2012. a. ilmastik
Jüri Kamenik

 

 

2012. a. ilmastik oli väga sajune: keskmiselt oli sademeid 800-900 mm, mõnel pool rohkemgi, kusjuures pikaajaline keskmine jääb 600-750 mm vahele. Aastat ilmestas mõni külma- ja kuumalaine, ülisajused päevad ning tornaadod.
Kui pole teisiti märgitud, siis siin on autori fotod, mis ilmestavad nii huvitavamaid kui tavalisemaid olusid.
Alternatiivse kokkuvõtte 2012. a. ilmastikust leiab siit: http://web.zone.ee/funnelcloud/uudis_13_01_01.htm, äikese kohta: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=367. EMHI aastakokkuvõte: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=365, täiendatult http://rb.ekspress.ee/webcache/turundus/uudiskirjad/ilm.jpg.
NB! Siinne kokkuvõte on orienteeritud fotodele ja joonistele. Seetõttu on tekst väga üldine ja lihtsas keeles kirjutatud.

2011. a. lõpus alanud eeltalv jätkus uue aasta jaanuaris. Esialgu püsivat talveilma polnud, kuid kuu edenedes külmenes ilm järjekindlalt ja esialgne väga ebaühtlane lumikate muutus igal pool paksemaks ja püsivaks. Sagedased tsüklonid või nende lohud põhjustasid kiiret ilma muutumist, tuiske, sulasid. Aasta esimene tõeliselt talvine ilm oli 8. jaanuaril, kui mõnel pool langes temperatuur -10°C-st madalamale, kusjuures madalaim temperatuur registreeriti Väike-Maarjas (-15,8°C). Hommik oli näiteks Tapal selge, vaikne ja härmas puudega. Õhtuks läks ilm pilve ja soojemaks.

 
Vasakul: tuisune 2. jaanuar, paremal külma 8. jaanuari õhtupoolik, mõlemad Tapal.


Lumikatte paksus 3. ja 20. jaanuaril. Allikas: EMHI

11. jaanuaril liikus üle Eesti järjekordne rohkelt sademeid (peamiselt lumena) toonud lohk. See väärib eraldi mainimist seetõttu, et Tapal olles märkasin tuisu ajal sadanud lumehelveste hulgas selliseid, mis koosnesid 12-harulistest lumekristallidest. See viitas nähtusele, mida kristallograafias nimetatakse kaksistumiseks. Kuna jää kuulub ka tegelikult mineraalide hulka, siis on kaksistumine jääkristallide puhul ootuspärane, kuid selle avastamiseks tuleb teada, mida otsida. Konkreetsel Tapal kogetul juhul oli tegu jää kasvukaksikutega, mis kujutasid endast tegelikult üliõhukest sammast, mida katavad kuueharulised kristallplaadid, mis on üksteise suhtes 30 kraadi pööratud, mistõttu vaatleja näeb lumehelvest tervikuna 12-harulistena. Lisaks sellele on olemas teinegi jääkristallide kaksistumise vorm, mida on lumesadudest võimalik leida. See kujutab endast sambakesi, milles on koonusjas õõnsus ja mille keskkohta ümbritseb vagu. See on kaksistumise tunnuseks. Kristallid on üksteise suhtes pööratud sel juhul 60 kraadi. Kuna kaitseväes teenides on fotografeerimine väga piiratud, siis polnud võimalik nähtud lumekristallidest teha fotosid, kuid huvilised näevad praktiliselt ideaalset näidet siit: http://www.its.caltech.edu/~atomic/snowcrystals/class/w040123a027.jpg.
Kuna see juhtum osutus nii huvitavaks, siis Tartu Ülikooli kommunikatsioonitalitus otsustas sellest teha Tartu Ülikooli jõulukaardi, millest saab osa siit: http://video.ut.ee/failid/kaart/

 
Vasakul: padulumi 20. jaanuaril Laagris, paremal: päikeseline 28. jaanuar Tapal

25. jaanuariks said suuremad sajud läbi ning algas talverahu. Selle põhjustas Siberi antitsükloni laienemine Atlandi ookeanini. Eesti ja üsna suur osa Euroopast jäid lääne-ida suunas väljavenitatud antitsükloni lõunaserva. Kuna see antitsüklon oli mitme keskmega ja ulatus üle terve Euroopa kontinendi põhjaosa, siis tähendas see püsivat idavoolu ja varem või hiljem ülikülma õhumassi kohalejõudmist. Jaanuari viimane dekaad oli pikaajalisest keskmisest külmem: pärast 25. jaanuarit domineerisid päikeselised ilmad ja ööpäeva jooksul jäi temperatuur valdavalt -10°C-st madalamale ja pärast 28. jaanuarit öine miinimum mõnel pool -20°C-st madalamale.


Nendel ilmakaartidel on näha ulatusliku antitsükloni lõunaservas ülikülma õhumassi jõudmine Euroopasse. Allikas: wetterzentrale.de


29. jaanuari hommik Laagris tervitas värvika päikesetõusuga.

Külmalaine teravik sattus veebruari algusesse. Ilm.ee-s tehti selle tõttu uudiste pidevvoog: http://ilm.ee/index.php?49826. Minimaalne temperatuur langes -30°C-st madalamale 4. veebruaril. Päevane temperatuur jäi aga mitmel pool -20°C-st madalamale. 5. veebruaril mõõdeti  Jõgeval -35°C, mis on 2003. a.-st alates madalaim temperatuur nendes vaatlusjaamades, milles mõõdetud lähevad arvesse kui ametlikud tulemused. Jaamade representatiivsusest, nõuetest, tüüpidest saab pikemalt lugeda siit: http://www.emhi.ee/?ide=29,843,1575. Mitmel pool mujalgi oli temperatuur -30°C-st madalam. Ilmad olid aga ebatavaliselt selged, mistõttu olid päevad täis päikest.  Erandiks oli 2. veebruar, kui kagust saabus niiskust ja hakkas lund sadama, kuid temperatuur oluliselt ei muutunud, aga hiljem ilma selginedes langes. 6. ja 7. veebruaril läks ilm soojemaks, kusjuures saartel oli vaid mõni miinuskraad, aga Ida-Eestis endiselt -30°C ümber. 6. veebruari hommik oli märkimisväärne sellepoolest, et Ristna ja Korela vahel oli 30-kraadine temperatuurivahe.


Kõige külmem õhumass jõudis Eesti kohale 3. veebruaril. Allikas: wetterzentrale.de

   
Päikesetõus 3. ja 4. veebruaril Laagris


5. veebruariks langes isegi Tallinna külje all temperatuur -30°C-ni.

Väga külm ilm kestis veebruari keskpaigani. Sisemaal oli temperatuur öösiti kuni -30°C, kuid kuu keskel enam -20°C-st madalamale ei langenud. Tapal tõusis 7. veebruari õhtuks temperatuur -11°C-ni, mis oli kõrgeimaks näitajaks paari nädala jooksul.
Emotsioone pakkus 10. veebruar: hommikul kl 6 õue minnes (Tapal) oli tunne, nagu oleks astunud -21
°C-sesse aurusauna, sest udu oli nii tihe, et nähtavus oli vähenenud alla 50 m ja samal ajal valitses tuulevaikus. See oli kõige tihedam udu, mida olen sellise külma ilmaga (-10°C või madalam temperatuur) näinud. Samal ajal koosnes udu vedela vee tilkadest, nii et jääkristallid puudusid pea täiesti (see õnnestus kindlaks teha). Päikesetõusu ajaks muutus udu ebaühtlaseks, paljastades siin-seal härmarüüs puid ja põõsaid. Samal ajal varjasid ülitihedad uduvaalud ülejäänut. Kui päike oli juba tõusnud, siis pakkus loodus harukordseid vaatemänge uduvaalude, härma, valguse, varjude ja värvide kombinatsioonidega. Alles lõunaks hajusid kihtpilved ja nii oli pärastlõuna jälle säravalt päikeseline. Udusid oli veebruari jooksul üldse võrdlemisi sageli.
13. ja 15. veebruaril jõudis Eestisse üle pika aja ka suurem lumesadu. Päris soojaks läks ilm 20. veebruaril, sest siis saabusid sulailmad, mis kestsid paar päeva. Kuu viimastel päevadel valitses mõne miinuskraadiga talveilm. 28. veebruaril liikus üle Eesti väga tugev tuisk padulumega. Olukord meenutas juba kerget lumetormi. Järgmisel hommikul oli vaikne, soe ja udune, kuid päeval tuli päike välja ja ilm oli kevadehõnguline (sooja kuni 6
°C). Minus siiski kevadetunnet veel ei tekkinud.
Veebruar osutus aasta külmimaks kuuks, sest sisemaal oli keskmine temperatuur -10
°C-st madalamal, mis on kuni 5°
C pikaajalisest keskmisest (1971-2000) külmem. Ebatavaline oli ka antitsükloni eluiga, mis mõjutas Eesti ilma jaanuari lõpus veebruari keskpaigani, seega vähemalt 3 nädalat. Selle antitsükloni mõjul tõusis õhurõhk Eestis koguni 1056 hPa-ni. Väga ebatavaline oli õhurõhk 3. ja 4. veebruaril Läänemere lõunaosa kohal püsinud tsüklonis, sest minimaalne õhurõhk selle keskmes oli koguni 1033 hPa, võrdluseks: normaalrõhk on 1013,25 hPa.

Antitsüklon Dieter mõjutas Eesti ilma ligi kolm nädalat. Läänemere lõunaosa kohal on näha ebatavaliselt kõrge õhurõhuga tsüklonit. Allikas: Berliini Vabaülikool

   
Vasakul: härmas puud 11. veebruaril, paremal: kevadehõngulise päeva õhtu (29. veebruar), mõlemad Tapal

Märts oli üldiselt soe ja sagedaste sulailmadega, mistõttu kuu lõpuks jõudis lumi suuremas osas juba ära sulada. Siiski oli ka külmemaid päevasid, näiteks 8. märtsi hommikuks langes mõnel pool temperatuur -20°C-st madalamale.
Märts algas ülitiheda uduga ja 2. märts üllatas raevuka lumesajuga. Järgmine päev pakkus väga vahvat taevast vaatemängu: kõrgrünkpilved muutusid kiudpilvedeks, mis hajusid üsna kiiresti. 7. märts jäi silma kui üldse üks kõige parema ilmaga päev, mida näinud olen: uskumatult selge ja kirgas taevas, kuskil ei ühtki pilve, samal ajal oli ilm praktiliselt tuulevaikne. 12. märtsil tekkis tugev kevade tunne ja näha võis aasta esimesi tõelisi rünkpilvi. Järgmine päev tõi kaasa ohtralt rünksajupilvi ja lumepagisid ning mõnel pool, näiteks Narvas, täheldati aasta esimest äikest. 19. märts jäi meelde kui üks äärmiselt muutlik päev, kusjuures võis kogeda (vähemalt Tapal) kõige rohkem erinevaid sademetetüüpe koos. 22. märts paistis silma sooja poolest, kui nii mõnelgi pool tõusis temperatuur üle 10
°
C. Soojad ilmad püsisid kuu lõpuni.

 
Vasakul: märts tervitas ülitiheda uduga (vaade kasarmuaknast), kuid järgmine päev tõi kaasa tõelise padulume (paremal), mõlemad Tapal.


Märtsi lõpuks jõudis lumi paljudest kohtadest ära sulada. Allikas: EMHI

Märts lõppes uskumatult intensiivsete halodega. Üle terve Eesti ulatus ühtlane kiudkihtpilvede loor. Seetõttu võis praktiliselt kõikjal imetleda multihalosid. Eriti intensiivsed olid need põhjaranniku lähedal.

  
31. märtsi halod Tallinnast nähtuna. Vasakul on suurem osa multihalost, paremal aga on näha mõningaid seda moodustavaid halovorme, nagu fragment 22-kraadisest ja piiritletud halost, lisaks valge horisondikaar ja värviline alumine puutujakaar.

Aprill algas talviselt ja äikesega: esimesel ööl oli kohati 10 kraadi külma, Saaremaal aga 2. aprilli öösel äike. 4. aprillil võis jälgida väga ilusat konvektsiooni ja rünksajupilved tõid lumepagisid. Lund ja külma jätkus peaaegu kuu keskpaigani, kusjuures 7.-8. aprillil oli väike lumetorm, mis tõi kuni 30 cm paksuse lumikatte Põhja- ja Kesk-Eestisse – loodus oli jälle südatalvise ilmega. Paks lumi püsis maas 9. aprillini, öösel aga langes temperatuur kuni -15°C-ni ja ega päevalgi igal pool üle 0°C tõusnud. Lumi sulas kõikjalt alles 14. aprilliks. Huvitav on märkida, et päev varem täheldati Vilsandil äikest. Aprilli viimane lumesadu üllatas 16. aprillil, kui vihmana alanud sadu muutus lumeks ja kattis õhtuks maa valge vaibaga. Tol päeval koondus Eesti kohale õhumasside poolest suur temperatuurikontrast.  Sadanud lumi sulas siiski järgmiseks päevaks.

 
Vasakul: lumine maastik 3. aprillil, paremal: konvektsioon järgmisel päeval, mõlemad Tapal

  
Vasakul: 1. aprilli õhtu Tallinnas - läänetaevas on näha konvektiivset aktiivust, paremal: lumine maastik 7. aprillil Tallinnas - kui ei teaks, siis arvaks, et võiks olla jaanuariga tegu.

 
Vasakul: lumetorm 7. aprilli õhtul Tallinnas, paremal: veel 9. aprilli keskpäeval ei hakanud lumi sulama (Tapal).

Aprilli teine pool oli juba tunduvalt soojem. Nii tõusis pärast 20. aprilli temperatuur juba üle 10°C ja 22. aprillil oli ilm juba suvine sooja üle 15°C ja tekkisid rünkpilved. Äikest täheldati 20. aprillil Vilsandil ja 22. aprillil Lääne-Nigulas, Vilsandil ja Häädemeestel. Suvist soojust oli ka kuu viimastel päevadel, näiteks 27. aprillil tõusis Võrus temperatuur 22,5°C-ni. Selle põhjuseks oli troopiline õhumass, mis jõudis Baltimaade ja Moskvani, kus temperatuur tõusis ligi 30°C-ni. Ehkki kontrastid olid meeletud, siis äikest ei oodanud, sest õhumass oli väga kuiv (suhteline õhuniiskus vaid 15-30%, segusuhe Saksamaal ja Prantsusmaal kuni 1 km kõrguseni 7-8 g/kg) ja troposfääri keskosa soe. Selline näitaja, nagu helicity, oli frondi piirkonnas 300-400 m2/s, mis on vägagi märkimisväärne ja põhjustaks labiilses energiarikkas atmosfääris tornaadode tekke. Seekord aga polnud atmosfäär energiarikas, konvektsiooni takistav inversioon (täpsemalt CIN) oli tugev ja protsessid kulgesid rahulikult.
Ometigi veidi enne kl 3 öösel (29. aprillil) märkasin, et detektorid registreerisid Eesti kohal üsna hulgaliselt välke. Radarilt midagi äikesele viitavat ei leidnud ja vaatlus pimedas öötaevas välke ei paljastanud. Seega arvasin, et kui ongi äike, siis kuskil kaugel ja Tallinnasse ilmselt ei paista. Samuti ei viitsinud enam üleval passida. Hommikul selgus, et Eesti-Läti piiril areneski äikesekolle, mis kihutas kiiresti Venemaale. Veidi pärast seda tekkis Võrumaa ja Tartumaa lõunaosa kohal uus äikesekolle, mis pakkus keskmise tugevusega äikest ja tormas suurel kiirusel hommikuks Moskva alla, nii et kl 9 märgiti seal äikest. Need äikesed ei toonud Eestisse kuigivõrd sademeid. Samas tekkis meeldiv kujutluspilt hommikusest Moskvast, kus võis imetleda äikest ja millele järgnes südasuviselt soe päev, sest öine miinimum oli üle 10°C ja keskpäevaks oli seal sooja juba 25°C. Ööpäeva keskmine oli seal 18°C, kuid Tallinnas 28. aprillil 11°C, mis on pikaajalisest keskmisest siiski märksa soojem, sest see on aprilli lõpus vaid 3-6°C.
Kas Eestis on aprillis 30°C võimalik? Jah, see on usutav, kui troopiline õhumass jõuaks kuu lõpus piisavalt suure kiirusega kohale. Näiteks 24.4.2000. a. mõõdeti Kundas sooja 27,6°C, kusjuures 850 hPa pinnal oli vaid 10
°-12°C sooja. Kas Kagu-Eestis olnud äikest oleks saanud ette näha? Tõenäoliselt mitte, sest tegu oli üksikjuhtumiga, kusjuures tingimused äikese arenguks polnud eriti soodsad. Tõenäosus, et tekib äike, oli vaid 10-20%. Näiteks EMHI ilmateates ei mainita äikest, kui selle võimalus on alla 50%. Niisiis see oli frondiga seotud äike, ent samas täiesti juhuslik. Samahästi oleks see võinud tekkida Venemaal, Leedus, Poolas, Saksamaal või ka tekkimata jäänud.


Suvine 22. aprill Tallinnas

Mai algas jaheda ja öökülmadega ilmaga. 2. mail võis jälgida Tapal väga uhkeid läätspilvi, samal ajal oli tuuline ja kohati kerge tolmutorm.  5. mail oli sooja juba üle 15°C. 6. mai õhtul tekkis mõnel pool äike. 9.-10. mai olid tõeliselt suvised, sest sooja oli üle 20 kraadi, kuid sellele järgnes ülisajune ööpäev, sest sajuhulk ulatus mõnel pool üle 20 mm. Selle põhjuseks oli sooja õhumassiga edelatsüklon. Edaspidigi oli pigem soe, päeval ikka 15°C ümber või rohkemgi, paaril päeval oli siiski jahedam. 15. mai pakkus Virumaal viibides imelise vaatemängu päikesetõusu ajal: mõned lennukite kondensjäljed (joonpilved) ulatusid üle taeva nagu nooled, samal ajal tõusev päike valgustas neid, muutes intensiivselt oranžiks ja punaseks. Mõned teised inimesed, kes seda nägid, vahtisid lausa suu ammuli. See päev oli taas suviselt soe.


Läätspilved 2. mail Tapa kohal

Järgmisel kahel päeval tuli niiskust ja soojust juurde. Kuumalaine teravik ulatus Venemaalt just Eestini. Idapiiri taga oli kuni 30°C, kuid Eestistki oli mitmel pool üle 20°C, näiteks Narva-Jõesuu maksimumiks osutus 26,4°C. Lääne-Eestis, kus oli pilves, ulatus temperatuur samal ajal vaid 15°-17°C-ni. 17. mai oli ühtlasi selle hetkeni aasta suurim äikesepäev ja vähemalt Ida-Eestis tundus õhk väga lämbe. Mõnel pool Virumaal läks mitu äikesehoogu üle ja kõige pikem äike kestis ligi kaks tundi, ent samal ajal polnud see eriti tugev. Sellele järgnes koguni hüpersajune õhtu ja öö, sest mõnel pool sadas üle 50 mm ööpäevaga (vt kaarti). Järgmine päev tundus eriti kõle, sest lämbe troopiline õhumass asendus jaheda ja palju kuivema polaarsega.

 
Sademete hulk 17. ja 21. mail. Parempoolsel kaardil on täpselt näha äikesekollete asukohad. Allikas: EMHI

 
Konvektsioon 17. mail Virumaal

 
Vasakul: konvektsioon 21. mail Tapa kohal, paremal: äike samal ajal Kibuna (Harjumaal) kohal

  
Vasakul: mamma samal ajal Tallinna kohal (foto: Ellu Vibur), paremal: 21. mai hommikused äikesekolded (foto: MODIS)

Suviselt soojaks läks jälle 20. maiks, kui mitmel pool oli üle 20°C. Sellele järgnes teine suur äikesepäev. Rohkem oli äikest siis lääne pool. Päev algas väga äikeseliselt Lätis, kus paistis, et tegu on ebapüsivusjoonega. Nendest rünksajupilvedest ulatus kiud- ja kiudkihtpilvede loor lausa Kirde-Eestini. Need äikesed nõrgenesid või hajusid päeva jooksul. Eestis algas konvektsioon keskpäeva paiku. Eriti intensiivsed äikesekolded arenesid Loode-Eestis. Tallinnas võis jälgida uhket mammat (fotol). Konvektsioon arenes ka 22. mail, kuid see oli oluliselt nõrgem ja taandus Lõuna-Eestisse. 21. mai äikesed jäid paljudes kohtades, näiteks Harjumaal, mitmeks nädalaks ainsateks äikesteks.
Järgmised päevad olid samuti soojad, sest päeval oli enamasti üle 20 kraadi. 24. mai pakkus üsna uhket kiudpilvede vaatemängu: päeval liikusid tihedad kiudpilvetombud üle Eesti. See oli mõneti märgiks võimalikust ilmamuutusest paari päeva pärast. 28. mail liikuski üle Eesti külm front, mille järel saabus lausa arktiline õhumass: kui päeval tõusis päikeselise ilmaga temperatuur napilt üle 10
°C, siis öösel langes langes temperatuur mitmel pool 5°
C-st madalamale, kuid öökülma siiski polnud. Kuna päevad olid vaiksed ja päikeselised, siis polnud suurt jahedust eriti tunda.

 
Külm front 28. mail. Rünksajupilvi ja äikest polnud.

Juuni algas ebapüsiva ilmaga: mitmel pool sadas hoovihma, mõnel pool oli nõrka äikest. Nii sellel kui mõnel teiselgi päeval juunis võis näha mammasid, ehkki äikest polnud ja mõni neist tekkis hoopiski kõrgkihtpilvedele. Üldiselt oli ilm jahe, ainult mõnel üksikul päeval tõusis temperatuur üle 20°C. Soojem oli kuu keskel, kui Lõuna-Eestis ulatus temperatuur 25°C-ni. Äikest oli samuti vähe ja need olid enamasti nõrgad. Äikeselisem oli 26. juuni ja mõnel pool ka 15. juuni, kui idapiiri taga oli eriti äikeseline tsüklon, millest jagus veidi ka siiamaile. Paar päeva olid tormised – 17 ja 23. juuni. Viimasel juhul oli tegu erakordselt sajuse päevaga. Äärmiselt sajune, eriti Ida-Eestis, oli ka 11. juuni, kui üle Eesti liikus lõunatsüklon.

 
1. juuni oli konvektiivne. Vasakul on näha üpris ruumilist muljet pakkuvat pilvemaastikku, paremal aga pärast üht järjekordset hoovihma taevasse ilmunud mamma
, mõlemad Tallinna kohal.

 
11. ja 23. juuni sademed (eelmise ööpäeva sademed selguvad hommikuks). Allikas: EMHI

 
Sademetekaartidele vastavad päevad: 11. juunil Tõravere kihtsajupilvede mäng (vasakul), alus asus 2200 m kõrgusel ja vesine 23. juuni Pirital (paremal).

 
16. juuni mammad. See oli  ebatavaline juhtum, sest intensiivne mamma
arenes kõrgkihtpilvedel. Pilvi jälgides tundus, et nendes pilvedes on olulisel kohal vertikaalsed õhuvoolud.

Elamusi pakkus 13. ja 14. juuni, kui mere kohal püsis udu. See püsis päevalgi ja liikus rannikule. Tegu oli advektiivse uduga, sest mere kohale liikus niiske ja veega võrreldes üsna soe õhumass, mis altpoolt jahtus. Esimesi helkivaid ööpilvi võis näha 10. juuni öösel ja need olid võrdlemisi intensiivsed nii varase aja kohta. 28. ja 30. juunil võis Harjumaal näha kiudrünkpilvi, mis on kümnest põhivormist (liigist) kõige haruldasemad. Eriti hästi olid need välja kujunenud 28. juunil.

 
14. juuni Tallinnas mere ääres. Näha on advektiivset udu, mis roomas merelt rannikule. See pakkus müstilisi ja väga kontrastseid vaatepilte.


14. juuni õhtul Stroomi rannas mõjus üsna tontlikult.


28. juuni pakkus Harjumaal säravaid kiudrünkpilvede vaatemänge. Sinine rist on peegeldus objektiivis.


Juba juunis võis korduvalt näha helkivaid ööpilvi. Esimest korda võis neid vaadelda 10. juuni öösel.

Juuli algas sooja ilmaga. Järgmised päevad oli veidi jahedamad, kuid ikkagi igati suvised (üle 20°C). 6. juulil saabus Eestisse lõuna poolt vahemereline soojus. 7. juuli öösel oli soojal frondil Läänemere kohal eriti tugev äike, millest sai kõige rohkem osa Saaremaa, kuid vähemal määral jõudis hommikuks ka mandrile. Päeval arenes Lääne-Eestis uus äikeste tsoon, mis püsis seal õhtuni, sest seal oli ebapüsivusjoon. Seetõttu sadas mõnel pool üle 100 mm. Sooja oli üle Eesti 25°-30°C. 8. juuli oli samuti veel väga lämbe (kastepunkt 15°-20°C), kuid suuremad äikesed jäid idapiiri taha, kus juhtus olema ebapüsivusjoon. 9. juuliks taandus lämbe troopiline õhumass lõplikult Venemaale.

 
7. juuli äikesed satpiltidel. Öine äike oli seotud sooja frondiga (vasakul), päevane aga ebapüsivusjoonega (paremal). Allikas: Sat24.com


7. juuli sademed. Lääne-Nigulat ei ole kaardil, sest oli pühapäev. Allikas: EMHI

 
7. juuli Tallinnas. Vasakul on näha 22-kraadine halo sooja frondiga seotud kiudkihtpilvedel, paremal aga õhtupoolikul kohalesaabuvat äikest.
 


7. juuli pilv-aluspind välgud. Ehkki Laagris pakkus äike üsna uhket vaatemängu ja näha võis üle 100 välgu, on sellelt kaardilt siiski näha, et Läänemaal oli äike võrreldamatult võimsam. Tähelepanuväärne on ka öösel Saaremaale jõudnud ülitugev äike (allikas: Ilmateenistus/NORDLIS).

Kuni 12. juulini püsis keskmiselt soe ilm. 13. juuliks läks ilm siiski tunduvalt jahedamaks, nii et päeval ei ulatunud temperatuur enam 20°C-ni. Nii 12. kui 13. juuli olid mitmel pool äikeselised. 13. juuli õhtul võis imetleda väga uhkeid pilvemaastikke, millest mõned meenutasid augustis Mehhiko lahel nähtavaid. Äikeseline oli veel 21. juuli, kusjuures päev varem täheldati Illi küla lähedal Tartumaal maapüksi. Jahe ilm kestis 23. juulini, kuniks polaarfront jäi lõuna poole.

 
12. juuli äike Tallinnas

 
13. juuli äike ja vapustavad pilvemaastikud Tallinna kohal


21. juuli äike Peipsi ääres


18. juuli loojang Loode-Eestis oli väga ebatavaline.

Juuli lõpus hoiatati üle pika aja taas tornaadode eest, nii oli EMHI prognoosis kirjas: “Laupäeva õhtuks jõuab Lõuna-Euroopast Eestisse troopiline õhumass, mis jääb kohale ka pühapäevaks ja esmaspäevaks. Laupäeva õhtust kuni teisipäevani on oodata tugevaid äikeseid, millega võivad kaasneda tugev vihm, rahe ja ägedad tuulepuhangud, võimalik on trombide teke. JÄLGIGE JOOKSVAID HOIATUSI EMHI KODULEHEKÜLJEL!“ Mis siis toimus?
Kõik sai alguse sellest, et 20. juulil jõudis Gröönimaa lõunatipuni süvenev tsüklon. 22. juuliks langes selle tsükloni keskmes õhurõhk 970 hPa-ni – nii intensiivseid tsükloneid on suve keskel üliharva. Tsüklon haaras Assooridelt kaasa väga sooja õhumassi ja lükkas selle peaaegu Fääri saarteni.  22. juulil liikus see õhumass edasi itta ja jõudis järgmiseks päevaks ühes polaarfrondiga kohale. 23. juuli oli sajune ja igati sügisilmeline päev (maksimaalne temperatuur 15
°-20°C), kuid 24. juulil juba 20°-23°C ja 25. juulil 20°-27°C. Saabunud õhumass oli väga niiske, mistõttu päikest oli vähevõitu ning samuti kus rohkem, kus vähem, ka sadas. Päris troopiline õhumass jõudis edelast kohale 27. juuliks. Nüüd olid võimalused selleks, mille eest hoiatati, sest eriti ohtlik on meridionaalse frontaaltsooni tekkimine Läänemerel, sest see võimaldab maksimaalsel õhumasside vastasseisul tekkida ja samal ajal võivad tekkida tohutud, kümneid tuhandeid ruutkilomeetreid katvad rünksajupilvede kogumid, mis võivad kaasa tuua mitmesentimeetrise rahe, üle 30 m/s pagid, äkktulvad ja tornaadod.

 
Vasakul:
23. juuli satelliidipilt, millelt on polaarfront tsonaalse pilvevööndina hästi jälgitav, paremal: ilm Eestis oli samal ajal sügisenäoline.


Kui võrrelda 2001. ja 2012. a juulitormide-aegseid ilmakaarte, siis sarnasus on väga suur (punases sõõris). Allikas: wetter3.de


Suve kõige soojemad päevad olidki 28. ja 29. juuli, kui mitmel pool oli maksimaalne temperatuur üle 30°C ja öine miinimum 20°-25°C (troopiline öö). Nii 28. kui 29. juulil olid tugevamad äikesed Läänemere kohal ja jõudsid ka saartele. Eriti tõsine olukord oli 29. juulil, kui saartel mõõdeti pagituulte tugevuseks enam kui 30 m/s. See andis alust järjekordseteks meedianaadodeks. Samal päeval oli palju äikest ka Ida-Eestis, näiteks Rõngu vallas sadas hiidrahet. Suurel osal mandril ei toimunud midagi, sest inversioon ei lasknud konvektiivsel energial vallanduda. 30. juuliks jäi frontaaltsoon Eesti kohale ja seetõttu arenesid Lätis ja Eesti lõunaosas uued äikesed, mis liikusid Kirde-Eestini. Viljandis tekkis üleujutus, Umbusis aga ilmselt suve tugevaim tornaado. Vaatamata sellele pääses Eesti võrreldes Läti ja Leeduga väga kergelt.


27. juuli loojang Raplamaal oli nagu eelmänguna väga ähvardav.

   
28. juuli hilisõhtul oli näha troopilist õhumassi piiritlev äikestevöönd üle suure osa Euroopa mandrist (vasakul) ja 29. juulil liikus üle Läti-Leedu intensiivne joonpagi (paremal). Allikas: Sat24.com


28. juuli õhtul liikus üle saarte äike. Pilvetippe valgustab loojuv päike.

 
Vasakul: termodünaamiline diagramm 29.7.2012 kohta. See näitab märkimisväärset labiilsust (allikas: Wyomingi Ülikool). Paremal: sellele vastav varahommikune konvektsioon, mis ei lähtunud piirkihist. Kasest paremal on äikest põhjustanud rünksajupilv.

 
29. juuli õhtupoolikul vallandus mõnel pool konvektiivne energia. See põhjustas poole tunniga plahvatusliku pilvede arengu.


Rõngu vallas mahasadanud hiidrahe. Foto: Fred-Erik Tehvan


29. juuli joonpagi kaja Läti radaril. Allikas: Läti meteoroloogiateenistus


29. juuli õhtul liikus üle saarte intensiivne pagi. Allikas: Berni Ülikool


Siin on näha 29. juuli õhtul Tallinnast üle saarte liikunud äikesesüsteemi, millega kaasnes enam kui 30 m/s tugevune pagi.

29. juuli hilisõhtul ja järgneval ööl liikus üle Raplamaa ja Harjumaa pagilaadne tuul, mis põhjustas temperatuuritõusu, kuid sademeid ega äikest polnud. Tuule nõrgenedes langes tasapisi nii temperatuur kui kastepunkt. Esmapilgul võis arvata, et see oli kuumapuhe (heat burst), mis on seotud õhtuste ja öiste hääbuvate äikestega, ent selle tunnuseks lisaks temperatuuri tõusule on märkimisväärne kastepunkti langus, mida aga ei juhtunud. Seega oli pigem tegu õhumassi vahetuse ühe etapiga, mis avaldus seekord siis üsna omapärase pagilaadse tuule ja tuule suuna muutusena. Siiski, tasuks mõelda veelgi täpsemalt, millega võis tegu olla. Selliste ebatavaliselt soojade õhumassidega on öisel ajal sageli seotud küllaltki tugev inversioon. Kui kuskilt tulevad laskuvad õhuvoolud, siis lükkavad need kõrgemal asuva sooja allapoole, mis avaldub temperatuuritõusuna. Radaripilt näitas, et lõuna poolt lähenesid kiiresti rünksajupilved, kuid need hajusid üsna hulk maad enne Tallinnat äkitselt, nii et laskuvate õhuvoolude võimalus pidi olema seega täitsa olemas. Ka Harku sondeering näitas inversiooni.


Pisut pärast südaööd tõusis temperatuur tugeva tuule saatel äkitselt, mis on sellel graafikul piigina näha. Allikas: TTÜ temperatuuriserver

 
30. juulil liikus üle Umbusi (Jõgevamaal) arvatavasti tornaado. Vasakul: uudis kohalikus ajalehes, paremal: sõlmes puud

Juulisse jäi mitu aasta äärmust: kõige sajusem ööpäev – 102,5 mm 7. juulil Lääne-Nigulas; kõige kõrgem õhutemperatuur – 33,4°C 29. juulil Narva-Jõesuus; kõige kõrgem öine miinimum 24,5°C 29. juulil Võrus; kõige tugevam tuul – 32,3 m/s Vilsandil ja kõige tugevam tromb – 30. juulil Umbusis, mis jättis endast paarisaja meetrise jälje metsa vahele ja rüüstas Tamme talu. Samuti oli juuli aasta kõige soojem kuu, olles pikaajalisest keskmisest soojem.
Mitmel ööl oli näha eredaid helkivaid ööpilvi. Suurejoonelisem oli vaatemäng 3. ja 18. juuli öösel.

 
Helkivate ööpilvede vaatemäng 3. ja 18. juuli öösel Loode-Eestis.

August algas küll jaheda, hoovihmade ja äikeselise ilmaga, ent jätkus seejärel veel südasuviselt. Soojem päev oli 3. august, kui oli kuni 27°C. Sagedasti oli äikest, ulatuslikumalt 6. augustil, kui hilisõhtuse äikesehoo ajal nähti Tallinnas väidetavalt ka keravälku. 7. augustil ilm jahenes, mille märgiks oli hilisõhtul mere kohal samuti üsna ulatuslikult arenenud äike. Järgmisel päeval oli sooja valdavalt 20°C-st vähem ja sellega oli ühtlasi kaks nädalat kestnud südasuvi läbi. 7.-8. august oli erakordselt sajune, sest ööpäevas mõõdeti isegi ligi 50 mm sademeid (Haapsalu sadam).

 
5. augusti äike Tallinnast idas (vasakul) ja pilvesisene välk valgustamas 7. augusti öist taevast Harjumaa kohal (paremal).

10. augustiks jõudis Eestisse arktiline õhumass. Ainult pilvised ööd hoidsid ära suurema öökülma, kuid sellegipoolest jõudis mõnel pool temperatuur maapinnal langeda 0°C-st madalamale ja tekkis hall. Päevalgi jäi mõnel pool maksimum 15°C-st madalamaks. Soojemaks läks 14. augustil, kui taas oli sooja üle 20°C, kuid suuremat sooja ei tulnud kuu lõpuni. Uskumatult sajune oli ka 19. august, kui mõnel pool mõõdeti üle 70 mm sademeid (vt kaarti). 23.-27. august olid üpris äikeselised, kusjuures 27. kuupäeval oli äike üsna tugev ja Kiili lähedal nähti maapüksi või lehterpilve. 26. august üllatas kella poole kümneni (hommikul) püsinud uduga.

 
Arktiline õhumass 11. augustil Eestis (vasakul) ja müstilist vaatepilti pakkuv udu 18. hommikul Laagris (paremal)


19. augusti sademed. Allikas: EMHI


25. august oli parajalt soe ja konvektiivse pilvemaastikuga. Siin on näha halva ilma rünkpilvi (Cumulus congestus
). Pärastlõunal tuli äikest (pildil paremas servas).

 
27. august Harjumaal. Vasakul on halva ilma rünkpilved (Cumulus congestus
), paremal aga edelast lähenev äikesemassiiv.


Pärast äikest ja tormi Harjumaal: puude ladvad näitavat mamma
poole, mis pole küll eriti hästi arenenud.

September algas laussajuga, kuid ilm polnud eriti jahe (15°-18°C). Soe ilm (15°-20°C) jätkus praktiliselt terve nädala jooksul. Päeval oli nii rünkpilvi kui suviseid hoovihmasid. 7. septembril läks jahedamaks ja suurem ilmamuutus tuli järgneval ööl, kui põhjarannikul oli äikest. 8. septembril oli jahe ja tuuline ilm ning äikest oli laialdasel alal üle Eesti. Seetõttu sobis päev äikesejahiks. 9. septembriks ilm paranes ja oli taas päikeseline.

 
4. septembri rünkpilved Tartu kohal (vasakul) ja 6. septembri rünksajupilved vikerkaarega Tapa kohal (paremal)

 
7. septembri äike Raplamaa ja Loodi kohal

Südasuvine kuumus saabus 12. septembril, kui sooja oli kuni 25°C. Nii sel kui eelmisel päeval oli palju tornjaid kõrgrünkpilvi. Suur kuumus lõppes äikesega, mis muutus eriti raevukaks Peipsi taga. Uuesti läks kuumaks 19. septembriks, kui jälle oli sooja üle 20°C. Õhtul oli mõnel pool äikest. Ilm oli ebapüsiv ka 21. septembril, mis kordas 8. kuupäeva suurt äikesepäeva, kuid tunduvalt nõrgemal kujul. Äikest oli rohkem vaid Jõgevamaal. Too päev oli samuti jahe ja tuuline ning valitses loodevool. Ligi 20-kraadine kuumus ründas veelkord 27. septembril. Õhtul läks pilve ja oli väga lämbe, näiteks Tartus oli kl 23 veel 18°C sooja. Öösel liikusid üle Eesti ägedad äikesed, millest kahju põhjustas Tallinnast üleläinu (uudis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-aikesetorm-tostis-auto-lendu-ning-ujutas-tanavad-ule.d?id=65029788). Kuu viimased päevad olid jälle jahedamad ja 30. september sagedaste hoovihmadega.

 
12. septembri tornjad kõrgrünkpilved ja 21. septembri õhtul uhke riiulpilv (Cumulonimbus arcus
) Tartu kohal

 
27. septembri õhtu saabus Tartusse lämbena ja huvitavate kõrgkihtpilvedega, järgneval ööl liikus üle linna äge äike paduvihmavalingutega.

  
Vasakul: radaripilt 12. septembri hilisõhtust, kus punasega on märgitud raevukas äike (allikas: EMHI), paremal: 27. septembri hilisõhtul liikus üle Eesti polaarfront koos ägedate äikestega (allikas: Berliini Vabaülikool).

September pakkus ka uhkeid vikerkaareelamusi: eriti eredad olid need 20. ja 21. septembril näiteks Tartus.

 
20. ja 21. septembri eredad vikerkaared Tartus.

Oktoober algas klassikalise järgnevuse ja halodega. Ilm oli soe, mõnel pool üle 15°C ja öine miinimumgi oli 10°C lähedal. 5. oktoobril oli tormine ilm, kusjuures sadu oli ajuti isegi tugev. Järgmised kaks päeva pakkusid elamusi konvektsiooni vallast, sest pilved paistsid õige suvised ning mõned hetkel olid äärmiselt dramaatilised või kontrastsed. 9. oktoobril läks külmemaks, sest temperatuur enam 10°C-ni ei tõusnud. Öökülmad õhus algasid 12. oktoobril.

  
Vasakul: 1. oktoober algas Harjumaal haloga, paremal: päev enne 5. oktoobri tormi võis Tartu kohal jälgida uhket kiudpilvede vaatemängu.

 
5. oktoobri torm Tallinnas läbi märja akna, sellele järgnes suviste pilvemaastikega päev.


Erakordselt dramaatiline vaade 7. oktoobril Tallinnas

12. oktoober pakkus Tartus väga võimsa vikerkaareelamuse. 13. oktoobril tekkis juba esimese lörtsi võimalus, kuid seda siiski kuskil ei registreeritud. Pilvede sajujooni vaadates oli näha, et sulamispiir asus vaid mõnesaja meetri kõrgusel. Õhtu pakkus ootamatuid elamusi riiulpilvede kujul, millest üks liikus ka üle Tallinna. Sellele järgnes hajuv rünksajupilv kerge hoovihmaga. Erakordne elamus oli veel 16. oktoobri päikeseloojang Tartu kohal, kui pilved hõõgusid.


Uhke vikerkaar 12. oktoobril Tartu kohal

 
Vasakul: riiulpilv 13. oktoobri õhtul üle Laagri liikumas, paremal: erakordselt lõõmav päikeseloojang Tartu kohal

16.-20. oktoobril oli jälle soojem periood, kui temperatuur ulatus mõnel pool üle 15°C. See soojem periood lõppes 20. oktoobri hilisõhtul äikesega, mis liikus üle Põhja-Eesti. Välkude sagedus oli selles koldes kõrge (mitu tükki minutis) ja kaasa tõi see lisaks vihmale ka rahet. Et pilve üleliikumisel ei kadunud madalad kihtpilved ja äike säilis mandri kohal, siis see näitas seda, et rünksajupilved olid piirkihist isoleeritud, sest aluspind ei mõjutanud äikest.


Äike 20. oktoobri hilisõhtul Testbedi radaril (punases ovaalis)

Tõsisem muutus toimus 25. oktoobril, kui pöörde talvesse tõi kohaliku päritoluga sügav tsüklon (26. oktoobriks langes keskmes õhurõhk 970 hPa-ni). Päeva jooksul asendus vihm lumega ja hommikuks oli juba pea kõikjal lumi maas. 26. oktoobri varahommikul tekkis väga külma õhumass tõttu sooja mere kohal tugev konvektsioon, mistõttu mõnes kohas oli äikest koos lumega.  Konvektsioon ja äikesed mere kohal jätkusid terve päeva jooksul. Kõige huvitavam asjaolu selle juures oli vast see, et looderanniku kohal tabati filmile haldjavälke, uudis: http://www.ilm.ee/index.php?510893. Lisaks sellele peeti 26. oktoobril Tallinna Teletornis pidulikult pilvejahi lõpetamine (http://www.ilm.ee/index.php?510791), mille lõppedes jõudis äike ka Tallinnasse tiheda lumekruubi- ja lumesaju saatel. Äikesed kestsid 29. oktoobrini. Alanud talvine ilm jäi tervelt nädalaks ajaks püsima. Külma oli öösiti kuni 12°C ja päevalgi ei tõusnud temperatuur kõikjal üle 0°C; sageli oli udu ja puudele-põõsastele tekkis härm.

26. oktoobriks tõi kohaliku päritoluga sügav tsüklon Eestisse talvise ilma. Allikas: Berliini Vabaülikool

   
Vasakul: talve toonud tsüklon on Venemaale jõudnud, kuid mere kohal on selle tagalas tugev konvektsioon ja äikesed (kollased ristid; allikas: Sat24.com), paremal: lume paksus 26. oktoobril (allikas: EMHI).

 
Vasakul: vihm muutus 25. oktoobril Tartus lumeks, paremal: vaade 26. oktoobril Teletornist läänest lähenevale lumepagile.


Vaade 26. oktoobril Kadrioru pargist merele. Puude ja põõsaste taga olev tume pilvemass tõi lisaks tugevale lumele ka äikest.


28. oktoobri satelliidipildilt on näha mere kohal valgete pilvetompudena rünksajupilvi, millest näiteks looderanniku lähedal olev põhjustas äikest. Eesti lõunaosa ja Läti kohal olev ühtlane hallikas tekstuur viitab madalatele kihtpilvedele tõenäoliselt oli seal udu. Allikas: Berni Ülikool

  
Vasakul: 27. oktoobri õhtul tekkis tihe udu, mis küll ei püsinud vähemalt Tallinnas eriti kaua, paremal: 28. oktoobri hilisõhtul looderanniku lähedal asunud äikesekolle.


29. oktoobril hakkas teel Tallinnast Tartusse silma läänetaevas nähtav erakordselt ere ebapäike ehk päikesesapp.

Novembri alguseks läks ilm sulale ja lumi kadus. Esimene lumi püsis mitmel pool tervelt nädala maas. Novembri algus oli soe ja udune. Tiheda udu tõttu (nähtavus mõnel pool alla 50 m) seiskus mõnel pool ka liiklus ja kerkis esile taas küsimus sellest, miks ei anta uduhoiatusi. Kahjuks on selline otsus tehtud kõrgemalt poolt, mistõttu sünoptikutel on vähe kaasa rääkida. Arvamusi on muidugi mitmesuguseid - nii neid, mis ei tähtsusta udu väljajätmist EMHI kodulehe hoiatuste nimistust, sest Maanteeameti kaudu saab vastava info kätte, kui ka selliseid, mis pooldaksid ikkagi udu kui ohtliku nähtuse eest hoiatamist ka kodulehel.
3. november üllatas konvektsiooniga ja rünksajupilvede tekkimisega.

 
3. novembri ilm Harjumaa: vasakul päevane konvektsioon ja paremal enne päikeseloojangut raiesmikul tekkinud udu

 
Vasakul: päikeseloojang 3. novembril Harjumaal, paremal: õhtul tekkinud ülitihe udu Laagris aknast avanes tänavale selline vaade.

5. novembril liikus üle Eestis üsna sügav tsüklon. Enamasti tõi see vihma, kuid Pandivere kõrgustikul tekkis 6. novembri hommikuks ajutine lumikate, mis päevaga sulas. Järgmised päevad jätkusid üsna soojadena, selgetel öödel oli öökülma. Tugevam oli öökülm 10. novembril, kui temperatuur langes õhus alla 0°C ja mõnel pool kuni -7°C-ni. Kuu keskel läks soojemaks (kuni 10°C).

 
Vasakul: kihtrünkpilvedest taevatrepp 9. novembril Tallinna kohal, paremal: lainelised kihtpilved järgmisel päeval Harjumaa kohal

Lõplik pööre talveks toimus 27. novembril. 26. november oli vaikne ja ebatavaliselt udune. Kuna veebis muutus kättesaadavaks Teletorni kaamera, siis sai Interneti vahendusel kihtpilvedest kohalt väga huvitavaid vaateid näha. Udu kestis nõrgenedes ka järgmisel päeval ja ööpäeva keskmine temperatuur langes püsivalt alla 0°C, mis on päristalve tunnuseks. Sellele lisandus 29. novembril lumetorm, sest paljudes kohtades kestis tugev üldtuisk mitmeid tunde. Idapiiri taga oli aga lausa valge põrgu: päevaga sadas 30-40 cm lund. 

 
26. novembri rekordtihe udu Tallinnas. Paremapoolne pilt kesklinnast meenutas paljudele Silent Hilli´s nähtut.

Samal ajal vaade Teletornist. Allikas: http://www.ilm.ee/teletorn/


Üliuduks ristitud udu 26. novembri lõuna paiku Harjumaal.

 
Vasakul: tugev härm pärast ööpäevast udu Tartus, ühtlasi oli see talve esimene päev, paremal: tuisk 29. novembril Tallinnas.


Lumetormi toonud tsüklon satelliidipildil. See põhjustas 29. novembril Venemaal lumepõrgu. Allikas: Sat24.com


Lume paksus 30. novembril. Allikas: EMHI

Detsember algas vaikselt, külmalt ja uduselt. Mõnel pool langes temperatuur -10°C-st madalamale, kuid enamasti oli ilm pilves ja seetõttu soojem. Mitmel pool Lõuna-Soomes ja Lõuna-Rootsis oli -25°C, sest taevas oli selge. Sellele järgnesid lumised päevad lõunatsüklonite tõttu. Samal ajal oli Venemaal Siberi antitsükloni lääneserv, mis muutus tugevamaks kuu keskel. Aga kuna Eesti jäi selle antitsükloni lääneserva, siis nii lõuna- kui läänetsüklonite mõjul oli ilm pilves ja niiske. 11. detsembril jõudis kaguvooluga Venemaalt Eesti lõunaserva sula, aga see kestis vaid mõned tunnid. Sajused ilmad jätkusid 15. detsembrini.

 
Vasakul: udune ja külm 1. detsember, paremal: lõunatsükloni lumesadu 3. detsembril, mõlemad Tallinnas

 
Vasakul: padulumi 5. detsembril õhtul Tartus, paremal: kihtpilved varjavad 12. detsembril Telemasti ülemist osa.


Venemaalt ehk idast ja kagust saabus 11. detsembril soe õhumass. Allikas: YLE

Kuu keskel tekkis Atlandil eriti sügav tsüklon, mille keskmes langes õhurõhk 955-960 hPa-ni. Selle lohk jõudis küll Lõuna-Skandinaaviani, aga edasine tee oli tugeva antitsükloni tõttu blokeeritud. Suure vastasseisu tõttu muutus ilm tormiseks, kuid sademeid oli vähe ja rohkem Lääne-Eestis. Tasapisi muutus tuul jälle nõrgemaks ja 18. detsembriks selgines ilm. 19. detsembriks langes temperatuur kuni -21°C-ni (Jõhvis), kuid inversiooni tõttu läks ilm jälle pilve ja suuremat külma ei tulnud. 20. detsember pakkus huvitavat halode vaatemängu.


Ülisuur vastasseis 16. detsembril. Allikas: Berliini Vabaülikool

 
Vasakul: kagutormi algus 14. detsembril Tallinnas, paremal: külm ja selge 18. detsember Tartus


20. detsembri õhtul võis Tartu kohal jälgida huvitavaid halosid.


Huvitavad kõrgrünkpilved 22. detsembril Tallinna kohal

Väga külm ilm püsis 25. detsembrini. Sel päeval toimusid väga suured muutused: Atlandi ookeanil kujunes tugev jugavool ja polaarfrondil arenenud tsüklon liikus üle Eesti. See nn jõulutsüklon tõi kaasa järgneva:
• tugeva tuule ja tuisu;
• väga tugeva lumesaju, millele järgnes jäätuv vihm, jäätuv uduvihm, jäälörts, kusjuures viimased põhjustasid jäidet ja kiilasjääd;
• väga paksud kihtsajupilved (paksus 5 km-st enam), mistõttu päeval hämardus ilm märgatavalt; 
• suure õhurõhukõikumise (langes ööpäevaga 1008 hPa-lt 983 hPa-ni, kusjuures rõhumuutus oli kuni 6 hPa/3h kohta);
• väga suured kraadikõikumised: kui 25.12. hommikul oli külma mõnel pool 12°C-st enam, siis õhtuks tõusis kõikjal üle 0°C ja langes südaööks Loode-Eestis juba -5°C-st madalamale;
• avas tee järgmistele tsüklonitele või nende lohkudele ja üldse läänevoolule (ookeani mõjule);
• sooja õhu piir ulatus 25.12. täpselt 60nda laiuseni ehk Soome lahele.


Tsüklon 25. detsembril Eestit ületamas. Allikas: Sat24.com


Ilm 25. detsembril. Allikas: EMHI

 
Vasakul: ülipaksude kihtsajupilvede tõttu oli 25.12.2012 päeval hämar: kui tüüpilisel pilves detsembri lõpu keskpäeval on valgustatus 3500 luksi ümber, siis siin pildil on see alla 3000 luksi.
Paremal: tuiskas nagu segane. Lumemöll oli võimas – kuna õhk oli täidetud langevate lumehelvestega, siis oli õues olles raske hingata.

 
Vasakul: 26. detsembri hommikuks saabus selgus ja vaikus! Külma oli 8 kraadi.
Paremal: 25. detsembril moodustus allajahtunud vedelatest sademetest ligi 1 cm paksune jääkiht. See konserveeris lume, mistõttu sula ei kahjustanud seda. Jääkooriku all säilisid kristallide esialgsed kujud, nagu olid need sademetena langedes.

Edaspidine ilm oli väga muutlik ja sajune: sula vaheldus väikese külmaga, sadas palju lörtsi ja lund, mõnel pool ka vihma. Rohkelt sadanud värske lumi pakkus elamuslikke vaateid looduses. Aasta viimaseks päevaks läks ilm päris sulale ja õhtul hakkas tugevat vihma sadama.
Kokkuvõtlikult osutus detsember pikaajalisest keskmisest Venemaa antitsükloni mõjul tunduvalt külmemaks, kuid ilm püsis pilves. Samuti oli sademeid keskmisest rohkem, mis oli läbivalt iseloomulik tervele aastale. On huvitav mainida seda, et novembri lõpus alanud talv püsis nii mõnelgi pool jõuludeni suladeta ehk kuu aega järjest.

 
27. detsembri õhtul sadas padulund, mistõttu paari tunniga tekkis 10 cm paksune värske lume kiht. See pakkus looduses ilusaid vaatepilte.

 
28. detsembri õhtul ilm selgines ja järgnev öö oli säravalt kuupaisteline (vasakul), kuid järgmine päev tõi kaasa ebatavalised kiudkihtpilved (paremal).


Lume paksus 30. detsembril. Saartel oli üsna kaua Eesti kõige paksem lumikate.