Sofistika mõiste täna

Sofistikaks nimetatakse tavalises kõnepruugis enamasti tühjade väidete (sofismide) esitamist või lihtsalt targutamist. Sofism on vastuolu sisaldav, paradoksaalne väide, mis näib õige, kuid tegelikult seda ei ole. Sofism võib olla ebaloomulik või kanda ebaloomulikku tähendust ("See eesel on su isa"), sisaldada endas vastuolu, olles korraga tõene ja väär ("See lause siin on väär") või tekitada vastuolu teatud kontekstis (lause "Sokrates valetab", juhul kui Sokrates ei ütle midagi muud, kui et: "Sokrates valetab") (Pironet 2001). Sofistika mõistega seonduvad tihedalt kaks terminit: retoorika ja eristika.

Retoorika ajalooline mõiste avaneb kolme vastanduse kaudu: (1) retoorika kui proosakõnekunst vs. poeetika kui luulekõnekunst; (2) retoorika kui ilukõne-, oraatorikunst vs. tavaline, ilustamata kõne; (3) retoorika kui teadus teksti loomisest vs. hermeneutika kui teadus teksti tõlgendamisest. (Lotman 1991: 217).

Kui retoorikat võib nimetada kõnekunstiks, siis eristikat vastavalt vaidlus- ehk veenmiskunstiks. Retoorika eesmärgiks võiks pidada muuhulgas ka ilu, esteetikat; eristika ainsaks eesmärgiks on võit. Sofistikast tema inetuses rääkides peetaksegi enamasti silmas eristikat. Ette rutates peaks ütlema, et sofistika ühene võrdsustamine eristikaga on vale, sofistid olid ühed esimestest, kes tõid väitluse keskmesse argumentatsiooni, nõudsid moraalsete väidete põhjendamist (EB 2003 sub logic, history of). Tundub, et sofistide endi ajal ei olnud eristika mõiste käibel ja kasutusele võttis selle alles Platon. Eristika on lähedane tänapäevasele demagoogia mõistele. Arvestades sõna "demagoogia" etümoloogiaga, on seos loomulik. Demagoog oli Vana-Kreeka rahvajuht ning demagoogia mõistes sisaldub täna seega antiikse demokraatia tugev rõhuasetus väitluskunstil.

Antiiksofistika

Vana-Kreeka demokraatia sünd VI ja V sajandi vahetusel tingis vajaduse veenva ja oskusliku sõnakasutuse järele ning seda kahel põhjusel. Esiteks muutus ekleesia ehk rahvakoosolek kõrgeimaks riigivõimuorganiks ning otsustus- ja valitsusõigus laienes seniselt 9-liikmeliselt aristokraatlikult areopaagilt 500-liikmelisele rahva poolt valitud buleele. Teiseks oli igal Ateena kodanikul vabadus kohtus hagiga üles astuda, kusjuures kohtuniku, kui kohtueesistuja institutsioon puudus, kohus koosnes 201 kuni 1501 liisuheitmise teel valitud erikoolituseta rahvakohtunikust. Otsuse langetasid kohtunikud kõnedest saadud mulje põhjal, osapooled pidid kohtu ette astuma isiklikult (kõnede koostamisel võis kasutada nn. logograafide abi). Et kohtunikel puudus eriharidus, lasus osapooltel ka seaduse tõlgendamise roll. Selline riigi- ja kohtusüsteem lõi enesestmõistetavalt soodsa pinnase kõne- ja vaidluskunsti arenguks.

Sellest pinnasest võrsusidki sofistika ja retoorika. Algselt tähistas sophía kreeka keeles igasugust oskust ja asjatundlikust, hiljem kitsendus tähendus pigem vaimsele ja teoreetilisele võimekusele. Sofistiks on nimetatud ka Pythagorast ja nn. "seitset tarka" – Bias, Chilon, Kleobulos, Periander, Pittakos, Solon, Thales (nimekiri varieerub küll eri autoritel). Tõeliste sofistide ajastu koos mõistele omistatava kahtlasevõitu varjundiga sai alguse V sajandi keskpaigas e.Kr, mil sofistideks hakati kutsuma enamasti kolooniatest pärit ning mööda Kreekat rändavaid elukutselisi õpetlasi, kes teistele tasu eest retoorikat, loogikat ja grammatikat õpetasid. Sofistide tegevus oli praktilist laadi, kõnekunsti ja retoorikasse suhtuti kui käsitöösse, mille abil on võimalik mistahes väidet kuulajani viia. Sofistliku tehnika kättesaadavus tavakodanikule (võrreldes varasema, nt. Pythagorase "jumaliku" tarkusega) ning sofistide agar tegevus kaine arukuse ja üldhariduse levitamisel muudab sofistide ajastu tõeliseks rahvavalgustuse ajastuks.

Kreeklaste suhtluspiirkonna laienemine peale Kreeka-Pärsia sõdu ning ajalookirjutuse tekkimine avas kreeklaste pilgud erinevate rahvaste keelte, kultuuride ja kommete mitmekesisusele, sisendades arusaama kultuurilise käitumise relatiivsusest ja inimlikust päritolust. Tõdemus, et sotsiaalsed ja religioossed hierarhiad, suhted ja kombed on välja kujunenud ajalooprotsessi käigus ning ei kanna endas mingeid absoluutseid väärtusi, lõi arusaama inimesele looduse poolt antud vabadusest. Selline looduse ja ühiskonna seaduste, tungide ja moraali vastandumine viis Kreeka ühiskonna sofistide käe all uudsele suundumusele, mis pööras looduse kõrval esmakordselt tähelepanu inimtekkelistele, märgilise iseloomuga normidele (Undusk 2001: 70-74).

Sofistid

Sofistidest rääkides alustatakse tavaliselt sitsiillasest nimega Korax ning tema õpilasest Teisiasest, kes umbes 470.a. e.Kr. kirjutasid detailse uurimuse efektiivsest kõnekunstist, "leiutades" sellega retoorika. Teadmised Koraxist ja Teisisasest pärinevad Platonilt ja Aristoteleselt ja neis on palju segast. Pole võimatu, et nende kahe puhul on tegemist vaid ühe mehega, sürakuusalase Teisiasega, kelle hüüdnimeks oli Ronk (kreeka k. k o r a x ). See võib selgitada, miks Aristoteles omistab retoorika loomise au Koraxile, Platon aga Teisiasele, lisades viimase nimele: "või kes ta ka poleks olnud ja kuidas teda ka poleks hüütud" (Undusk 2001: 76; Platon 2003:349). Teine Koraxiga seotud anekdootlik legend kirjeldab seda, kuidas Korax kaevanud Teisiase kohtusse, et viimane õpetamise eest tasu ära maksaks. Teisias vaielnud sellepeale vastu, et kui ta protsessi kaotab, siis on Korax teda ju halvasti õpetanud ja tasu nõudmine sellise õpetamise eest oleks väär. Kohtunikud olid selle peale igal juhul kostnud vaid: "halval rongal halb muna". Aristoteles on teisalt omistanud retoorika loomise au ka Empedoklesele, võimalik et silmas pidades kaht erinevat, argumentatiivset ja stilistilist retoorikat (Undusk 2001: 76). Huvipakkuv on ka see, et Korax arendas argumetatsioonitüüpi, mis põhineb tõenäosusel ning mis olemuselt sarnaneb veidi Sherlock Holmes'i raamatutest tuttava deduktsiooniga ning Peirce'i abduktsiooniga.

Olgu tekkimisega kuidas on, Sitsiiliast Ateenasse jõudis retoorika koos Gorgiasega (u. 483-375) 427.a. e.k. Gorgias oli Empedoklese õpilane, elas üle saja aasta ja tema teeneks oli stiiliteaduslikkuse ja retoorika ülekandmine igapäevasesse kõnekultuuri. Retoorikaõpetajana ja relativistina oli Gorgias Platoni dialoogide üheks põhiliseks sihtmärgiks sofistide hulgas ja sobib hästi sofisti ajaloolise stereotüübiga. Gorgias laiendas eleaatide argumente liikumise vastu, vulgaarse arusaama kohaselt tõestamaks, et looduse olemasolu on üleüldse võimatu, tegelikult aga pigem näitamaks physise ja nomose lahusust. (1) mitte midagi pole olemas; (2) kui miski oleks, siis poleks see mõistetav; (3) kui oleks mõistetav, poleks seda võimalik väljendada. Kui miski on, siis pidi ta saama millestki alguse. Kui ta sai millestki alguse, siis oli see miski juba enne olemas, ja algust pole. Järelikult midagi pole. Kui me neid väiteid tänapäeval lähedalt vaatame, siis pole tegemist sugugi olemise eitamisega, vaid eleaatide väidete põrmustamisega reductio ad absurdum abil. Parmenidese ja eleaatide arvates oli kogu olev ühtne, jagamatu ja liikumatu. Liikumise jagatavus lõpmatuks paigalseisude reaks kinnitab liikumise olematust, paljususe mitteolemine järeldub paljususe piiratuse ja piiramatuse vastuolust. Gorgias näitas, et sõnade kasutamine oleva kirjeldamiseks ei peegelda mitte niivõrd olevat, kui sõnade, oleva ja inimese vahekorda (Undusk 2001: 93). Eleaatide argumendid illustreerivad Gorgiase jaoks sõnade ja inimese vahekorda, mitte olemise olematust. Gorgias tõi mõtlemise raskuspunkti reaalsuselt keelele: inimene ei saa mõelda reaalsusega paralleelselt, mõte töötab sümboolsetes, keelelistes kategooriates, mis paratamatult vaid peegeldavad reaalsust. Keele ja füüsiliselt oleva lahususest tulenevalt on keeles väljendatud argumentidel vaid keeleline tähendus – keelelistest paradoksidest ei järeldu reaalsuse paradoksaalsus. Igal juhul on Gorgias ajalukku kirjutatud relativismile alusepanijana. Tema traktaati "Helena kiitus" loetakse tahtevabaduse probleemi esimeseks selgeks käsitluseks. Gorgiase sõnade, oleva ja inimese vahekorra käsitlus langeb kahtlaselt hästi kokku Peirce'i märgitrihhotoomiaga, nii et äkki peaks semiootika rajajaks nimetama hoopis Gorgiast.

Relativismist rääkides ei saa mööda minna Protagorasest (u. 480-410), Abderast pärit legendaarsest õpetlasest. Enamus allikaid avaldab kõhklevaid seisukohti nii tema elulooliste daatumite, kui tegevuse kohta. Nii näiteks arvatakse, et ta sattus aastal 415 Ateenas põlu alla, pagendati linnast ning tema raamatud põletati (tänaseni polegi tervikuna säilinud ükski Protagorase teos). Ebasoosingu põhjuseks võis olla tema teos "Jumalatest" ("Peritheon"). Ka tema kuulsaim väide: "Inimene on asjade mõõt. (Olevaile, et nad on, ja olematuile, et neid pole)" on jumalavallatu varjundiga. Ühest küljest võib seda väidet pidada subjektivistlikuks ning relativistlikuks, teisalt võib siit välja lugeda: "Jumal ei ole asjade mõõt, inimene on!". Protagorase jaoks on retoorika ülesandeks teha nõrgemat sõna tugevamaks, nõrgemat sõna on ühiskonna huvides vaja kaitsta ja säilitada (Undusk 2001: 78). Selline lähenemine viib mõtted eetika põhiprintsiipide juurde ning lubab Protagorast pidada ka üheks eetikakäsitluse rajajaks. Andmete lünklikkuse kiuste valitseb üksmeel Protagorase rolli kohta Ateena demokraatia arengus, väidetakse koguni, et tema teoorial põhines kogu Kreeka demokraatia (Mossé 2001: 43). Üsna kindlalt oli Protagoras Periklese sõber ja nõuandja ning ajaloolased on ühel meelel tema suure panuse kohta Ateena ja tema kolooniate seaduste loomisel — temalt pärineb näiteks Thurioi koloonia seaduste kogu.

Protagoras kirjutas muu hulgas ka grammatikaalaseid teoseid ning teda peetakse üheks esimeseks tänapäevases mõistes grammatika kirjeldajaks. Kuigi Protagoras on koos teiste sofistidega Platoni dialoogides enamasti negatiivseteks kangelasteks, peetakse üsna võimalikuks, et just Protagoras pani aluse sellele dialektilisele meetodile, mis hiljem sokraatiliste dialoogide kaudu kuulsaks sai (Blackburn: 362).

Hippias (Sokratese kaasaegne) oli tõeline universaal, õpetas kõike ja pidas loenguid mistahes teemadel. Hippiase universaalsus oli totaalne, legendi järgi kandis ta Olümpias kõnega esinedes endaõmmeldud riideid ja omavalmistatud ehteid. Matemaatika tunneb Hippiase kvadratrissi, väidetavalt kirjutas ta palju kirjandusteaduslikke ning arheoloogilisi uurimusi ning ka eleegiaid ja tragöödiaid. Hippiase loomuliku seaduse kontseptsioon oli küünikute ja stoikute edasiarendatuna ilmselt Rooma seaduste aluseks. Platon pühendab talle koguni kaks dialoogi, naeruvääristades tema ülbust ja kõrkust.

Prodikos (Gorgiase kaasaegne) oli Protagorase õpilane ja Sokratese, Euripidese ning Isokratese õpetaja. Prodikos uuris sünonüümide kasutust, mütoloogiat ja teda peetakse üheks teoloogia rajajatest. Temalt pärineb arusaam, et inimesed peavad kõike endale kasulikku jumalateks. Prodikos jagas Sokratese saatust, noorsoo kõlbelise laostamise eest mõisteti ta surma.

Isokrates (436-338 e.k.) oli üks vastuolulisematest sofistidest. See väide võib tunduda paradoksaalsena, kuna Isokrates on tuntud sofistide terava kritiseerijana. Samas on Isokratese enda tegevuses pealtnäha kõik need jooned, mida sofistide olemusega seostatakse. Umbes 390.a. e.Kr. asutas Isokrates seminari, kus õpetas 3-4 aastastel kursustel kõnekunsti. Kui Platoni Akadeemiat võib pidada kõrghariduse eelkäijaks, siis Isokratese seminari üldharidussüsteemi alguseks. Olles ise väidetavalt häbelik, keskpärase intellektiga ning vaikse häälega, ei esinenud Isokrates ise kõnemehena. Isokrates leidis, et kõnekunst peaks olema seotud inimeste igapäevatoimetuste, mitte meelisklema sõnade ja juuksekarva lõhkiajamise üle. Vastandumine sofistidega oli tingitud püüdlusest sofistide elutarkust elulähedamaks ja ühiskondlikumaks muuta. Kui sofistika tekkeaega võib nimetada valgustusajaks, seni jumalike tarkuste viimiseks tavakodanikuni, siis Isokratese vastuolu toob välja sofistika kiire muutumise elukaugeks sõnakeerutamiseks. Platon saab Isokratese arutlustest tuge ja suhtub temasse leebelt, "Phaidrose" lõpus ütleb Sokrates: "[S]elle mehe mõistuses on loomu poolest mingi tarkusearmastus. Seda sõnumit kuulutan ma Isokratesele, oma lemmikule [...]" (Platon 2003: 358).

Sofistide roll Kreekas

Antiiksofiste võib vaadelda mitmest vaatepunktist. Kõigepealt olid sofistid õpetajatena Kreeka haridussüsteemi osaks. V sajandi keskpaigast kuni Platoni Akadeemia rajamiseni 387.a. e.Kr. oli sofistidelt saadav õpetus ainuke kõrgema hariduse vorm Kreekas. Kuigi Platon eitab Sokratese kuulumist sofistide hulka (Sokrates ei võtnud raha ja hindas tõde), võib ka Sokratest pidada sofistiks selle sõna paremas, õpetlase tähenduses. Meil ei ole põhjust tõmmata selget piiri filosoofide ja sofistide vahele enne Platonit.

Sofistid panid aluse inimese- ja tunnetuskesksele filosoofiale, relativismile ja subjektivismile. Protagorase väidet: "Inimene on asjade mõõt" võib võrrelda René Descartes'i kuulsa ütlusega: "Cogito, ergo sum" üle 2000 aasta hiljem — mõlemad nad asetavad inimese eksistentsi ja tema subjektiivse mõtte filosoofia keskmesse. Relativism ei ole kuhugi kadunud ka tänasest päevast, Simon Blackburn ütleb Oxfordi Filosoofialeksikonis, et suuremat osa postmodernistlikust mõtlemisest võib pidada relativismi pillerkaariks (2002: 382).

Sofistid mõjutasid Ateena poliitikat olulisel määral. Lisaks mõjule läbi hariduse osalesid sofistid ise aktiivselt poliitikas ja seadusloomes. Tänased ajaloolased on sofistide peale üsna kurjad. Michael Liebig'i väitel olid just sofistid Ateena languse põhjustajad. Liebig'i artikli pealkiri: "Sophism: Ideology That Destroys Societies and Nations" (Liebig 2003) räägib enda eest. Sofistide õpetus ja rahaahnus olid Ateena korruptsiooni, moraalse languse, noorsoo hukkamineku põhjustajateks. Liebig'il on ilmselt õigus. Häving Peloponnesose sõjas 404.a. ning Sokratese juriidiline mõrv 399.a. e.Kr. kannab valitseva ideoloogia pitserit, ning selleks oli sofistide ideoloogia.

Sokrates ja sofistika

Sokratese surmas võib süüdistada sofistikat ja sofistika surmas Sokratest, kelle mõtlemisviisi erinevust sofistikast Platon oma dialoogidest läbivalt tõestada püüab. Platoni agarus Sokratese kaitsel on tingitud Sokratese samastamisest sofistidega kaasaegsete poolt ning tema arvatavast surmamõistmisest sofistina, süüdistatuna noorsoo kõlbelises laostamises. Üle kahekümne aasta enne Sokratese tegelikku hukkamist kirjeldab Aristophanes oma näidendis "Pilved" isa ja poja, Strepsiadese ja Pheidippidese konflikti sofistliku õpetuse pinnal, mis eristas "loomulikud" seadused ühiskonna omadest. Pheidippides, olles saanud Sokrateselt õpetust (ebaselge, kas ajaloolist Sokratest saab siin üheselt näidendi tegelasega samastada), annab isale peksa, sest looduse loomulikud seadused seda ju ei keela. Kui Pheidippides lubab ka emale nuhtlust anda, saab Strepsiadese mõõt täis; palunud jumalatelt andestust läheb ta ja paneb Sokratese maja põlema. Sokratese maja saatus sofistliku õpetuse kõlblusetusest vapustatud Strepsiadese kätes on mõneti sarnane Sokratese enda saatusega Ateena kohtus. See on kindlasti karikeeritud võrdlus, süüdistused Sokratese vastu tulenesid pigem sofistidelt, kui kõlbelistelt linnakodanikelt. Võiks öelda, et Sokrates jaatas tõde ja eitas tarkust, samal ajal kui Ateena ühiskonnas tooni andnud sofistid eitasid tõde ja jaatasid iseendi tarkust. Vastuolu avaldus Sokratese suhtumises, kes väidetavalt ei jätnud kasutamata juhust oma tarkusega eputavate sofistide avalikuks naeruvääristamiseks (Blanchard 2000: 432). Spekulatiivselt võiks siit järeldada, et oma positsiooni pärast muretsevad sofistid kõrvaldasid Sokratese, süüdistades teda sellessamas iseenda sofistikas.

Sofistika ja filosoofia.

Kõige paremini illustreerib Sokratese järgset suhtumist sofistidesse ilmselt Xenophon'i poolt edastatud Sokratese ütlus: "neid, kes müüvad oma tarkust raha eest kõigile, kes tahavad osta, kutsutakse sofistideks või siis ka tarkuse prostituutideks" (Deely 2001: 43). Tuginedes suuresti relativismile, väitis sofistika, et tõde kas pole olemas või siis on see iga inimese jaoks erinev ning seetõttu pole vahet, mida tark inimene räägib — peaasi on teha seda veenvalt. Siit ka põhiline põhjus vaenulikuks suhtumiseks sofistidesse — väidetavalt olid nad tihtipeale valmis oma õpetust ja tarkust painutama vastavalt maksja soovidele ja vaadetele. Sofistika paralleel "filosoofia" mõistega on silmnähtav. Sõna philosophía kasutuselevõtt pärineb ilmselt Platoni ajast ning seostub sofistliku paideía ehk harmoonilise kasvatuse mõistega (Undusk 2003: 88). Filosoofia kui mõiste ja teaduse väljakujunemine toimub seega sophía pooldumise näol. Enne Sokratest ja Platonit ei ole võimalik sofistidel ja filosoofidel vahet teha. Suhtumine teadmistesse, kui kaupa ning huvi pigem õpetuse eest saadava tasu, kui õpetuse enda vastu, eristas sofistika filosoofiast.

Hilissofistika

Sofistide toimetamised ei lõppenud Platoni ja Aristotelese kiuste siiski mitte 4. sajandil e.Kr. Aastaid 50-230 on Philostratus (u. 160–245) oma sofistide elulugudes kirjeldanud, kui sofistlikku renessansi Roomas. Suhtumine sellesse väitesse paistab tänapäeval olevat vastuoluline, kuid pole tegelikult tähtis, kas Philostratuse sofistid ikka olid need õiged sofistid või tõi Philostratus selle termini mängu meelevaldselt. Kuna Philostratus kirjeldas oma elulugude kangelasi ülivõrdes, siis on oluline pigem see, et Philostratuse meelest andis sofisti tiitel inimesele väärtust juurde. 600 aastat peale sofistika maapõhja tagumist Platoni poolt olid sofistid seega Vanas Roomas ikka au sees. Põhjuseks võib olla rõhuasetus oraatorikunstile tolleaegses sofistika mõistes, raske on ka ette kujutada, milline oli tol ajal sofistika ja filosoofia mõistete vahekord.

Teaduslugu tunneb ka meest nimega Richardus Sophista (Streveler 2001), kelle tegelik nimi ei ole teada, kuid kes tegutses 13. sajandil Oxfordis. Richardus Sophista üllitas teose nimega Abstractiones, kus ta käsitles loogilisi (keelelisi) paradokse, mida ta ise nimetas sofismideks. Näiteks kõlas tema sofism number 96 nii: "Kui sa tead, et sa oled kivi, siis sa ei tea, et sa oled kivi". Kui sa tead, et sa oled kivi, siis järelikult oled sa kivi, aga kivi ei saa midagi teada — sa ei tea, et sa oled kivi. Huvitav on jällegi see, et keskaegses filosoofias nimetati sofismiks paradoksi, segast lauset mis vajas lahendamist (Pironet 2001), suhtumine sofismidesse ei olnud halvustav.

Gorgiase olemise eitamise retoorika ei ole kuhugi kadunud, vaid elab filosoofia nime all rahulikult edasi. Indrek Meos küsib oma raamatus "Filosoofia põhiprobleemid", kas me teame, mis on teadmine? Selleks, et teada, mis on teadmine, peame me teadma mis on see esimene teadmine, mis ütleb meile, mis see teine teadmine on. Ja nii edasi. Ja kui me ei tea, mis on teadmine, siis kuidas me saame üldse midagi teada (1998: 12).

Kokkuvõtteks

Hoolimata sellest, et Kreeka sofistide näol oli Frank Lloyd Wright'i definitsiooni järgides tegemist pigem ärimeeste, kui professionaalidega, on sofistide roll teaduse arenguloos märkimisväärne mitmel põhjusel. Esiteks võib umbes 200 aastast perioodi Solonist Platonini pidada kogu maailma kultuuri arengu seisukohalt üheks viljakamaks (Liebig 2003). Kuidas me sofiste ka ei vaatleks, loojate või hävitajatena, oli neil selle perioodi teadusmõtlemises täita oma roll. Teisalt võime me sofistide teaduslikesse vaadetesse täna küll suhtuda üleolekuga, kuid me ei saa kindlasti eitada Platoni ja Aristotelese tähtsust teadusmõtte kujunemises. Kuna Platoni dialoogid on suures osas pühendatud sofistidele ning nende õpetuste ümberlükkamisele (samuti ka osad Aristotelese tööd) ning et ilma "dialoogi" ühe osapooleta poleks ka dialoogi, väärivad sofistid tähelepanu juba ainuüksi Platoni ja Aristotelese provotseerijatena. Ilma sofistideta poleks olnud Sokratest, sofistid panid alguse kuldsele ajastule (Deely: 44). Sofistide jälge võib näha kogu tänapäeva mõtteloos: Nietzsche, kes seob sofistid eetika arenguga (Steiner 1999), Leibniz, kes ründab tuuleveskeid, otsides ideaalset, sofisme välistavat grammatikat, ja nii edasi kuni semiootikani välja.

Ajaloolise hinnangu andmisel peaksime me ehk rohkem arvestama sofistika ja filosoofia mõistete eraldamatust Platoni eelsel ajal. See, mida tänapäeval sofistidele ette heidetakse on tegelikult pigem eristika, teadmiste rolli eitamine väitluses, oma seisukoha maksmapanek tänapäeva mõistes demagoogiavõtete abil. Sofistika on iseenesest palju laiem mõiste.

Kasutatud ja viidatud kirjandus