ARHAILISE AJASTU ARHITEKTUUR

Koostaja: Ulla Kattai

Sissejuhatus

Arhailine ajajärk oli Kreeka ühiskonna ja kunsti varane ajajärk, mis kestis umbkaudu 7 ja 6 sajandil e.m.a. Alguse sai nõndanimetatud rahaaristokraatia, mis oli rikastunud käsitöö ja kaubandusega ning tõrjus välja sugukondliku aristokraatia. VII sajandi keskel e. Kr. kukutati viimane Efesose kuningas ja võimule pääses türannia, mis oli vahevorm võimu üleminekul aristokraatialt demokraatiale.Ehitati linnriike ehk poliseid, asutati kolooniaid kaugematesse piirkondadesse ning hakati ostma orje.

Kunsti ja käsitöö kõrval hakkas arenema ka arhitektuur. See peegeldas tootlike jõudude arengutaset ja oskust siduda ehitise otstarve tema esteetiliste funktsioonidega. Linnriikide teke muutis uute ehitiste rajamise vajaduse järjest suuremaks. Lihtsate elamute kõrval said tähtsaks monumentaalhoonete- peamiselt templite- ehitamine. Arhailine ajajärk markeeribki aega, mil juleti palju eksperimenteerida ja tihti kasutada erinevaid ideid.

Kuna peale Pimedat Ajastut polnud Kreekas enam kuningaid, ei olnud vajadust võimsate paleede või uhkete hauakambrite järgi. Selle asemel hakatigi peamiselt ehitama templeid, pühendusega erinevatele jumalatele. See polnud uus mujal maailmas (egiptlased olid seda teinud juba tuhandeid aastaid), küll aga Kreekas. Paljud Kreekast pärit või hiljem sinna rännanud inimesed olid töötanud Egiptuses ja arvatavasti saidki oma ideed sealt (nagu hiljem ka kiviskulptuuridest märgata võib).

Säilinud ongi suuremalt jaolt ainult sakraalarhitektuur. Profaanarhitektuuri näiteid peaaegu pole, kuna elamud ehitati savist.

 

Linnaplaneerimine

Üldisemalt võib ühe Kreeka linna kujundust kirjeldada järgmiselt:

Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal ning seega rajatud enamasti mõnele kõrgendikule. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Seda ümbritsesid ametiasutuste hooned, usukultuslikud ehitised ja kauplused. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule. Olulist osa linnapildis mängisid ka veevõtukohad, mis ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega.

Näitena võib aga tuua viimase kuninga elupaiga, Efesose linna, mis türannia ajal muutus veelgi suuremaks ja uhkemaks. Kaystrose jõe, Pionose ja Koressose mäe (tänapäeval Bülbül-dag - Ööbikumäed) vahelises kolmnurgas asetsesid laiad tänavad ja ilusad majad. Põhjamüüris olevast Koressose väravast algas peatänav, mis suundus lõuna poole. Paremat kätt jäi linna keskel asuv viiesaja meetri laiune ja 750 meetri pikkune meresadam, vasemale saja meetri kõrgune Pionose mägi, millel valendasid jõukate kodanike villad. Edasi möödus peatänav suurepäraste skulptuuridega ehitud staadionist, kuni jõudis kakskümmend viis tuhat pealtvaatajat mahutava teatrini. Siit, risti peatänavaga, viis nöörsirgelt sadamasse poole kilomeetri pikkune ja kümne meetri laiune Efesose kõige luksuslikum tänav. See paraadtänav oli mõlemalt küljelt palistatud marmorsammaskäiguga, tänava otstes aga kõrgusid monumentaalsed väravad. Linna peaväljak oli sillutatud marmoriga, ei puudunud ka imehea akustikaga odeion (kontserdihoone). Arhitektuurikunsti tipp oli aga jumalanna Artemise tempel.

Kreeka templid

Kreeka templid on kõige kuulsam osa Kreeka arhitektuurist. Siinkohal on Egiptuse templid kombineeritud kohalike traditsionaalsete megaronidega, et luua uuemat, lihtsamat ja elegantsemat vormi.

Kus ja kellele

Kreeka templid olid määratud jumala eluasemeks, nagu Mesopotaamia tsikuraadidki ent tsikuraadist erinevalt oli kreeka tempel madal ehitis. Kreekas püstitati templeid küll kõrgemale kohale mäe tippu, kuid need ei olnud tornid. Kuna jumal elas templis, ei peetud seal jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere.

Templitüübi omapära

Templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima elumajast erinevad templid, mis levisid teistesse polistesse VII saj. Sarnasus megaroniga säilib templi siseruumide üldises plaanis- templihoone kaetakse 2 poolega murdkatusega ja ümbritsetakse igast küljest sammaskäiguga – peripteer (‘ümberringi sulgedega kaunistatud’). Hoone saab majesteetliku ilme ja eristub teravalt elumajadest.

Arhailisel ajastul ehitati väga palju kolossaalse suurusega templeid. Tavaliselt ehitas need mõni kohalik türann, kes suutis selliseid projekte rahastada või leida piisavalt orje ehitustööde läbiviimiseks. Neid kolossaalseid templeid on leitud nii Ida- kui Lääne-Kreekast (Artemise tempel Ephesuses, Olympeion Ateenas ja tempel ‘G’ (arvatavasti pühendatud Apollonile) Selinuses, Kreeka koloonias Lõuna-Sitsiilias.

Ehitusmaterjalid

Ehitusmaterjalideks Kreeka templite juures oli olnud peamiselt puit, millel olid kiviga võrreldes teatavad eelised - eelkõige oli see kergemini töödeldav. Varastes templites olid sambad ja katus mõlemad valmistatud puidust. Et hoida puitu mädanemast, pandi iga samba alla lapik kivi. Et sammas katuse raskust taluks, pandi samasugune kivi ka iga samba ülemisse otsa. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim. Muust kivimist ehitised kaeti tihti marmoritolmust krohviga.

Põhiplaan ja kuju

Templid ehitati kivist alusele ning sinna saamiseks kasutati madalat treppi. Templi ette ehitati tihti kivist altar ohverdamise tarbeks. (Mitte templi sisse, sest seal elasid jumalad.) Enam polnud templid kinnised ruumid, vaid nö vabaõhu ehitised. Need hooned olid pikad ja põhiplaanilt ristkülikukujulised. Kõigist küljedest ümbritsesid sambad, mille primaarseim eesmärk oli ehitist toestada. Varastel kivitemplitel olid võrreldes klassikalise ajastuga jämedad sambad ja väga rasked kapiteelid Samas on kreeka sambad Egiptuse omadest sihvakamad, peenemad ja neid paigutati hõredamalt

Stiilid

Kreeklased kasutasid ehitusel peamiselt kolme sambatüüpi:

Omapäraks friisid, millel kujutatud paljusid jumalaid, nagu näiteks Demeter, Ateena, Ares, Aphrodite ja Apollon, Trooja lahingut, hobuseid tirimas Trooja kaarikut, võitlust jumalate ja hiiglaste vahel, Apolloni ja Heraklese tüli.