2013. a ilmastik
Jüri Kamenik

 

2013. a ilm ja ilmastik oli varasemate aastatega üsnagi võrreldavalt huvitav ja eripärane. Oli ebatavaliselt pika talve, suve ja sügisega aasta.

Alljärgnevalt on lühikokkuvõtte nii sõnas kui pildis. Nagu eelmiste kokkuvõtete puhulgi, siis on siingi suurem tähelepanu pööratud piltidele, et võimalikult hästi illustreerida tekstis öeldut. Tohutust hulgast looduse kingitustest ja imedest on õnnestunud jäädvustada ja omakorda siia valitud ainult murdosa. Kui foto pole autori tehtud, siis on seda allkirjas öeldud. Fotode kasutamiseks on luba küsitud. Suur tänu neile, kes lahkelt lubasid oma fotosid kasutada selle kokkuvõtte tarbeks!
Alternatiivne kokkuvõte 2013. a ilmastikust on siin: http://web.zone.ee/funnelcloud/uudis_14_01_04.htm (Sven-Erik Enno). Võib-olla lisanduvad siia kunagi A. Kallise meenutused: http://www.emhi.ee/?ide=29,843,1411. Olemas on endise EMHI (alates 1. juunist 2013 KAURi alluvuses töötav Ilmateenistus) aastakokkuvõte:  http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=410, täiendatult ilmus EPL-s.
Lisaks võib leida aasta ilma kokkuvõtted videotena:
http://www.youtube.com/user/EestiLoodus, http://www.youtube.com/user/LoodusVaatleja ja http://www.youtube.com/user/AikeseVideod.
Kokkuvõte välkudest (2013. a statistika ja ülevaade pdf-na): http://www.emhi.ee/data/files/erialaneteave/aike2013.pdf, võrdluseks 2012. a kokkuvõte pdf-na: http://www.emhi.ee/data/files/erialaneteave/aike2012.pdf.
Peamiselt Simunast äikese kokkuvõte: http://loodusvaatleja.blogspot.com/2014/02/minu-2013-aasta-aikesevaatlused.html.
Huvitava kontrastina saab kõrvale vaadata Lätis tehtud fotosid mõningatest atmosfääri tipphetkedest: http://www.meteolapa.lv/galleries/1432/2013-gada-spilgtakie-brizi ja äikese-eri:
http://www.meteolapa.lv/galleries/1445/labakie-negaisu-mirkli-2013-gada.

Aasta tipphetked. Järgnev valik hõlmab pisut laiemat nähtuste ja olukordade ringi kui lihtsalt tugev äike, rahe, kaste. Seepärast on siin ka ilmastiku, sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooniga seotud hetki ja olukordi.
1. Idatsüklon 21.-24. juulil. See saab kahtlemata aasta kõrghetkede hulgast esimese koha, arvestades sündmuse haruldust ja ebatavalisust. Enne sellist juhtumit ei osanud ette kujutada, et ka selline variant on võimalik. Pikemalt vt sellest allpool.

Sellele enam-vähem vastav tsirkulatsioonitüüp, kus sinisega on märgitud tinglikult madalama ja punasega kõrgema rõhuga ala, allikas: http://cost733.geo.uni-augsburg.de/cgi/cost733plot.cgi.


2. 8.-9. augusti öine äike. Nii tugevat äikest tuleb Eestis ette väga harva.  Viimase 10 aasta jooksul on ainus võrreldava tugevuse ja kestusega äike olnud 27. ja 28. juulil 2011, kui tipphetkel ulatus detektorite järgi välkude hulk Eesti alal umbes 2300 pilv-aluspind välgulöögini/15 min kohta. Väärib märkimist, et viimane toimus troopilises õhumassis ja oli õhumassisisene, ehkki  tugevamad äikesed seostuvad rohkem ilmselt frontidega (õhumasside gradient, suurem tuulenihe, mis soodustab organiseerumist jms). Öistest äikestest ei oskagi nii tugevaid nimetada. Rohkem sellest äikesest vt allpool.

2011. a juuli lõpu ülitugeva äikese välkude dünaamika. Väljavõte 28.-29.8.2013 Narvas peetud noorgeograafide sügissümpoosionil Sven-Erik Enno ettekandest.

3. Kõige suurem keravälk 30. mail. See juhtum jahmatas just keravälgu suuruse poolest, sest nii suurtest kui auto maapinna lähedal pole varem kuulda olnud. Seda on peetud isegi keravälgu ja poltergeisti üleminekuks või vahepealseks nähtuseks. Pikemalt vt allpool aasta kirjelduses.
4. Haruldased raadiushalod 5. aprillil Loode-Eestis, kusjuures jahmatas see, et haruldasi halovorme oli korraga mitmeid, st tekkis harvaesinev multihalo. Sellist vaatepilti ei tule kaugeltki igal aastal ette. Lähiminevikust tuleb sarnane juhtum meelde 7. maist 2011 Türil, vt
http://web.zone.ee/funnelcloud/uudis_12_01_03_6.jpg. Raadiushalodest loe: http://www.atoptics.co.uk/halo/pyrhalo.htm. Pikemalt konkreetsest juhtumist vt allpool aasta kirjelduses.
5. Arktiline õhumass märtsis ja aprillis. Praktiliselt kuu aega püsis see õhumass Eesti kohal. Sellest on põhjalikumalt juttu allpool.
6. Äike koos uduga (aastast teada vähemalt kaks juhtumit: 10. ja 18. mail Soome lahel). Äike koos uduga on üldse äärmiselt harukordne sündmus (ei loe siia mäestikes toimuvat jms), sest üks välistab tavaliselt teise, sest äikese korral on õhumass labiilne, mistõttu stabiilseid tingimusi vajav udu ei saa areneda. Tundub siiski, et on kaks võimalust, et need kaks nähtust saaksid koos olla: sooja frondiga seotud äike, kui õhumass on oma alumises osas stabiilne ja väga niiske, nt 2007. a augustis või merel püsiva advektsiooniudu tingimustes, kus külma vee ja sooja õhumassi tõttu on samuti stabiilsed olud, kuid mujalt võib saabuda äike, nagu oli 18. mail.
7. Mais nädalaid püsinud udu merel, mis jõudis mõnel pool peaaegu püsivalt ka rannikualale, nt Lasnamäe elaniku kommentaar: Lasnamägi on nädal aega juba sellise udu sees elanud. Hea, kui mõnel päeval udu korraks hajub. Varsti ei mäleta enam, mis nägu päike on (24. mail) ja hilisemal ajal Elaks nagu teisel planeedil. Räägivad, et suvitavad, võtavad päikest jne. Meil kogu aeg udu tõttu hämar ja temperatuur ka selline varakevadine.
8. Erakordselt labiilne õhumass 18. mail, kui õhumassisisene äike jõudis suuremale osale Eestist. CAPE ulatus siis vähemalt 1500 J/kg ja LI -6.
9. Arktiline õhumass ja lumesadu 25. septembril. Venemaal paikneva ulatusliku tsükloni lääneservas jõudis Eestisse Barentsi merelt arktiline õhumass, mis oli niiske ja põhjustas nii vihma, lörtsi kui lund (registreeriti Väike-Maarjas). Kuulutati välja uus lume varajasuse rekord.
10. Piirkihi pilved 24.-25. juulil, mis olid tihedalt seotud idatsükloni ja sel hetkel valitseva ebatavalise sünoptilise olukorraga. Suve ja päikest ootavatele inimestele oli see kindlasti suur pettumus, et on pilves, aga selliseid piirkihi pilvi südasuvel ja nii pikalt tuleb väga harva ette.
11. Vesipüks 2. septembril Soome lahel. Sel päeval püsis lahe kohal mitu tundi kitsas äikesevöönd, mis oli seotud üle Eesti liikuva tsükloniga. Sooja vee kohal arenes mittemesotsüklonaalne tornaado, millest uudis ja fotod.
12. Erakordselt soe õhumass 11.-12. detsembril. Üle Skandinaavia mäestiku tulles soojenenud õhumassis ulatus temperatuur 10°C-ni 850 hPa pinnal.
13. Tugevad sügistormid. Alates oktoobri lõpust jõudsid Eestisse mitmed tormid, millest mõned tõid enam kui 30 m/s tuult ja väga madala õhurõhu, samuti äikest.
14. Hilissügisene ja eeltalvine tugev konvektsioon äikesega (29. oktoobri öösel , 6. ja 28. novembril, 1. ja 5. detsembril, detsembri lõpus). Soojadel ja tormistel sügistel ja talvedel on tegelikult sünoptiliste protsessidega seotud konvektsioon üsna tavaline, kuid info parema liikumise ja kättesaadavuse tõttu on alles nüüd seda hakatud teadvustama. Siiski varasemast eriti ei meenu nii võimsaid konvektsioonipuhanguid, nagu oli 28. novembril või 1. detsembril.
15. Võimas helkivate ööpilvede vaatemäng 18. juuli öösel. Neid on alati tore vaadata.
16. Suurepärased joonpilvede vaatemängud 6. märtsil ja 11. oktoobril, mis lummasid paljusid inimesi ja õhutasid vandenõuteooriaid.
17. Väga uhke kiudrünkpilvede ja irisatsiooni vaatemäng 9. septembril Tartumaal. Kiudrünkpilved on haruldane pilveliik, mida vahel ei saagi kõrgrünkpilvedest eristada. Mõlema pilveliigi puhul tuleb ette irisatsiooni ehk pilvede küütlemist, mis ilmneb (pastelsete) vikerkaarevärvidena.
(võib-olla jätkub, kui midagi veel meenub)...

Aasta äärmused. See valik hõlmab aastasiseselt kõige-kõigemaid näitajaid ja sündmusi, millele saab anda mingi objektiivsema aluse, nt arvväärtuse. NB! Ööpäeva keskmised ja sademed on antud meteoroloogilise ööpäeva kohta, see ööpäev vahetub 18.00 GMT.
1. Kõige kõrgem õhutemperatuur: 32,5°C 8. augustil Valgas
2. Kõige kõrgem ööpäeva minimaalne õhutemperatuur: 21,1°C 9. augustil Võrus
3. Kõige kõrgem ööpäeva keskmine õhutemperatuur: 25,7°C 8. augustil Tõraveres
4. Kõige madalam õhutemperatuur: -28,7°C 19. jaanuaril Jõgeval ja Toomal
5. Kõige madalam ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur: -16,8°C 19. jaanuaril Tõraveres
6. Kõige madalam ööpäeva keskmine õhutemperatuur: -22,7°C 19. jaanuaril Jõgeval
7. Kõige külmem õhumass (850 hPa pinnal): -23°C 22. märtsil Ida-Eesti kohal
8. Kõige soojem õhumass (850 hPa pinnal): 18°C 9. augusti öösel Lõuna-Eesti kohal
9. Kõige kõrgem õhurõhk: 1036,9 hPa 25. veebruaril Tiirikojal
10. Kõige madalam õhurõhk: 966 hPa 6. detsembril Vilsandil
11. Kõige tugevam tuul: 33,2 m/s 29. oktoobril Vilsandil
12. Kõige tugevam tunni keskmine tuul: 23,2 m/s 29. oktoobril Roomassaares
13. Kõige vaiksem päev: enamikes jaamades ööpäeva keskmine tuule kiirus alla 1 m/s 25. veebruaril
14. Kõige sajusem ja vihmasem päev: 110 mm 18. mail Sõrves (pikaajaline keskmine mais 33 mm)
15. Kõige lumisem (sademeid lumena) päev: 14 mm 30. jaanuaril Virtsus ja 13. mm 6. aprillil Otepääl
15. Kõige varajasem lumesadu: 25. septembril Väike-Maarjas, see muudeti uueks rekordiks
16. Kõige paksem lumikate: 71 cm 6. aprillil Tuulemäel (Võrumaa, Ruusmäe küla)
17. Kõige kuivem päev (madalaim suhteline niiskus): 14 % 14. märtsil Väike-Maarjas
18. Kõige kõrgem kastepunkt: 22°C 27. juunil Türil
19. Kõige madalam kastepunkt: -31,9°C 19. jaanuaril Jõhvis
20. Kõige halvem nähtavus* (tihedaim udu): 26 m 8. septembril Lääne-Nigulas 
21. Kõige parem nähtavus: üle 50 km enamikes jaamades 19. oktoobril (hinnanguliselt võis nähtavus olla isegi üle 100 km)
22. Kõige selgem päev: 15. ja 27. märts
23. Kõige labiilsem õhumass: CAPE 1500 J/kg ja LI -6 18. mail
24. Kõige stabiilsem õhumass: CAPE 0 J/kg ja LI +22 20. märtsil Loode-Eestis
(ehk leian ka kõige pilvisema päeva:)
Veel väärivad märkimist kindlasti 17. mai paduvihm ja rahe Haapsalus, kui kahe tunniga sadas 65,1 mm; tõenäoline tornaado 18. mail Hummulis ja kõige suurem (autosuurune) keravälk 30. mail Raplamaal Palasi külas. Aasta viimane lumesadu vaatlusjaamades oli mõnel pool mandril 19. detsembril, kuid täheldati veel 20. detsembril Jõgeval (Väike-Maarjas sadas teralund); lumikate kadus igalt poolt siiski juba 16. detsembril.
*  – Meteoroloogiliseks nähtavuse kauguseks nimetatakse seda kõige suuremat vahemaad, mille puhul valgel ajal võib eristada horisondi lähedal taeva foonil musta objekti.
Allikas: Ilmateenistus,
http://www.wetter3.de/Archiv/index.html.

Aasta ilma ja ilmastiku ülevaatlik kirjeldus
2013. a algas tugeva vihmasaju ja suure talvise sulaga, sest üle Eesti oli sooja 3-4 kraadi, kõrgeim temperatuur mõõdeti Ristnas (4,7°C). Aasta kahe esimese päevaga sadas kuni kuni 20 mm vihma. Lumi siiski ära sulada ei jõudnud ja seepärast 27.11.2012 tekkinud lumikate ei katkenud. Alates 3. jaanuarist läks ilm külmemaks ja mõnel pool muutis kaasnenud lumesadu looduse jälle talviseks, ent märkimisväärset laialdast lumesadu veel ei tulnud (üle Läänemere ulatus Kesk-Euroopast kõrgrõhuvöönd), mistõttu lumikate jäi paiguti üsna napiks. Alles 9.-10. jaanuaril tuli korralik lumesadu (kahe päevaga kuni 12 mm sademeid).

 
Sademete hulk 1. jaanuaril ja lumikatte paksus 7. jaanuaril. Mõnel pool jõudis lumikate küll kaduda, ent suures osas Eestis jäi ikkagi alles.  Allikas: EMHI


3. jaanuari hilisõhtul sai loodus vähemalt Laagris taas talvisema näo. Siiski laialdast lumesadu üle Eesti polnud.

10. jaanuaril peeti kauaoodatud tsüklonaalsete tormide konverentsi Tartus ELUSi majas. Fotod, ettekanded ja mõned videod on kättesaadavad siit: http://ilm.ee/kola/pildid/tormide_konverents/. See oli järg 8. augustil 2012  ilm.ee kontoris peetud konvektiivtormide tähistamise üritusele. Selleks ajaks oli juba mitmel pool taas värsket lund tulnud, nagu poleks vahepealset suurt sula olnudki.
Samal ajal tõi lund ja tuisku Eestist lõunas asunud tsüklon (sademeid mõnel pool üle 10 mm). Sellele järgnes väga külm öö, sest Jõgeval langes temperatuur -22,5°C-ni. Veel külmem oli 13. jaanuaril, kui minimaalne temperatuur langes Valgas -26,1°C-ni. Selle põhjuseks oli Skandinaaviast üle mere ulatuv kõrgrõhuvöönd. Seejärel läks ilm veidi pehmemaks, kuid külmenes uuesti 17. jaanuaril, kui kordus sarnane sünoptiline olukord. 18. jaanuaril langes Jõgeval ja Toomas temperatuur -28,7°C-ni ja järgmisel päeval Jõgeval veel -28,2°C-ni, kuid rohkem talve jooksul nii külmaks enam ei läinudki ehk -28,7°C jäi talve ja ühtlasi aasta miinimumiks. Siiski suhteliselt ja õhumassi poolest oli külmem aeg veel alles kaugel ees. Lisaks olid need väga külmad päevad päikeselised.

 
Kaks väga külma päeva: 12. ja 18. jaanuar Meriväljal. Parempoolsel pildil on näha miraaži.


Jaanuari külmimad päevad tõi Eestisse Skandinaaviast Venemaani ulatunud külm kõrgrõhuvöönd, milles ilm oli valdavalt selge. Allikas: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130118.gif.

Kuni jaanuari lõpuni oli ülekaalus antitsükloni mõju. Seetõttu püsis rahulik ja talvine ilm. Päikestki oli pikaajalisest keskmisest rohkem näha. Kuu lõpus tekkis Atlandi ookeani tsüklonite seeria, mis tõi 31. jaanuariks sula. Kõige paksemaks kasvas lumikate kagunurgas, kus see ulatus 38 cm-ni.
Tegu polnud suure sulaga, sest juba 2. veebruaril olid miinuskraadid ja lumesadu tagasi. 2. veebruar üllatas, sest  selleks päevaks prognoositi vähest lumesadu vaid Liivi lahe ümbrusse ja Lõuna-Eestisse. Ometigi sadas sisemaalt kuni põhjarannikuni välja kohati tugevat lund. Milles siis asi? Väike ülevaade põhjustest on leitav siit:
http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/02/lumesadu-2-veebruaril.html.


Konvergentsivöönd põhjustas 2. veebruaril ootamatult tugevat lumesadu. Sel hetkel sadas kihtrünkpilvedest küll üsna nõrgalt. Samuti on näha, et vaiksest ja udusest ööst on puud härmas (Laagris).

Veebruar jätkus üsna sooja ilmaga, kuid temperatuur oli siiski valdavalt alla 0°C. Lumikate kasvas kagunurgas 45 cm paksuseks, kuid mujal jäi tunduvalt õhemaks.
7. veebruar oli üsna huvitav. Sel päeval mõjutas ilma juba lõunatsükloni põhjaserv. Üle Eesti kulges meridionaalne frontaaltsoon, millest kagu poole jäi soe, lääne ja loode poole jahedam õhumass. Tolle päeva hommikul oli Ida-Eestis pilves ja sadas lund, Lääne-Eestis oli sademeteta ja mitmel pool päikeseline. Tallinn jäi napilt selgemale poolele, kuid mitte õhtuni. Lisaks hakkas selgest taevast sadama lund ja alles hiljem läks pilve. Selle põhjuseks oli asjaolu, et õhk kandis 20-30 km eemal asuvatest pilvedest sadava lume selge taevaga piirkonda. Lisaks sellele läks maas olev lumi pilves taevaga sulaks, ehkki temperatuur võrreldes päevaga ei muutunud. Seda põhjustas atmosfääri vastukiirguse suurenemine (madalate pilvede küllaltki tugev soojuskiirgus), mille lumi neelas, nii et hakkas sulama. Kindlasti andis oma osa ka suurenenud õhuniiskus, sest lumi imeb veeauru ju käsnana sisse, kui on nullilähedane temperatuur.

 
Vasakul: lumikatte paksus 4. veebruaril (allikas: EMHI); paremal: 7. veebruari hommikul olid taevas klassikalised konksjad kiudpilved (Cirrus uncinus). Need näitavad alati pilvisuse tihenemist ja sageli peatseid ka sademeid. Nii oli selgi korral.


7. veebruari ülivärske ilmakaart (oli võimalus külastada sünoptikuid tööhoos!). Näha on lõunatsükloni põhjaserv, milles paikneb meridionaalne front koos sellel arenenud lainetega. Täpselt selline olukord oli 2001. a. juuli suvetormide ajal. Suvel tähendab see igal juhul palju äikest ja on Baltimaades klassikaliseks olukorraks mesotsüklonaalsete tornaadode tekkimisel.

Alates 6. veebruarist algas lõunatsüklonite periood. Eestisse jõudis kokku kolm lõunatsüklonit, neist viimane 11. veebruaril. Kaks esimest tõid üsna raevukaid lumesadusid (iga ööpäevaga 5-10 mm sademeid), kuid kolmas, kõige sügavam, üsna vähest ja hajusat lumesadu. Lõunatsüklonid transportisid Mustalt merelt sooja ja väga niiske õhumassi Läänemereni. Seetõttu oli mitu päeva sulalähedane ja väga niiske (rõske) ilm. Päris sulaks läks ilm 12. veebruari õhtul, kui eriti soe õhk jõudis kohale idast ja kagust. Majadele ja puudele kogunenud paks lumi sulas ja langes sealt öö jooksul maha. Lumikate jõudis kasvada selleks ajaks enamasti 20-40 cm paksuseks, kuid Otepääl oli üle 50 cm ja kagunurgas ulatus lausa 60 cm-ni (Tuulemäel).

 
Vasakul: padulumi 8. veebruaril esimese lõunatsükloniga, vaade ilm.ee kontori aknast; paremal: vahetult sula eel 12. veebruari õhtul, hommikuks langes puudelt ja majadelt tohutu lumekogus maha, Laagris.


9. veebruari ilmakaart. Lõuna-Venemaalt ja Kasahstanist ulatuva sooja antitsükloni lääneservas jõudis kaguvoolus soe õhumass lõpuks Läänemereni. Allikas: YLE, http://yle.fi/saa/saakartat/2011/03/saakartat_2402191.html.


Lumikatte paksus 11. veebruaril. Allikas: EMHI

Sula kestis kaks päeva, siis läks jälle külmemaks ja sadas uut lund. Kuu keskpaigas tugevnes Venemaal antitsüklon, mille lääneservas ilm külmenes ja püsis vaikne. 20. veebruariks kujunes Skandinaaviast üle Läänemere Venemaani ulatuv kõrgrõhuvöönd, mis tõi väga külma ilma: öösel langes temperatuur mõnel pool -20°C-st madalamale. Samal ajal tekkis laheefekt, mistõttu vaikse ilma saatel sai põhjarannik lund juurde. Tingimused osutusid sobivateks: väga külm õhumass, Soome laht suures osas jäävaba, õhu liikumine oli ühtlaselt kirdest edelasse. Ka sisemaal sadas lund, kuid seda tuli nii kiudkihtpilvedest kui kihtrünkpilvedest ja oli märgiks sellest, et õhumass oli küllalt niiske.
24.-26.2. püsisid kõrgrõhuvööndis selged ja vaiksed ilmad. Ööpäeva temperatuuriamplituud oli väga suur, nii et öisest -20°C-st tõusis pärastlõunaks 0°C lähedale. Ehkki vaatlusjaamades registreeriti ka plusskraade, lumi siiski sulaks ei läinud (tegelik õhutemperatuur oli siiski kas 0°C-st madalam või lume pinnal oli selge ja vaikse ilma tõttu piisavalt tugev negatiivne soojusbilanss). Tõeliselt soe oli ilm 27. ja 28. veebruaril, kui edelasse taanduva antitsükloni põhjaservas jõudis kohale soe õhumass ja samal ajal oli ka päikest. Temperatuur tõusis mõnel pool +6°C-ni.
26.-27.2. õnnestus viibida Puise ninas, kus nägin mitmeid imelisi looduse kingitusi. Väike valik nendest.

 
Puise ninale saabus 26.2. öösel Matsalu lahelt tihe udu. Kuu ümber on näha difraktsioonimaksimume (tara), sest udu moodustavad veetilgad olid piisavalt ühesuguse suurusega. Järgmisel hommikul (paremal fotol) avanes puudele-põõsastele vaadates muinasjutuline vaatepilt, sest tiheda udu tõttu tekkis tugev härmatis. See lagunes keskpäevaks.

 
26. veebruari hommik oli härmas ja vaikne. Päeva jooksul pilvisus tihenes ja keskpäeval läks tuul üsna järsult tugevamaks. Mingil hetkel kadus silmapiir ära (vasakul, Matsalu lahel). See tuletas meelde sellist nähtust, nagu "valge pimedus", mis mõnikord tekib jää ja lumega kaetud aladele, kui taevas on kiudkiht- ja õhukeste kõrgkihtpilvedega kaetud. Sel juhul peegeldub ja hajub valgus paljukordselt pilvede ja maa vahel, nii et valgustatus muutub igas suunas ühesuguseks. See tähendab ka perspektiivi ja visuaalse orientatsiooni kadumist. Antud juhul tundub siiski, et tegu oli millegi muuga, sest niiskemaks muutuva õhumassi tõttu tekkis uduvine, mis vähendas nähtavust alla 4 km. Viimane on umbes silmapiiri kaugus inimese silmade kõrguselt. Seega võib oletada, et silmapiir kadus ära lihtsalt nähtavuse halvenemise tõttu, kuid oma osa võis olla ka teataval valgustatuse ühtlustumisel.
Õhtuks läks ilm soojemaks ja klaarimaks. Tuul oli võrdlemisi tugev. Pärast päikeseloojangut läks üsna järsku läänetaevas punakaks ja hakkas viimaks verkjalt hõõguma (paremal, Puise nina öömaja 2. korruselt). See kestis kokku ehk 10 minutit, siis tuhmus tasapisi.

28. veebruar oli lausa kevadine: nõrga tuulega üsna päikeseline ilm ja soojagi parajalt. Õhtul muutus ilm kiiresti, sest Soomest liikus kagusse külm front, millel arenesid taanduva väga sooja ja niiske õhumassi tõttu rünksajupilved. Need liikusid üle Soome lahe Eestisse. Mõnel pool Põhja-Eestis (Tallinnast Jõhvini) teatati kella 18-19 paiku äikesest, mis tundub usutav. Seda võib pidada aasta esimeseks äikeseks.

 
Vasakul: foto on ilmselt üsna väheütlev, kuid selline oli ilm vahetult enne äikest; paremal: juba hulk aega enne südaööd läks taevas täiesti selgeks (Laagris). Lund ja lörtsi tuli mõnel pool 10 cm jagu, mis tegi täielikult tasa sulapäevadega kahanenud lumikatte paksuse.

Veebruari lõpupäevad võisid meenutada paljudele juba kevadet, aga tegelikult oli see lihtsalt tavaline talvine sula. 1. märtsil oli külm õhumass tagasi ja 2. märtsil mõõdeti Jõgeval juba -20°C. Päeva jooksul liikus üle Skandinaavia kagusse "sukelduja", mis tõi lumetormi. See tõi saartele sula, sest sinna jäi tsükloni soe sektor, kuid mandril jäid miinuskraadid püsima. Tormiga seoses tehti ka uudisvoog: http://ilm.ee/?511181.


Sukelduja satelliidipildil ja ilmakaardil. Allikas http://sat24.com/en/scan ja http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130303.gif.

 
2. märtsi sademed ja lumikatte paksus 4. märtsil (allikas: EMHI).


2.03.2013.a. Pärast sadu ja tuisku Orissaares. Kalmer Saare foto


Pärast lumetormi 3. märtsil Meriväljal: südatalvine ilm on tagasi.

Lumetormi järel saabus põhjast arktiline õhumass (Eesti kohale ulatus kuni -17°C isoterm 850 hPa pinnal). Nii mõõdeti 4. märtsi hommikul mõnel pool taas -20°C ja madalamatki temperatuuri. Külm taandus juba järgmisel päeval, sest antitsükloni põhjaservas jõudis edelast kohale tunduvalt soojem õhumass. Selle eel võis jälgida suurepäraseid kõrgkihtpilvi ja õhtul saabus tugev lumesadu. 6. märts sarnanes väga 28. veebruariga: taevas oli valkjas, kaetud kiud- ja kiudkihtpilvedega ja sooja kohati 5-6°C. Õhtupoolikul võis jälgida imetlusväärset vaatemängu, mida pakkusid joonpilved, vt lisaks http://ilm.ee/index.php?511203.
Teisiti küll arvab sellest üks murettundev seltskond, kes peab joonpilvi vandenõu ilminguks. Ehkki nad tegutsevad Eestis blogina juba vähemalt 2011. a-st (siis oli juttu sellest Pealtnägijaski), kuid alles 2013. a märtsis-aprillis loodi kodanikuühendus Puhas Taevas, mis võitleb siis aktiivselt arvatava vandenõu vastu, täpsemalt on selle eesmärgiks Eesti looduskeskkonna uurimine (“chemtrail”-fenomen ja aerosoolprogrammid Eestimaa taevas) ning kaitse. Suurema vajaduse tõttu osutus vajalikuks teha ka vastav infolehekülg, http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kondensjaljed, mida kasutab näiteks Keskkonnainspektsioon. Sellega ütlesin oma seisukohad välja ega ole alates suvest enam kuigi aktiivselt sel teemal sõna võtnud, v. a. suve lõpus Skeptiku Pooltunnis rääkimine.


Kaunid mustrid Tartumaa taevas 6. märtsil

6. märtsi jooksul liikus Skandinaaviast üle Põhjalahe ja Soome itta tsüklon. Sellega seotud külm front jõudis õhtuks Soome lahele ja kordus 28. veebruariga väga sarnane olukord: samuti arenesid rünksajupilved, kuigi äikest seekord ei tulnud, ja järgmine päev oli enamjaolt säravalt päikeseline, sest kohale saabus väga kuiv arktiline õhumass (Eesti kohal püsis -12...-15°C, 11. märtsil ulatus kirdest isegi -20°C isoterm 850 hPa pinnal). Siiski arenes päeval konvektsioon (tekkisid rünkpilved, millest pudenes kohati kerget lundki). 8. märtsil hommikul oli mõnel pool taas minimaalne temperatuur -20°C. Seekord jäi arktiline õhumass pikemaks ajaks, mistõttu päevad oli päikeselised, kuid külmad. Öösiti langes temperatuur ikka mõnel pool -20°C-st madalamale, nt 11. märtsi hommikul Jõgeval -27,4°C-ni, 15. märtsil samas -25,7°C-ni ja päevalgi püsis temperatuur -2...-7°C juures, kohati jäi maksimum -8...-9°C juurde. Selline väga külm ilm oli seotud Gröönimaa antitsükloniga, mille hari ulatus Läänemereni (pikem selgitus edaspidi).

 
7. märtsil saabus itta taanduva tsükloni tagalas taas arktiline õhumass, kuid seekord tunduvalt kauemaks. Selle pikaajaline püsimine oli seotud Gröönimaa antitsükloniga, mille harja ulatumist Läänemereni on ilmakaardil selgelt näha. Vaatamata äärmiselt kuivale õhumassile tekkis päeval konvektsioon (paremal Põltsamaa lähedal). Allikas: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130307.gif


8. märtsil liikus üle Eesti loodest kagusse külm front, millega olid seotud konvektiivsed nähtused (rünksajupilved, lumepagi). Lumepagi jõudmas Laagrisse.

Kuna tegu oli erakordselt kuiva õhumassiga (suhteline niiskus oli näiteks 12.-15. märtsil kohati alla 20%, kastepunkt langes kuni -30°C-ni), siis ei tekkinud uduviirge vaikse selge ööga isegi sinna, kus need on tavalised. Väga külmade ilmade tõttu hakkas meri märkimisväärselt jäätuma. Siiski oli veel kuu keskpaigas üsna palju lahtist veepinda, mistõttu võis nt põhjarannikul üsna sageli jälgida huvitavaid miraaže ja säravaid loojanguid. Samal ajal (15. märtsil) oli väga huvitav jälgida, kuidas lõunatsüklon tõi Musta mere äärde lühiajalise, kuid erakordse kuumalaine: vastu õhtut hakkas temperatuur tõusma ja saavutas maksimumi südaöö paiku, kui jõudis päevaselt 21-22°C-lt 29°C-ni, vt http://www.wunderground.com/history/airport/URSS/2013/3/15/DailyHistory.html. Tuline ja erakordselt kuiv (kastepunkt 1-2°C) õhumass lahkus hommikul, siis langes märkimisväärselt ka temperatuur.
Aasta kõige külmem õhumass jõudis Eesti kohale 22. märtsil, kui 850 hPa pinnal langes temperatuur -23°C-ni. Seetõttu jäi ka selgel vaiksel päeval mõnel pool maksimumtemperatuur -10°C-st madalamaks. Maailma meteoroloogiapäeva peeti seekord 21. märtsil, sest 23. märts jäi laupäevale ja 22. märtsil oli hulga olulisem veepäev, mida tähistavad veelgi pidulikumalt rikkad ettevõtted jms, vt ettekandeid jm
http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887.


Valik EMHI 4 päeva ilmateateid märtsist

 
Vasakul: 15. märtsi Euroopa ilmakaart, millel on näha Ukraina kohal lõunatsüklonit, mille soojas sektori kandus kuum ja kuic õhumass Musta mere äärde (allikas FMI); paremal: aasta kõige külmem õhumass jõudis kohale 22. märtsil, http://www.wetter3.de/Archiv/index.html.

 
Märtsi motiive: miraaž 9. märtsil nähuna Piritalt ja jäätuv Tallinna laht 15. märtsil


17. märtsi hommik Laagris. Öösel langes temperatuur -20°C-ni ja tekkis tihe veetilkadest koosnev udu, mistõttu hommikul olid puud härmas.

 
23. märtsi ehk meteoroloogiapäeva motiive Laagrist ja Meriväljalt (päikeseloojang).

 
Vasakul: konvektsioon 26. märtsil Tartu kohal. Paremal: 27. märtsil Vooremaal Pikkjärve ääres. hommikul polnud ühtki pilve, päevaks ilmusid lühikeseks ajaks kiudpilved. Sulamisest polnud jälgegi – lumi oli kohev ja sätendas, kuid mitmel pool vaatlusjaamades mõõdeti plusskraade. Lumi ei hakanud sulama kõrge albeedo tõttu, mistõttu praktiliselt kogu saabuv lühilaineline kiirgus peegeldus tagasi.

Külm ja talvine ilm kestis kuu lõpuni. Ehkki alates 25. märtsist mõõdeti mitmetes vaatlusjaamades päeval plusskraade, ei saa seda siiski sulaks pidada, sest lumi püsis kohev ega sulanud ja 850 hPa isotermgi püsis -10°C-st madalam. Samuti jätkus öösel temperatuurilangus -10...-20°C-ni, alles 30. märtsil jäi enamast -10°C-st kõrgemaks. Seepärast jätkus päristalv. Kirjutati isegi lumikatte rekordilähedasest kestusest: http://www.ilm.ee/?511226. Lumikatte paksus püsis valdavalt 20-40 cm vahel, kagunurgas oli ligemale 60 cm. Väga kuiva ja külma õhumassi tõttu oli sademeid pärast 10. märtsit minimaalselt. Ühe märtsi teise poole talvise hommiku pilte: http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/03/kevadine-hommik.html.
Märtsi viimane päev pakkus mere ääres väga huvitavat vaatemängu: päikest kandikul. See on üks miraaživormidest, mis tekib siis, kui aluspinna kohal on soojem õhukiht, aga sellest veidi kõrgemal suurema tihedusega külm õhk. Kuna meri oli lahti, aga õhk väga külm, siis nähtuseks olid tingimused soodsad. Kui nüüd selliste tingimuste korral päike või kuu loojub, siis tekib vahetult horisondi kohal lisaks tõelisele päikese- või kuukettale ka ümberpööratud kujutis, mis esimese loojudes tõuseb vastu. Mingil hetkel need kontakteeruvad
tekib päike (või kuu) kandikul. Lõpuks sulanduvad kujutised kokku ja efekt kaob. Tegu on alumise miraažiga.


Efektne miraaživorm – päike kandikul (31. märtsi päikeseloojang Meriväljal)

1. aprill tõi võrreldes eelmise kolme nädala valdavalt säravalt päikeseliste antitsüklonaalsele ilmale suure pöörde, sest Aadria merel formeerunud lõunatsüklon liikus üle Leedu-Läti Venemaale. Lõunatsükloni põhja-, hiljem idaservas oli Lõuna- ja Ida-Eestis lumesajune ja tuisune ilm. Mujale Eestisse sadu ei ulatunud. Mõnel pool Kagu-Eestis lisandus kuni 10 cm värsket lund. 2. aprill oli taas päikeseline ja südatalvise moega. Öösiti langes temperatuur mõnel pool jälle -10°C-st madalamale, päevane maksimum küll tõusis plusspoolele, kuid lund sellest oluliselt vähemalt ei sulanud. Üldse on kevadtalvisel ajal just päikeseliste ilmadega, kui lumi on maas, üsna segased lood temperatuuri ja lume sulamisega. Sel põhjusel võtsin põhjalikumalt vaatluse alla selle, kuidas on lood ikkagi selle lume sulamisega, sh retke Otepää metsadesse, vt http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/04/kuidas-siis-ikkagi-on-selle-lume.html, http://ilm.ee/index.php?511255 ja http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/04/kokkuvotlikult-saabunud-tagasisidest-ja.html.

 
1. aprill võttis Tartus vastu lumesaju ja tuisuga, kuid järgmine päev oli külm ja päikeseline, nagu paljud päevad märtsiski. Vasakpoolsel fotol on läbi pilvekihi näha päikeseketast. See pilvevorm pannakse kirja vaatlustes läbipaistvate kihtsajupilvedena, millega küll nõus olla ei saa, sest definitsiooni järgi on kihtsajupilved alati läbipaistmatud, st et päikest ega kuud pole läbi pilvekihi näha või teine variant oleks muuta definitsiooni (määratlust) ja lubada sellise erandi olemasolu, vt ka http://glossary.ametsoc.org/wiki/Nimbostratus ja siit.


3. aprill Otepääl. Karge talveilm, siinkohal on oluline rõhutada, et lumi oli kohev, ei hakanud kokku ja sädeles vastu päikest vaadates.

Järgmise paari päevaga õhumass küll külmas antitsüklonis soojenes veidi, kuid ikkagi jäi talviselt külmaks, eriti öösel. 5. aprillil liikus Musta mere äärest Eesti idapiiri tagant põhja järgmine lõunatsüklon. See tõi lund ja tuisku praktiliselt samadesse kohtadesse nagu 1. aprillil ehk Lõuna- ja Ida-Eestisse, kuhu lisandus taas 10-15 cm värsket lund. Samal ajal jäi Eesti lõunatsükloni tagalasse. Eesti põhja- ja lääneosa kohale laotusid kiudkihtpilved. See on potentsiaalselt väga soodne erinevate halode tekkeks. Nii juhtuski, et seekord võis näha haruldasi raadiushalosid, mis tekivad nõrgalt orienteeritud püramiidjate jääkristallide korral. Näha olid erakordselt ere 9-kraadine, kuid aimatavad olid ka 7-kraadine (?), 18-, 20-, 23- ja 24-kraadine halo ning kas ülemine puutujakaar (supralateral arc) või 35-kraadine (ei ole noolega näidatud). Püramiidjad jääkristallid on sellised: http://www.atoptics.co.uk/halo/crystpyr.htm.


Lõunatsükloni pilvemass, mis sisaldab halode järgi otsustades massiliselt püramiidjaid jääkristalle.

 
Raadiushalod 5. aprillil Laagri kohal. Parempoolsel pildil on nooltega näidatud erinevad halovormid.
Rare odd radius halo display over Tallinn April 5, 2013. Halos included during the display are the 7 degree (?), 9 degree, 18/20 degree, 23 degree, 24 degree, possibly 35 degree and supralateral arc, some of which are quite rare to see.

 

6.-7. aprillil saabus taas jahedam õhumass. Nii mõõdeti 7. aprilli hommikul külma mõnel pool kuni 15 kraadi (Jõgeval -15,4°C, mitmel pool mujalgi langes -10°C-st madalamale). Päeval läks pilve ja hakkas lund sadama, kuid seekord peamiselt Loode-Eestis, sest Soome lõunaosa kohale liikus väike tsüklon, mille tagalas jõudis Eesti kohale -12°C isoterm. 9. aprilli hommikul, kui taevas selgines, langes temperatuur samuti mitmel pool -10°C-st madalamale, nt Virtus mõõdeti miinimumiks -15,8°C.

 
Sademed 5. aprillil ja lumikatte paksus 6. aprillil, siis mõõdeti kagunurgas ka aasta kõige paksem lumikate (allikas: EMHI).

 
Talviseid motiive aprillis: päikeseline ja karge 6. aprill Laitses koos nõrga 22-kraadise haloga (vasakul) ja üsna tugev lumesadu 7. aprillil Tallinnas, pildistatud Teaduste Akadeemia aknast (paremal).

 
Vasakul: tugev lumesadu on 7. aprilli päikeseloojangu ajaks lõppemas (Laagris); paremal: karge ja päikeseline 9. aprill kuivas arktilises õhumassis Tartus, talve üks viimaseid päevi.

Talve viimaseks päevaks jäi 10. aprill, kui kaugele Venemaale taandunud antitsükloni lääneservas hakkas kohale jõudma soojem õhumass ja 11. aprillil tõi Kesk-Euroopast lähenev tsüklon juba lõplikult kohale tunduvalt soojema õhumassi, lumesadu muutus vihmaks, lumi hakkas intensiivselt sulama ja sellega oligi talv läbi, vt ka http://ilm.ee/index.php?511287.
Milline oli siis kokkuvõtlikult erakordselt pikk talv? Märts osutus kõige külmemaks talvekuuks. Eesti territooriumi keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati detsembris -5,7°C, jaanuaris -5,2°C, veebruaris vaid -2,7°C ja märtsis -6,3°C. Ehkki kurdeti, et päikest oli tavatult vähe, siis objektiivsem vaade asjale seda ei kinnita, sest jaanuaris oli päikest keskmisest veidi rohkem (http://www.emhi.ee/index.php?ide=6,530&g_aasta=2013&g_kuu=1), veebruaris veidi vähem, kuid erakordselt palju oli päikest märtsis, mõnel pool koguni kuni kaks korda rohkem, kui pikaajaliselt keskmiselt. Tõeliselt pimedaks kuuks jäi ainult detsember.
Mis oli eeskätt väga külma märtsi ja aprilli esimese poole põhjuseks? Praktiliselt kogu kuu vältel valitses kuiv ja väga külm arktiline õhumass. See saabus Läänemere äärde märtsi algul põhjatsüklonite seeria tagalas ja püsis Gröönimaa antitsükloni mõjul väga pikalt. Aprilli alguses küll jõudsid lõunatsüklonid Eestini ja tõid Eesti lõunaossa rohkelt lund, aga Gröönimaalt ikka veel Läänemereni ulatuva kõrgrõhuharja tõttu kaugemale läände ei pääsenud. Kui süüvida veelgi sügavamatesse põhjustesse, siis selgub, et baariline väli ja sellega seotud tsirkulatsioon lukustus vähemalt kuuks ajaks. Selle põhjuseks oli polaarpöörise nõrkus.*
Polaarpööris on tsüklonaalne vöönd pooluse ümbruses. See on hästi välja kujunenud troposfääri ülaosast stratosfääri alaosani. Kui polaarpööris on tugev, siis on seda ka läänevool ja me kogeme järjestikusi läänetsükloneid, mis toovad soojust (talvel ja niiskust. Kui polaarpööris on nõrk, siis on üsna tõenäoline, et kujuneb välja mingisugune atmosfääri blokeering, tsonaalne tsirkulatsioon asendub pigem meridionaalsega ja kogeme anomaaliaid
suvel näiteks võib pikalt olla väga kuum ja kuiv ilm, aga talvel on pakaseline ilm, kevadel põuane või vastupidi, järjestikused lõunatsüklonid toovad palju sademeid ja äikest.

* – selgituseks. Polaarpöörisega on otseselt seotud arktiline ostsillatsioon (AO). Arktiline oststillatsioon on mittesesoonne merepinna õhurõhu variatsiooni muster 20° pl põhjapool. Seda iseloomustavad ühemärgilised merepinna õhurõhu anomaaliad Arktikas ja vastasmärgilised keskmega 37-45° pl. Vastava anomaalia suurust väljendatakse AO indeksina ja see näitab tegelikult polaarpöörise tugevust.
AOl on kaks faasi. Kui indeks on positiivne (kõrge), siis on tegu meie talve mõistes sooja faasiga ja Arktikas on merepinnal õhurõhk keskmisest madalam. Sellele vastabki tugevam tsonaalne tsirkulatsioon ja rohkem läänetsükloneid. Domineerib mereline polaarne õhumass. Talvisel ajal on siis vähemalt Põhja-Euroopas soojem ja niiskem kui pikaajalisele keskmisele vastavalt. Kui indeks on negatiivne (madal), siis on läänevool tavalisest nõrgem, läänetsükloneid ei pruugi tulla ja on tõenäolisem meridionaalne tsirkulatsioon või atmosfääri blokeering. See võib tähendada talvel väga külma ilma, suvel aga põuda ja kuuma.

 
Vasakul: AO positiivne ja negatiivne faas, allikas: http://www1.ncdc.noaa.gov/pub/data/cmb/bams-sotc/2010/bams-sotc-2010-brochure-hi-rez.pdf; paremal: osooni kogusamba prognoos põhjapoolkera kohta 4. aprillil, allikas: http://www.temis.nl/protocols/O3total.html. Nagu näha, siis on osoonikiht ebatavaliselt heas seisundis (mõnel pool on kihi paksus koguni üle 500 Dobsoni ühiku!), selle põhjuseks siis väga nõrk polaarpööris ja seda terve märtsi vältel kuni aprillini välja.

Kui vaadata märtsi-aprilli alguse aegrida, vt http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/precip/CWlink/daily_ao_index/ao_index.html, siis võib näha, et AO oli selgelt negatiivses faasis. Seega on üpris tõenäoline atmosfääri blokeering, mida esindas seekord Gröönimaa antitsüklon, ja võimalus suuremaks anomaaliaks. Viimast ei pruugi tingimata juhtuda, aga on tõenäolisem kui AO positiivse faasi korral.
Niisiis Gröönimaa antitsükloni mõjul saabus peaaegu pidevas põhjavoolus suurtelt laiustelt arktiline õhumass ja see levis suurde ossa Euroopasse, jõudes kuni Vahemereni välja. Läänetsükloneid praktiliselt Euroopa kontinendile ei jõudnud. Küllaga suunati need kas Vahemerele või tekkis seal ridamisi lõunatsükloneid, mis Eestit aprilli esimese nädala jooksul mõjutasid.
AO faasidega ehk konkreetsemalt polaarpöörise tugevusega on seotud veel üks oluline aspekt
stratosfääri alumise osa temperatuur ja sellega seoses osoonikihi seisund. Kui polaarpööris on tugev, siis on pooluse kohal olev õhk isoleeritud ja polaaröö tingimustes jahtub see tugevasti. Nii võivad tekkida polaarstratosfääripilved. Stratosfääri alaossa on kogunenud suuresti inimtegevuse tagajärjel kloori ja broomi, kuid nende ühendid on aluseks osooni lagunemisele. Eelmainitud pilved on olulised seetõttu, et nende pinnal toimuvad heterogeensed reaktsioonid, mille käigus tekivad keemiliselt märksa aktiivsemad kloori- ja broomiühendid. Lõpuks tekib molekulaarne kloor. Atomaarne kloor on juba võimeline kiiresti osooni lagundama. Selleks on aga vaja päikest, et molekulaarne kloor fotodissotseeruks. Kui polaarpööris on tugev, siis ongi tingimused osooni lagundamiseks niipea, kui päike tõuseb. Seega nõrk polaarpööris peaks olema osoonikihile väga soodne. Nii ka oli, vt lisaks http://www.temis.nl/protocols/O3global.html.


Kevad saabus 11. aprillil pilves sombuse ilmaga, mis meenutas rohkem talvist sulailma (Tartus), kuid juba 15. aprilliks oli suurem osa lumest sulanud (Kose lähedal).

***

Kevad algas niisiis 11. aprillil. Huvitaval kombel talvine ilm enam tagasi ei pöördunudki. Hiljem võis päris palju kuulda arvamusi, et kevadet ei olnudki, vaid talvele järgnes kohe suvi, sest 7. maist läks vähemasti sisemaal suviselt soojaks ja üldiselt nii jäigi. Ometigi on tagasi vaadates võimalik eristada sisemaalgi ligemale kuu aja pikkust kevadet. Mingit väga suurt sooja (+20 kraadi ja rohkem) aprillis ei tulnud. Siiski oli üpris tähelepanuväärne 18. aprill, kui Suurbritanniast loodesse liikunud tsükloni soojas sektoris jõudis suvine kuumus kaugele põhja. Kuna Eestisse jõudis tsükloni soe sektor kohale õhtuks, siis oli sooja õhu juurdevool kõige tugevam õhtul ja öösel. Näiteks Türil tõusis temperatuur südaöö paiku 17 kraadini. Hiljem jälle langes ja samal ajal tugevnes tuul. Tormine, aga veel üsna soe ilm jätkus 19. aprillil. Õhumasside liikumisega oli seotud ka tugev jugavool. Seda võis jälgida satelliidipildilt üle Euroopa põhjast edelasse ulatuva pilveribavööndi järgi.


18. aprilli ilmakaart. Õhtuks jõudis Eestisse tsükloni soe sektor, mistõttu järgnenud öö oli ebatavaliselt soe. Allikas: FMI, http://ilmatieteenlaitos.fi/saa-ulkomailla?doAsUserLanguageId=fi_FI.

Ikka ja jälle tuleb meelde 16. aprillil juhtunud veider seik Tartus, mille nimetasin sinise taeva patafooriks, vt http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/04/sinise-taeva-patafoor.html. 19. aprillil on Eestis nähtud Undulatus asperatuse ehk kaootilis-laineliste kihtrünkpilvede tähtpäev, vt http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/04/19-aprillil-on-eestis-nahtud.html või http://ilm.ee/index.php?511295. Veel tähtpäevadest: 24. aprillil on aprilli kuumarekordi aastapäev, vt http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/04/tana-13-aastat-tagasi-moodeti-soliidne.html või http://ilm.ee/index.php?511304.


22. aprilli vaikne ja karge hommik Laagris. Kiudpilvedest pudeneb jääkristalle.

Jahedapoolne ilm püsis tegelikult aprilli lõpuni. Mõni päev oli väga kõle, nt 26. aprill, kui nappide plusskraadidega sadas vihma, Pandivere kõrgustikul ka lörtsi. 25. aprillil ja 1. mail oli tsükloni tagalas üsna suviste rünkpilvedega päev, ent Venemaa lääneosas arenes äike. Aprilli lõpus tuli juba ette ka advektsiooniudu merel ja rannikualadel.

 
25. aprillil tekkisid tsükloni tagalas rünk- ja rünksajupilved, Venemaal oli äikest (http://sat24.com/en/bc). Sarnane olukord kordus ka 1. mail. Rünkpilved 25. aprillil Tartus

 
26. aprill oli ebatavaliselt kõle päev, fotol on külm vihm veel jääst vabanemata Peipsil Kauksi rannas (vasakul), kuid 28. aprill pakkus jahedapoolset päikeselist ilma, rannikualadel võis näha advektsiooniudu (Stroomi rannas, paremal).

Mai algas keskmiselt soojalt ja suviste rünkpilvedega, vähemalt sisemaal. Üsna mitmel pool oli veel öökülma, ehkki õhus mitte enam igal pool, nt Tõravere polnud alates aprilli lõpust õhus mitte ühtegi öökülma kuni sügiseni. Enamasti päikeseliselt ilmad jätkusid. Suviselt soojaks läks 7. mail, kui Venemaale taandunud antitsükloni lääne- ja loodeservas jõudis Kesk-Euroopast suviselt soe õhumass Eestini. Sisemaal ja seal, kus tuul oli maa poolt, tõusis temperatuur üle 20°C. 9. mai oli üks kuu soojemaid, kuid paljudes kohtades oli üle 25°C sooja (kõige soojem Tiirikojal, 28,7°C), näiteks Tallinna uueks rekordiks on nüüd 27,6°C (vana rekord oli 26,2°C, mis mõõdeti 1969. aastal) ja Tartus 28,4°C (vana rekord oli 26,9°C, mis mõõdeti samuti 1969. aastal). Mõnel pool oli suvist leitsakut vaid mõneks tunniks, nt põhjarannikul. Sel päeval arenes ka aasta esimene ulatuslikum äike, ehkki kõige tugevam osa jäi Lätti. Esialgu tundus, et tegu oli lihtsalt ühe kevadise kuumapahvakuga, kuid hiljem selgus, et suvi jäi siiski püsima. Vt ka Merike Merilaini juttu: http://ilm.ee/index.php?511343. Omapärane äikesejuhtum oli 10. mail Soome lahel, kus püsis advektsiooniudu väga külma vee tõttu, kuid ometigi arenes seal äike, vt radaripilti ja satelliidipilti.

 
Äikese levik 9. mail satelliidipildil ja detektorite järgi, http://sat24.com/en/scan ja http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/arkisto.php?pvm=20130509.


Äike 9. mail Tartu kohal

Järgmistel päevadel püsis suve piir Eesti kohal või väga lähedal, sest Venemaa antitsüklon püsis ja läänetsüklonid ei olnud samuti üleliia aktiivsed, et tagandada suvine soojus kaugemale mandri sisealadele. Vähemasti sisemaal tõusis temperatuur päeviti ikka 20°C piirimaile. Nii juhtuski, et 12. mai õhtul arenes Tartumaal soojal frondil äike. See kestis mitu tundi. Järgmine äike ei andnud ennast kaua oodata: 13. mai hommikul liikus üle sisemaa lõunast põhja rünksajupilvede kogum, kusjuures see ristiti hiljem minihiidpagiks, millel oli 8.8.2010. a hiidpagi tunnuseid, kuid nõrgemal kujul, sest soojust oli vähem. Tegelikult oli see joonpagi – frondina edasiliikuv rünksajupilvede kogum. Selle ees nähti nt Jõgevamaal gravitatsioonilaineid – õhu üles-allaliikumine mingi tasakaalupunkti ümber, vt pilti: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/11/pilvejaht-2013-tulemused-selgunud.html, mitte segi ajada ühe teise füüsikast tuntud (teoreetilise) nähtusega: http://www.astronoomia.ee/vaatleja/4772/gravitatsioonilainete-puudmisest/.

 
13. mai öösel kuuma õhumassi piiril arenenud äikesevöönd ja (paremal) järgnenud hommikul üle Eesti liikunud äikesevöönd (allikas: Sat24.com).


13. mai hommikune äike saabumas Siimustisse (Jõgevamaal).  Fotole on jäänud selle esiosas olev suurepärane riiulpilv. Knut Nuudi foto

Uuesti läks tunduvalt soojemaks 16. mail, kui sooja oli mitmel pool 20...25°C. 17. mail tõusis mõnel pool juba üle 25°C. Siis oli palju äikest idapiiri taga, sest labiilne kuum õhumass oli veel seal. Siiski tekkis õhtu poole Läänemaal kuuma idavoolu ja merebriisi kohtumistsoonis kestev äike, mis tõi näiteks Haapsalusse paduvihma koos rahega (kahe tunniga 65,1 mm sademeid), mis põhjustas üleujutusi.
17.-20. mai äikeste kohta tehti uudisvoog: http://ilm.ee/?511367. Samuti tehti äikese ja sademete jälgimiseks abilehekülg: http://www.ilm.ee/?511344.

 
10.-16. maini püsis suve piir Eesti kohal või väga lähedal. Sellel 14. mai ilmakaardil tähistab suve piiri front, mis ulatub Kreekast ja Musta mere lähedalt kuni Baltikumi ja Lääne-Venemaani, http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130514.gif (Berliini Vabaülikool).

 
Haapsalus paduvihma põhjustanud äike 17. mai õhtusel satelliidipildil, http://sat24.com/en/bc (Sat24.com) ja sademete hulk samal päeval (allikas: EMHI).

18. mail jõudis kuum ja labiilne õhumass Venemaalt täielikult Eesti kohale. Hommik oli mitmel pool udune, sest niiskust oli niivõrd palju. Pöörane päev algas pööraselt: juba hommikul kell 8 rikkus äike Leisis paljudel ruuterid ja digibokse ning lõi poes rivist välja lototerminaali. Lisaks sellele nähti keravälku lausa toas, mida kirjeldas perenaine Saarte Häälele nii: “Kui oleksin olnud meeter maad eespool, oleks ta mind maha löönd” ja lisas, et nägi vaid hetkeks ehk mõne sekundi jooksul esimesel korrusel asuva köögiukse juures pingpongipalli suurust tulekera, mis haihtus kohe pärast kärgatust.
Ennelõunasel ajal põhjustas ulatuslik äikesekolle Sõrves paduvihma, millega tuli 106 mm sademeid. See äikesekolle oli enne hääbumist välimuselt väikese orkaani moodi: keskel selgema ilmaga ala, mida ümbritsesid rünksajupilved. Tegelikult oli see suur rünksajupilvede kogum, mis meenutas MCV-d (Mesoscale convective vortex ehk eesti keeles konvektiivkeerist sisaldavaks liitrünksajupilv), kuid selle tunnuseks olev suletud tsirkulatsioon polnud siiski piisavalt välja kujunenud.
Pärastlõunal vallandus õhumassis alates Kagu-Eestist konvektsiooni kaudu tohutu energia. Päeva jooksul jõudis äike ka Soome lahele, kus oli samal ajal udu. Üsna mitmel pool sadas rahet. Vaata pilte Kuusalust:
http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/05/aike-kuusalu-taga-18052013.html. Õhtul tegi tõenäoline tornaado Valgamaal Hummulis majadele suurt kahju. Et tegu oli tõesti tornaado-trombi-tuulispasaga, sellest annavad tunnistust pealtnägijate kirjeldused „keerlevast mustast sambast”, samuti toetas mingil määral seda hilisem radarianalüüs ja olulise tõendina leiti seintesse kinnilennanud objekte (projectiles).
18. mai õhtul, ilmselt kl 18.45 paiku, tabas Hummulit (Valgamaal) raju, täpsemalt on üsna tõenäoline, et tornaado, mis oli seotud ülirünksajupilves oleva mesotsükloniga. Kiiranalüüs radaripildist, kus noolega on märgitud arvatava mesotsükloni asukoht antud pildil.

Väärib märkimist, et tol päeval mõõdeti maksimumtemperatuuriks 30,8°C Võrus. Täpselt sama kõrge oli temperatuur 26. juunil Lääne-Nigulas ja Pärnu-Saugas.

 
18.-19. mai äike oli õhumassisisene, nagu võib ilmakaardilt näha. Barentsi merelt ulatus antitsükloni hari Läänemereni, mille lõunaservas kandus kaguvooluga lämbe ja kuum labiilne õhumass Venemaalt Eesti kohale (http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130518.gif, Berliini Vabaülikool). Paremal on äikese levik 18. mail detektorite järgi (http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/arkisto.php?pvm=20130518).

 
Orkaani meenutav äikesekobar Läänemerel (http://sat24.com/en/scan) ja 18. mai sademed (allikas: EMHI)

 
18. mail Tartus: leitsakuline suveilm pöördus lõuna paiku äikeseliseks.

 
18. mai õhtul tekkisid Tartu kohal suurepärased mullilised rünksajupilved (Cumulonimbus mamma).

 
19. mai äike Tartu lähedal: vasakpoolsel fotol olev tohutu kobrutav ja sähviv, st välke oli aeg-ajalt näha, pilvemass arenes pärastlõunal linnast ida pool, kuid parempoolsed sähvivad pilverahnud arenesid õhtul kella 17-18 vahel linnast lääne ja loode pool.

 
20. mai õhtul arenes äike Tartu lähedal, pakkudes loojuva päikese saatel uskumatut vaatepilti. Ain Vindi fotod

Järgmised päevad oli samuti suviselt soojad või lausa kuumad (suurem palavus taandus 21. mail), ainsa erandi moodustas 25. mai, kui ilm oli pilves, jahe ja idast saabunud vihma tõttu mõjus nii mõnelgi pool lausa kõledalt. Mitmel päeval oli palju äikest, ehkki mitte enam nii laialdaselt kui 18. mail. Mõned äikesed olid küll erakordselt tugevad või kestvad, nagu frontaalne äike 29. mail Kärdlas, vt http://www.youtube.com/watch?v=X-ZBZLv63a4 või pikaajalised nagu 31. mail Harjumaal (õhumassisisene). Küllaltki huvitav äike arenes 19. mai hilisõhtul Tallinna külje all (kagus), olles oma ligi tunniajase olemasolu jooksul praktiliselt statsionaarne, video sellest: http://www.youtube.com/watch?v=YTF0m7Oih3w. Erakordset nähtust, mida nüüd peetakse keravälguks, nähti äikeselisel ja kuumal 30. mail Raplamaal Palasi külas. See juhtum väärib pikemat kirjeldamist.
Sellelgi päeval oli äikest palju, sh Raplamaal. Nii juhtus, et kui õhtul tuli äike Palasi külla ja hakkas vihma sadama, läks ühes talus pererahvas räästa alla varjule, kuid vaade oli õuele olemas. Järsku (kl 18.30) märgati täpselt 30 m kaugusel (vahemaa mõõdeti hiljem mõõdulindiga ära) auto taga tohutut erkoranži kera, mis valgustas ümbrust. Kera pind oli pisut hägustatud (meenutas mannaputru) ja kera ise läbipaistmatu. See plahvatas paari sekundi pärast. Ka kahes naabertalus kuuldi seda, mida peeti algul gaasiplahvatuseks. Igatahes polnud see kindlasti müristamine, vaid palju sügavam, mõjudes igal juhul plahvatusena. Lööklainet polnud. Kui hiljem hakati tükke ja kahjustusi otsima, siis neid ei leitud kusagilt.  See juhtum oli eriti ebatavaline just keravälgu suuruse poolest: maa lähedal pole nii suurtest teateid. Küllaga on selliseid ja suuremaidki nähtud näiteks kilomeetrite kõrguses lennukite pardalt.
Makromaailma nähtustest on keravälk ilmselt kõige salapärasem. Keravälgu olemasolu vaevalt et keegi eitab (erinevalt ufodest, poltergeistidest jms), kuid puudub nähtust seletav teooria, rääkimata oskus seda tehislikult tekitada. Erinevad teooriad suudavad kirjeldada küll keravälgu erinevaid aspekte, aga mitte nähtust tervikuna. See viib mõttele, et keravälguks võidakse pidada ka erinevaid nähtusi. Mõningaid neist on võimalik seletada, nagu lühise tõttu tekkiv helendus ja sädemed. Kuid ka nende kõrvaldamisel jääb hulk nähtusi, mida peetakse keravälguks ja mida seletada ei suudeta. Selliste hulka kuulub ka ebatavaline juhtum Raplamaal.


Pealtnägija joonistus. Paremal väiksemal skeemil on näidatud kaugused ja suunad teistest taludest.

 
30. ja 31. mai äike saabumas Tallinnasse. 31. mail oli mitu tugevat äikesehoogu, mis pärinesid Harjumaal tundide viisi püsinud äikesekoldest. Oluline on ehk märkida, et tuul oli merelt, aga juhtvool, mis suunas rünksajupilvi, lõunast. Allikas: http://www.ilm.ee/teletorn/ ja www.teletorn.ee/et/webcam

Hoopis teistmoodi ilm ja ilmastik valitses mai jooksul merel, kus püsis lausa nädalaid udu, mis jõudis sageli ka rannikualale. Seda põhjustas kuum ja niiske õhumass, mis püsis praktiliselt kogu aeg Eesti kohal: õhumassi alumise osa jahutas meri kastepunktini, mistõttu tekkiski udu. Võis näha ka eriskummalist olukorda – läbi udu sähvivat äikest, nagu näiteks 18. mail mere ääres, vt videot Tallinnast pärast udu hajumist: http://www.youtube.com/watch?v=BfaSrAsjXC8.

 

 
Ülal: 17. mai ilm Tallinna Teletornist nähtuna. Taamal on näha Haapsalus paduvihma põhjustanud rünksajupilvede kogumit, ees aga merelt saabuvat udu. All: 18. mai ilm läbi Teletorni. Vasakul on näha äikese eel püsinud ülitihedat udu (selline vaatepilt oli praktiliselt igal teisel päeval kui mitte sagedaminigi), kuid paremal on äike taandumas merele, olles udu hajutanud, ent mitte kauaks. Allikas: http://www.ilm.ee/teletorn/

 
Vasakul: udu 10. mail Pirital, samal päeval oli Soome lahel tekkinud äike; paremal: udu 11. mail Tallinna lahel nähtuna vanalinna vaateplatvormilt.

Erakordselt vara algas helkivate ööpilvede hooaeg, sest Eestis märgati neid esimest korda juba 25. mail ja neid ka pildistati, foto saadeti mu palvel ka spaceweather.comi.


Kolm kaunitari... Meri & Päikesekuma & Helkivad ööpilved (Saaremaa Triigi sadamas). Silvar Mehiku foto


1. juuni tõotas tulla isegi äikeselisem kui oli 30. või 31. mai. Ent selle asemel oli natuke äikest vaid Pärnu- ja Läänemaal, mujal oli rünkpilvedega kuum suvepäev ja seda ka naaberriikides. Miks äikese asemel tuli kuum rannailm? Kui veel hommikul tundus, et äikest tuleb eelmisest päevast rohkemgi, siis tegelikult oli vastupidi. Esialgu võis kahtlustada seda, et niiskust läks vähemaks, kuid see oleks piiranud ainult äikese ulatust ja intensiivsust, mitte neid päris välistanud (õhtul tekkis pisike kolle Läänemaal). Samuti tuli kuivem õhk Venemaalt, kuid seal oli konvektsioon tugevam, ehkki mitte küll oluliselt. Sama kastepunkt (10...16°C) päevasel ajal oli näiteks 19. mail või 31. mail, kuid äikest oli oluliselt enam. Seega ei saanud asi olla niiskuses. Pilved näitasid, et aluspinnalähedast ehk piirkihi inversiooni olla ka ei saa, kuna pilvede vertikaalne ulatus oli küllalt suur. Seega oli vaja põhjusi täpsemalt uurida.

 
Vasakul: 1. juuni konvektsiooniindeksite prognoos (wetterzentralde.de); paremal: tegelik olukord – siin-seal konvektsioon, kuid ei mingit äikest (Sat24.com)

Vaadanud läbi kõik kättesaadavad ilmakaardid, sondeeringud ja satelliidiproduktid, siis selgus, et antitsüklonaalse arengu tõttu hakkas stratosfäärist laskuma kuiv õhk, mis põhjustas laskumisinversiooni ja välistas seetõttu sügava konvektsiooni teket. Sel põhjusel peaaegu puudus konvektsioon ka Soomes ja teistes Baltimaades kuni Leedu keskosani välja. Tegu on harvaesineva põhjusega, mida konvektsiooni prognoosides ei vaadata, vaid see selgub vaid spetsiaalselt uurides. Viimati oli analoogne olukord 1.6.2011.
Juuni algul jäi Eesti üha kitsenevasse sooja õhumassi, kus esialgu oli valdavalt kuiv ja suviselt palav (25...28°C), kuid 4.-7. kuupäeval oli paljudes kohtades äikest. Sooja õhumassi piir püsis saarte või Lääne-Eesti kohal. 7. juunil kuuma õhumassi lahkudes oli Imaveres rahetorm ja paduvihm, mis põhjustas üleujutusi, uudis http://www.jt.ee/1263536/age-vihmasadu-toi-kaasa-rahe-ja-kahjustused, äike Kuusalu ümbruses:
http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/06/aike-kuusalu-umber7062013.html
Muidu tõeliselt suvisele ilmale jätkus siiski veel juuniski mõnel päeval mere ja rannikualadel jahe udune ilm, mille põhjuseks ikka sooja ja niiske õhumassi jahtumine külma vee kohal.

 
Lähenev äike 4. juunil Tallinnale ja sama päeva teise äikesega kaasnenud tohtu paduvihm Laagris, vt videot.

 
Juba 6. juuni varaseks pärastlõunaks kujunes Kesk-Eestis välja tugev äike, mis paistis Laagrissegi. Paremal on näha äikese levik (Sat24.com).


Võimas äike Pärnus nähtuna Kihnust 7. juunil kell 15.24:45. Kädi Põllu foto


7. juuni õhtul arenes Tartu kohal selgestijälgitav mamma (mullilised rünksajupilved).

10. juunist algas jahedam periood, kui mõnel päeval polnud 20 kraadigi sooja. Vaata 10. juuni äikest Kuusalus. 13.-14. juunil küll kiilus korraks südasuvine soojus vahele, kuid siis jätkus jahe ilm, sest valitses tsirkulatsiooni läänetüüp. Siin-seal oli äikest, kusjuures 16. juunil liikus üle Eesti joonpagi. Teatava üllatuse pakkus 18. juuni, kui jahedas ja üsna kuivas õhumassis oli äikest mitmel pool Kesk- ja Ida-Eestis, kusjuures mõnes kohas oli äike tugev. Selle põhjuseks oli väga külm õhk troposfääri keskosas.


Sügavalt punased toonid 15. juuni õhtul Laagris

 
16. juuni halo ennelõunasel ajal Tallinna kohal ja õhtune ehk päeva kolmas äike saabumas Laagrisse, tekkides ilmselt sekundaarsel külma frondil. Ebatavaline on värvide kombinatsioon: pruunikas ja kirkalt (lausa ultramariin)sinine.


16. juuni joonpagi jõudmas Simunasse. Kairo Kiitsaku foto. Sellest päevast veel:  http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/06/aike-16-juunil.html

 
21. juuni udune hommik Laagris ja pitsilised kiudrünkpilved mõned tunnid hiljem Tallinna kohal

Uuesti läks ilm väga soojaks 21. juunil ja püsis sellisena 27. juunini. Seega oli jaanid seekord ebatavaliselt soojad, sest temperatuur tõusis kuni 28°C-ni. See oli põhjustatud tsirkulatsiooni idatüübist (vt allpool): Loode-Venemaal püsis antitsüklon, mistõttu õhuvool oli kagust ja idast. Samal ajal liikus üle Läänemere Rootsi kohale lõunatsüklon, mille soe sektor oli täidetud niiske (kastepunkt 20°C) ja kuuma troopilise õhumassiga, mistõttu 26. juunil tõusis temperatuur mõnel pool üle 30°C (maksimum 30,8°C Lääne-Nigulas ja Pärnu-Saugas, samapalju oli 18. mail Võrus).
27. juunil jõudis soe sektor kuuma ja niiske õhuga Soome kohale. Seejärel sektor sulgus – parasvöötmetsüklonis piiravad sooja õhumassi ehk sooja sektorit soe ja külm front ja kuna külm front liigub soojast kiiremini, siis frondid mingil hetkel liituvad ja soe sektor sulgub. Selle tulemusena tõrjuti soe õhumass aluspinnast kõrgemale ja vabanes meeletus koguses energiat, mille tõttu andis Soome meteoroloogiainstituut lausa erihoiatuse äikese kohta. Kuna olukorda hinnati eluohtlikuks, siis soovitati inimestel jääda siseruumidesse. Selliseid hoiatusi Soomes igal aastal ei antagi.


26. juunil tundus, et ebapüsivusjooni on kaks, kuid tegelikult arenes intensiivne äike välja idapoolsemal; läänepoolsem, mis jäi Eesti kohale, tõi vaid siia-sinna nõrka kuni mõõdukat äikest (äike Kolga lahel), hiljem jõudis juba tugevamaks muutunud äike ka Virumaale. Sat24.com, http://sat24.com/en/bc

 
26. juunil jõudis Skandinaavia kohale lõunatsüklon, mille soe sektor tõi kuuma õhumass Eesti kohale ja hiljem Soome. Sektori sulgumist on juba ilmakaardil näha. Allikas: Berliini Vabaülikool (http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130627.gif).
Paremal:
äikese levik 27. juunil. Allikas: http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/arkisto.php?pvm=20130627.

Tol erakordsel päeval registreeriti Soome kohal 28500 pilv-aluspind tüüpi välku. Juuni rekord see siiski polnud, sest näiteks 29. juunil 1988. a registreeriti Soomes koguni 40000 pilv-aluspind tüüpi välku. 27. juuni äike põhjustas nii üleujutusi, puude murdumist, kehavigastusi ja majade süttimist välgulöögist kui võttis elektri ära 25000 majapidamiselt. Siiski polnud äike igal pool nii dramaatiline, ühe seal elava inimese kirjeldus: Siin Vaasas on nüüdseks äike mürisenud juba 2 ja pool tundi aga nõrk on see äike, nende uudiste ja ajalehe pealkirjade järgi oleks pidanud see olema "sajandi" äike Kuigi jah päev ju alles algamas, kuid hiljem ta lisas: Enam-vähem 7 tundi järjest stabiilset müristamist. Välgukuma nägin mitmel korral ning välku 1 korral. Kuum õhumass jõudis kuu viimastel päevadel uuesti Soome idaserva, mistõttu seal jätkusid suured äikesed.
Juuni lõppes lõunatsükloni visiidiga, mis tõi 29. juuni õhtul Lääne-Eestisse tohutult sademeid, mis intensiivsuse poolest vastas 30. juuni varahommikul ka paduvihmale. Samuti oli mandri lääneosas äikest, mis ulatus hommikul kl 5ks lausa Tallinnani välja, kuid see oli nõrk. 30. juuni päeval ja õhtul oli hoogsademeid ja äikest Ida-Eestis, eriti Jõgeva- ja Virumaal. Suurem äike jäi Venemaale, kuna see jäi piisavalt kaugele lõunatsükloni sooja sektorisse. Õhtul liikusid üle Eesti taas laussajupilved, kusjuures Ida-Eestis sadas paduvihma.


29. juuni varahommikune vihm ja nõrk äike Laagris

 
28. ja 29. juuni sademed (allikas: Ilmateenistus)

2013. aasta suvi jäi juba mais selgelt silma oma varajase alguse poolest, kusjuures suve esimene pool oli ka kuum ja äikeseline, pakkudes pilvehuvilistele rohkelt uhkeid rünksajupilvi.
Varajasest suvest rääkides on siin mõeldud eeskätt klimaatilist suve, mille alguseks loetakse ööpäeva keskmise temperatuuri püsivat tõusu üle 13°C*. Teisisõnu – jäägu pööripäev kaugele tahes, ilma poolest on sel juhul suvi kätte jõudnud. 2013. aastal juhtus nii näiteks Tõraveres juba 7. mail, mis on erakordselt vara. Samadest ehk ilmaoludest lähtuvalt oli talv seal mail lõppenud ju alles 10. aprillil. Mida lähemale merele, seda rohkem esines muidugi kontraste, minu vaatlused ja kogutud raporteeringud viitavad sellele, et näiteks Viimsi põhjatippu saabus suvi umbes kaks nädalat hiljem kui Laagrisse, näiteks Harku vaatlusjaamas algas suvi 27. mail.
*Märkus. Loomulikult on klimaatilised aastaajad erinevaile maadele erinevad. Eestis on kasutusel seni dotsent Ants Raigi poolt välja töötatud põhimõtted, kus klimaatilise suve algus langeb ühte paljude fenoloogiliste parameetritega, nagu viljapuude õitsemise lõpp, pihlaka õitsemise algus; ööpäeva keskmise õhutemperatuuri 13 kraadi juures saabub kasvuks soodne aeg enamikul meil kasvatatavail köögiviljadel (A. Kallis).
Siit jõuame teise erakordse asjaoluni – suve algus oli erakordselt kuum ja äikeseline. Näiteks Tõraveres oli mai keskmine temperatuur koguni 15°C, mis on 3,9 kraadi kõrgem kui pikaajaline keskmine (arvutatud aastate 1971–2000 põhjal). Kogu vaatlusreas on sellest soojem olnud ainult 1907. aasta mai. Samuti oli erakordne öökülmade puudumine (õhus!). Ka Tallinnas oli mai tunduvalt soojem, kuu keskmine 11,9°C on pikaajalisest 2,1 kraadi kõrgem. Eesti keskmine oli 13,1°C, mis on täpselt 3 kraadi kõrgem pikaajalisest keskmisest.
Juuni jätkus samuti soojalt või isegi kuumalt, ehkki oli muutlikum ja juunisse mahtus ka üks jahedam periood. Ometigi oli kuu keskmine Tõraveres ja Harkus vastavalt 18,2°C ja 16,9°C, mis on pikaajalisest keskmisest 3,1 ja 2,6 kraadi kõrgem. Seega andis juuni keskmise poolest sooja juuli välja. Juuli pikaajaline keskmine on selle kõrval vaid umbes 16,5°C. Kuuma mai ja juuni tõttu jõudis loodus oma arengus pikaajalise keskmisega võrreldes koguni 2–4 nädalat ette.
Mis põhjustas siis sellist kuuma ja äikeselist ilmastikku? Pilk tuleb pöörata tsirkulatsioonile ja selle põhjustele. Wangenheimi-Girsi klassifikatsioonis on Ida-Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsioonivormi: vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. C-tüübile on iseloomulik olukord, kus Venemaal on tsüklon, Skandinaavias või Põhjamerel antitsüklon; E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon ja W-tüübi korral on antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud.
See, milline tsirkulatsioonivorm on parasjagu ülekaalus, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on nõrk, siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni W-vorm) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vorm C või E) ja see tähendab tavaliselt suuri anomaaliaid.


Õhu liikumine Wangenheimi-Girsi tsirkulatsiooni makrotüüpide korral. High – antitsüklon, low – tsüklon, nool – õhu peamine liikumissuund. Allikas: Jaagus, 2010 (loengumaterjalides)

Alates 15. maist vastas olukord tsirkulatsioonis Euroopa kohal selgelt idatüübile (vorm E). Viimase ilminguid oli ka juba nädalajagu varem. Antitsüklon oli siis Soome või Loode-Venemaa kohal. Idast tuli niisiis Eestisse sooja, sest maikuuks on õhumass mandril juba piisavalt soojenenud. Sellise tsirkulatsioonivormiga on seotud ka just maikuine äikeserohkus. Esimene ulatuslik äikeselaine oligi juba 9. mail, kui kujunesid esimesed idatüübi ilmingud. Seejärel pääses küll paariks päevaks taas mõjule läänevool (vorm W), kuid 15. mail kehtestus idatüüp juba kindlalt ja alates 17. maist muutusid suured äikesed Eestis tavaliseks.
Kahe esimese suvekuuga ehk mai ja juuniga tuli nii mõnelgi pool juba suve tavapärane äikesepäevade arv ehk 15-25 täis. Kui vaadata pilv-aluspind tüüpi välkude arvu, mida keskmisel aastal registreeritakse 60-80 tuhat (NORDLIS välgudetektorite võrgustiku andmed), siis tundub, et 2013. a hooajal oli juuliks juba keskmise alumine piir täis. Ehkki juuni lõpu seisuga osutus hooaeg tunduvalt äikeselisemaks, algas juuli keskpäraselt ja juuli keskpaik jätkus hoopiski tagasihoidlikult, mis ilmselt tasakaalustas vähemalt osaliselt esimese poole temperamentsuse. Huvitaval kombel läheb see üsna hästi kokku Baltimaade äikesekliima uuringutes leitud juuni lõpu ja juuli alguse sekundaarse miinimumiga (Enno et al, 2012).
Niisiis oli kevad meie kandis lühike ja järsk, minnes kiiresti üle suveks. Järsult alguse saanud suve spurt jätkus väikeste vaheaegadega juulini, sinna jagus haruldasi loodusnähtusi ja palju äikest. Selle valguses tundus tagasihoidlikum juuli, mis vastas eelmisest kahest kuus rohkem pikaajalisele keskmisele, jahe ja tavaline. Igatahes juuni keskmiseni see ei küündinud.
Mõnel aastal on äikesehooaeg eriti aktiivne mais, näiteks 2010. a., kui mais oli kahenädalane kuuma ilma ja äikese periood. Sellisel juhul on tegu ka tsirkulatsiooni idavormiga, mis oli ju iseloomulik 2013. hooaja esimesele poolele. Sagedamini on siiski selline periood hulga lühem, nagu 1995. ja 2007. a, kui see oli vaid nädala vältel mai lõpus-juuni algul. Seega on tüüpiline ikka selline mai, kui äikest on tagasihoidlikult ja rohkem ehk paaril päeval, aga 2013. a oli soe või lausa palav ja äikeseline periood tervelt 2/3 kogu kuust. Kui mõnel aastal ka on mai kuum, nagu 2010. a, siis järgneb sellele tavaliselt jahe juuni, mis oli sel korral päris kuum. See on juba päris ebatavaline. Lausa erakordne oleks olukord siis, kui juuni jääkski kõige soojemaks suvekuuks, nagu kõige külmemaks talvekuuks osutus märts.
(avaldatud artiklina "Varajane ja temperamentne suvi",
http://www.horisont.ee/node/2043)

Juuli algas keskmiselt sooja ilmaga ja hoovihmadega, kohati oli äikest, kuid seejärel läks ilm juba kuumaks, sest sooja oli 4.-5. juulil juba 25°...30°C. Suurem kuumus küll taandus 6. juulil, kuid südasuvine soojus püsis, st maksimumtemperatuur oli paar kraadi üle või alla 25°C. Öösiti oli jätkuvalt näha helkivaid ööpilvi.
Suurem äikesepäev oli 5. juuli, kuid sedagi peamiselt Ida- ja Lõuna-Eestis. Vähesel määral oli äikest Peipsi lähedal ka järgmisel päeval, kuid siis saabus praktiliselt nädalapikkune äikeseta periood, kuigi antitsüklonaalsus ei olnud väga tugev, nt 10.-11. juulil läks üle Läänemere loodest kagusse lausa väike tsüklon, mis küll Eestisse sademeid ei toonud. Ometigi võis nt 8. juulil kohati imetleda taevast teatrit:
http://gaidafoto.com/blog/taevane-teater/. Taas oli veidi rohkem äikest 14. ja 18. juulil, kuid 5. juulist ikkagi vähem. Väga suur ittaliikuva külma frondiga seotud äikeseline aktiivsus oli 15. juulil Peipsi taga.


Helkivad ööpilved 4. juuli öösel Tallinna kohal, vaata veel pilte: http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/07/helkivad-oopilved.html.

 
Vasakul: tugev konvektsioon 5. juuli pärastlõunal Tallinna kohal; paremal: vikerkaar 6. juuli õhtul Ilmatsalus

 
Äike 6. juuli õhtul Ilmatsalust kirdest (kuskil Jõgevamaa kohal), paremal on videost lõigatud kaader, millele jäi välk.

 
Vasakul: 6. juuli hommikul pakkusid pilved Laagris huvitavat ruumilist taevast maastikku; paremal: 7. juulil jäi suurem äike teisele poole Peipsit, kuid üht-teist jagus ka siiapoole, see rünksajupilv paistis üle järve Mustveesse.

Kuna temperatuur püsis juuli esimesel poolel ja keskel suhteliselt kõrge, ent sademeid kas polnud või tuli väga lokaalselt, eriti pärast 5. juulit, siis hakkas vähemalt kohati välja kujunema põud. Siiski tuleohuindeks jõudis 7000 ühikuni alles 16. juulil ja sedagi vaid Kagu-Eestis. Kui indeks on üle 7000, siis peetakse seda äärmiselt kõrgeks tuleohuks (V klass). Kuigi 14. juulil tuli mõnel pool Kagu-Eestis väga palju sademeid, nt Tuulemäel koguni 33 mm, siis olid ikkagi need nii lokaalsed hoovihmad, et üldist pilti veel ei muutunud. 18. juulil muutus seal tuleoht väiksemaks ja järgmisel päeval juba mõnel pool tuleoht kadus, sest sademeid tuli siis juba laialdasel alal ja kohati väga palju. Too päev pakkus üldse üpris palju vaatemängulist, sh suve võimsaimat helkivate ööpilvede vaatemängu, vt pilte allpool.

  
Tuleoht saavutas maksimumi 17. juulil, mille kustutas juba järgmisel mõnel pool üsna rohke vihm (allikas: Ilmateenistus).

 
Vasakul: 14. juulil Tallinnas enne äikest; paremal: 18. juulil arenes Tallinna kohal äike, mis taandus itta. Sellest kujunes märkimisväärne äike, vt http://www.youtube.com/watch?v=k59I2C6hca8 (Kairo Kiitsak).


18. juulil oli Tallinna kohal vaadeldav tähelepanuväärne tipploorne rünkpilv (Cumulus congestus pileus), mis äratas võrdlemisi paljudes, kes vähegi taevasse vaatasid, tähelepanu ja huvi.


18. juuli öösel oli 2013. aasta neljas suur helkivate ööpilvede vaatemäng, mis jäigi aasta võimsaimaks (Laagris).

19.-21. juulil liikus Norra merelt üle Skandinaavia ja Soome kagusse Venemaale tsüklon, mis hoidis südasuve eemal, sest kohale kandus jahedam õhumass, mistõttu õhutemperatuur enam 20°C-ni ei tõusnud. 20. juulil oli erakordne kindlasti sademetehulk 57 mm Korelas.  22.-23. juulil lähenes idast Eesti poole seesama tsüklon, mis süvenes 22. juulil Venemaal seoses troopilise õhumassi sissetungiga 60ndatelt laiustelt (Uuralitest ja isegi Põhja-Jäämerelt): tavaline "sukelduja" transformeerus paari ööpäevaga idatsükloniks. Lisaks sellele, et tegu oli idatsükloniga, selle soe sektor ei sulgunud, vaid jäigi Eesti kohale avatuks. Tsükloniga kaasnes ka väga tugev madal jugavool (3-5 km kõrgusel), mis oli suunatud idast läände, vt videot: http://www.youtube.com/watch?v=NZlFvuq52Uw. Igaks juhuks konsulteerisin ka sünoptik Merike Merilainiga, kes sellist olukorda aastakümnete pikkusest praktikast ei mäletagi. Igal juhul on tegu väga tavatu sünoptilise juhtumiga, mis tasub endale vähemalt aastateks meelde jätta. 


22. juuli ilmakaart. Eestist idas aktiviseerus tsüklon, mille sooja sektorisse voolas Põhja-Venemaalt kuum ja labiilne õhumass, kuid Skandinaaviast Läänemere äärde jahe õhumass. Ülekaalu saavutas kuum õhumass, mis tungis kirdest edelasse Läänemereni. Allikas: FMI (http://ilmatieteenlaitos.fi/saa-ulkomailla?doAsUserLanguageId=fi_FI).

 
Idatsükloni saabumine 22. juulil Laagris: vasakul on näha kitsa selgema taevaga edelas, paremal aga lausvihm tuulise ilma saatel õhtupoolikul.

 
20. ja 22. juuli sademed (allikas: Ilmateenistus)

Tsüklon saabus 22. juulil tuulise ja jaheda ehk väga kõleda suveilma saatel. Idast läände ja edelasse levis sooja frondiga seotud lausvihm. Pärastlõunal oli Soome lahel  ja õhtul põhjarannikul ka äikest. 23. juuli hommik oli üsna tuuline, kuid pilves ja sademeteta. Lõuna paiku taevas alates Põhja-Eestist selgines. Samal ajal arenes Lääne-Venemaal äike, mis liikus esmalt üle Lämmijärve Kagu-Eestisse, seejärel hakkas uus äike Peipsile lähenema. Sel põhjusel pidasin 23. juulil koos Loodusesõbra toimetajaga äikesejahti (planeeriti juba mitu päeva varem konvektsiooniindeksite prognoosi alusel), mis kestis kokku 10 tundi ja toimus peamiselt Peipsi ääres. Ehkki otseselt äikese alla ei saanud, pidasime seda kokkuvõtlikult ikkagi õnnestunuks, kuna vaatamisväärset oli palju ja õnnestus näha ka äikest teisel pool Peipsit. Veel üks oluline aspekt selle retke juures oli õpetlikkus: loomulikult teadsime, et sellises ebatavalises sünoptilises olukorras võtsime niiviisi minnes tohutu riski, samuti oli olemas teoreetiline teadmine, et üle Peipsi äike tavaliselt ei tule, ent ise seda kogeda oli siiski midagi muud.
23. juulil näisid soodsad tingimused äikeseks olevat ka mujal mandril, kuid sellegipoolest lääne ja põhja pool seda polnud. Ühest põhjust on raske välja tuua, sest õhumass oli labiilne (seda näitas frondi eel tekkinud äike idapiiril), soojust ja niiskust oli enam kui küll, lisaks veel frontide lähedus. Ilmselt avaldas mõju tsükloni eemaldumine ja nõrgenemine ning Skandinaavias asuv antitsüklon. Niisiis jäi sel päeval äike peamiselt Peipsi ümbrusesse ja Kagu-Eestisse, kus sajuhulk ulatus kuni 27 mm-ni.

 
23. juuli äikesejaht: vasakul ootamas kirdest saabuvat äikest Varnjas, kuulda oli müristamist, kuid veepinna kohale jõudes konvektsioon nõrgenes ja välgud kadusid, ent rünksajupilved pakkusid hiljem siiski uhket vaatemängu vikerkaarega; paremal on näha Alatskivist veidi põhja pool päikeseloojangu aegu nn äikeseroosat rünksajupilve, samuti teisel pool Peipsit, kuid äikest selles tõenäoliselt polnud. Rohkem pilte: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/07/aike-23-ja-24-juulil.html.

Üllatused 22. juuli idatsükloniga veel ei lõppenud. Kui 24. juuli varahommikul saabusime äikesejahilt, siis taevas oli selge ja kuu säras. Ometigi läks mõne tunni pärast pilve ja püsis nii kaks päeva. Alles 25. juulil pärastlõunast hakkas taevas alates põhjarannikust selginema. 24. juuli hommikul tekkinud kiht- ja kihtrünkpilved piirkihis (vt videot pilvede tekkimise ajast http://www.youtube.com/watch?v=wGeUQYeAnCU) ei lasknud aluspinnal soojeneda ega konvektsioonil tekkida. Seetõttu äikest päeva jooksul ei tekkinudki, kuigi õhumass oli jätkuvalt labiilne ja Eesti idapiiri lähedal oli külm front. Ka õhutemperatuur püsis 25...30°C, mida õhumass võimaldanuks, asemel vaid 18...24°C vahemikus.
Miks tekkis tihe kiht- ja kihtrünkpilvede kiht? Kindlat ja ühest vastust on sellele raske anda, kuid vähemalt mõne oletuse saab välja tuua. Eelduseks oli kindlasti õhu suur niiskussisaldus ja aeglaselt lähenev külm front. Kui vaadata teadustöid ja uurimusi, siis seda küsimust on konkreetselt käsitletud näiteks siin: https://ams.confex.com/ams/pdfpapers/168959.pdf‎. Selgus, et piirkihis pidi toimuma mingisugune labiilsuse suurenemine, näiteks teatud maalähedases õhukihis õhu kiiremini liikuma hakkamine (low level jet). See põhjustas turbulentsi ja püstsihis õhu segunemist, nii et niiskus kondenseerus ja tekkisidki sellised piirkihi-pilved. Külma frondi läheduse tõttu genereeriti neid pidevalt juurde. Õhk pidi olema selleks piisavalt niiske, st kondenseerumispiir mitte kõrgemal kui 400-600 m, sest muidu ei oleks õhk liikunud piisavalt palju püstsihis, et veeaur võiks kondenseeruda.

 
Kui 25. juuli ennelõunal oli taevas veel lootusetult pilves, siis õhtul oli juba säravalt päikeseline (Laagris).

26. juulil, kui enam piirkihi pilvi polnud, soojenes õhk 24...26°C-ni ja päeval arenes mandril tugev äike, sest Soomest ulatus vööndina Eestisse labiilse õhumassiga ala. Eriti võimas oli äike Raplamaal, kus sadas ka rahet. Järgmisel päeval räägiti sellest ja paljust muust huvitavast äikesevaatlejate kokkutulekul Türil, vt http://web.zone.ee/eav/eav_kokkut2013.htm. Väärib märkimist, et neil päevil oli palju äikest Skandinaavias. Soe ja niiske õhumass põhjustas merel taas advektsiooniudu tekke.
Juuli lõpupäevadeks saabus Lääne-Aafrikast üle Kesk-Euroopa kuum õhumass. Õhutemperatuur tõusis kuni 29°C-ni, kuid juba 31. juulil läks jahedamaks. Ühes kuumuse saabumisega jõudis ka tugev äike Eestile üha lähemale: kui 29. juulil oli äike veel Lätis, siis 30. juulil jõudis Liivi lahele ja sealt edasi mandrile juba väga tugev äike, millest on kaasahaaravalt jutustatud ja kenasti üles pildistatud siin: http://www.12kuud.net/2013/07/thor-raevutseb/ ja http://gaidafoto.com/set.php?id=72157634868402893&title=30.07.13. Külma frondi survel jõudis äike, ehkki nõrgenedes, sisemaalegi.

 
26. juuli äikese teke Harjumaal (videolõik äikesest umbes samal ajal Kiilis, pane tähele sajujoonte puudumist, aga pilvetippude jäätumist: http://www.youtube.com/watch?v=upKUq7cFAls) ja rünksajupilv 27. juulil Tallinnast lõunas.


26. juuli äike nähtuna Vasalemmast. Kaarel Virroja foto

 
30. juuli õhtu Laagris. Vasakul on näha rünksajupilvede massist pärinevaid omapärase valgustatuse ja värvivarjundiga kõrgkihtpilvi (vaade edelasse), paremal umbes tund aega hiljem päikeseloojangut, samal ajal oli edelataevas juba äike.


31. juuli õhtul suurenes taas labiilsus ja võis näha huvitava välimusega kõrgrünk- ja kihtrünkpilvi. Neist parempoolne meenutab veidi tuumaplahvatuspilve. Juuli pilvi saab vaadata veel siit: http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/07/pilvede-all.html.

August võttis vastu 22-kraadise päevase õhutemperatuuri, hoovihmade ja kohatise äikesega, mistõttu augusti esimene päev oli pilvehuvilistele ebatavaliselt vaheldusrikas. Samal ajal liikus Lääne-Aafrikast järgmine kuumalaine Kesk-Euroopa poole. 3. augustil põhjustas troopilise õhumassi jõudmine Põhjamerele ja Norra mere lõunaosale erakordse äikeselaine sealsete vete kohta. Äike jõudis ka Norrasse. Eesti sai samuti kuumalainest osa, sest juba samal päeval (3.8.) tõusis maksimaalne õhutemperatuur valdavalt üle 25°C, püsides nii ka järgmistel päevadel. Südasuvi jätkus. Samal ajal, st umbes 7. augustini, võis näha aasta viimaseid helkivaid ööpilvi.

 
Ei ole mingit kahtlust: “Mitte miski looduses ei ole võrreldav pilvede mitmekesisuse ja dramatismiga; miski pole samaväärne nende üleva üürikese iluga.” Nii alustas seitse aastat tagasi välja antud toreda “Pilvevaatleja käsiraamatu” autor Gavin Pretor-Pinney oma teost. 1. augustil kell 19.35 Tartu mnt-l Paide lähedal
Paremal on välgukaader 1. augusti äikesest Simunas, vt videot: http://www.youtube.com/watch?v=yPmy-hn1m3g (Kairo Kiitsak).


4. augusti hilisõhtul võis näha kogu suve kohta üsna märkimisväärset helkivate ööpilvede vaatemängu. Pärast seda oli neid veel paaril ööl näha, kuid juba palju nõrgemalt ja ainult silmapiiri lähedal.

5. augustil hakkas Vahemerelt tulikuum õhumass uuesti põhja poole liikuma. Seda soodustas Ida-Euroopa kohal püsiv põhja-lõunasuunaline kõrgrõhuvöönd. 7. augustil jõudis see lämbe õhumass Eesti kohale. Temperatuur tõusis mõnel pool üle 30°C. Õhtul oli merelt läheneva külma frondi tõttu peamiselt Lääne-Eestis äikest.

 
7. augustil võis Harjumaal enne äikest jälgida väga lopsakaid kõrgrünkpilvi (Altocumulus castellanus), õhtupimeduses liikus välkudeta äike ka üle Tallinna, fotol Pääsküla endise prügila kohal, vt lisaks:
http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/08/aike-soome-lahel-7082013.html.

8. augusti (hiidpagi aastapäev!) hommikul tõusis saartel ja Loode-Eestis merelt saabunud jahedama õhu tõttu temperatuur aeglasemalt ega tõusnud nii kõrgele kui eelmisel päeval. Loode-Eesti oli temperatuuri maksimum keskpäeval, siis tõi briisifront merelt täiendavalt jahedama õhu. Nii jäi mere ääres pärastlõunal temperatuur 20°C lähedale, ehkki õhumass 850 hPa pinnal kogu Eesti kohal oli ühtlaselt kuum. Seevastu juba hommikul tõusis Harjumaa kaguosas, Raplamaal ja sealt ida-lõuna pool temperatuur kiiresti ja ulatus pärastlõunal üsna ulatuslikul alal üle 30°C. Valgas mõõdeti aasta kõrgeimaks õhutemperatuuriks 32,5°C.
Saabunud õhumass oli niiske, sest kastepunkt ulatus 20°C-ni. Samal ajal formeerus Läänemere lõunakaldal lõunatsüklon, mis liikus 8. augusti jooksul süvenedes põhja-kirde suunas. Seetõttu valitses soodne olukord erakordse äikese tekkeks ja tehti vastav uudisvoog: http://ilm.ee/?511557 ning samuti otsustasime Loodusesõbra toimetajaga teist korda minna äikesejahile. Keskpäeval tundus, et lõunatsükloniga seotud äike Läänemere lõunaosas on püsiv ja võib jõuda õhtupoolikul Liivi lahele ja sealt edasi Saaremaale ja Pärnumaale. Seepärast otsustasime viivitamatult sõita Tõstamaa kanti, et seal tohutu torm vastu võtta.

  *
Satelliidipilt 8. augustil kell 12. Punase ovaaliga on näidatud briisifront, mis tõi Loode-Eestisse üsna külma õhu (Sat24.com). Paremal on näha ESTOFEXi väljavaade: kuna saabunud õhumass oli labiilne, niiske (kastepunkt kuni 20 kraadi) ja tegu oli tsüklonaalse arenguga, siis anti Lääne-Eesti kohta 2. astme ohuala (http://estofex.org/).

Tallinnast hakkasime sõitma umbes kell 14. Ilm oli siis soe ja päikeseline, kuid Läänemaale jõudes tõusis temperatuur 30°C-ni ja õhk tundus väga niiske. Pärnumaale jõudes nägime itta vaadates alasitaolist pilve, mis oligi sel hetkel Tartumaalt itta liikuv äike. Umbes kell 18 jõudsime Tõstamaa lähedale Liu randa. Sealt oli vaade otse Liivi lahele ja avatud teistessegi suundadesse. Kagusuunas oli näha kõrgrünkpilvede torne, kuid need hajusid peatselt. Ilm oli vaikne ja südasuviselt soe. Ootamine venis tundidesse, jõudsime ära süüa kõik võileivad, mõni seltskonnast ka ujuda või tukastada ja arvutist aeg-ajalt piiludes nägime, et edelast lähenev äike on hajunud. Samas võisime imetleda miraaže.


Vasakul on Tartu lähedal olev äike kl 17.15 nähtuna Pärnumaalt. Paremal: umbes samal ajal Jõgeval (Kairo Kiitsaku foto)


Liu rannas võis näha huvitavat miraaži (kl 18.29, edelasuund).

Lõpuks, kui päike hakkas loojuma, hakkasime sõitma tagasi, kuid otsustasime seda teha Lihula kaudu, sest silma hakkasid enamasti lääne suunas pallikujulised kõrgrünkpilved, mis näitasid teatavad labiilsust, samuti oli vahelduse mõttes toredam ju teist teed pidi tagasi sõita. Lihulale lähenedes muutusid kõrgrünkpilved järjest suuremaks ja tundus, et üks neist vist areneb äikeseks – ja nii oligi. Kui jõudsime linnamäele, siis kuulsimegi müristamist ja aeg-ajalt võis ka sähvatusi näha. Kuna pilv eemaldus väga kiiresti, siis hakkasime sellele järele kiirustama. Lõpuks, Risti lähedal, jõudsime hajuva pilve alla, kusjuures võis näha, et äsja oli sadanud. Mõtlesime, et päev läks ikkagi üsna korda, sest ootusärevust oli palju, nägime miraaže, siis seda, kuidas kõrgrünkpilvedest areneb äike ja lihtsalt päeva õpelikkus.
Sõitsime Ristist tagasi Tallinna poole. Kui jõudsime Riisiperre, siis mõtlesime, et võtaks ehk veel lahti olevas söögikohas otse maantee ääres väikese toidupausi. Kahjuks oli köök selleks ajaks juba suletud (jõudsime sinna umbes kl 22.30) ja süüa peaaegu ei saanudki, kuid seevastu vaatasime arvutist olukorda ja nägime, et saartele on jõudnud hämmastav äike. Igaks juhuks jälgisime seda ligi pool tundi, et olla kindel, kas ikka tasub tagasi Haapsalu poole sõita. Veidi pärast kella 23 hakkasimegi tagasi sõitma, ehkki olime juba väsinud. Kohe Riisiperest lahkudes nägime tervet plejaadi välgusähvatusi. Umbes 18 km enne Haapsalut leidsime lageda ümbrusega parkimisplatsi maantee ääres ja hakkasime siis äikest vaatlema. Sel ajal oli müristamist selgelt kuulda ja välkusid pea katkematult näha.

 
Enne Haapsalu poole tagasisõitmist oli pilt detektori järgi selline (vasakul, http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/). Satelliidipildil eristus kaks tohutut äikesekollet – üks saarte, teine Läti-Leedu kohal (Sat24.com).

 
Vasakul: sellest kõrgrünkpilvest arenes umbes pool tundi hiljem välja äike (enne Lihulat); paremal: 18 km enne Haapsalut jäime äikest jälgima.

Välkusid tekkis nii sageli, et loe või ajalehte! Varsti hakkas vihma sadama, kuid see polnud eriti tugev. Samuti kaasnes riiulpilve üleminekuga pagi. Välkude alusel olid eristatavad kaks joonpagi (sellest küsimustes-vastustes, vt allpool). Lisaks pildistamisele ka filmisime. Lõpuks, kui pilve esiosa oli üle läinud ja suurenes pilv-aluspind tüüpi välkude sagedus, hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma. Sõit kokku, st Tallinnani, kestis vähemalt paar tundi, kuid esialgu meeletus paduvihmas, ajuti oli vihmatuisku, rahet, puuokste lendamist jms ebameeldivat, aga samas asendas üsna edukalt autotulede osa välguvalgus. Viimaks, uuesti Riisipere kandis, saime kõige hullemast tormist välja, kuid vihma sadas ikka.
Tallinnasse jõudes oli taas torm tugevam, aga välke niipalju ei tundunud olevat. Järgnevad paar tundi kuni peaaegu päikese tõusuni võis jälgida üldiselt väga intensiivset sähvimist. Suurem osa välkusid olid pilvesisesed, aga hiljem, kui torm taandus itta, suurenes ka pilv-aluspind tüüpi välkude hulk. Vihm lõppes, mistõttu oli ideaalne aeg nii filmimiseks kui pildistamiseks, mida ka tegin. Raskusi oli saada selliseid pilte, kus poleks üldse välguvalgust. Tol hetkel oli ka tegelikult kuumalaine hari, sest Eesti kohale ulatus 18°C isoterm (ikka 850 hPa pinnal, st ligikaudu 1,5 km kõrgusel).
Enne kella 4 hakkas valgemaks minema ja taanduv äike tuhmus. Aga saartel oli formeerunud uus sama intensiivne joonpagi, mis liikus kiiresti mandrile. Juba siis oli Laagris kaugeid sähvatusi edelas näha, samuti oli kuulda müristamist. Kui äike lähemale jõudis, siis hakkasid selle ees olevad kõrgrünkpilved kõrgusesse kasvama ja muutusid rünksajupilvedeks. Samal ajal oli ikka veel näha-kuulda itta taanduva äikesega seotud välkusid.
Enne kella viit hommikul oli mõnest sellisest kõrgrünkpilvest äike tekkinud, üks neist idataevasse. Ülejäänud äike tuli edelast ja läänest. Välkusid niipalju ei olnud kui öösel. Hiljem, kui hakkas vihma sadama, siis suurenes välkude hulk eriti lõunas ja edelas. Taas oli raske saada sellist fotot, millel poleks välguvalgust. Vihm oli võrreldes öise äikesega nõrgem ja palju ühtlasem. Poole 7ks taandus äike kirdesse ja ilm paranes. Saigi teine tugev äike läbi. Sellest erakordsest äikesejahist on plaan kevadel või suve hakul, kui taas on rohkem äikest, kirjutada faktidega toetatud ja ehtsal kogemusel põhinev seikluslugu ajakirja Loodusesõber. Vaata ka Jüri Voiti fotosid välkudest.


Esimene tugev äike taandumas itta (Laagris)

Kuna see äikeseöö tekitas hulgaliselt korduma kippuvaid küsimusi, siis toon need siin veelkord koos lühiselgitustega ära.
1. Kas tugev äike oli ikka kindel? Päeval ei tekkinud ju praktiliselt midagi. Väga vähe tõenäoline oleks olnud see, kui äikest poleks tekkinud või piirdunud vaid mõne üksiku koldega. Tegu oli siiski niiske troopilise õhumassiga, kusjuures Läänemerel formeerus Eesti poole liikuv lõunatsüklon. Seetõttu oli isegi tugeva äikese tõenäosus vähemalt Lääne-Eestis üle 90%.
2. Millal selgus, et äike jääb öisele ajale? Kella 13ks oli juba päris selge, et päeval äikest ei teki (ainult Tartumaa oli üks isoleeritud kolle), mida näitasid madalad vähearenenud rünkpilved – piirkiht oli stabiilne, sest merelt voolas kuuma õhumassi alla tunduvalt jahedam õhk, lisaks kuuma õhu advektsiooni tõttu inversioon. Järelikult sai äike tekkida ainult kõrgrünkpilvedest ja otseselt seoses lõunatsükloniga. Seda oli oodata Eesti lähedusse alles öö hakuks.
3. Kui ebatavaline on selline torm? Igal aastal ei ole kindlasti nii ulatuslikku ja tugevat äikest. Öisest ajast oli viimati selline kindlasti 24.8. öösel 2007. a, see oli vägagi sarnane, ainult et äike oli siis ühes osas, ja ehk ka 29.7.2012 äike, aga see tekkis juba päeval ja liikus õhtu jooksul ainult üle saarte. Arvestades õhumassi omadusi ja sünoptilist olukorda, siis pääses Eesti viimasel juhul väga kergelt. Tõenäoline oli niisiis 8. augustil selline äike, nagu uudistes Kesk-Euroopa kohta mitmeid kordi räägiti. Seetõttu andis ESTOFEX ka 2. astme ohuala.
4. Kus saaks äikesevideot vaadata? Üks video on siin: http://www.youtube.com/watch?v=7uxKYioVi7o&feature=youtu.be, aga see pole kuigi kvaliteetne. Näha on vaid eredamad sähvatused, mis jäid vaatesuunda. Lisaks veel üks video: http://www.youtube.com/watch?v=DEUXebpIFvM&feature=youtu.be. Suurepärased videod Kiilist on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=dR1frkYr3iM&list=PL668FED83AFC3FA19&index=114 (paremalt leiab lisa). 
5. Mis liiki äikesega oli tegu? See oli joonpagi, kusjuures esimesel äikesega oli koguni kolm joonpagi, mis on radaripildil hästi eristatavad.
Joonpagi on liitrünksajupilve (koosneb paljudest elementidest) vorm, mille tunnuseks on tavaliselt ulatuslik rünksajupilvede kogum, mis moodustab sirgjoonelise või kergelt kaarja süsteemi. Satelliidipildil võib sel olla ka ümar kuju, kuid radaripeegeldus näitab ulatuslikku intensiivset frondilaadset sajuala, mis on sirgäikesetormidele iseloomulik.

 
Vasakul: 9. augusti öösel jõudis Läänemere keskosa kohale lõunatsüklon, mis tagas erakordse äikese (Berliini Vabaülikool, http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130809.gif); paremal: radaril on selgelt näha vähemalt kaks joonpagi signatuuri (allikas: Ilmateenistus/ilm.ee/kola/pildid/EMHI_Radar/).

6. Kui palju tekkis välke tipphetkel? 8/9.08.2013 – 1200 välku kell 00:30-00:45 (allikas: Ilmateenistus ja NORDLIS). Hiljem hakkas ringlema arv 600/15 minuti kohta, kuid igal juhul kell 23:45-01:45 ning 02:15-04:15 oli pidevalt sellest tunduvalt rohkem välke Eestis ja selle lähiümbruses. Võib-olla võeti see arv väiksemal alal, nt Harjumaal, kus võis 15 minuti jooksul olla 600 välku tipphetkel? (aitäh Sven-Erik Ennole abi eest!)
7. Miks välke oli eriti palju? Välkude sagedus korreleerub tugevasti korraga nii pilvetipu kõrgusega kui  tõusvate õhuvoolude tugevusega. Välkude alusel pidi pilvede kõrgus olema vähemalt 15 km ja tõusvate õhuvoolude kiirus 20-30 m/s (tugevamate toetuseks puudusid teated hiidrahest).



Välgud 9. augustil. Pange tähele, et kaart kajastab ainult südaööst hilisemaid välke, mistõttu jääb mulje, nagu poleks saartel olnudki nii suurt äikest. Tegelikult oli esimene äike seal suuresti enne keskööd (allikas: Ilmateenistus/NORDLIS).

8. Miks konvektsioon tekkis 2-3 km kõrgusel, mitte madalamal? Päevasel ajal ei tekkinud piirkihist lähtuvat konvektsiooni, mille põhjuseks oli piirkihi stabiilsus ja tugevnev sooja õhu advektsioon. Stabiilsust suurendas päeval briisifrondiga Harjumaale jõudnud jahe õhk. Aga õhumass kõrgemas osas oli labiilne. Ekstreemset labiilsust näitas HIRLAMi mudel ka öisele ajale, nii oli diagrammilt näha, et õhumassi alumised paar km on stabiilne.
9. Millal uuesti võib selline torm tulla? Selle kordumist lähitulevikus ei välista muu, kui ainult sobivate tingimuste puudumine. Täpset aega ei tea muidugi keegi.
10. Kui oli üsna kindlalt teada, et see järgib ESTOFEXi markeeritud ala, siis milleks selline meeletult pikk jaht? Jahi eesmärk oli mitte lihtsalt äike kätte saada, vaid olla alguse juures ja jälgida äikese arengut. Lisaks sellele pikendas jaht ju ka äikesekogemust. Aga algus on minu arvates kõige huvitavam.


Äike kusagil kaugel. Pildistatud 9.08. kell 1:30 Muhu Simisti Lõunaranna sadamas. Kalmer Saare foto

Nii 8. kui 9. augusti öö oli mõnel pool troopiline, st minimaalne õhutemperatuur jäi 20°C-st kõrgemaks. 9. augustil taandus lämbe ja kuum õhumass idapiiri taha, kuid mitte väga kaugele. 10. augustil formeerus Aadria merel uus lõunatsüklon, mis suundus kiiresti kirdesse, jõudes 11. augusti ööks juba Eesti kagunurga taga. See kandis endaga samuti troopilist õhumassi põhja poole, mistõttu võis karta ulatuslikku äikest, kuid see ulatus tegelikult ainult Kagu-Eestisse ja polnud eriti tugev, kuid tõi mõnele poole paduvihma. Loode-Eestis võis 10. augusti õhtul näha lõõmavat päikeseloojangut vikerkaarega.
Alates 11. augustist suurenes läänetsüklonite mõju, valitsema hakkas jahedapoolne mereline polaarne õhumass, temperatuur tõusis päeviti kuni 20°C-ni, sageli sadas hoovihma, kohati oli äikest. 11. august tundus olevat ka maapükste päev: tõepoolest, vähemalt sel päeval oli HIRLAMi mudeli järgi mõnes jaamas superadiabaatiline temperatuurigradient piirkihis ja märgatav tuulenihe. Rohkem konkreetse juhtumi põhjal: http://lagujailm.blogspot.com/2012/07/tornaado-elva-lahistel-20-juulil-2012.html. Maapüksid või lehterpilved, mida 11. augustil nähti: siin ja siin http://www.youtube.com/watch?v=77NROxCvh2w&feature=youtu.be ning https://www.facebook.com/aivo.leppik/posts/10151771148409162 ja lõpuks üks kahtlane juhtum, mille lahendas T. Tanilsoo: Pärast mitu päeva mässamist ning video vaatamist kiirendatult ning stabiliseeritult kaldun arvama, et näha ei olnud "maapüksi"
pigem tekitasid tuulenihe (nii vertikaalne ning horisontaalne) ja perspektiiv optilisi illusioone. Lisaks sellele ei olnud "keerisel" üldse karakteristlikku välimustki. Seega leidis taas aset meedianaado. Sellel päeval leidis küll aset ka reaalseid keeriseid, kuid see siin ilmselt üks neist EI OLE.
Pilte 12. augustist. 13. augustil olid vist nähtavas aasta viimased helkivad ööpilved. 15. augustist suurenes lõunapoolse antitsükloni mõju, liikudes tasapisi Venemaale. Ilm hakkas soojemaks muutuma.

 
11. august oli tüüpiline labiilse merelise polaarse õhumassiga päev: sagedased hoovihmad, kohatine äike, nagu nendelgi fotodel Laagrist võib näha.

18. augustil jõudis edelast ja lõunast kohale tunduvalt soojem õhumass, milles õhutemperatuur tõusis 26°C-ni. Siiski läks juba järgmisest päevast jahedamaks ja temperatuur enam 25°C-ni ei tõusnud. 20. augustil jõudis kagupiiri taha taas kuum õhumass, mida kandnud osatsüklon tõi Lõuna- ja Ida-Eestisse sarnaselt 11. augustiga rohkelt sademeid.

 
10./11. ja 20. augusti sademed (allikas: Ilmateenistus)

 
20. augustil võis Laagris näha nii halosid kui hõõguvat päikeseloojangut, sest sünoptiline olukord oli praktiliselt sama mis 10. augustil.

22. augustil liikus loodest kagusse külm front, mis tõi vihma ja ühes sellega saabus Põhja-Jäämerelt väga jahe arktiline õhumass. 23.-27. augustil püsis Skandinaavialt aeglaselt itta liikuva antitsükloni mõjul vaikne ja päikeseline ilm. Esialgu oli jahe (öösel langes õhutemperatuur kuni 3 kraadini, kuid öökülma polnud maapinnalgi) ja päevalgi ei tõusnud 20°C-ni, kuid õhumass soojenes tasapisi ja nii oli alates 25. augustist sooja päeviti taas üle 20°C.

 
22. augustil liikus üle Eesti külm front ühes hoovihmadega, järgmine päev oli säravalt päikeseline (Vasalemmas).

Kuna õhumass muutus soojemaks ja niiskemaks (27. augustil ulatus kastepunkt juba 10...15°C-ni, hiljem peamiselt saartel isegi kõrgemale) ja 29. augustil jõudis läänest Loode-Eesti kohale front, siis arenes konvektsioon ja tekkis äike. Kuna front püsis põhjaranniku läheda ka järgnenud ööl, siis liikus läänest üle Põhja-Eesti itta äike. Äikest oli ka 30. augustil. Äikest toonud hilissuvised päevad kulmineerusid 1. septembriga, kui läänest itta liikus ilmselt ebapüsivuse joonel arenenud tugev äike koos pagiga. Mõnel pool sadas rahetki. 2. septembril liikus loodest üle Eesti kagusse süvenev tsüklon, mis tõi Soome lahele tunde kestva äikese, kusjuures tekkis ka vesipüks, vaata.

 
29. augusti äike tekkestaadiumis nähtuna Tallinnast (vasakul) ja soe vaikne õhtu enne öist äikest Laagris (paremal)


30. augusti öösel liikus üle Tallinna äike, mille saabumisel kl 1 paiku öösel oli näha riiulpilve, mis liikus üsna kiiresti, umbes 10 minutiga, üle. Korraks tuli ka paduvihma ja oli puhanguline, kuni hinnanguliselt 7 m/s tugevune tuul, seega üsna tüüpiline äike. Äike kestis kokku umbes 20 minutit, hiljem võis veel tunnijagu ida ja kirde pool välke näha.

 
1. september oli äikeseline. Siin on näha järjekordne hoovihm jõudmas Tallinnasse (vasakul), kuid 2. september tõi tsüklonis vihmase päeva ja Soome lahel oli tunde kestev äike, kusjuures selles pilves (pildistatud Harjumaa idaosas) tekkis vesipüks (paremal).

Septembris jätkusid suviselt soojad ilmad, päeviti oli sooja ikka enamasti üle 20°C. 4.-5. septembril liikus Edela-Euroopast taas soojem ja niiskem õhumass Läänemere poole. Eesti kohal asus samal ajal antitsüklon, mistõttu päevad olid päikeselised. Alles 9. septembril taandus see Karjala kohale. Kuna õhk läks niiskemaks, siis muutusid ööd väga udusteks. Edelas oleva tsükloni ja läheneva külma frondi mõjul arenes 10.-11. septembril Lääne-Eestis äike.

 
Hilissuvised õhtud pakkusid leegitsevaid loojanguid: vasakul päevaküünal 7. septembri õhtul, paremal kiudpilved loojangu ajal (Laagris).

 
Niiskemaks muutuva õhumassi tõttu arenes 8. septembri õhtul mitmel pool tihe udu, mis püsis järgmisel hommikul veel mitmeid tunde pärast päikesetõusu (Laagris).


9. september pakkus Tartumaa taevas väga võimsat kiudrünkpilvede ja irisatsiooni (pilvede küütlemise) vaatemängu.

 
10. septembri õhtul jäädvustati Jõgeval huvitav nokakujuline pilv (Kairo Kiitsaku foto), millist nägin 1. septembril Laagris (paremal, vt pilti suuremalt). Ilmselt on siin tegu tuulenihkelise nähtusega: konvektsioon jõudis tugevama õhu liikumisega kihti, mistõttu õhk liikus veidi kerkides üle konvektsioonivoolu, põhjustades allatuult kondenseerumise ja huvitava pilvesaba ehk teisisõnu, konvektsioon moodustas rõhtsuunas liikuvale õhule takistuse, umbes nagu mäestik.

 
11. septembril tekkis Lääne-Eestis äike. Vasakul on see näha satelliidipildil (Sat24.com), paremal aga Tallinnas (Ellu Viburi foto)

 
Ilm läbi Teletorni: vasakul on näha udu mere kohal (9. september), paremal äike 11. septembril (allikas: http://www.ilm.ee/teletorn/ ja http://www.teletorn.ee/et/webcam).

Soojad ilmad jätkusid 14. septembrini, kui maksimaalne õhutemperatuur tõusis kuni 23°C. Ka ööd olid üsna soojad (5...10°C). Seejärel tuli küll paar jahedamat päeva, kui temperatuur enam 20°C-ni ei ulatunud, ent 19. septembril oli jälle kohati üle 20°C sooja. Õhumass muutus taas niiskemaks ja labiilsemaks, mistõttu öösel arenes mitmel pool udu ja 21. septembril konvektsioon, kohati oli äikest. Ilma poolest toimus lõplik pööre sügisesse 22. septembril, kui üle Karjala kagusse liikus tsüklon, mis tõi kohale väga külma arktilise õhumassi, lükates pikaleveninud suve lõplikult minema. Ka sellega kaasnes konvektsioon ja kohatine äike. Sügise saabumine pakkus Harjumaal väga uhket mulliliste kõrgkihtpilvede (Altocumulus mamma) vaatemängu.
Üldse püsis septembris väga pikalt antitsüklonaalne ilmastik, sh poolmeridionaalne tsirkulatsioonivorm, mis pikendas tunduvalt suve.

 
21. septembri öösel Laagris tekkinud udu ja kuu ümber nähtav tara, mis ilmnes udu moodustavate veetilkade ühesuguse suuruse tõttu selgete difraktsioonimaksimumidena.

 
21. septembri äikeseeelne konvektsioon Laagri (vasakul) ja Simuna kohal (Kairo Kiitsaku foto)


22. septembri õhtu vaatemänguline taevas nähtuna Laagrist

Milline oli kokkuvõtlikult suvi? 2013. a suvi oli Eesti üks teadaolevalt soojemaid ja pikemaid. Näiteks meteoroloogilise ehk kalendaarse suve (juuni-august) keskmiseks temperatuuriks arvutati Keskkonnaagentuuris 17,4°C, sellal kui pikaajaline keskmine on vaid 15,7°C, seega enam kui poolteist kraadi üle keskmise. Samas põrgulikku kuumust (üle 30 kraadi) oli vaid mõnel üksikul päeval.
Tegu on keskmise poolest viimase poolsajandi ühe kuumima suvega, sest alates 1950ndatest on Eesti tippnäitajad: 2010 ja 2011 – 18,1°C, 2002 – 17,9°C, 1972 – 17,8°C, 2005 ja 2013 – 17,4°C, 1992 – 16,3°C. 2010. ja 2011. a suved olid lausa jahmatavad, nt Tartu suve keskmiseks saadi 2010. a 18,6°C, millele pole võrdset kogu mõõteperioodi jooksul alates 1866. aastast, ehkki juuni oli tollal jahe.
Eesti territooriumi keskmine õhutemperatuur ületas juunis 2,8°C, juulis 1°C ja augustis 1,4°C võrra pikaajalist keskmist ehk normi. Samas oli suvi kuiv, mõnel pool lausa põuane, sest juuni-juuli sademetehulk moodustas pikaajalisest keskmisest vastavalt 70 ja 53%, kuid augustis oli peaaegu keskmine 92%.  Siin peab rõhutama seda, et sademeid tuli rünksajupilvede tõttu väga ebaühtlaselt, näiteks: Jõhvis sadas kolme kuuga 219, Valgas 202 mm, samas Sõrves vaid 95 mm (18. mail üle 100 mm!). Soe ja pikk suvi soodustas eksootiliste viljade, näiteks arbuuside, valmimist isegi avamaal. Seda soodustas ka ühtlaselt kõrge öine temperatuur (saab vaadata siit) suve jooksul.
Klimaatiline suvi (periood, kui ööpäeva keskmine üle 13°C) oli üpris erakordne oma pikkuse poolest. Näiteks Tartus algas klimaatiline suvi 7. mail ja lõppes alles 22. septembril. Isegi kui olla rangem ja suve pikkuse arvutamisel mitte arvestada 17.-20. septembri suvised päevi neile eelnenud kolme jahedama päeva tõttu, tuleb ikkagi suve pikkuseks 130 päeva (7. mai kuni 13. september). Absoluutne rekord see pole, sest 1975. a kestis klimaatiline suvi Võrus Jaak Jaaguse arvutuste järgi koguni 144 päeva. Samas Internetis leiab viiteid, et pikim seni teadaolev suvi oli 1897. a, kui see kestis 129 päeva, kuid seda ei ole usaldusväärne, sest see pole Eesti keskmine, mida hakati rehkendama alles hiljuti, samuti on erinevused jaamade andmete kvaliteedis ja arvukuses suured.
Astronoomilise ja klimaatilise sügise saabumisajad kattusid saartel, kuid seal algas suvi ka märksa hiljem kui sisemaal (lühikokkuvõte ilmus ka ajakirjas Loodusesõber).

***

25. septembriks jõudis Põhja-Jäämerelt Eesti kohale jäine arktiline õhumass. Kuna see oli suhteliselt niiske, siis jäi ilm enamasti pilve ja suuremat öökülma ei tulnud, kuid oli väga jahe (päevamaksimumid jäid alla 10°C). Lisaks sellele sadas 25. septembril nii lume- kui jääkruupe, lörtsi ja isegi lund, vt http://maaleht.delfi.ee/news/loodus/loodusuudised/mida-sadas-sugise-kolmandal-paeval.d?id=66831255. Kuu viimastel päevadel õhumass pisut soojenes ja päeval tõusis temperatuur taas 10°C ümbrusesse, ent arktiline õhumass sai 30. septembril täiendust ja nii jäi maksimum mõnel pool ainult 5°C lähedale. Sellise väga jaheda sügise alguse põhjuseks oli Venemaal üsna pikka aega püsinud ulatuslik tsüklon, mistõttu külm õhumass pääses Barentsi merelt Läänemere äärde.

 
Arktilise õhumassi levik 30. septembril on hästi näha satelliidipildilt, kus seda tähistas madalate pilvede ala (hallikas ala Ida-Euroopas; Sat24.com). Paremal ilmakaardil on näha sünoptiline olukord, mis soodustas arktilise õhumassi saabumise ja püsimise Eesti kohal: ulatuslik tsüklon Venemaal ja antitsüklon Skandinaavias (Berliini Vabaülikool).

Oktoobri algul liikus põhjast üle Eesti lõunasse antitsüklon, mistõttu ilmad olid kuivad ja võrdlemisi päikeselised. 5. oktoobriks jõudis lõuna poolt kohale suvine õhumass, nii et selles tõusis päevane õhutemperatuuri maksimum 15°C lähedale. Ühtlasi võis Harjumaal imetleda pilvelumestust, kuid mitte nii võimsalt, nagu oli 2. oktoobril. Järgmised päevad olid samuti väga soojad, temperatuur tõusis kuni 17°C-ni. Mõned õhtud pakkusid väga kauneid vaatepilte, nagu 6. või 11. oktoobri päikeseloojangud. Tasapisi suurenes tsüklonite mõju.

 
Pilvelumestus 2. oktoobril pisut enne kella 16 nähtuna Lauluväljakult (vasakul, Ellu Viburi foto) ja Kiilist (paremal, Martin Kivi foto)


Väga uhke joonpilvede vaatemäng 11. oktoobri õhtul Tartumaa/Jõgevamaa piiril

Oktoobri keskel jõudis Põhja-Jäämerelt taas kohale väga külm õhumass. Öösiti langes õhutemperatuur juba paiguti -6°C-ni. 18. oktoobril liikus üle Eesti tsüklon, mille tagalas saabus täiendavalt külmem õhumass, sellest uudisvoog: http://ilm.ee/index.php?511753. Suhteliselt sooja aluspinna ja sellelähedase õhukihi tõttu oli tegu labiilse õhumassiga, mistõttu mitmel pool arenesid rünksajupilved, sadas lume- ja jääkruupe, kohati ka lörtsi ja lund; 19. oktoobri öösel oli Harjumaal äikest, kaasnes tugev lumekruubisadu.

 
19. oktoobri öösel Laagris enne äikest (vasakul) ja pärast äikest, kui taevas oli täidetud võimsate pilverahnudega (paremal).

 
19. oktoober tõi konvektiivseid pilvestikke; sadas nii hoovihma kui lumekruupe (Tallinnas).

*
19. oktoobri ähvardav pilvestik Simuna kohal (Kairo Kiitsaku foto)

21. ja 22. oktoobri öö oli väga külm, mõnel pool langes temperatuur -7...-8°C-ni. 22. oktoobriga lõppes mõnepäevane külma ilma periood, sest 23. oktoobriks jõudis Venemaa antitsükloni lääneservas ja Suurbritannia kohal asunud ulatusliku tsükloni idaservas Vahemerelt kohale suviselt soe õhumass, milles oli 22. oktoobril mõnel pool Madalmaades kuni 24°C sooja.  Eestis tõusis 24. oktoobril õhutemperatuur kuni 15°C-ni.  Suur õhumassivahetus kajastus nii õhu niiskemaks muutumises kui suures temperatuuritõusus: kui 22. oktoobri hommikul oli Tartus külma 7°C, siis 23. oktoobril kell 20 oli sooja juba üle 10°C. Temperatuur tõusis enam kui 17 kraadi!

 
22. oktoobri ilmakaart, kus on näha intensiivne suviselt sooja õhumassi transport põhja poole, allikas: FMI (
http://ilmatieteenlaitos.fi/saa-ulkomailla?doAsUserLanguageId=fi_FI). Õhumassivahetus kajastub ka Tartu füüsikamaja katusel oleva ilmajaama andmegraafikul (http://meteo.physic.ut.ee/et/param.php?pid=9).

Atlandi ookeanil muutus tsüklonaalne tegevus üha aktiivsemaks. Need transportisid jätkuvalt sooja õhumassi Läänemere äärde ja nii püsis temperatuur vähemalt päeval üle 10°C.


Väga sooja õhumassi saabumise eel pakkus 22. oktoobri hommik oma -7kraadise õhutemperatuuri ja leegitseva taevaga Tartus lummavat vaatepilti.

27. oktoobril tekkis Atlandi ookeani keskmistel laiustel väga aktiivne osatsüklon, mis liikus tugevat tormi tuues üle Suurbritannia ja jõudis 29. oktoobri öösel veel üsna aktiivsena Soome edelaossa. See tõi Eestissegi tormi, mistõttu tehti vastav uudisvoog, vt
http://ilm.ee/index.php?511776. Üle pika aja võis Meteoalarmis näha Eesti kohta punaseid hoiatusi. Maksimaalne tuulepuhang 33,2 m/s mõõdeti Vilsandil. Tsüklonis jäi minimaalne õhurõhk 28. oktoobril 960 hPa juurde (Põhjamerel, Taanis).  29. oktoobri öösel tõi see kohale väga sooja õhumassi, mistõttu mõnel pool jäi õhutemperatuur 10°C-st  kõrgemale, kusjuures kohati, peamiselt saarte ümbruses, Harjumaal ja Raplamaal, oli äikest.

   
Tormi liikumissuund (joonistanud Sat24.com kaardile Knut Nuudi), paremal 28./29.10. sademed (allikas: Ilmateenistus)

Nii mõnedki inimesed panid tähele, et sügis oli väga värviküllane. Pidasin nõu taimefüsioloogiat tundvate inimestega, kelle abiga õnnestus kokku panna järgmine selgitus. Temperatuuril ja klorofülli lagunemise kiirusel suurt seost ei ole, sest klorofüll laguneb kogu aeg, ka kevadel ja suvel, aga see pole nähtav, sest samal ajal sünteesitakse uut juurde. Süntees katkeb päevapikkuse lühemaks muutudes ja päikesekiirguse spektraalse koostise muutudes
üsna kaljukindel vihje, et talv läheneb. Kui klorofüll on lagunenud, paljastuvad lehes peituvad kollased karotenoidid. See, kas lehed muutuvad punaseks või mitte, sõltub sellest, kas lehtedesse hakatakse sünteesima antotsüaane. Tundub üsna naljakas, et säästurežiimile üle minnes hakatakse veel energiat raiskama ja pigmente sünteesima, aga nii ju on. Kindlasti on sellel pigmendil väga konkreetne ülesanne. Selle süntees sõltub ilmastiku tingimustest ja tõenäoliselt veel mingitest faktoritest. Sügisel peavad olema päikeselised ilmad ja jahedad ööd (aga mitte miinuskraadised, see muudab lehe inetult pruuniks) ja mööda ei maksaks vaadata ka kevadistest ilmadest, sest sealgi võib mingi põhjus leiduda.
Niisiis, kollane pigment on karotenoidid, need sünteesitakse juba kevadel ja on lehes koguaeg olemas. Nende ülesanne on kaitsta liigse valguse eest. Punased on antotsüaanid, mis sünteesitakse sügisel järsu temperatuuri muutuse korral, näiteks kui tulevad ootamatud öökülmad (septembri lõpus). Kui sügis on pikk, soe ja päikeseline, säilivad karotenoidid kaua (klorofüll ikka laguneb) ja näeme neid kollaseid lehti, aga punase lisandumiseks on vaja äkilist temperatuuri muutust. Loe lisaks: http://www.eestiloodus.ee/artikkel2956_2942.html.

Oktoober lõppes ja november algas sooja ilmaga. Võrdlemisi sooja õhumassi tõttu püsis ilm sombune, päikest oli vähe näha. 4. novembril tõi üle Eesti kirdesse liikuv osatsüklon palju vihma (meteoroloogilise ööpäeva jooksul sadas kuni 43 mm). Aktiivse tsüklonaalse tegevuse tõttu jätkus sooja õhumassi transport ja nii oli miinuskraade väga vähe, kui üldse.


Ehkki november oli väga soe, ei kohanud klassikalist novembriudu just kuigi sageli, vaid üksikutel päevadel. Siin on näited 3.11. Laagris (vasakul) ja 23.11. Raplas (paremal,
http://ilm.ee/rapla/).

6. novembril oli mõnes üksikus kohas äikest. Üks välk registreeriti kell 19.40 Sõrve lähedal (kinnitas ka radaripilt), teisest välgust raporteeris pealtnägija kella 22.10 paiku Paldiski lähedal, sedagi kinnitas radaripilt. Väärib märkimist, et samal päeval oli Moskvas (ja muidugi mujalgi Lääne-Venemaal) võimas kuumalaine, sest lõunast tungis sinna troopiline õhumass. See tõstis temperatuuri koguni 17°C-ni ja ööpäeva jooksul ei langenud temperatuur alla 10°C. Ööpäeva keskmine oli üle 13°C, mis annab välja suvepäeva.
11. novembril jõudis Eestisse tsüklon, mis tõi tormi, kuid see polnud eriti tugev, sest 12. novembril mõõdeti maksimaalseks tuulepuhanguks 23,6 m/s (Vilsandil).  13. november pakkus Jõgevamaal uhket konvektiivset pilvestikku.

 
4. ja 20. novembri sademed (allikas: Ilmateenistus)

 
4. november oli väga vihmane, siin on näha kihtsajupilved (vasakul), kuid 9. november pakkus suurepäraseid kõrgkihtpilvi, millel oli isegi halo jälgitav (Laagris).


Tormide ajal on üheks populaarseks kohaks Merivälja muul, kus käiakse nautimas looduse vaatemängu (11. november).


13. novembril konvektiivne pilvestik Jõgeval (Kairo Kiitsaku foto)

Kuna tsüklonid liikusid üsna suurtel laiustel, siis jäi Eesti pidevalt nende lõunaserva, kus valitses soe õhumass ja sadas vihma. Ilm oli enamasti pilves. Järgmine torm liikus 16. novembril üle Norra mere ja Skandinaavia Soome, kuhu tõi tugeva tormi. Eesti jäi selle lõunaserva, mistõttu tormituul andis tunda peamiselt põhjarannikul, kus 17. novembril mõõdeti tugevaimaks tuulepuhanguks 26,6 m/s Pakril. Juba õhtul hakkas tuul nõrgenema. Tormi tõttu selgines ka taevas. Videot saab vaadata: http://www.youtube.com/watch?v=WwJHxojIY6g ja ilusaid pilte: http://jyrivoiti.blogspot.com/2013/11/17112013.html.
Mujal maailmas toimuvast tuleb mainida kindlasti Taifuun Haiyani (Yolanda), mis oli erakordne oma tugevuse ja intensiivsuse poolest: tipphetkel ulatus 1 min keskmine tuulekiirus 315 km/h, puhangud 375 km/h ja üksikud iilid koguni 390 km/h, mis on tunduvalt üle 100 m/s, rohkem http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/11/taifuun-haiyan-yolanda.html.

 
17. novembri torm Merivälja muulil (vasakul) ja konksjad kiudpilved (Cirrus uncinus) järgmisel päeval Tallinna kohal

Ilm läks sooja õhumassi ja tuule nõrgenemise tõttu uuesti pilve 19. novembril. Sombune ja soe ilm püsis 23. novembrini. 24. novembril jõudis Skandinaavia põhjatippu saabunud tsükloni lõunaservas külm õhumass loodest. Nii hakkas päeva jooksul vihma asemel sadama lund ja lörtsi. Ehkki esimene lumi tuli juba 25. septembril, mis arvati ka lume varajasuse uueks rekordiks, ei tajunud inimesed seda ja seetõttu tuli see juhtum vähestele meelde. Nii räägiti esimesest lumest ikka 24. novembril. Seda päeva loetakse eeltalve alguseks. See tekitas teatava poleemika, pikemalt vt allpool.
Briti saartel kohal püsis Assoori maksimumiga seotud antitsüklon. Selle kauges idaservas püsis esialgu külma õhu juurdevool loodest (Eesti kohale ulatus kuni -10
°C isoterm 850 hPa pinnal) ja kohati säilis õhuke-osaline lumikate. 26. novembril langes minimaalne temperatuur kuni -7°C-ni (Kuusikul) ja päevanegi maksimum jäi mõnel pool 0°C-st madalamale. 27. novembril jõudis siiski antitsükloni põhjaservas Skandinaaviasse tsüklon, mis tõi kohale soojema õhumass. Seetõttu sulas 27. novembril kõikjalt lumi. Soe õhumass ei püsinud kaua, vaid Loode-Venemaale jõudnud tormi (28.11. maksimaalne puhang 27,4 m/s Dirhamis) toonud tsükloni lääneservas algas 28. novembril väga intensiivne külma õhu advektsioon esialgu troposfääri keskossa. See põhjustas mitmel pool rünksajupilvede arengut ja kohati isegi äikest. Toon ära ka vastava kirjelduse Tõrvast:  Kas 28. novembril võis Lõuna-Eestis olla äikest? Kuskil lõuna ajal (kellaaeg täpselt fikseerimata) asendus päikesepaiste ootamatult kiiresti mustjassiniste pilvedega, millest sadas lumeseguseid sademeid, tõusis väga tugev tuul, mis pillutas isegi vareseid, pilvedest lähtuvad sajujooned kulgesid erinevates suundades. Ja siis oli kaks lähestikku sähvatust ja mõne sekundi pärast kõuemürinat meenutav heli. (või oli siiski miskit elektrike töömailt?   ei julge väita). Tehti vastav uudisvoog, vt http://ilm.ee/index.php?511853.
29. novembriks jõudis Eesti kohale juba
-10°C isoterm, taevas selgines, ilm jäi tuulevaikseks ja temperatuur langes  kuu viimase päeva hommikuks -10,8°C-ni Kuusikul. Puud-põõsad olid hommikul härmas. Atmosfääri ei püsinud Eesti kohal kuigi kaua rahulikuna, vaid õhtul saabus loodest kagusse liikunud frondi tõttu rünksajupilvi, mis mõnel pool põhjustasid ootamatult lume- ja lumekruubituisku (nn lumepagisid).

 
Esimene lumi saabus Laagrisse 24. novembril (vasakul) ja Tartusse 27. novembril (paremal).

  
28. novembri rünksajupilved ja tol hetkel äikese levik satelliidipildil (vasakul; Sat24.com) ja eemalduvad rünksajupilved nähtuna Jõgevalt (Kairo Kiitsaku foto).


30. novembri vaikne ja külm hommik Laitse lähedal

Detsember algas tormiga, sest Norra merelt sukeldus kagusse järjekordne sügav tsüklon, mistõttu tehti jälle vastav uudisvoog: http://ilm.ee/index.php?511860. 1. detsembri hommik algas lumesaju ja tuisuga, päeval läks küll sulale, aga õhtul algas intensiivne külma õhu advektsioon, mis põhjustas peamiselt Lääne-Eestis rünksajupilvede arengut. Eriti tormiline oli konvektsioon Liivi lahel, kus oli ka äikest, mis liikus üle Läti kagusse. Kõige tugevamaks tuulepuhanguks jäi 2. detsembri öösel 31,8 m/s Loksal. Vaata videot: http://www.youtube.com/watch?v=aB5tIOWkwFw&feature=c4-overview&list=UUl4ddGmijfJRYffuD8YM7Kw. Huvitaval kombel jõudis järgnenud päeval Eesti idapiiri kohale korraks -15°C isoterm, mis jäigi poolaasta madalaimaks.

 
1. detsembri satelliidipilt (Sat24.com) ja radaripilt, millel on näha rünksajupilved; Liivi lahel ja Lätis oli äikest (allikas: Ilmateenistus/http://ilm.ee/kola/pildid/EMHI_Radar/).

 
1. detsembri lumemöll Laagris. Lõuna paiku tuli päike välja, kohale jõudis soojem õhumass ja lumi hakkas sulama, kuid päris ära sulada ei jõudnud, mida näeb parempoolselt järgmisel päeval tehtud fotolt.

Järgmiste päevade ilm oli samuti rahutu, sest 4. detsembril liikus otse üle Eesti idakagusse süvenev osatsüklon, mis tõi rohkelt vihma. See andis võimaluse teha häid fotosid kihtsajupilvedest, et need saata Ilmateenistusele, kus hakati tegema uut pilvede kooli, http://www.emhi.ee/?ide=29,720,868, sest sellest tähtsast pilveliigist fotosid praktiliselt pole.
5. detsembril liikus kiiresti läänest itta madalrõhulohk, mis tõi rünksajupilvi, tugevat lühiajalist lumesadu ja kohatist äikest (nt Saaremaal ja Pakril). Samal ajal toimusid Atlandi ookeani 60. laiusel aktiivsed protsessid, sest seal süvenes erakordselt kiiresti osatsüklon, mis liikus praktiliselt mööda paralleeli itta. 6. detsembri öösel jõudis see juba Läänemerele. Taaskord hakati pidama vastavat uudisvoogu: http://ilm.ee/index.php?511892.
See intensiivne tsüklon tõi mitmele poole Põhjamere äärsetesse paikadesse võimsa tormi. Tsüklon liikus 6. detsembri jooksul üle Läänemere ja Kuramaa kagusse. Eestis mõõdeti madalaim õhurõhk Sõrves, kus see 6.12. öösel oli 966 hPa. Tsükloni trajektoori arvestades on selline õhurõhk ebatavaline, seevastu nt Norra merel on selliseid tsükloneid palju rohkem.
Tuul oli tugevaim 5. detsembri õhtul ja järgmisel ööl eeskätt Lääne-Eestis. Tugevaim puhang oli 6.12. öösel Vilsandil (23,8 m/s). Pirital küll justkui mõõdeti rohkem, ent tõenäoliselt on tegu artefaktiga, st mingi mõõtmisveaga. Päeval jäi tuul nõrgemaks. Mõnel pool sisemaal ei saanud üldse aru (nt Tartus), et tegu oleks olnud mingi tormi või ebatavaliselt intensiivse tsükloniga.
Tsüklon paistis silma ebatavaliselt väheste sademete hulgaga Eestis. Räägiti isegi ekstreemsest olukorrast. Tõepoolest, sellise tsükloni puhul võiks oodata sademeid vähemalt 20-30 mm, kuid tegelikult tuli 5-10 mm, mõnel pool veelgi vähem. Rohkem sademeid tõi 4.12. osatsüklon ja 5.12. lohk, mis ei olnud otseselt tsükloniga seotud. Samas lumesadu oli lõpuks siiski laialdasem – lumikate tekkis ka mitmele poole sellistesse kohtadesse, kus lund polnud senimaani õieti sadanudki.


4. detsembri suurepärased kihtsajupilved koos hatakpilvedega Tartu kohal


5. detsembri uhke pilvestik Tallinnas, võib näha muuhulgas rünksajupilvi. Ellu Viburi foto

 
4. ja 26./27.12. sademed (allikas: Ilmateenistus)

 
5. detsembri pärastlõunal lähenes Põhjamerelt Madalmaadele ja Taanile intensiivne joonpagi, mis oli plahvatuslikult süveneva tsükloni ja selle külma frondiga seotud (Sat24.com); paremal:  õhurõhk ja tuulepuhangud 6.12. öösel kell 3 (http://laguja.meteo.net.ee/obs/).


7. detsembri lumesadu Tallinnas

Täituv tsüklon jätkas aeglast liikumist idakagusse. Selle põhja-, hiljem loodeservas püsis ilm suhteliselt talvine, sest tegu oli seeriatevahelise perioodiga*. 6. detsembri õhtul arenesid Soome lahel intensiivsed sajualad, mis tõid järgneval ööl põhjarannikule koguni padulund. Lahemaa loodus omandas 9. detsembriks lausa muinasjutulise ilme, sest kohevat lund kogunes sinna laheefekti tõttu isegi kuni paarkümmend cm.
*
  Selgitus. Novembri lõpus ja detsembri alguses oli sagedaste tormide ja väga muutliku ilmastiku põhjuseks tsüklonite seeriad, mis veel uuel aastalgi ei paistnud lõppevat.
Tsüklonite seeria (cyclone families) on polaarfrondil järjestikku arenevad tsüklonid, kusjuures tavaliselt koosneb 5-7 tsüklonist ja neid võib korraga näha igas arengustaadiumis. Põhjapoolkeral on sel juhul läänepoolseim alles tekkiv (laine polaarfrondil), samal ajal kui kõige idapoolsem on juba okludeerunud (hääbunud). Iga järgnev tsüklon liigub eelmisest tavaliselt enam või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda.

 
Vasakul: näide ideaalsest tsüklonite seeriast 25.12.2011. Paremal: Näide läänevoolust eraldunud väheliikuvast tsüklonist Hergen (15.12.2011). Selle lõunaserva taandus polaarfront, millel arenes sekundaarne tsüklonite seeria. Üks neist (Iven) muutus seerias väga aktiivseks ja liikus otse üle Eesti, tuues ohtralt sademeid, paiguti sadas kokku üle 30 mm ööpäevas. Ilmakaardid: Berliini Vabaülikool

Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just üleminekuaastaaegadele või pehmetele ja soojadele talvedele, sest tsüklonid liiguvad siis Eestist põhjapoolsemaid teid pidi (sh Norra merele), mille põhjuseks on tavaliselt selgelt väljakujunenud Assoori maksimumi põhjapoolne asend. Samal ajal on Ameerika poolel pikaajalisest keskmisest külmem ilmastik (detsembris näiteks lumetormid). Veel sügavamale minnes võib näha seost arktilise ostsillatsiooni (AO) positiivse faasiga, vt ülal külma märtsi selgitusest ja lõpust.
Mõnikord tekib väga ulatuslik tsüklon, mis viimaks okludeerudes jääb väheliikuvaks ja eraldub samal ajal üldisest läänevoolust (cut-off low). Tsükloni mõjualal muutub atmosfäär barotroopseks, aga äärealadele, eriti lõunaossa, taandub polaarfront ühes barokliinsusega, st piirkond, mis on tsüklogeneesiks soodne. Seetõttu arenevad peatsükloni lõunaservas polaarfrondil uued lained või tekivad vana tsükloni lõunaservas osatsüklonid, mis võivad moodustada sekundaarse tsüklonite seeria.
Tsüklonite seeriaga saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni nädala või kahe pikkune talvise ilma periood: see on seeriatevaheline periood. Külma õhumassi toob põhjast kohale seeria viimane tsüklon. See õhumass püsib seniks, kuni algab uus seeria. Nii oli ka detsembri talvise episoodiga – 5.-6.12. tormitsüklon oli seeria viimane tsüklon, mille järel saabus mõnepäevane seeriatevaheline talvise ilmaga rahulikum periood.

 
9. ja 16.12. lumekaardid (allikas: Ilmateenistus). Kuna 15.12. õhtul läks sulale, siis see lumekaart ei kajasta maksimaalset lume paksust.

9.-10. detsembril liikus Kesk-Euroopa kohal püsinud ulatusliku antitsükloni lääneosa mööda väga soe õhumass Skandinaaviasse, kust see liikus edasi itta Läänemere kohale. Õhumass soojenes arvatavasti fööniefekti tõttu mäestikku ületades, mistõttu 850 hPa pinnal saabus Läänemere ja edasi Eesti kohale 11. detsembril koguni 10°C isoterm. Ilm läks sulale ja maksimaalne temperatuur tõusis 12. detsembril kuni 7°C-ni (Vilsandil), tekkis advektsiooniudu. Enne sooja õhumassi saabumist mõõdeti Lüganusel 10.12. hommikul -19,7°C, sest taevas selgines. Huvitav on märkida, et samas õhumassis mõõdeti 8.-9. detsembril Soome põhjaosas ligi -40°C.
Siinkohal tasuks mainida veidi laiemalt olukorda atmosfääris. 9. detsembril deformeerus läänevool tugevasti, mistõttu õhumasside liikumine muutus meridionaalseks. Õhumasside meridionaalse liikumisega kaasnevad tavapärasest ilmast või ilmastikust sageli suured kõrvalekalded. Väga märkimisväärne oli pikaajaline äike Kanaari saartel, vaatlused Tenerifelt: http://www.wunderground.com/history/airport/GCXO/2013/12/11/DailyHistory.html. Samal ajal jõudis väga külm õhumass Musta mere ja Türgi kohale. Nii tekkis veekogu kohal tugev järveefekt, mis tõi lörtsi, lund ja lumekruupe Musta mere lõunakaldale, sh Istanbuli. Paar päeva hiljem sadas lund Egiptuses ja Lähis-Idas, vt uudist.

 
Satelliidipildil on all vasakus nurgas näha vööndina äike, mis tõi Kanaari saartele uputuse (
http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3). Jugavoolu deformeerumine tuleb eriti hästi välja 300 hPa voolujoonte ja isotahhide kaardilt (paremal; http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsavneur.html).


14. detsembril oli peaaegu kogu Türgi ja suur osa Süüriast lume all, http://weather.rap.ucar.edu/surface/snowNESDISnh.gif. Veel huvitavat: http://www.essl.org/cgi-bin/eswd/eswd.cgi.

13. detsembril liikus üle Soome itta järjekordne tsüklon, mis tõi märkimisväärse, kuid väga lühiajalise tormi. Tehti aasta viimane uudisvoog: http://ilm.ee/index.php?511892. Soomes mõõdeti mandril maksimaalseks tuulepuhanguks Helsingi Vantaa ilmajaamas 29,8 m/s, merel Rauma Kylmäpihlajal 36,8 m/s. Merel ulatus keskmine tuule kiirus 30,7 m/s, mis juhtub vaid kord 15-20 aasta jooksul. Eesti mitteilmateenistuse jaamades mõõdeti tugevaim puhang 35,1 m/s kell 03:25 Tallinna madalal, kuid Ilmateenistuse jaamadest 31,5 m/s kella 4-5 vahel Pakril.
Tooksin ära ka vahva elamuse hommikusest Jõhvist seoses tormiga, mis kirjutati siia http://www.blogger.com/comment.g?blogID=3103394870987873447&postID=7690348628157045424: Tsau! Seda, mis jõhvis toimub, on raske sõnadesse panna. Tuul on nii jõhker, et mäest alla kõndides, talvesaabastes, asfaldil, lükkab tuul su tagasi üles. Mulle tuli reaalselt 30m/s tuuleiil otse näkku, mis tõukas minu, 85kilo kaaluva mehe tasakaalust välja. 400m edasi kõndides olin parklas, mille pinda kattis kiilasjää. Tuli ülitugev külgtuule puhang, mis tõukas mu taaskord tasakaalust välja ning et püsti jääda, pidin ma ülikiirelt tegutsema ja pöörama end nii, et tuul puhuks tagant ja kiirelt ettepoole liikuma, mida jääpeal teha on üliraske! Niiet jah, see mis siin toimub praegu, on uskumatu. Ivar Uutar, 13. detsember 2013.
Seegi torm oli iseäralik, sest kestis väga lühikest aega (tormine ilm vaid napilt 12 tundi), kuid oli tugev; õhumass oli väga kuiv, nii et suurema osa ajast paistis kuu või päike, ainult öösel liikus Loode-Eestisse lühiajaliselt vihmasadu, mis küll kiiresti kadus. Päeva lõppedes oli tuul juba jäänud üsna rahulikuks.
Tsükloni tagalas saabus viimast korda aasta jooksul talviselt külm õhumass loodest.


13. detsembri päikeseloojang Haapsalus. Kaarel Virroja foto

15. detsembril tegutses Norra merel tsüklonite tandem, mille kauges kaguservas liikus soe õhumass itta. Selle pealetungil sadas aasta viimane suurem lumi (mõnel pool sadas lund ka 19. detsembri õhtul). 16. detsembril sulas sadanud lumi juba ära. Järgmistel päevadel kindlustasid Atlandi ookeanil järjestikku tekkivad ülitsüklonid, mis jõudsid  Briti saarteni (24. detsembril langes õhurõhk Šotimaa lähedal tsükloni keskmes koguni 929 hPa-ni) ja tõid sinna nii tugeva tormi kui äikest, aasta lõpuni väga sooja ja sageli vihmasajuse ilma. Jõulude ajal pöördus tsirkulatsioon küll uuesti meridionaalseks, mida toetas ka Lõuna-Venemaa soe antitsüklon, ent Vahemerelt saabus lõunavoolus täiendavalt soojust ja nii tulid ka uued kuupäeva soojarekordid, nt 25. detsembril Tallinnas +5,2°C, Pärnus +5,9°C ja Tartus +6,1°C. Samuti oli Liguuria või Türreeni merel asunud lõunatsükloni põhjaservas nt 26. detsember väga vihmane. Aeg-ajalt, kui taevas selgines ja õhumass veidi jahenes, võis näha rünksajupilvi.

 
Vasakul:
õhu liikumise kiirus umbes 9 km kõrgusel. Jugavoolud on kollased, pruunid ja lillakad ribad. Valges kohas on õhu liikumise kiirus üle 100 m/s. Selle ees on näha voogude lahknemine – divergents. Seetõttu toimus selliste soodsate tegurite põhjusel plahvatuslik tsüklogenees, sest ööpäevas ulatus õhurõhulangus kuni 50 hPa-ni (http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsavneur.html).
Paremal: ülitsükloni pilvemass 25.12. öösel (http://www.emhi.ee/?ide=21,1251,1252).

 
Vasakul: 26.12. hommikune ilmakaart. Itaalia kohalt liikus lõpuks Liguuria merele lõunatsüklon, mille põhjaservas tekkis osatsüklon. Selle mõjul oli Eestis vihmane öö. Iirimaale lähenevas ülitsüklonis langes õhurõhk järgmisel öösel 940 hPa lähedale (allikas: DWD).
Paremal: 25. detsembri päev oli mõnel pool üsna päikeseküllane ja kõikjal väga soe. Laagris võis näha konksjaid kiudpilvi, mis on väga kindlaks tunnuseks, et peatselt läheb sajule.

Kas jõuluäikest oli? – nii pärisid mõned inimesed, põhjendades, et kui lund ei ole, siis olgu jõulud äikeselised. Tõepoolest, ühte ilmagruppi (https://www.facebook.com/groups/122816167791353/) tuli 24. detsembri kohta kommentaar (muutmata kujul): Annike Kaunissaar õhtu enne seitset kui liikusime autoga Väike-Maarja poole oli päris mitmeid kordi näha kuigi vihma kallas nagu oavarrest, üritasin ka pilti teha aga sõitvast autost ja paduvihmaga ei olnud see võimalik... aga pilvesisene tundus olema kui nüüd äikese suunda mõelda siis oli see merel , sest esimest korda nägime sähvakaid narva poolt sõites rakveresse ja kui sealt edasi liikusime siis jäi kogu vaatemäng koguaeg paremale poole.

18. detsembril meenus üks mõne kuu tagune lugu. 19. septembril avaldati Avanejates geo-ilmataadi ennustus sügise ja talve alguse kohta. Seal on kirjas: November
nüüd kui seened tuksis, antakse vett! Kallab kaks nädalat ning temperatuur on ikka kuum, kuni 20! Saartel piilub 18-24 novembri perioodil päike, küllap ronib mõni reptiilkuulsus jälle Pädastesse jooma. Vähemalt korralikku silmu ta sealt ei saa!
Detsember
temperatuur lastakse allapoole, umbes kümne kraadi juurde ning meie mageveevarud saavad taas mõttetult suurt täiendust. Võib-olla üritatakse seeläbi Läänemerd puhastada? Jõulud tulevad mustad ning aastavahetuseks öösel tõuseb udu. Pole mõtet kalleid rakette osta!
Huvitaval kombel läksid mõnedki asjad täide: november nii palav polnud, kui ennustuses pakuti, kuid ebatavaliselt soe küll, lisaks oli päikeselisi päevi, samuti tuli detsembris kümnekraadine külm, palju sademeid ja tulid lumeta jõulud. Kogu ennustust saab lugeda: http://avanejad.weebly.com/2/post/2013/09/geo-ilmataat-tuleb-kuum-sgis-ning-jaanuaris-upuvad-prnu-ja-haapsalu.html.

 
Aasta viimane suurem lumesadu oli 15. detsembril, nii nägi too hommik välja Laagris.


Rünksajupilved 23. detsembril Võrumaal Holstas (Ain Vindi foto)

 
25. detsember üllatas väga värvikireva hommikuga, järgnev öö tõi rohke vihmasaju (paremal, Laagris).


Värviküllane päikesetõus. 25.12.2013. a Saaremaal Orissaares,  Kalmer Saare foto
 


29. detsembri udune ilm Simunas (Kairo Kiitsaku foto)

Viimaks jõuame juba novembri lõpus esile kerkinud küsimuseni: kuidas nende aastaaegadega ikkagi jääb? Kas novembris algas eeltalv, mis lõppes detsembri keskel, jätkudes hilissügisena või kuidas siis? Pidasin nõu ka A. Kallise ja J. Jaagusega.  Sellele küsimusele on üpris raske vastata. Väga lühidalt selgus järgnev. Jah, novembri lõpus algas kindlalt eeltalv, aga detsembri viimased kaks nädalat olid selgelt jälle hilissügise nägu. Eks see olegi kokkuleppeline asi, kas lugeda eeltalvine aeg hilissügise sisse või et oli ikkagi eeltalv, aga see katkes vahepeal hilissügisega, tulles millalgi jällegi tagasi (või eeltalv jätkus hilissügiseste ilmadega). Kokkuvõttes on siiski nii, et see kaheksa aastaaja süsteem selliste kriteeriumide alusel soojade talvede ilmastiku korral eriti ei toimi, ent tinglikult võib ikkagi detsembri teist poolt pidada eeltalve jätkumiseks, kui jääda selle süsteemi juurde ja nõustuda sellega, et alanud aastaaeg ei saa katkeda eelmise aastaajaga.
Teatava väljapääsu sellest olukorrast võib leida sünoptiliste aastaaegade abil. Sünoptilist sügist iseloomustab aktiivne tsüklonaalne tegevus Atlandi ookeanil, kusjuures läänetsüklonid mõjutavad ka Läänemere regiooni. Sellisel juhul jätkus (hilis)sügis ka detsembris kuni uue aastani ja edasigi.
Probleeme tekitas eeltalvega seonduvalt veel see, mille alusel selle algust määrata või seda üldse piiritleda. Siin on võimalik esitada vähemalt kaks varianti: määrata mingid kriteeriumid nt temperatuuri ja sademete faasi alusel (lumesajud, külmailmad, aga mitte püsivalt) ja seda arvesse võtta andmetöötlusel või lähtuda õhumassidest (võimaldab külmailmu, lörtsi-lumesadusid, kuid sagedaste soojemate õhumasside sissetungidega). Esimese variandi alusel ei alanud (saarte) rannikualadel veel 24. novembriga eeltalve, aga õhumasside järgi algas.




30. detsember pakkus mitmel pool Eestis kauneid vaateid, nii ka Jõgevale. Ülal on näha omapärastest pruunides toonides maastik, all seevastu rünksajupilved (Kairo Kiitsaku fotod)


31.12.2013 Viitina (Võrumaal). Kas on ikka talv? Kristjan Ojaveeri foto

Lõpetuseks võiks siis mõelda, miks siis aasta viimased kuud osutusid nii soojadeks. Otsene põhjus on muidugi seotud Atlandi ookeanil väga aktiivse tsüklonaalse tegevusega. Tsüklonite trajektoorid olid Eestist enamasti märksa põhjapoolsemad, sh Norra merele või olid tsüklonid väga ulatuslikud, suutes Briti saarte lähedal olles hoida edela- ja lõunavoolu, millega saabus ookeanilt või Vahemerelt soe õhumass. Aga selle taga leiame taaskord AO ostsillatsiooni ja vastava indeksi, millest oli talve lõpus juttu. AO oli alates oktoobri teisest poolest suurema osa ajast tugevasti positiivses faasis, vt diagrammi. See tähendab, et polaarpööris on tugev, arktilise õhumassi pääs väiksematele laiustele on takistatud, valitseb W-tüüp (kui rääkida Wangengeim-Girsi klassifikatsiooni mõistetes) ja troposfääri läbivad kiiresti läänest itta liikuvad väikeseamplituudilised termobaarilised lained. Sooja ja tormise ilma põhjustest rääkides ei saa mööda minna ka ookeani pinnavee temperatuurist, mis püsis uue aastani pikaajalisest keskmisest kõrgem, soodustades tsüklonaalseid protsesse (rohkem veeauru, energiat õhumasside vastasseisust jms).


AO indeks 2013. a lõpus. Allikas: http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/precip/CWlink/daily_ao_index/ao_index.html