Etruskid (kreeka Τυρσηνοί / Τυρσηνικοί, nende maa-ala Itaalias – Τυρσηνία /Τυρρηνία - seotud foiniikia linna Τύρος’ega; ladina Etrusci, Tusci) <kaart Kreekast Iraanini> — Kesk-Itaaliat, peamiselt Etruuriat asustanud mitte-Euroopa päritoluga rahvas. Tegelikult, me ei tea siiani, kas nad on Euroopa päritoluga rahvas, või mitte. Etruskide etniline päritolu, keel, sotsiaalne kord, nende ilmumise aeg ja osa Itaalia varajasemas ajaloos jne. — need küsimused kuuluvad kõige komplitseeritumate ning vassitumate hulka kogu ajalooteaduses, mis tegeleb antiikmaailmaga.

Arheoloogid väidavad, et etruskide jäljed on olemas Itaalias juba X sajandil, aga hiljem, kui Villanoova kultuuri kihid (viimased on etruskide oma all). Kust nad tulid? On peamiselt kolm teooriat: etruskid olid Itaalia põhiselanikud, autohtoonid. Teine — nad tulid Itaaliasse Alpide tagant (st .~ põhjast, Kesk-Euroopast?). Kolmas, kõige levinum teooria: etruskid jõudsid Itaaliasse idast. Täpsemalt — Väike-Aasiast; nad jõudsid Itaaliasse mööda mereteed ja asusid elama Türreeni mere kaldale. Aga ei ole selge, kas Foiniikiast (Türosest...) või Väike-Aasia Egeuse mere rannikust? Herodotes kirjutas, et nad tulid Lüüdiast. (Lisan: II aastatuhande lõpu rahvasterändamine <nn. mererahvad?> Lüüdiat peaaegu ei puudutanud). Raske on kindlaks määrata, missugusesse keelkonda kuulub etruski keel, mille vormid on sarnased kaukaasia keelte omaga. Etruskide keelest on säilinud umbes kümne tuhat enamasti äärmiselt lühikese raidkirja (vähemalt 25 aastat tagasi (Ida-Saksamaa andmete järgi) neid oli rohkem, kui 8 000; teiste andmete järgi (40 aastat tagasi, Poola allikas... – kuskil 10 000...); vanimad pärinevad VII sajandist. <Lemnose marmori stella: Kumaniecky, tahvlid: Etrusskaja kultura, 1. ja edasi>.

Ainus pikk tekst on “Agrami muumia lõuendsidemed”, mis koosneb rohkem kui 1500 sõnast. Kuigi on olemas palju materjali, sealhulgas lühikesi ladina-etruski kakskeelseid tekste, ja etruski kirja (tekkinud läänekreeka alfabeedist) osatakse ka lugeda, on siiski kaheldav, kas etruski keelt peale mõne sõna (või, teiste andmete järgi, mõnekümne sõna...) võib pidada dešifreerituks; ebaselged on ka etruski keele sugulussuhted teiste keeltega.

Juba varajased arheoloogilised mälestusmärgid annavad tunnistust etruskide majandusliku ja sotsiaalse arengu kõrgest tasemest. Teistest Itaalia hõimudest varemini arenes etruskidel põllumajandustehnika. Laias mastaabis rakendasid etruskid drenaažisüsteemi, mis oli võimalik vaid tööjõu massilise kasutamise ja ürgkogukondlikku suurperet meenutava kogukondliku organisatsiooni puhul. See võimaldas teiste grandioossete ehituste loomise, mille jäänused on säilinud meie päevini. Varakult tekkisid Etruurias ka linnad, mis asetsesid tavaliselt looduse poolt kaitstud kohtades, olid müüridega ümbritsetud, reeglipäraselt planeeritud ja koosnesid suuremalt osalt kiviehitustest. Üks peamine tänav — põhjast lõuna, teine — läänest itta (linna peamist 4 osa). Näidiseks võib siin olla arheoloogide poolt hästi uuritud üks etruski linn. See on müüridega ümbritsetud; tellistest ning kividest ehitatud majad asuvad sirgete tänavate ääres, millede ristumiskohad moodustavad reeglipäraseid kvartaleid. Etruskide elamuid ja templeid, mis mõjutasid tugevasti rooma arhitektuuri, on võimalik rekonstrueerida hoonete põhiplaanide ja makettide ning kirjalike allikate järgi. Roomlased võtsid etruskidelt üle ka linnade teljelise planeeringu, eriti sõjaväelaagrite ehitamisel. Haudehitiste seas ületavad kuppelhauad oma suuruse ja kujunduse poolest mitut muud hauatüüpi.

Varakult arenes Etruurias käsitöö ja kaubandus. Suurt osa etendasid etruskit vahetuskaubanduses. Nende laevad käisid nii Kartaagos kui ka Foiniikias. Kreekas tunti etruski kaubamehi vähemalt VI sajandilt. Sel ajal on Etruurias käibel joonia mündid; hiljem vermivad ka etruski linnad ise münte kreeka eeskujude järgi.

Etruski sotsiaalse korra iseärasuseks tuleb lugeda naiste vaba seisundit: naistel olid teatud privileegid. Mõningate uurijate arvates sõltus paljude kodust elu puuduvate küsimuste lahendamine perekonnaemast, mitte aga -isast. Tõenäoliselt tekib orjapidamine Etruurias varakult ja jõuab esmakordselt Itaalia ajaloos arenenud vormideni. Selle eksisteerimise üheks tõendiks võivad olla gladiaatorlikud võitlused, mida korraldati etruski aristokraatide õukondades. Need tekkisid veel tollel ajajärgul, millal vangivõetud vaenlasi sunniti võitlema langenud väejuhtide haual, hiljem aga säilitasid nad oma tähtsuse vaatemängudena, ja teised Itaalia rahvad võtsid need Etruuriast üle.

Algselt valitsesid etruskide linnu kuningad. Ilmselt oli kuningas Etruurias valitav ja poliitilise elu arenedes nõrgendas aristokraatia kuningavõimu, mille tulemusena mõningates linnades kuningad asendati valitavate magistraatidega. Etruski linnad olid iseseisvad linnriigid. 12 linna moodustasid vaba föderatsiooni, mis ajas ühist välispoliitikat (Arretium, Caere, Clusium, Cortona, Perusia/Perugia, <Rusellõ>, Tarquinii, Veji, <Vetulonia>, Volaterrae, <Volki>, Volsinii. Etruskide föderatsioon polnud iialgi monoliitne. Linnade vahel toimus pidev konkurents.

Etruski segakultuuril, mis on mõjutusi saanud terramaare ja Villanoova kultuurist, oli ka iseseisvaid loomingulisi lätteid. Ta levisVII-V sajandil etruskide sõjalis-haldusliku laialdumise tagajärjel lõuna poole läbi Latiumi (Rooma, Praeneste) Kampaaniani (Capua) ning VI-IV sajandil eKr põhja suunas Poo madalikuni (Emilia maakond koos Spina ja teiste linnadega).

Etruski kunsti varajased mälestusmärgid kuuluvad VII-VI sajandisse; õitseng langeb siiski peamiselt IV sajandile eKr; hiljem tugevnevad üha rohkem hellenistlikud jooned.

Skulptuuris lisandusid VII s. lõpus väikevormidele suurvormid: peamised materjalid olid põletatud savi ja metall, kuid kasutati ka kivi. Etruski plastika silmapaistvaimad näidised on Veji Apollon terrakotast (VI) <Vt. Kum./AL: tahv.37>, Marsi pronksifiguur (IV,<AL: tahv.37>), “Arringatore” <“Oraator/Advokaat”> pronksist (I eKr <Kum./AL: tahv.37>) ja nn. Brutuse pronksipea (u.3000 p.Kr <AL: tahv.37>). Reljeefe valmistati kivist (cippus’ed, sarkofaagid <vt. Kum.>), pronksist, hõbedast, kullast ja terrakotast. Seinamaalides, mis hauakambreis on suurepäraselt säilinud, võib nagu musta- ja punasefiguurilistes vaasimaalideski, märgata tugevat kreeka mõju. Erinevalt kreeka kunstist jääb etruskide kunstis vajaka kompositsiooni- ja proportsioonitundest, materjali tasakaalust, paigaloleku ja liikumise kujutamisest, sisu väljendusesügavusest; seevastu on esile tõstetud detaili ja üksikfiguuri, rõhutatud individuaalset-ainukordset ja kaduvat. Seega on etruskide kunst omapärases kooskõlas etruski ühiskonna poliitilis-sotsiaalse struktuuriga, mis ei võimaldanud linnade eraldumispüüdlustest ega osutada roomlastele püsivat poliitilist ja sõjalist vastupanu.

Ka religiooni valdkonnas avaldasid kreeklased etruskidele suurt mõju, kuid erinevalt kreeka usundist varjutavad kogu etruski religiooni sünged toonid. Mõte hauatagusest maailmast, jumalate kättemaksust ning kohutavast kohtumõistmisest surnu hinge üle etendas etruskidel tunduvalt suuremat osa kui kreeklastel. Taevase kolmainsuse moodustasid Tiinia, taeva peajumalus (ladina Jupiter/ kreeka Zeus), Uni (ladina Juno/ kreeka Hera) ja Mnerva (ladina Minerva/ kreeka Athena). Maa-aluse kuningriigi jumalused moodustasid kolmainsuse (Mantus, kes vastas kreeka Dionysosele ja vanaitaalia Liberile, keda samastati Dionysosega; Mania võrdus Persefonega: Liberi naisvastet Liberat samastati ladina Proserpina /kreeka Persephone / Korega), maajumalaks oli ? – ladina Ceres, keda hiljem samastati kreeka Demeteriga). Etruskid austasid jumalustena loodusjõude ja mitmesuguseid deemoneid. Etruskide kultuses säilis ürgaegsete kommete jooni kuni inimohvrite toomiseni. Suurt osa etendas etruskidel esivanemate kultus. Etruskidel oli olemas keeruline vaatlussüsteem loodusnähtuste jaoks, millede põhjal oli nende uskumuste järgi võimalik tulevikku ennustada ja jumalate tahet teada saada. Seepärast omistati ennustajatele — haruspex’idele — võimu ohvriloomade sisikondade, välgulöökide jne. järgi tulevikku kindlaks määrata <maksa pronksimudel: Kum.: 40 taevaosi= 40 maksaosi>.

Etruuria poliitiline tugevnemine algas VII sajandi teiselpoolel ja kuulub peamiselt VI saj-sse, millal etruskide valdused ulatusid põhjas Alpideni (Poo madalik, Spina) <vt. kaardid>, läänes Korsikani, lõunas võtsid enese alla mõned alad Latsiumis, kus VI sajandil kinnitas Rooma kanna Tarquiniuste etruski dünastia, ja Kampaania, kus etruskide mõju tsentrumiks oli Capua linn. Poolsaare kirdeosas asuv etruski linn Aadria andis nime Aadria merele.

Etruskid olid kartaagolaste liitlasteks ühise vaenlase — kreeklaste vastu. Aastal 535 lõi kartaago-etruski ühendatud laevastik kreeklasi Alalia linna lähedal Korsikal. Hiljem käis võitlus vahelduva õnnega. Etruskide edasiliikumine Kampaanias pidurdus ilmselt VI sajandi 20-ndatel aastatel. Kui etruskid liidus umbritega aastal 524 ründasid Kyme linna, lõi neid selle linna valitseja Aristodemos. Hiljem õnnestus Aristodemosel võita etruske Laatsiumis Arieia lahingus. Umbes sellest ajast peale algab etruski föderatsiooni lagunemine. Etruskide võimsuse nõrgenemist ei tekitanud ainult välised põhjused, vaid ka sisemised vastuolud etruski föderatsioonis ja selle poolt alistatud alade vastupanu. V sajandil tugevnesid Lõuna-Itaalia kreeklaste positsioonid. Aastal 480 saavutasid nad Himera juures võidu kartaagolaste üle, aastal 474 aga lõi ühendatud kreeka laevastik Kyme merelahingus hävitavalt etruske. Nii kreeklased tõrjusid etruskid siiski põhja poole tagasi. Sellega üheaegselt algas ka Itaalia rahvaste võitlus etruski hegemooniast vabanemise eest. Aastal 510 kaotasid etruskid Rooma, 438 Capua, u. aastal 400 sürjutasid gallid nad Põhja-Itaaliast. Etruski riigi territoorium vähenes, nõrgenes ka sisemine side etruski föderatsiooni kuuluvate linnade vahel. Siiski jätkasid etruskid juhtiva osa etendamist Itaalia kultuurilise arengu valdkonnas kuni IV sajandi lõpuni eKr. Enamik väljapaistvaid mälestusmärke loodi nende poolt IV ja III sajandil eKr. III sajandil aga saavutas suure tähtsuse ka rooma kultuur. Aastaks 282 alistusid etruskid järk-järgult roomlastele. Pärast etruskide viimast katset Rooma võimu vastu üles tõusta laskis Sulla (I sajandi esimesel veerandil eKr) neid massiliselt hävitada; ülejäänud etruskid hiljem romaniseerusid. I sajandi keskpaiku eKr kaotas etruski rahvas igasuguse tähtsuse, varsti aga unustati ka etruski keel. Sic transit gloria mundi...

Rooma linna eellugu. Erinevalt teistest aladest hakati Tiberi jõe alamjooksust lõuna pool asuvat piirkonda – Laatsiumi – asustama alles teise ja esimese aastatuhande piiril. Kõige varajasemad arheoloogilised mälestusmärgid, mis on leidud Albani mägedes ja Rooma rajoonis, kuuluvad esimese aastatuhande algusesse või koguni X sajandisse ja on kahtlemata seotud Villanoova kultuuri varasemate asukatega, kuid kaunistuste stiil, samuti ka laipade põletamise komme ja kadunute tuha matmine onnikujulistes nõudes räägivad veelgi varajasema terramaare kultuuri mõjust. Latiinid elasid kindlustatud asulates. Traditsioon loeb üles kolmkümmend niisugust asulat eesotsas Alba Longaga. Latiini linnade föderatsioon, mis loodi kaitse eesmärgil välisvaenlaste vastu, tekkis võrdlemisi vara. Sellel olid ühised pühapaigad: Jupiter Latiarise tempel, hiis Ferentinuse allika juures, Juno tempel Laviniumis ja Diana pühamu Nemi järve kaldal. Latiinid polnud Latiumi ainsad asukad. Arheoloogilised avastused näitavad, et sellel perioodil esineb laipade põletamise kõrval ka laipade matmist, mida praktiseerisid sabelli päritoluga hõimud. Uurijad arvavad, et need olid sabiinlased. Laatsiumi mägirajoonides elasid aekvad, hernikid ja volskid, kes olid ilmselt lähedased latiinidele.

Rooma linna asutamise legend. Troojalane Aeneas, Anhise poeg, kes tuli Itaaliasse. Üks Aenease järeltulija — kuningas Numitor — kukutati troonilt oma venna Amuliuse poolt. Amulius surmas Numitori poja; tema tütre Rea Silvia aga jne...

Aga Mait Kõiv arvab teisiti...