (uudis).

Aasta ilma ja ilmastiku ülevaatlik kirjeldus
2014. a jätkus väga soe ja lumeta ilm: läänetsüklonite kauges idaservas ja Venemaa antitsükloni äärmises lääneservas transporditi Eestisse jätkuvalt soojust, madalrõhulohud tõid vihma ja lörtsi. Üks sellistest lohkudest tõi 7. jaanuaril koguni paduvihma, kus sulamispiir laskus aluspinnani, seal segamini lörtsiga.
Siinkohal on oluline märkida, et padusademete kriteerium on suvel ja talvel erinev: esimese järgi võiksid talvised sademed äärmuslikel juhtudel välja anda üksnes mõõduka tugevuse, aga teise järgi oleks iga teine vihm suvel paduvihm. Seega tuleb aastaaegade (või vähemalt külma ja sooja poolaasta) kohta kasutada erinevaid kriteeriumeid. Näiteks loetakse suvel sellist vihma paduvihmaks, kui
sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel (paduvihm) või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel (Ilmateenistus) ehk on olemas kaks paduvihmavormi. Talvel on padulumega tegu siis, kui sajuhulk 20 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel (Ilmateenistus). Tegelikult on padusademete lävendid igal aastaajal ja igale ilmajaamale erinevad. Seda saab välja selgitada kvantiilide, st teatud lävendi seadmisega andmetele (nt 90 või 95% protsentiil). Nii võib selguda, et tegelikud padusademete kriteeriumid on hoopis erinevad Ilmateenistuses antud kriteeriumitest.

 
Paduvihm 7. jaanuaril Tartus ja sademete hulk 8. jaanuari hommikuks (Ilmateenistus)

Soe ja vihmane ilm püsis 10. jaanuarini
. Siis liikus edelast üle Eesti itta sügav tsüklon (õhurõhk keskmes 975 hPa), mille järel saabus külmem õhumass, nii et vihm asendus lumega ja mitmel pool tekkis aasta esimene lumikate, kuid see jäi siiski enamasti väga õhukeseks. Edaspidi tugevnes Skandiaavia kohal arktilises õhumassis tekkinud antitsüklon. See toetas küll lumesadusid Põhja-Eestis (mereefekt), kuid mitte saartel ja kaugemal sisemaal. Seetõttu tekkis korralik lumikate vaid Harju- ja Virumaal.

 
9. jaanuari satelliidipildil on näha lausa ideaalne laine polaarfrondil – arenev tsüklon, mis tõi ohtralt sademeid ja talvise ilma; lumikatte paksus (Ilmateenistus).

Tekkinud antitsüklon jäi veebruarini püsima, st tekkis antitsüklonaalne blokeering. Seetõttu tsüklonid enam Läänemere idakaldale ei pääsenud ja ilm püsis talviselt külm, palju oli päikest näha. Blokeeriv antitsüklon liikus veebruari algul Venemaale, avades tee Vahemerelisele niiskusele ja soojusele.

 
Tipphetkeid 2014. a talvest: vasakul valgussambad 17. jaanuari öösel Tartus ja külm selge ilm kohve lumega järgmisel päeval Pääsküla rabas.

Järsk ilmamuutus saabuski 31. jaanuaril, kui üle pika aja läks ilm pilve. Hommikul imetleti paljudes kohtades tulitavat päikesetõusu. Päeval hakkas sadama lund ja tuiskama. Järgmine tuisk tuli 1. veebruaril. Kogu toimunu oli seotud lõunatsüklonite või lõunalohkudega. 2. veebruaril sadas paljudes kohtades jäävihma või jäätuvat vihma: Lõuna-Venemaa ja Kasahstani kohale taandus väga külm antitsüklon, mille kauges lääneservas kandus tugeva lõunavooluga Vahemerelt soe õhumass Läänemere äärde. Samal ajal püsis aluspinna lähedal kagutuule toimel külm ja kuiv kontinentaalne polaarne õhumass. Juba 1. veebruari õhtul saabus piirkihi kohal sula ja mitmel pool läks lumi üle allajahtunud ja jäävihmaks, kuid tugevam vihmasadu oli just 2. veebruaril ja väga suurel maa-alal. Õhutemperatuur oli saju ajal -3...-5˚C. Seetõttu tekkis eriti paks jäitekiht või kiilasjää. Ilmakaarte ja õhumassi läbilõiget vt http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/nimbostratus.htm.

 
Talve viimane päev tugeva härmatisega lumepinnal Männikul (vasakul) ja väga punane päikeseloojang tugeva inversiooni tingimustes samal päeval ehk 6. veebruaril Tallinnas.

Kogu veebruari algust iseloomustas blokeeriva antitsükloni jätkuv lagunemine: seetõttu oli ilm jaanuari teise poole ühtlase külma ja valdavalt selge ilmaga võrreldes märksa muutlikum. Talvine ilm püsis 7. veebruarini. Selle aja kõige märkimisväärsemateks sündmusteks olid mainitud 2. veebruaril tervet Eestit haaranud jää- ja jäätuv vihm (külma oli 2–5 kraadi, ei läinud sulale), mis põhjustas lausalise jäite ja kiilasjää tekke, ja lisaks veel ebatavaliselt tugev inversioon 5. veebruaril.
Viimase kohta sünoptik Merike Merilaini kommentaar: kõige huvitavam ilmasündmus sel talvel möödus märkamatult üleeile. Nimelt saabus Eesti kohale Kesk-Euroopast ootamatult soe ja väga kuiv õhk, näiteks 5. veebr. öösel oli õhutemperatuur Tallinnas umbes 700 m kõrgusel maapinnast +8°C, maapinna lähedal toimus samal ajal märgatav õhutemperatuuri langus -6°C-ni. Ja selle tohutu inversiooni tingimustes polnud meil ei pilvi, ei udu ega ka nullilähedast õhutemperatuuri nagu talvel tavaliselt. Selle ootamatult sooja õhu saabumist sai ööpäeva jooksul jooksvailt aeroloogilistelt kaartidelt jälgida, hämmastav oligi see, et kaugemale põhja jõudes see õhuportsjon ei jahtunud. Soojenemise põhjuseks peab vist lugema fööni nähtust, sest Alpide jalamil on sel talvel tsüklonite sebimine niisama vilgas nagu Atlandil.


Mälestus värvikatest, kuid samas ohtlikest nähtustest 6. veebruaril Laagris bussipaviljon klaasil: jäätuva vihma tagajärjel tekkinud jääkiht, mis püsis kuni nädal aega.

Seejärel algas sulailmade domineerimine, kuid lumi püsis maas – see märkis kevadtalve, mis on lumikatte lagunemise aeg. Kuu keskpaigaks jõudis lumikate enamikest kohtadest kaduda ja sulailmade valdamine jätkus, mis märkis juba varakevade saabumist. Edaspidise kuu aja jooksul sadas lund vaid 20. veebruaril ja 2. märtsil, kuid see ajutine lumikate sulas juba umbes ööpäevaga. Märkimisvääriv oli kindlasti 24. veebruari kuumalaine, kui tsükloni soojas sektoris tõusis õhutemperatuur kuni 9°C-ni.
Nii jõudis loodus ilma poolest juba veebruari keskpaigas keskmise aasta märtsi lõpupäevadesse ja veebruari viimases dekaadis üldiselt aprilli alguseni. Lumi oli enamasti kadunud, vaid kohati Pandiverel (Simunas) või Peipsi järve mõjupiirkonnas püsis lumi laiguti märtsini.

 
Varakevadine Männiku 24. veebruari kuumalaines (vasakul) ja päikeseline soe ilm 28. veebruaris Tartus (paremal).

Märtsis jätkus kuu-poolteist pikaajalisest keskmisest ette tormanud kevade võidukäik. Suhteliselt palju oli päikest. Ebatavaliselt palav õhumass koos tugeva sombuga jõudis Eestisse 10. märtsil: sombus oli nähtavus kohati vaid 1–2 km, kuid õhutemperatuur tõusis mitmel pool üle 10 kraadi (maksimum 14,6°C Võrus, mis jäigi kuu maksimumiks).
Kui veebruari lõpus ja märtsi alguses kandus soe õhumass Eestisse Venemaa antitsükloni lääneservas kagust, siis märtsi esimese nädala lõpuks muutusid läänetsüklonid üha aktiivsemaks ja soe õhumass saabus ookeanilt. Lõpuks tõi tsüklonite seeria seaduspärasus, et iga järgnev tsüklon liigub põhjapoolkeral eelmisest lõunapoolsemat trajektoori mööda, Eestisse nädalase talvise ilma perioodi. See algas 15. märtsil otse üle Eesti liikunud intensiivse tsükloniga (õhurõhk langes 970 hPa-ni), mis tõi lume- ja lörtsitormi. 19. märtsi öö ehmatas lumerajuga: mõnel pool sadas paari tunniga 15–20 cm lumekiht maha. Selle põhjuseks oli läänest üle Eesti idakagusse liikunud pisike tsüklon. Veel üks selline liikus 20. märtsi öösel üle Läti idakagusse, mistõttu lumeraju ulatus vaid Lõuna-Eestini. Seda talvise ilma perioodi võibki pidada kevade suurimaks tagasilöögiks, kuid nii varasel ajal ei olnud veel elusloodus jõudnud arenema hakata ja mingeid kahjustusi ei tekkinud. Varakevadine ilm taastus 20. märtsi õhtul ja kohati juba üsna paksuks kasvanud lumikate oli 21. märtsiks õhtuks kadunud (sooja oli siis mitmel pool juba 10–14 kraadi, samas kui ööpäev varem oli külma kuni 17 kraadi). 23. märtsil oli Alatskivil äikest (vt aasta tipphetkedest 10. punkti alt).
Kevadised ilmad püsisid Skandinaavia-Soome kohal oleva antitsükloni toel aprillini – siis tõi põhjatsüklon Eestisse arktilise õhumassi ja ilm omandas taas talviseid jooni.

 
Kõige suuremaid kontraste pakub just kevad: vasakul lumine Laagri 2. märtsil ja paremal soe päikeseline 8. märts Pääsküla endise prügilaga


Meeldejäävad olid kindlasti märtsi vägevad kiudpilved, mis madalpilvisuse puududes hakkasid hästi silma. See suurepärane eksemplar ilmus 11. märtsil Tallinna kohale.

 
Talvise pöörde toonud polaarfront koos sellel arenenud tsüklonitega. Just pisikesed, aga aktiivsed tsüklonid või osatsüklonid toovad ohtralt lund – ühte sellist võib 20. märtsi ilmakaardilt ka näha (vasakul, allikas http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20140320.gif). Lumikatte sai kogu Eesti, kusjuures kõige paksemaks kasvas see Saaremaal ja Virumaal (paremal, allikas Ilmateenistus).

 
15. märtsi lumetorm Laagris (vasakul) ja värviküllane mitmekihilise pilvestikuga loojang 16. märtsil samuti Laagris (paremal).

 
Kihtpilvedega 20. märtsi õhtu Nõmmel (vasakul) ja imeline kiudkihtpilvestik 28. märtsil Tartu kohal (paremal).

Aprill jagunes kaheks: jahedaks ja sajuseks esimeseks pooleks ning põuaseks ja soojaks teiseks pooleks. Kuu algas üsna jaheda ja väga ebapüsiva ilmaga: rohkelt arenes konvektsioonipilvi, sadas lumekruupe ja hooglund, kuid päeval valitsesid siiski plusskraadid. Seejärel valitses lühikest aega antitsüklon, kuid juba 6.–7. aprillil tõi läänetsüklon laussaju. 10. aprilli paiku läks Soomest Venemaale jõudnud antitsükloni lääneservas ilm soojemaks ja maksimaalne õhutemperatuur tõusis kohati üle 10°C. Hoogsadusid ja rünksajupilvi jätkus 15. aprillini. Alles siis saavutas antitsüklon või mõni selle hari püsivama ülekaalu.


Aprill algas tugeva konvektsiooni, hooglume ja lumekruupidega (1. aprilli pilved Tartus).

Kogu kuu teine pool oli sademeteta, väga päikeseline ja soe: kui alates 16. aprillist tuli sooja üle 10°C, siis alates 20. aprillist juba kohati üle 20°C. 18. aprillil oli hämmastav läätspilvede „rünnak“. Kuu viimastel päevadel ilmus taevasse üha enam pilvi: algul kiudpilved, siis juba kõrgrünkpilved, mis andsid märku ilmamuutusest.
Mai pööras uue lehekülje: pilves, külm (vaid paar plusskraadi) ja vihm, lörts ja isegi kohatine lumi. 5. mail tekkis kohati ka õhuke lumikate, Kohilast anti teada kämblasuurustest lumeräitsakatest. Arktilise õhumassi valitsus lõppes 8. mail, aga enne seda oli külma öösel kuni 6 kraadi. 9. ja 10. mail arenes soojas ja niiskes õhumassis mitmel pool äike, sadas rahet.
Igati kevadine ilm püsis 17. maini. Siis saabus Kaspia mere äärest troopiline õhumass ja nii kerkis 19. mail õhutemperatuur mitmel pool üle 30°C (Kundas mõõdeti 33,1°C). Erakordne kuumus (ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis kuni 15°C võrra kõrgemal pikaajalisest keskmisest) püsis 26. maini. Troopiline kuumus tõi kaasa nii tugevaid äikeseid, pagisid kui hiidrahet (kuni 5 cm diameetriga).
27. mail saabus Teravmägedel tugevnenud antitsükloni lõunaservas kirdest arktiline õhumass ja ilm muutus dramaatiliselt: suveleitsak asendus pilvise ja tuulise kõledusega, kui sooja oli kohati päevalgi alla 10°C – arktiline külm.


Soome lahel olev joonpagi bussiaknast pildistatuna 2.05.2014 Harjumaa lõunaservas.

 
Arktiline õhumass ja selles arenenud konvektsioon 3. mail Harjumaal

 
Arenev äike 32-kraadises kuumuses Mukri rabast idast (vasakul) ja tornjas-sakmelised kihtrünkpilved samal õhtul Laagris (19. mai; paremal).


Järgnenenud ööl tabas Ida-Eestit joonpagi, kuid lääne poole jäi tavaline äike, mis siiski pakkus vaatemängu (Laagris).

 
Vägev äike ja sellele järgnenud intensiivne mamma 20. mail Männikjärve raba kohal.

Juunikuu esimesel nädalal läks taas palavaks, aga enam 30 °C temperatuur ei tõusnud. Oli palju äikest. Selline leebem leitsak andis kindlasti lootust, et suvi ongi nüüd ilma poolest käes, aga nii see ei läinud.
12. juunil toimus märkimisväärne pööre jahenemise ja lõpuks külmenemise suunas. Korraks tõi küll tsüklon 14. juunil kagupoolsetesse maakondadesse erakordse äikesepuhangu ja tugevaid rahehoogusid, sest Karjalast
liikus üle Eesti lõunasse soe ja labiilne õhumass. Ent ikkagi: arktilise hinguse tõi lõplikult Eestisse 14.–15. juunini Põhja-Jäämerel tekkinud tsüklonite seeria, mille lääneservas oli tugev külma õhumassi advektsioon kuni 80. laiustelt (Arktikast).
Külmalaine tipnes 17. juuniga, kui kohati sadas lund ja lörtsi, lisaks oli ka äikest. Saju vaheajal oli sooja kuni 10 kraadi, aga külma vihma ja eriti valge saju ehk lörtsi-lume ajal langes keskpäeval isegi 0 °C lähedale, näiteks Viljandis 1,1 ja Väike-Maarjas 0,3 kraadini. Juunipakane hakkas järele andma alles pärast jaanipäeva, kui arktilise õhumassi toonud tsüklonite seeria hääbus. Kuigi 28. juunil küündis õhutemperatuur taas +20 °C, lõppes kuu väga sajuselt ja üsna jahedalt, saju tõid seekord läänetsüklonid.
Paljud inimesed on märkinud, et nii külma juunit nad ei mäletagi.
Mõned arvamused seostavad äärmuslikku ilmastikku El Niñoga, aga siinkohal tuleb küll nõustuda prof Sirje Keevallikuga: „Teispool maakera asuva Euroopani need mõjud ei ulatu. Meil siin määrab ilma ikka madalrõhkkondade ja kõrgrõhkkondade omavaheline kemplemine ehk Atlandi ookeani ja Siberi vastastikused suhted.”
Kui tahame otsida mai ja juuni „ameerika mägedel sõitvale” ilmastikule selgitust, siis tuleb pilk pöörata tsirkulatsioonile ja selle põhjustele (vt allolevat skeemi).

Küllaltki paljud inimesed on märkinud, et nad mäletavad varasemast vähemalt sama suurt kui mitte suuremat lumesadu just juunis. Tõepoolest, 10.06.1982 sadas ka lund, aga mitte niipalju, kui 2014. a 17. juunil. See, mida inimesed mäletavad, juhtus tegelikult 1975. aasta mais, kui pikalt kestnud suviseid, et mitte öelda kuumi ilmu läks 22. mai paiku järsult külmemaks ja kuu lõpus sadas maha mõnel pool lausa paks lumi, mis sulas lõplikult alles juuni algul.
Mõlemat juhtumit ühendab see, et arktiline õhumass pärines Gröönimaa lähedalt 80. laiustelt. Selle transportisid Läänemere äärde üle Skandinaavia ja Soome Venemaale liikunud tsüklonid, tuues lörtsi ja lume Eestissegi. Samal ajal oli Skandinaaviast läänes Põhjamere või Briti saarte kohal antitsüklon ehk tegu on meridionaalse tsirkulatsiooniga (vorm C), mille puhul on suured kõrvalekalded nii iseloomulikud.
Juuni lõpus ja juuli alguses mõjutasid Eesti ilma rohkem läänetsüklonid ja nende osatsüklonid, mistõttu sajune ilm küll jätkus, aga ookeanilt saabus juba märksa soojem õhumass. See asendus juuli alguseks juba poolmeridionaalse tsirkulatsiooniga (vorm E), mistõttu 1.–2. juulil liikus üle Eesti idapiiri lõunatsüklon, tuues jahedust ja sadu (mai lõpu-juuni ilma kirjeldus ja selgitused avaldatud 2014. a Loodusesõbras).

 
5. juuni äike Türi lähedal (vasakul) ja Tapa lähedal (paremal).


Äike 10. juunil Tartu kohal

 
Tihedas lumesajus Viljandi (vasakul, Aivar Aotähe foto) ning mahasadanud lumi murul ja iiristel Väike-Maarja lähistel (paremal, Enn Põldma foto).


Samal ajal valitses põhjarannikul vinge sügisilm, kohati paukus äike, sadas jää- ja lumekruupe. Toilas, Ivar Uutari foto

Kevadised ja suve haku ilmakapriisid leebusid juulis, sest kehtestus poolmeridionaalne tsirkulatsioon. See tõi mitmeks päevaks kuuma rannailma. Samas 6.–7. juulil tekkisid õhumassisisesed (termilised) äikesed, kuid kuna juhtvoolu polnud, siis pilvemassiivid ei liikunud, vaid asukohamuutus tulenes pilvede arengu iseärasustest. Seetõttu püsis mõne koha peal äike isegi tunde ja põhjustas üleujutusi, sellal kui mõni km eemal ei sadanud midagi. Viljandi üleujutusest (mõnel pool sadas 40–60 mm): http://www.sakala.ajaleht.ee/2848755/maruline-aikesevihm-ujutas-viljandi-ule/.
9. juuliks koondus tulise antitsükloni raskuskese Skandinaavia kohale. Selle idaservas kandus kirdest Eestisse arktilist hingust, nii et õhutemperatuur langes kiiresti 10 °C lähedale, ainult saared jäid sellest pea puutumata. Juuli keskpaigaks taastus kuum ja äikeseline ilm. Samal ajal oli helkivate ööpilvede ehk polaarmesokate kõrghooaeg.
19.–20. juulil tabas Eestit äikesevöönd. Selle sünoptiline pool oli eriti frontide osas pikalt diskussioonide teemaks, sest mitmed kaudsed tõendid viitavad soojale frondile (äikest oli kõige rohkem öösel ja hommikul, kuid päeval enamasti kadus, äike oli suurel õhualal ja taevas pikka aega pilves, öösel tekkis paljudes kohtades udu; pärast äikest läks soojemaks või vähemalt sama soe ilm püsis), kuid otseseid tõendeid napib. Otsese tõendi alla võib arvata ka ilmakaardid, kus on juba analüüs tehtud ja mille interpretatsioon on esitatud graafiliselt (kaardina), kuid seal kujutati külma fronti: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20140720.gif. Kõige rohkem arutati küsimust Ülo Kestlasega, kelle arvates oli tegu hoopiski halvastijälgitava sooja frondiga (neid enamasti ilmakaartidel ei märgita erinevalt hästijälgitavatest frontidest): soe ja niiske õhumass kerkis kuivema ja võib-olla pisut jahedama (suurema tihedusega) õhumassi kohale. Muuhulgas võib ka ebapüsivusjooni käsitleda frontide eriliigina ja see oli ilmakaartidel küll olemas, vt http://www2.wetter3.de/Archiv/GFS/2014072012_0.gif.
Maile Meiusi 25. juuli ilmateatest: Kõle juunikuu tekitas palju kahtlusi ja küsimusi suve edaspidises arengus. Kas see lühike soojalaine, mis kevadel meid külastas, jääbki viimaseks? Hall taevas ja sadu, vihisev tuul ja madal õhutemperatuur – kas paremaks ei lähegi? Need olid tavapärased küsimused ilmateenistusse helistanud inimeste seas. Pärast kuu keskel maha sadanud lund ja sellele järgnenud erakordselt jahedat jaanipäeva hakkas ilmataadil aga tuju äkki tõusma ja selle tulemusena muutus rõõmsamaks ka ilmapilt. Suvi sai Eestis hoo sisse ja pakkus palju meelepäraseid hetki nii välisteks töödeks kui ka puhkuseks. Nüüdseks oleme langenud teise äärmusesse.
Saabunud kuumalaine alguseks võis pidada 19.–20. juulit, kui üle Eesti liikus äikesevöönd, pärast mida muutus ilm päikeseliseks ja väga soojaks. Vaheldust pakkusid vaid üksikud hoovihmad ja äike, kuid kaugeltki mitte kõikjal. Ilmateenistus andis kuumahoiatuse: 25.07.2014 .a. Erakorraline teave kuuma ilma kohta. Kuum ja valdavalt kuiv periood pikeneb. 25.07.14. tõuseb maksimaalne õhutemperatuur suuremal osal territooriumist 30°C ümbrusse. 26.07.-27.07.14. tõuseb õhutemperatuur 30...32°C-ni. 28.07.-31.07.14 tõuseb õhutemperatuur 30...34°C-ni. Tuleoht meie metsades suureneb kiiresti! Ilmaprognooside osakond.


Äikeseraju 7. juulil Laagris (vasakul) ja 15. juulil Lääne-Virumaal Käru küla lähedal (paremal).


Helkivad ööpilved 12. juuli öösel Pangodis. Eero Hermanni foto. Panoraamfotot Vasalemmast vaata siit: http://aikesehuvilised.ee/kola/helkivatepanoraam.png.

Juuli lõpp oli eriti kuum ja äikeseline.  Sven-Erik Enno: Võrumaal oli ebatavaliselt palju äikest täna (29. juulil). Kella 14:30 ajal hakkas Haanja kõrgustiku kandist pihta ja sisuliselt 7 tundi oli pidevald vähemalt 1-2 aktiivset äikesepilve vaateväljas kui Võru ja Lasva piirkonnas ringi sõitsin ja pildistasin. Hämmastav, et kui suuremate pilvede vahel ka mingi vahe tekkis, siis kohe hakkas seal kiiresti arenema uus äikesepilv. Välku sai väga palju näha, muid ohtlikke nähtusi oma liikumispiirkonnas ei täheldanud. Äike lõppes Lasval pärast kella 21 tugeva vihmaga.
Kuumalaine lõppeski suure äikesepuhanguga 31. juulil. Mis siis toimus? Õhumasside omaduste gradient oli suur, tegu II liiki (kiirestiliikuva) külma frondiga, palju soojust-niiskust – eeldused intensiivseks äikeseks olid olemas ja tundus, et kõik kohad saavad äikest või vähemalt kastetud. Varahommikul tekkis Läänemerel äikesevöönd, mis keskpäevaks intensiivistus ja liikus joonpagina Lääne-Eestis kohale. Selle kõrgeimad tipud ulatusid 12,5 km kõrgusele, kuid hiljem muutus äikesevöönd katkendlikuks, sest ida pool oli madalrõhulohu mõju nõrgem ja niiskust vähem, nii et igale pool äike siiski ei jõudnudki.

 
Enne äikest arenenud rünkpilved 19. juulil (vasakul) ja 20. juuli hommikul saabunud lausvihma toonud ulatuslik äike (paremal) Tartus.


Üürike vahe äikestes (29. juulil Kibunas).

 
31. juuli äike Kibunas (vasakul) ja Raplamaal (paremal).

Juuliga alanud üldiselt tasakaalukam ilmastik jätkus augustis: enam ei olnud ameerika mägedel sõitmise tunne. Küll aga eristusid augustis selgelt kuum ja küllaltki põuane kuu esimene pool ning varasema kuumusega võrreldes jahe ja sajune kuu teine pool.
Augustis väärib esiletoomist kuu alguse erakordne kuumus, sest I dekaad oli ilmavaatluste ajaloo palavaim: Eesti keskmiseks saadi 22 °C, mis on 4 kraadi võrra soojem kui pikaajaline keskmine; mitmes jaamas augusti uued soojarekordid, neist kõrgeim Lääne-Nigula 33,5 °C. Eripäraseks võiks pidada seda, et kuumus oli suurim saartel ja Lääne-Eestis, sest: a) meri oli väga soe ega takistanud kuumust; b) õhumass oli kõige soojem Läänemere ja saarte kohal. Eesti absoluutne kuumarekord (35,6 °C) jäi löömata vaid seetõttu, et kuum õhumass läks üle Leedu ja Lääne-Läti mere kohale, nii et meid see vaid riivas. Läti uueks kuumarekordiks registreeriti 37,8 °C (Ventspilsis).


Troopiline õhumass ja põuasombus kõrgrünkpilved 4. augustil (vasakul) ja äike 6. augusti õhtul (paremal; Kibunas).


Enne äikest 7. augustil Kibunas

 
7. augusti õhtune äikeseraju Kibunas


Äike 8. augustil Suursaare kohal, vaade Toilast

Järsk muutus toimus kuu keskpaigas, kui toimus läänetsüklonite läbimurre: tekkis tunne, et algab sünoptiline sügis. Pea iga päev sadas, võrreldes varasemaga oli väga jahe ja üsna tuuline. Kuna meri oli väga soe ja nüüd äkitselt saabus külmem õhumass, tekkis rohkelt vesipükse, mis pälvisid avalikkuse tähelepanu. Jahe ja sajune periood kulmineerus 25.–26. augustil lõunatsükloniga, kui ööpäevaga sadas mõnel pool üle 50 mm, Lääne-Virumaal koguni üle 100 mm. Pärnu-Sauga ilmajaamas registeeriti augusti uus sajurekord – 208 mm (keskmine: 78 mm).

 
Suvine 13. august konvektsioonipilvedega Harjumaal (vasakul) ja tugeva äikese eel sama õhtul Laagris (paremal).

 
Äike Haapsalu lähedal merel (vasakul, Andres Neumanni foto) ning äike Matsalu lahe lähedal.

 
Kasvufaasis konvektsioonipilved, mis on sageli vesipüksi arenguga seotud (vasakul) ja nendest pilvedest tekkinud lehterpilv (algfaasis vesipüks; paremal, Andres Neumanni foto) Pärnu lahe kohal.


Karl Jakob Toplaan. Vesipüks Liivi lahel 17.08 kell 10.30. Läks koos äikesepilvega mööda. Olin lõpetamas oma hommikust fotoretke Tirbi säärel, Saaremaal, ning valmis lahkuma. Enne minekut istusin veel korraks maha, et jalgu puhata. Natukse aja pärast kuulsin müristamist ning läksin vaatama, kust pilvest see tuli. Üht äikesepilve vaadates, märkasin, et selle allosas tekkis väike lehter ning minu õnneks kasvas sellest ilus vesipüks. See oli aga väga kaugel, nii et pildile sain selle vaid teleobjektiiviga. Vesipüks oli nähtav umbes 10 minutit, seejärel ta kadus väga kiiresti. Mul vedas, et seda üldse märkasin. :)


Välk 20. augustil Pakri ps tipust nähtuna. Kaarel Virroja foto

 
Paduvihm 25. augustil Laagris (vasakul) ja ööpäevane sajuhulk 26. augusti hommikuse seisuga (paremal, Ilmateenistuse sademekaart)

September pööras ilmapäevikus uue lehekülje: pärast lõunatsüklonit hakkas ilm päev-päevalt paranema ja valitsema hakkasid sooja, kuiva, vaikse ilmaga antitsüklonid. Tundus, et suvi hakkas pensionipõlve pidama, sest ununesid kõik kapriisid ja lõpuks võis nautida rahulikku tasakaalukat ilmastikku. Septembri teine nädal pakkus lausa südasuviselt sooja ilma: öösel sooja üle 10°C, päeval kuni 24°C. Niiske õhumassi tõttu vallutas Eesti mitmel öö ja hommikul tugev udu, mis pälvis samuti laialdast tähelepanu. Suviselt soojad ja vaiksed ilmad (vähemalt päeviti) kestsid kuni astronoomilise sügise alguseni, justnagu 2013. aastal.
Kindlasti on märkimisväärne öökülmade puudumine küllaltki hilise ajani, mis võimaldas avamaaviljadel vaatamata varasemale kapriissele ilmastikule ikkagi valmida. Esimene öökülm õhus (2 m kõrgusel) registreeriti alles 24. septembril. Maapinnal oli öökülma siiski ka varem, kuid see ei tekitanud olulist kahju, sest oli küllaltki nõrk ja lühiajaline.

 
Hilissuvine soe päev Männikul (vasakul) ning tugev udu kuumas niiskes õhumassis Laagris (paremal)


11. septembril oli suurem osa Eestis mattunud paduuttu (Kose lähedal).

 
Suve viimaseid päevi, sest püsis veel soe, ligi 20 kraadi (vasakul, Laitse/Kibuna piiril), kuid juba 24. septembril oli vinge sügisilm kohal (paremal, Laagris).

Oktoobris jätkus soe ja vahetevahel udune ilm. Aeg-ajalt oli päikest näha. Sooja oli sageli üle 10°C, mõnel päeval koguni üle 15°C. Öökülma oli kuu esimeses pooles üsna vähe, mõnel pool üldse mitte, kuid kuu teisel poolel oli temperatuurirežiim muutlikum: mõned päevad olid soojad ja öökülmadeta, teised aga tugeva öökülmaga (kuni -7°C 19. oktoobril). Kuu lõpu poole olid mõned päevad päris külmad: näiteks 23. oktoobril ei tõusnud mitmel pool päevalgi õhutemperatuur üle 0°C ja hommikul mõõdeti Narvas -11,8°C. Seejärel läks taas soojemaks: juba 27. oktoobril tõusis temperatuur üle 10°C ja 28. oktoobril päikeselise ilmaga koguni 10...15°C-ni, nii et võis unustada, et on hilissügis, vaid meenus pigem soe aprillipäev. Kuu viimastel päevadel oli samuti päikest näha, kuid nii soe enam polnud.
Novembris jätkus soe, kuid sombune ja sageli udune ilm. Mitmel päeval oli sooja kuni 10°C või veidi enamgi. Soojaralli lõppes alles novembri keskel, kui Gröönimaalt kagusse liikunud antiktsükloni mõjul ilm selgines ja külmenes. Päev-päevalt tekkis üha rohkem udu, mis mattis puud-põõsad härmarüüsse. Mahalangev härm tekitas isegi illusiooni lumesajust.
21. novembril tõi lõunatsüklon esmalt jäävihma, jäätuvat ehk allajahtunud vihma ja jäälörtsi. See põhjustas paljudes kohtades jäite ja kiilasjää tekkimist. Selline olukord tekib võimsa inversiooniga: maapinna lähedal miinuskraadid, 1–2 km kõrgusel tugevad plusskraadid. Sadav lumi jõuab soojas õhukihis vihmaks sulada, aga maapinna lähedal hakkab vihm uuesti jäätuma.
21. novembril läks jäävihm ja jäälörts varem või hiljem enamasti lumeks üle (aga mitte Tartus) ja paljudes kohtades tekkis lumikate. See hakkas järgnevate soojemate ja uduste päevadega tasapisi sulama. Pärast kadripäeva külmenes ilm uuesti.
15.–16. novembril algas eeltalv. See aastaaeg on määratletud nii: eeltalv algab koos esimese ajutise lumikatte moodustumisega ja esimeste külmailmadega. Ööpäeva keskmine temperatuur langeb eeltalve saabudes tavaliselt alla nulli. Algab ebamäärane periood, kui soojemad (sula)ilmad ja külmad lumised ilmad vahelduvad.

 
Värvikas novembri algus Laagris (vasakul) ja tee kadumine uttu 6. novembril Rõngu lähistel (paremal)

Lumi tuli 2014. a sügisel ebatavaliselt, ent mitte rekordiliselt hilja: esimene lumi registreeriti 21. novembril, samal kuupäeval kui 2011. a, aga: 2000. aastal oli esimene lumi Kirde- ja Kagu-Eestis 11. novembril, vastu pidas see päevake-paar. Tõraveres tuli see samas aga alles detsembris, mis juba on rekordihõnguliselt hiline. Novembri keskel alanud talvise ilma periood kestis detsembri alguseni: kuigi lumikatet praktiliselt polnud või oli väga õhuke, püsis õhutemperatuur enamasti miinuspoolel ja nii mattusid puud lõpuks härmarüüsse, luues lummavaid vaatepilte. Õhutemperatuur langes -19 kraadini. 3. detsembril läks sulale ja jäigi pikemaks ajaks: seega polnud novembris alanud päristalv, vaid tegu oli eeltalvega.

 
Härmarüüs kask 20. novembril Tartus (vasakul) ning tugev lumesadu ja tuisk järgmisel päeval Laagris (paremal)


Talve võlumaa 1. detsembril Assamallas. Sirje Uutma foto

Detsember jätkus soojalt ja senisest hulga sajusemalt, tuues leevendust erakordselt põuasele sügisele. 13. detsembril liikus üle Loode-Eesti pisike, aga sügav, st kompaktne tsüklon, mis tõi tugeva tormi. Muidugi paljud inimesed ei olnud prognoosiga rahul, sest tormi keskmes Loode-Eestis oli ilm tuulevaikne. Samas Sõrves registreeriti varahommikul tuulepuhang 38,6 m/s, sest tormiga liitus äike ja pagi. Detsembri kohta pikseline ilmastik jätkus: juba 20. detsembril oli äikest nii Saaremaal kui Lõuna-Eestis, 21. detsembril Paldiskis.

 
Ülitihe udu 1. detsembril Põltsamaa lähedal (vasakul) ning tugev üldtuisk 13. detsembri öösel Laagris (paremal)


Soe ja vihmane 19. detsember Laagris

Pisut teistlaadi ilm algas 22. detsembril, kui järjekordne läänetsüklon tuli otse Eesti kohale ja tõi kaasa lumesaju, mitmel pool oli see tugev või isegi raevukas. Äikest oli taas 25. detsembril ja seda mitmel pool Põhja-Eestis, sh Tallinnas, samuti 27. detsembril Saaremaal. Igati talvine ilm püsis 30. detsembrini: Suurbritannia suure antitsükloni lääneservas jõudis troopiline õhumass kaugele põhja ja see saabus põhjatsüklonite soojas sektorist loodest Eestisse. Nii algas suurejooneline ilmamuutus tuisuga (näiteks kirjeldas üks ilmahuviline oma olukorda 31. detsembri öösel nii: Raske uskuda, et teil seal Tallinna kandis juba 2 kraadi sooja ja vihma ladistab. Siin Kagu-Eestis on hetkel tunne nagu põhjanabal elaksin ja mitte miski ei viita, et lähiajal sulaks läheks. Käisin õues ja ränk padulumi on koos jäise tuisuga, tundub nagu -15 kraadi oleks hetkel. Arvatavasti sula enne hommikut siia ei jõua ja saame korralikku lumelisa enne, ning ehk ajame sellega järgmise külmalaineni ära. Tänasega vähemalt 7cm siin juba sadanud./---/), mis läks öösel alates Põhja-Eestist üle paduvihmaks* ja 31. detsembril oli kõikjal suur sula ja veed jooksid.
* –
Siinkohal on oluline märkida, et padusademete kriteerium on suvel ja talvel erinev: esimese järgi võiksid talvised sademed äärmuslikel juhtudel välja anda üksnes mõõduka tugevuse, aga teise järgi oleks iga teine vihm suvel paduvihm. Seega tuleb aastaaegade (või vähemalt külma ja sooja poolaasta) kohta kasutada erinevaid kriteeriumeid. Näiteks loetakse suvel sellist vihma paduvihmaks, kui sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel (paduvihm) või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel (Ilmateenistus) ehk on olemas kaks paduvihmavormi. Talvel on padulumega tegu siis, kui sajuhulk 20 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel (Ilmateenistus). Tegelikult on padusademete lävendid igal aastaajal ja igale ilmajaamale erinevad. Seda saab välja selgitada kvantiilide, st teatud lävendi seadmisega andmetele (nt 90- või 95protsentiil). Nii võib selguda, et tegelikud padusademete kriteeriumid on hoopis erinevad Ilmateenistuses antud kriteeriumitest.

 
Tõeline padulumi 22. detsembri õhtul Laagris


Vana-aasta õhtu oli värvikas ja väga soe (Laagris).

Põige ka 2015. a algusesse. Läänetsüklonite rünnakud jätkusid 2015. a alguses. Nii liikus üks torm üle Eesti 2. jaanuaril. See tsüklon tõi esmalt uued kuupäeva soojarekordid: Tallinn-Harkus 6,5°C ja Tartu-Tõraveres 5,8°C, ja oma tagalas aasta esimese lume 3. jaanuaril Ida-Eestisse, järgmisel päeval pea kõikjale. Talvine periood kestis 8. jaanuarini. Enne soojenemist registreeriti 7. jaanuaril Jõgeval -20,1°C ja Väike-Maarjas -20,7°C.
9. jaanuaril möödus 10 aastat 2005. a jaanuaritormist. Tollal ei uskunud praktiliselt mitte keegi vähemalt kaks päeva ette hoiatatud tugevasse tormi. See andis valusa õppetunni koostöö vajalikkusest, usaldusväärsusest ja kiirendas Ilmateenistuse arengut: tänapäeval on meil võimalik kasutada ja vaadata meremudelit (HIROMB), mida 2005. a enne tormi polnud.
Ilmataat tähistas juubelit 10.–11. jaanuaril lumetormiga. Selles sähvis ka välke (näiteks Saaremaal ja Pärnumaal, vt kaarti). Pärast tormi saabus põhjast arktiline õhumass, mis kinkis 12. jaanuaril vaikse ja tõeliselt südatalvise ilma, kuid see lõppes juba samal õhtul tuisuga. 13. jaanuaril oli sooja taas 2–5 kraadi, päikeseline ja veed voolasid nagu oleks saabunud kevad. Jaanuar jätkus sulailmadega ja sagedaste vihma-lörtsisadudega, alles 19.–20. jaanuaril läks jälle külmemaks ja talvisemaks.
Nii meenutas talve algus oma muutlikkusega suve alguse ameerika mägesid: kord vaikne ja talvine, siis tormine, siis väga soe ja jälle külm, et muutustering võiks otsast peale alustada.


10. jaanuaril kell 19.30 registreeritud välgud (http://en.ilmatieteenlaitos.fi/rain-and-cloudiness/southern-finland).