3. Kuningate ajajärk (VIII-VI eKr). Septimontium ja 7 kuningat. Ühiskond. Religioon.

Pärimuse järgi valitsesid Roomat Kuningate ajajärgul 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Marcius, Tarquinius Priscus, Servius Tullius ja Tarquinius Superbus (vähemalt viimased kolm – mitte legendaarsed, vaid ajaloolised isikud). Viimased kuningad olid etruski päritoluga Tarquiniused. Kuningate ajal saavutas Rooma Laatsiumis hegemoonia. Esimeste asulate jäänused tulevase Rooma linna territooriumil kuuluvad ligikaudu X sajandisse eKr. Kõige sobivamaks asula kohaks oli Palatinus (1), kõrgus ~ 50m., mille kolm külge olid järsud kaljud ja mis sellisel moel oli looduse enese poolt rünnakute vastu kaitstud. Tõenäoliselt ilmusid juba X sajandil Palatinusele asukad, kes põletasid surnute laibad ja matsid tuha eriliste nõude sees. Nendel forumi kaevamistel leitud haudadel on palju ühist Alba Longa haudadega, mille põhjal tehaksegi järeldus, et Palatinusele asusid elama Albast väljarännanud latiinid. Nende asula aluseks oli Roma Quadrata (“kvadraatne Rooma”) – tarastatud paik, mis pakkus kaitset metsloomade ja rahutute naabrite kallaletungile eest. Seda kohta austati hiljem pühapaigana ja seal säilitati esemeid, mida traditsioon sidus Rooma asustamisega, sest pärimuse järgi rajas Romulus Roma Quadrata Palatinusele just aastal 753.

IX sajandist kuulus Caelius (2), täpsemalt – künga läänepoolne osa – linna piiridesse. Pärimuse järgi on Caelius seotud Tullus Hostiiliusega (st. VII? Veel üks variant: IV sajandi esimesest poolest...).Võib-olla juba alates IX (või VII ja VI piiril) sajandist hõivati naaberkünkad teiste asukate poolt, kes matsid oma surnud maa sisse: Esquilinus (3) (linna ida osas), Quirinalis (Quirinus – sõjajumal) ehk Kvirinaalis (4), linna põhjaosas, ja Viminalis (5), kõrval, idapoolne küngas (vt. kaart: AL, II, 142). Esquilinuse, Kvirinaalise ja Viminalise asukad kuulusid tõenäoliselt itaalikute sabeli harusse, sabiinlaste hulka.Viimased kaks küngast Septimontiumist: Capitolium (6) ehk Kapitoolium, kus tekkis tsitadell, mis oli linna kindluseks kui ka usuliseks keskuseks, ja Aventinus (7), linna lõunaosas, oli lisatud Servius Tulliuse valitsemisajal (Servius Tulliuse müür Aventinuse ümber).
Romulus, nagu ma eelmine kord jutustasin, korraldas sabiinitaride röövimise, sest tema asutatud Rooma linnas oli naistepuudus (või roomlastel isegi üldse polnud naisi!). Sabiinid / sabiinlased – Roomast põhja pool elanud itali hõim; IX sajandil eKr asustasid nad Kvirinaali künka ja Apenniini polsaare keskosa. Sabiinidest pärinevad samniidid. Romuluse valitsemiseajal sabiinidel oli oma kuningas Titus Tatius. Nagu müüt jutustab, kutsus Romulus naabruses elavad sabiinid koos perekondadega pidustusele (vaatemängule). Seal röövisid roomlased vallalised sabiinitarid, sabiinide tütred. Selle tõttu puhkenud võitluses astusid sabiinitarid, kes olid siis juba roomlaste naised ja emad, võitlevate poolte vahele ning saavutasid rahu. Pärast seda sulasid rooma ja sabiini kogukonnad üheks ja Romulus valitses koos sabiini kuninga Titus Tatiusega viimase surmani. Romulus kadus pärast neljakümmet aastat kestnud valitsemist. Tema surma kohta on olemas kaks versiooni: ühe järgi võeti ta elusalt taevasse (tema saj mõnede alamate arvates sõjajumal Quirinuseks), teise järgi tapeti Romulus patriitside poolt.

Teine kuningas – sabiinlane Numa Pompiilius. Talle omistatakse mitmesuguste kultuste rajamist, preestrite ning käsitööliste kolleegiume loomist. Pärimuse järgi olevat ta teinud mitmesuguseid sisepoliitilisi ümberkorraldusi: kehtestanud seadusi, rajanud templeid, korraldanud usukultust, jaotanud kodanikke seisustesse ja asutanud preestrite ning käsitööliste kolleegiume. Numa naine ja ühtlasi nõuandja oli vetenümf Egeria.

Rooma kolmas legendaarne kuningas oli Tullus Hostiilius. Tema ajal lõppes Numa Pompiliuse valitsemisajal alanud rahu. Ta vallutas ja rüüstas Alba Longa ning asustas selle elanikud Rooma Caeliuse künkale. Alba Longa elanikud said rooma kodakondsuse. Võitlusega Alba Longa vastu on seotud legend Horatiustest ja Curiatiustest. Horatiused olid roomlastest kolmikvennad, Curiatiused albalastest kolmikvennad. Albalaste juht ja Tullus Hostilius leppisid kokku, et kahevõitlus üksikute sõdalaste vahel peab otsustama võitluse lõpptulemuse. Roomlaste poolt läksid võitlema Horatiused, albalaste poolt – Curiatiused. Kaks roomlast lõid haavu kolmele Curiatiusele, kuid langesid ise tapetuina. Kolmandal Horatiusel õnnestus kõikidest vastastest jagu saada; triumfeerides läks ta maleva ees ja kandis tapetud vastaste sõjariistu. Tema õde, kes oli ühe Curiatiusega kihlatud, päästis leina märgiks valla juuksed ja nuttis oma peigmeest taga. Vihaseks saanud Horatius tappis ta. Selle eest anti ta kohtu alla ja teda ootas surmanuhtlus. Siis pöördus Horatiuse isa rahva poole ja rahvas andis kangelasele armu. <Muidugi, peaasi – poeg, mis siis, et ta tappis tütre... O tempora, o mores!...> Tullus Hostilius sõdis ka sabiinidega. Pärimuse järgi jättis Tullus unustusse jumalate austamise ja sellest vihastunud jumalad tapsid ta välgulöögiga.

Neljas legendaarne kuningas Ancus Marcius olevat alistanud latiinid ja asustanud nad Aventinuse künkale. Rooma sisepoliitilise olukorra kindlustamiseks lasknud ta asutadaTiberi suudmesse Ostia sadama, rajada Ostiasse soolakojad, ehitada ühe esimesest maanteedest: Tiberi suudmest läbi Rooma üle Tiberi Sabiini mägialani kulgeva Via salaria (”soolatee”), ehitada esimese silla linna piires: pons sublicius (“vaisild”).

Viies kuningas Tarquinius Priscus pani aluse etruskide ülemvõimu Roomas, võitis sabiine ja latiine. Tal tuli pidada sõdu isegi etruskidega. Ta laskis ehitada Kapitooliumi, Jupiteri templi, rajada kloaagi ja Circus Maximus’e. Tarquinius Priscusele järgnes tema kasvandik – orja poeg Servius Tullius, kes sai kuueks kuningaks ja valitses 578-534. Ta alustas Rooma vanima linnamüri ehitamist ja jaotas kodanikud varanduse alusel seisustesse (varanduslik tsensus). Serviuse reform tähistas Rooma klassiühiskonna algust. Tema nimega on seotud veel võit Veji linna üle ja Diana templi ehitamine. Servius Tullius tapeti oma väimehe tulevase kuninga Tarquinius Superbuse (Uhke) poolt. Tarquinius Superbus oli julm türann, kes rõhus nii lihtrahvast kui ka patriitse ja kõrvaldas oma vaenlasi mõrvade ning vägivallaga. Tarquinius Superbusega lõppes Roomas kuningate ajajärk (aastal 510/509 või isegi 507). Etruskide pagendamise ajendiks oli arvatavasti seik, et Tarquiniuse noorim poeg (teiste andmete järgi, vanim poeg) Tarquinius Sextus rüvetas Lucretia au. Lukretia oli rooma mütoloogias Lucius Tarquinius Collatinuse ilus ja auväärne abikaasa, kes sümboliseeris rooma naiselikkuse ideaali ja kelle tapmisähvardusel vägistas Tarquinius Sextus. (Jälle: mõned arvavad, et aastal 507). Lukretia võttis oma isalt ja abikaasalt lubaduse, et need tema au eest kätte maksavad, ning pussitas end seejärel surnuks. Lukretia vabasurm, mis on olnud lemmikteemaks Euroopa kirjanduses ja maalikunstis, olevat põhjustanud Rooma kuningavõimu kukutamise ja Rooma vabariigi loomise. Tarquinius Sextust tabas oda hetkel, kui ta põgenes Regilluse järve äärest lahinguväljalt, tähendab, löök selga, suri nagu reetur, argpüks... Roomlaste ülestõus lõppes Tarquinius Superbuse minemakihutamisega (ta leidis varjupaiga etruski kuninga Porsenna juures). Tarquinius Sextus tegi monarhiale lõpu sellega, et vägistas Rooma matrooni Lucretia, mille järel hakkasid roomlased Brutuse juhtimisel mässama. Lucius Junius Brutus oli legendi järgi Tarquinia poeg, kes oli omakorda Tarquinius Superbuse õde. Brutus oli ka Rooma vabariigi rajaja. Tema elu varases eas peeti Brutust kohtlaseks, millele viitab ka tema nimi. Tegelikult oli ta Tarquinius Superbuse õukonnas paras naljahammas. Kui kuningapaleest leiti madu, siis suundusid kaks printsi Delfisse oraaklilt selle üle aru pärima ning Brutus reisis peaaegu narri rollis koos nendega. Oraakel ütles roomlastele, et see neist, kes naastes esimesena oma ema suudleb, saab Rooma järgmiseks valitsejaks. Printsid tõmbasid liisku, et otsustada, kes pidi koju jõudes nende ema suudlema, kuid Brutus komistas ja suudles mulda, mis teistele tol hetkel suurt lõbu valmistas. Peagi, pärast nende naasmist vägistas noorim prints Lucretia. See julmus oli viimane piisk allasurutud Rooma aristokraatia karikas, eriti veel siis, kui tuli ilmseks, et Lucretia oli end noaga surnuks torganud. Lukretia matus tekitas inimestes suurt viha, mida Brutus oma suurepärase kõneosavusega ära kasutas, et kukutada valitsev monarhia ning lüüa vabariik. Nüüdseks kõneosav Brutus valiti konsuliks, mis oli üks kahest riigi kõige kõrgemast ametikohast. Kuid oraakli ennustuse täitumine tõi talle peagi suurt kurbust, kui selgus, et Tarquinius Superbuse troonile ennistamiseks korraldatud vandenõule olid oma toetuse andnud ka Brutuse enda pojad Titus ja Tiberius. Kõrgeima riigiametnikuna juhtis ta väärikalt oma poegade arreteerimist, kohtumõistmist ning hukkamist. Ja nii tuleb uue vabariigi triumfi hetkel osana selle loomismüüdist ilmsiks Roomale väga iseloomulik idee eneseohverdusest. Huvitav, et vabariigi ajajärgu viimased aastad olid seotud vabariiklastega: Markus Junius Brutus, Decimus Brutus...
Perekond, ühiskond: familia, pater familias, praenomen-nomen-cognomen, populus Romanus, kuuriad, triibused, komiitsid, kuninga insignumid, senatus, patriitsid ja plebeid, patroonid ja kliendid, varanduslik tsensus jne: vt.: AL, VRA: lk.76-82.

Religioon. Etruskide jumalustest ma juba jutustasin natukene (Tinia / Tin, taeva peajumalus, ja tema saatjaskond – 12 jumalat: [Setlans] –> rooma Vulkanus, [Maris] –> Mars, [Satre] –> Saturnus jne., siis Uni, Mnerva, Mantus, Mania, deemonid jne.). Rooma religioonil polnud iialgi lõpuleviidud süsteemi. Usundis elasid koos muistsete uskumuste jäänused (mis on peamiselt seotud põllutööga) ja religioossed kujutelmad, mis olid üle võetud kõrgemal kultuurilisel arengutasemel seisvatelt rahvastelt. On raske öelda midagi rooma kosmoloogiast, teogooniast, antropogooniast jne. Tähtsat osa etendasid rooma religioonis sugukondlikud kultused. Üksikud jumalused, sugukondade kaitsjad, saavutasid üldroomaliku tähtsuse ja muutusid mitmesuguste loodusjõudude kehastuseks. Igal perekonnal olid oma reliikviad, oma kaitsejumal, oma kultus. Selle kultuse keskpunktiks oli kolle, mille ees pater familias sooritas kõik iga tähtsa asjaga kaasnenud kombed; näiteks kuulutas perekonnaisa kolde ees vastsündinu oma lapseks.

Koduhoidjatena austati penaate, kes hoolitsesid perekonna heaolu ning jõukuse eest. Need head vaimud on maja asukad, kodukoldejumalad. Ülekantult tähendasid penaadid ka maja, kodu, kodukohta. Neist kõneldi ainult mitmuses (penates). Nad oli penus’e, s.o. tagavarade (peamiselt toidu-) jumalad, kes kaitsesid majapidamist (penates minores – familiares, privati). Avalikus kultuses austati neid kui rooma rahva kaitsevaime (penates majores ehk penates publici) – di penates populi Romani – Vesta templis riigikolde ääres. Aeneas olevat penaadid põlevast Troojast päästnud ja Itaaliasse kaasa toonud. Väljaspool maja muretsesid perekonna ja tema varanduse eest laarid (lares domestici: familiares, privati, patrii), põldude (lares rurales) ja ristteede kaitsejumalused – lares compitales (nimetus tuleneb ladina sõnast compitum, “risttee”), kelle altarid olid paigutatud maatükkide piiridele ja ristteedele. Neile ohverdati, nende kujukesi hoiti maja siseruumis kapis ning kaunistati pühade ajal lilledega. Kaitsevaimude auks peeti Compitalia-pidustused. Veel – lares permarini (meresõidu), lares viales (“tee”)...

Genius algselt oli roomlastel meheliku sigitus- ja elujõu jumalik kehastus. Hiljem iga perekonnaliikmel oli oma geenius. Perekonnaisa geeniust austasid kõik majakondsed. Selle geniuse nimel anti vanne. See oli genius familias ehk genius domus. Ka perekonnaemal oli oma geenius, keda kutsuti mõnikord Junoks. Oli ka inimühenduse ja riigi saatja ning kaitsevaim: genius populi Romani. Ka paikkondadel olid oma geniused (genius loci). Geniuse tähtsaim pidustus oli tema kaitsealuse sünnipäev, tema sümboliks peeti madu. Kunstis kujutati geniust kas noore või habemega mehena. Hiljem on sõna genius saanud ka suurvaimu tähenduse (geenius). Roomlaste uskumuste kohaselt elas inimese hing pärast surma edasi tolles hauas, kuhu paigutasid kadunu põrmu tema omaksed ja kuhu nad toitu viisid. Need annid olid esialgu üsna tagasihoidlikud: kannikesed, veini sisse kastetud pirukake, kamalutäis ube. Surnud esivanemad, kelle eest nende järglased hoolitsesid, olid head jumalused – maanid. Kui aga surnute eest hoolt ei kantud, muutusid nad kurjadeks ning kättemaksuhimulisteks lemuurideks. Kõik need maja geeniused, penaadid ja laarid, maanid ja lemuurid on isikupäratud jõud, vaimud, kelledest sõltub perekonna heaolu ja keda võib mõjustada palvete ning ohvriandidega. Põllunduslik elu-olu kajastas loodusjõudude austamises (animismis), kuid iidne rooma religioon oli kaugelt kreeka religiooni antropomorfismist. Sündimisest saadik ümbritsevad jumalused inimest. Oli olemas esimese häälitsuse jumalus; erilised jumalad õpetasid last jooma, sööma, rahulikult asemel lebama. 4 jumalannat jälgisid lapse esimesi samme. Eriti iseloomulikuks rooma animismile olid kujutelmad erilistest müstilistest jõududest, mis on omased loodusnähtustele. Looduses toimuvaid protsesse, nagu näiteks seemnete idanemist või vilja valmimist, kujutlesid roomlased samuti eriliste jumalustena.

3 jumalust aitasid inimesi uudismaa üleskündmises [Vervaktor(us?), Redarator ja Obarator], sõnnikuga väetamises – [Streculinius], külvama – (Saturnus <“sator” – “külvaja”, Semona), seemnete idanemisel, esimeste tõusmete ilmumisel – [Sea/Seja], edasi (vilja valmimine?) – [Segetia], umbrohutõrjes – [Runsinator], teravilja rooste või jahukaste vastu – [Robig(us?)], viljapea küpsemisel – [Lacturnus], õitsemisel – (Flora), viljalõikusel – [Messis].
Rooma panteooni loomisel etendasid suurt osa etruskid. Suursündmuseks rooma religiooni ajaloos oli etruski eeskujude järgi ehitatud ristkülikukujuline tempel Capitoliumil. Tempel pühendati teisele kolmainsusele: Jupiterile, Junole ja Minervale. Sellest ajast peale ilmusid roomlastel jumalakujud. Võrdlemisi vara ilmus esimene kolmainsus: Jupiter, Mars, Quirinus.

Jupiter (lad. Juppiter, harvem Jupiter, omastav kääne Jovis. Quod licet Jovi non licet bovi...). Alguses seostati Jupiteri loodusnähtustega, eriti tormi, kõue ja välguga, kuid hiljem sai temast Rooma rahva kaitsja ning võimas liitlane sõdade ajal. Algselt oli Jupiter taeva ja valguse valitseja, seepärast peeti tema pühadeks päevadeks iide, s.o. täiskuupäevi. Jupiteri kui taevajumalust austasid peaaegu kõik itaalikud. Ta saatis vihma, välku ja müristamist. Ta oli nagu Zeus, jumalate isa. Tema nimele lisandus hiljem epiteet pater, etruskide mõjul aga muutus ta kõrgeimaks jumaluseks ja tema kui Rooma riigikultuse peajumala tiitel oli Jupiter Optimus Maximus. Rooma tsirkuses peetud mängud olid temale pühendatud.

Mars (ka Mavors, Marmar, Marspiter) – vanarooma sõjajumal. Muinas-Itaalias oli Mars Juno ja võlulille pojana viljakuse ja kasvujumal, kes soodustas karja kasvu ja saagi õnnestumist, kuid võis põhjustada ka hävingut ja kängumist. Ta võis õnnetusi tekitada ja neist säästa. Marsi järgi nimetati aasta esimene kuu – märts (mensis Martius). Kevadjumalana kuulus tema haldusalasse kõik põllundusega seonduv ning kevadel peeti ka suuri temale pühendatud pidustusi. Tema preestrid tegid märtsikuus kilpi kandes ringkäigu läbi linna. Marsi väljakul (campus Martius), kus asus Marsi altar, pidasid roomlased rahvakoosolekuid. Seal toodi lunastusohvrit (lustrum). Marsile kui sõjajumalale toodi enne lahinguid ohvreid ning ta ise olevat ilmunud sõjaväljale koos sõjajumalanna Bellonaga, keda peeti nii tema naiseks, õeks kui ka tütreks. Marsi pühadeks loomadeks peeti hunti (siit – hundiema, keda ta saatis R+R) ja rähni.
Quirinus – rooma sõjajumal, Marsi teisik. Tema järgi sai nime Rooma küngas Kvirinaal (Quirinalis), III sajandi alguses rajati sinna Quirinuse tempel. Quirinusega samastati Romulust.

Janus oli väga vana itaalia jumal, ta oli väravate, uste, ja üldse sisse- ja väljapääsude jumalus, keda roomlased hiljem seostasid asjade/maailma algusega. Valvsast väravavahist muutus ta kõige alguse jumaluseks, Jupiteri eelkäijaks! Teda kujutati kahepealisena, ette ja taha vaatavana (nn. jaanusepea / “dvulikij Janus”, kahenäoline Jaanus). Roomas hoiti tema foorumil asuva templi kahte sissepääsu sõja ajal alati avatuna ning rahu ajal suletuna. Jaanuarikuu – aeg, mil inimesed vaatavad tagasi ja edasi – oli pühendatud Janusele. Temale oli pühendatud ka kuude ja päevade algus. Palves pöörduti kõigepealt tema poole, ta pea oli kujutatud rooma väikseimal vaskmündil, assil. Tema kohta ei ole eriti palju müüte, kuigi ühel korral suutis ta tänu oma lisasilmapaarile püüda kinni nümf Carna, kellele meeldis oma armukesi seksuaalselt õrritada ja nende eest siis minema joosta... Nende poeg sai tähtsa Alba Longa linna kuningaks. Janust peeti Itaalia vanimaks kuningaks, ta olevat osutanud külalislahkust Saturnusele.

Juno oli algul iidseks itaalia jumalannaks, teda peeti naiste geeniuseks-kaitsjaks. Jupiteri naine, rooma vaste Herale. Teda seostati alati ka kreeka sünnijumalanna Eileithyiaga, ning roomlased kutsusid teda “selleks, kes paneb lapse päevavalgust nägema” (Juno Lucina). 1.märtsil pühitseti tema auks Matronalia festivali (matrona – “abielunaine”). Tema sõjakas pool tuleb esile tema riietuses. Teda kujutatakse tihti relvadega ning kitsenahkset mantlit kandvana, mida eelistasid ka sõjakäigul olevad rooma sõdurid. Kord Juno jäi rasedaks sõjajumal Marsist (?!).
Minerva (=Athena) – tarkuse- ja kunstide jumalanna, käsitööliste, õpetajate, kunstnike ja arstide kaitsja. Teda kummardati kõikjal Itaalias, kuigi vaid Roomas omistati talle ka sõjakas iseloom. Minervat kujutatakse tavaliselt raudturvistiku ja kiivriga ning oda käes hoidmas.
Vesta – kodukolde kaitsja ning hoidja (kultus, mis kuulus Palatinuse kogukonnale).
Venus oli algul latiini aedade ja köögiviljaaedade kaitsja, ühtlasi ka külluse ning looduse õitsemise jumalanna, hiljem samastati armastusjumalanna Aphroditega. Diana – ka latiini jumalanna, naiste kaitsja, kuujumalanna ning ühtlasi igal aastal tärkava taimkatte jumalanna.
+ Neptunus, Ceres, Vulcanus, Mercurius, Faunus, Floora, Liberus, Libera, Apollo, Cupido, Psyche, Silvanus, Bona Dea +Aeneas ja teised mütoloogilised kangelased.
(+ Vt: AL, II, lk. 132 – 133).